KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. august 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-3614 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Juhan Sarv Vaidl

§ 426

) ei ole kohustuslik.

§ 432

lg 3 teisest lausest tuleneb küll süüdimõistetu õigus sellele, et tema valitud või määratud kaitsja – kui tal selline on – saaks ennetähtaegse vabastamise menetluses osaleda. Osutatud säte ega ükski teine norm ei pane aga menetlejale kohustust määrata süüdimõistetule tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses riigi õigusabi korras kaitsja alati, kui süüdimõistetu seda taotleb. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, sh selles menetluses tehtud maakohtu määruse vaidlustamisel ei ole kohaldatav RÕS § 6 lg

1. Süüdistatavana osutatud sätte mõttes ei saa käsitada enda ennetähtaegset vabastamist soovivat süüdimõistetut. Selline süüdimõistetu saab riigi õigusabi üksnes RÕS § 6 lg-s 1 sätestatud juhul. Selleks peab ta esitama kohtule RÕS § 12 nõuetele vastava taotluse. Kohus otsustab süüdimõistetule riigi õigusabi andmise üldises korras, arvestades RÕS § 7 lg-s 1 ette nähtud riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid (TrtRKm nr 1-15-1167).
2. J. Voinov on esitanud majandusliku seisundi teatise, millest nähtuvalt tal puuduvad nii elukutse kui töökoht, samuti ei ole ta avaldanud igakuise sissetuleku ega vara olemasolu. K-Raha andmetel on J. Voinovi kontojääk 0 eurot. Seega esinevad J. Voinovi majanduslikust seisundist tulenevalt alused talle riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks.
3. Analüüsides RÕS § 7 ette nähtud riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid, leiab ringkonnakohus, et J. Voinovi taotlus riigi õigusabi määramiseks on põhjendamatu. Väärib märkimist, et J. Voinovile määrati maakohtu
4. märtsi
5. a määrusega riigi õigusabi (KoTo lk 18). Seejärel on ta
6. aprillil
7. a maakohtule esitatud avalduses märkinud, et loobub kaitsja R. Napast ega soovi üldse ühtegi advokaati (KoTo, tl 29). Edasiselt on ta juba iseseisvalt vaidlustanud maakohtu määruse, esitades 5-leheküljelise kaebuse koos lisadega ning kirjaliku seisukoha. Kaitsjat soovib J. Voinov üksnes selleks, et viimane esindaks teda II astme kohtus ennetähtaegse vangistusest vabastamise otsustamisel (KoTo lk 65). Kohtukolleegium selgitab, et süüdimõistetu vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab ringkonnakohus

§ 390lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.

See tähendab, et ringkonnakohus ei korralda määruskaebuse lahendamiseks kohtuistungit ja seega ei saaks ka J. Voinovi kaitsja sellest osa võtta. Määratud kaitsja võimalus J. Voinovi määruskaebuse lahendamisel osaleda piirduks seega vaid kirjaliku arvamuse esitamisega. Kuna ringkonnakohus on käesolevat asja lahendades

§ 390

lg 2 kohaselt seotud määruskaebuse piiridega, ei saaks kaitsja panus olla kuigivõrd suur ja tema võimalused määruskaebemenetluse tulemust mõjutada oleksid tagasihoidlikud. Veelgi olulisem on aga see, et Tartu Maakohtu põhjendused J. Voinovi ennetähtaegselt vabastamata jätmise kohta pole sellised, et nende vaidlustamine eeldaks õigusalaseid eriteadmisi ja käiks süüdimõistetul üle jõu. Õigusabitaotluse kohaselt taotleb J. Voinov õigusabi, kuna I astme kohus ei ole arvestanud kõiki fakte ja asjaolusid (KoTo lk 65 pöördel). Ringkonnakohtu hinnanul on J. Voinov enda määruskaebuses piisavalt selgelt välja toonud need faktid ja asjaolud, millega maakohus ei arvestanud ning põhjused, miks ta maakohtu otsustusega ei nõustu ning lisanud oma seisukohti põhistavad lisatõendid. Eelnevat arvestades on praegu tegemist RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga, kus taotleja on ise võimeline 4 kaitsma oma (väidetavat) õigust. Seetõttu jääbki J. Voinovi riigi õigusabi taotlus RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. II

1. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Praegusel juhul on maakohus põhistanud, miks ta leiab, et vaatamata positiivsetele asjaoludele ei kuulu J. Voinov tingimisi ennetähtaegselt vabastamisele.
2. J. Voinov on määruskaebuses veendunud, et kohtu kaalutlused tema enne tähtaega vabastamata jätmisel on valed: arvestamata on jäetud J. Voinovi tegelemine vägivaldsus- ja alkoholiprobleemiga, muud positiivseid arengud tema reaalse muutumise kohta vangistuses, paljud positiivsed asjaolud iseloomustusest ning tuginetud on 10 aastat vanadele kustunud karistustele. Samuti ei saa väita, et alkoholiprobleem on jätkuv, kuivõrd kinnipidamiskohas ei ole alkohol kättesaadav ja seetõttu ei saa selles osas ka midagi tõsikindlat väita. Vabanedes soovib ta liituda AA rühmaga. 13.1 Kohtukolleegium nõustub J. Voinoviga, et tema iseloomustus sisaldab mõndagi positiivset. Kinnipeetaval puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on läbinud vestlusi psühholoogiga, vanglas töötamisega probleeme ei ole, sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ on esile toodud J. Voinovi aktiivsust, käitumise analüüsimist ja huvi programmi läbimise vastu, tehtud on ka vabanemiseelne nõustamine ja „Agressiivsuse asendamise treening“. Ehkki lühidalt, on maakohus ka arvestanud, et J. Voinovi käitumine vangistuses on olnud hea. Niisamuti on kohus positiivse asjaoluna arvestanud J. Voinovil kindla elu- ja töökoha olemasolu. Küll aga nähtub kaalutlustest, et kohtus selgitusi andes pisendas ja õigustas J. Voinov oma kuritegusid, millest kohus järeldas, et isik ei teadvusta agressiivse käitumise lubamatust. Kohus kahtles, kas rehabiliteerivad tegevused ka tegelikult J. Voinovile mõju avaldasid. Seega on kohus andnud sisulise hinnangu ka määruskaebuse osas, mis puudutab J. Voinovi tegelemist oma vägivaldsusprobleemiga. I astme kohus on näinud ohtu, et vabaduses naaseb J. Voinov vanade käitumisharjumuste juurde ja asub lahendama probleeme vägivallaga. Vaadates J. Voinovi karistusregistri väljavõtet (KoTo lk 45-46) nähtub, et teda on vägivallakuritegude eest korduvalt karistatud. Seega on maakohtu järeldused J. Voinovi käitumisele ohuprognoosi andes põhjendatud. Ka avavanglasse paigutamise otsusest nähtub, et avavangla seisukohalt ei ole täidetud täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 tingimus, milleks on piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õigusrikkumist, sest kriminogeensete riskide hindamise kohaselt on kinnipeetav kuritegevust pooldavate või õigustavate hoiakutega (KoTo lk 87). Iseenesest on muidugi positiivne määruskaebuses märgitu, et sotsiaalprogrammidest saadud teadmisi on J. Voinov juba edukalt rakendanud kinnipidamisasutuses, ent tema varasem elukäik ei võimalda teha prognoosi, et vägivallasituatsioonides suudaks süüdlane samamoodi käituda ka väljaspool kinnipidamisasutust. 13.2 Ringkonnakohus ei nõustu J. Voinovi etteheidetega, nagu tugineks maakohtu otsustus arhiveeritud karistustel. I astme kohus on märkinud, et J. Voinovit on korduvalt karistatud, ent ka määruskaebuse esitaja ise nõustub viie kehtiva karistuse olemasoluga. 13.3 Puutuvalt J. Voinoviga seonduvat riski seoses alkoholiga, peab ka siinkohal nõustuma maakohtuga, et see suurendab ohtu uute kuritegude toimepanemiseks. Nimelt on J. Voinovit korduvalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis. Alkohol vallandab temas agressiivsust ning materjalidest nähtuvalt on tegu pikaajalise probleemiga, mille vastu ei ole aidanud ka alkoholivastane ravi. Tõsi on muidugi seegi, et vangistusasutuses alkohol kättesaadav ei ole ning mingeid veksleid ei saa kinnipeetav tarvitamisega lõpparve tegemise kohta jagada. Kui aga isiku 5 varasemast elukäigust nähtub, et ta paneb alkoholijoobes toime nii isiku- kui ka liiklusalaseid süütegusid, siis puudub garantii, et tulevikus sellist asja ei juhtu. 13.4 J. Voinov on ette heitnud sedagi, et tema iseloomustuse koostas inimene, kellega tal vangistuse jooksul kokkupuuteid ei ole olnud ning ka prokurör ei kuulanud teda ära. Kohtukolleegiumile ei jää määruskaebust lugedes silma ühtki J. Voinovi poolset etteheidet iseloomustusele, s.o ta ei ole selles kirjutatut ümber lükanud. Vastupidi – J. Voinov on seisukohal, et tema iseloomustus on positiivne ning palub kohtul sellega arvestada. Prokurör on oma arvamuse antud asjas esitanud kirjalikult. Prokuröri osalemine istungil kohustuslik ei ole (

§ 432lg 33).

13.5 Ringkonnakohut ei veena maakohtu lahendist erinevale seisukohale asumiseks ka J. Voinovi selgitused, et teda aitab püüdlustes toetav perekond. Iseloomustusest nähtuvalt on J. Voinovit korduvalt karistatud pereliikmete kehalise väärkohtlemise eest. Kohtukolleegium peab väheusutavaks, et J. Voinovi ohvritel on tema üle sellist mõju, mis hoiaks isikut seaduskuulekal teel. Ka vangla iseloomustuses märgitu kohaselt õigustab J. Voinov toimepandud kuritegusid ja süüdistab vägivaldsete kuritegude puhul kannatanuid, väites, et kannatanud ise olid selle põhjustajad (KoTo lk 5 pöördel). Isiku varasemad 4 kriminaalhooldust on kulgenud probleemidega, kuna J. Voinov ilmus kriminaalhooldusele alkoholijoobes või pani toime uusi õigusrikkumisi. Kuna ennetähtaegse vabastamisega kaasnevad kriminaalhoolduse nõuded ja kohustused, mis ei erine tingimisi vabastamise nõuetest ja J. Voinov on neid varasemalt korduvalt rikkunud, puudub kolleegiumil usk, et süüdlane sel korral katseaja probleemideta läbiks. 13.6 Kokkuvõtvalt – ehkki iseloomustuses ja iseloomustavas muus materjalis on tõepoolest ka positiivset, ei kaalu see ka ringkonnakohtu jaoks üles J. Voinovit iseloomustavat negatiivset teavet. Kinnipeetava isiksuseomadustest, varasemast elukäigust ja käitumisest tulenevaid riske ja ohtlikkust on leitud peaaegu kõigis hinnatavates valdkondades (suhted ja elustiil, alkoholi kuritarvitamine, mõtlemine ja käitumine ning hoiakud). Lisaks on täheldatud riski töö- ja majandusliku toimetuleku osas (KoTo lk 5). 13.7 Korduvalt on J. Voinov pöördunud väite juurde, nagu poleks kinnipidamisasutusel talle enam midagi pakkuda ning et vabadusse naastes saaks ta kiiremini asuda sotsiaalprogrammidest saadud teadmisi rakendama. Praegusel ajal on J. Voinov paigutatud karistusajast tulenevalt täitmisplaani alusel avavanglasse. Ka avavanglasse paigutamine omab kindlat taasühiskonnastavat eesmärki, eriti kui kuriteo toimepanemise riske maandavad tegevused on kinnises vanglas läbitud. Nii nähtub ka avavanglasse paigutamise otsusest, et J. Voinoviga on plaanis erinevad tema resotsialiseerimist soodustavad tegevused, nagu vabanemiseelne nõustamine ja õiguskuulekaks eluks ettevalmistamine. Samuti on võimalik avavanglas olles rakendada teadmisi, mis on saadud riske maandavates tegevustes. Avavangla pakub kinnipeetavale võimalikult lähedast elukorraldust sellele elule, mis ootab teda ees pärast vabanemist (KoTo lk 87). Järelikult liigubki J. Voinov ühest etapist (kinnisest vanglast) teise (avavanglasse), kus tal avanevad võimalused märksa leebemates tingimustes saadud teadmisi kinnistada ja teha ettevalmistusi eluks vabaduses. 14. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes

§-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. III

1. XXXXX
2. XXXXXXXX 6
3. XXXXXXXXXX Kohtukolleegium selgitab, et kohtupsühhiaatriaekspertiis määratakse vaid põhjendatud kahtluse korral, et süüdimõistetu ei ole vaimse seisundi tõttu võimeline karistust kandma, ja tema süüdivuse väljaselgitamiseks ei ole määratud ekspertiisi. Sellist kahtlust ringkonnakohtul J. Voinovi puhul tema kohtutoimikuga tutvumise järel ei tekkinud. Ka süüdlase taotlus ei sisalda asjaolusid, mis oleksid aluseks kohtupsühhiaatriaekspertiisi määramiseks. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 7 /allkiri/ Juhan Sarv