Obsah (14)

§ 230§ 272§ 232§ 423§ 238§ 162§ 138§ 175§ 177§ 657§ 654§ 329§ 5§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 230lõige 1), mida kostja ei teinud.

Hageja esitas kohtule MM 01.08.2017 kinnituskirja, millest samuti nähtub poolte ühine tahe sellisena, et tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest (t I kd lk 156). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-74-11 punktis 26 ja lahendi nr 3-2-1-115-15 punktis 18 selgitanud, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina

§ 272lõike 2 mõttes.

Tegemist ei ole küll tunnistaja ütlusega

§-de 251 või 253 mõttes, kuid selline kiri on hinnatav koos muude tõenditega

§ 232lõigete 1 ja 2 alusel.

Kuigi hageja ei taotlenud MM tunnistajana ülekuulamist, ei ole kohtul alust kahelda seletuskirja usaldusväärsuses, sest see on kooskõlas 21.04.2015 protokolli tekstiga ning MM osales ise E&G OÜ projektijuhina nimetatud koosolekul. Samas ei ole viidatud seletuskiri kohtule määravaks tõendiks hagi rahuldamisel, sest hagi kuuluks otsuses esitatud põhjendusi arvestades rahuldamisele ka selle tõendita.

1. Isegi eeldades, et kui praegusel juhul ei oleks võimalik poolte ühist tahet kindlaks teha, kuuluks kohaldamisele VÕS § 29 lõige
2. Kohtu hinnangul saab lepingupooltega sarnane mõistlik isik kokkulepet – tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest – just sellisena ka mõista - kostja võttis endale kohustuse tasuda hagejale juba teostatud tööde eest. Jääb arusaamatuks, millest ja kuidas tuletab kostja antud kokkuleppele lisatingimused, mille kohaselt kostja olevat justkui kohustatud tasuma vaid nende tööde eest, mida ta ei olnud nimetatud hetkeks peatöövõtjaga akteerinud ning mille eest ta ei olnud peatöövõtjale tasunud ning mille osas peatöövõtja oma nõuded alltöövõtjatele loovutas. Meelevaldne on kostja vastuväide, mille kohaselt „Hageja pidi mõistma, et on ehitustööde protokollis esitatu 9 ja selle Sotsiaalministeeriumi töötaja poolt allkirjastamine saab tähendada üksnes tulevikus tekkivate ja E&G Ehitus OÜ poolt hagejale loovutatud nõuete tasumist Sotsiaalministeeriumi poolt“ (t I kd lk 56). Kostja viitab seejuures ka ÕS-ile ja leiab sõna „juba“ tõlgendades, et ei saa asuda seisukohale, et ehitustööde protokollis esitatud sõnastuse kohaselt hõlmab sätte sõnastus ka varasemalt teostatud ja vastu võetud töid. Kohus leidis, et sõnastus „juba teostatud“ viitab eesti keeles siiski selgelt minevikus teostatud töödele, mitte tulevikule.
3. Kostja vastusele lisatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada hageja tehtud tööde ja kostja poolt E&G OÜ-le tasutud tööde kattuvust. Kostja on kohtule esitanud küll E&G OÜ arved, mis puudutavad teostatud tööde akte nr 5-7 (t I kd lk 131-133), kuid nende arvete kogusumma on 132 549.34 eurot ja kohtul ei ole võimalik tuvastada, milline osa antud arvetest on väidetavalt seotud hageja teostatud töödega. Samas ei ole see antud juhul ka oluline, sest VÕS § 176 lõike 2 kohaselt ei või kohustuse ülevõtja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis kuuluvad talle senise võlgniku vastu tulenevalt kohustuse ülevõtmise aluseks olevast õigussuhtest. VÕS-i kommenteeritud väljaandes I selgitatakse, et kuna kohustuse ülevõtmise aluseks olev õigussuhe puudutab üksnes senise ja uue võlgniku vahelist suhet, on selge, et uus võlgnik ei saa vastavast sisesuhtest tulenevaid võimalikke vastuväiteid kasutada võlausaldaja nõude suhtes. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kostja võttis hageja nõusolekul üle E&G OÜ kohustused hageja ees, ei oma tähtsust, kas ja millises ulatuses oli kostja täitnud oma kohustusi E&G OÜ ees. Kostja poolt E&G OÜ ees oma kohustuste täitmine saab puudutada üksnes kostja ja E&G OÜ sisesuhet. Vaidlus puudub, et hageja arvete nr 19 ja 27 osas on maksekohustus täitmata.
4. Kuna hagiga on võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada, jättis kohus rahuldamata kostja taotluse jätta hagi

§ 423lõike 2 punkti 2 alusel läbi vaatamata.

1. Kostja on esitanud ka alternatiivse vastuväite, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et ehitustööde protokollis esitatud sõnastust tuleb tõlgendada selliselt, et kostja võttis endale kohustuse tasuda tööde eest, mille eest ta E&G OÜ-le oli juba tasunud, siis ehitustööde protokolli allkirjastamist kostja töötaja poolt ei saa pidada TsÜS § 68 lõigete 2 ega 3 tähenduses tahteavalduseks. Kohus nõustus hagejaga, et kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-144-09 on asjakohatu, kuna käesolev vaidlus ei puuduta arve vastuvõtmist. Käesolevas vaidluses tõendab ehitusnõupidamise protokoll kostja poolt E&G OÜ kohustuste ülevõtmist, mitte arve vastuvõtmist. Hageja viitas õigustatult ka sellele, et allakirjutanutele anti võimalus esitada protokollile vastuväited (t I kd lk 22), kuid kostja parandustaotlusi ei esitanud. Seega leidis kohus, et 21.04.2015 ehituskoosoleku protokolli allkirjastamisega oma töötaja kaudu tegi kostja ühtlasi tahteavalduse, millega soovis kaasa tuua õigusliku tagajärje, millega tellija ehk kostja maksab otse alltöövõtjale ehk hagejale juba teostatud tööde eest. Sellise tahteavalduse tegemise soovi kostja poolt kinnitab mh asjaolu, et kostja tasus peale kokkuleppe sõlmimist hagejale 5798.41 eurot (t I kd lk 138), milline kohustus sai kostjale aga pooltevahelise töövõtulepingu puudumisel tuleneda üksnes 21.04.2015 ehituskoosoleku protokollist.
2. Väär on kostja vastuväide, mille kohaselt hagi lisadest 2 ja 3 nähtub, et hageja pöördus vaidlusaluses küsimuses esmakordselt kostja poole alles ligikaudu 18 kuud pärast koosoleku toimumist. Hageja on kostja poole vaidlusaluste arvete tasumise küsimises 10 pöördunud ka 2015.a mais ja septembris (t I kd lk 153, 155). Tõele ei vasta vastuväide, nagu oleks hageja mõistnud, et nõuetega arvete nr 19 ja 27 osas tuleb pöörduda peatöövõtja poole, kuna hageja ei ole kostja nimele esitanud ühtegi arvet. Mh on kostja saatnud hagejale 13.05.2015 e-kirja, milles küsis otsesõnu, kas hageja peaks kostjale uued arved esitama või toimub kõik vanade arvetega (t I kd lk 155). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks küsimusele vastanud. Kui kostja leiab, et ainsaks takistuseks hageja nõude rahuldamiseks on arvete esitamine, ei oleks eeldatavalt probleemi selle soovi täitmiseks. Samas ei ole kostja hagejale esitanud nõuet arvete esitamiseks, vaid on hageja nõudele põhimõtteliselt vastu vaielnud. Samuti on hageja õigustatult märkinud, et arved nr 19 ja 27 olid väljastatud enne 21.04.2015 nõupidamist ja seega ei saanudki olla adresseeritud kostjale. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et hageja ei ole kostjale esitanud arveid kostja poolt ülevõetud kohustuste tasumiseks, ei saa muuta kostja kohustusi hageja suhtes.
3. Alusetu ning hea usu põhimõttega vastuolus on kostja vastuväide, mille kohaselt kostja on RHS-i tähenduses hankija ega tohi kohast menetlust läbi viimata teenust tellida. E&G OÜ kohustuste ülevõtmist ei saa vaadelda kostjapoolse teenuse tellimisena hagejalt. Samuti ei saa riik antud juhul oma tsiviilõiguslikust vastutusest vabaneda sellega, kui ta isegi jätnuks järgimata mingi kohase menetluse endale kohustuste võtmiseks. Hageja on põhjendatult märkinud, et kostja kohustus on jälgida, et ta võtab endale kohustused, mida on võimeline täitma ning antud juhul ei ole hageja kohustus muretseda, kas kostja poolt võetud kohustuse täitmine on kooskõlas RHS-iga või muude talle kohustuslike nõuetega. Kohus nõustus hagejaga, et hagejal puudus põhjus kahelda kostja seaduskuulekas käitumises. Hea usu põhimõttest lähtuvalt oleks vastuvõtmatu, kui riik võiks tsiviilõiguslikust vastutusest vabaneda seetõttu, et jättis väidetavalt täitmata RHS-i või muu seaduse normid. Riik samaaegselt õigusnormide kehtestajana peaks ise olema eeskujuks õigusnormide täitmisel ning vähemalt antud vaidluses oleks kohtu hinnangul hea usu põhimõttega vastuolus, kui riigi vastutus hageja ees võiks olla välistatud tulenevalt riigi enda (väidetavast) seaduserikkumisest. Kohus viitas VÕS §-le
5. Eelnevat arvestades kuulub hageja nõue rahuldamisele. Kohus viitas VÕS §-le 100 ja § 108 lõikele 1 ning mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 22 269.18 eurot. Kostjapoolse kohustuse rikkumist vabandavaid asjaolusid VÕS § 103 mõttes ei esine. Kohus ei hinnanud eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised (

§ 238lõige 5).

1. Hageja nõudis kostjalt ka seadusjärgset viivist hagi esitamise päeva seisuga 2480.16 eurot perioodi 01.01.2016-22.05.2017 eest. Kohus märkis, et 21.04.2015 protokollis ei lepitud kokku võla tasumise kuupäevas. Kohus viitas VÕS § 82 lõikele 3 ning VÕS § 113 lõigetele 1 ja
2. Käesolevas asjas on hageja teatanud kostjale oma nõudest hiljemalt 24.09.2015 (t I kd lk 153), seetõttu leidis kohus, et viivise nõudmine alates 01.01.2016 on põhjendatud. Kostja ei ole hageja viivisearvestuse (vt t I kd lk 34) õigsust kahtluse alla seadnud, mistõttu kohus rahuldas hageja viivisenõude 2480.16 eurot.
3. Menetluskulud jäid hagi rahuldamise tõttu

§ 162lõike 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust ja lepingulise esindaja õigusabikuludest kokku 2590 eurot (900+1690 eurot; t I kd lk 35, 45, 150 ja 150 pöördel). Toimikust nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu kokku 900 eurot. Kostja hageja 11 menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

§ 138

lõigetest 1 ja 2 ning § 139 lõikest 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 900 eurot. Hageja on kohtule kinnitanud, et on käibemaksukohuslane ja soovib menetluskulude hüvitamist käibemaksuta. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 130 eurot (käibemaksuta), mis kohtu hinnangul ei ole ülemääraselt kõrge. Samas tuleb arvestada, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks kulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leidis, et hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendamatu on kulu seoses kohtu 24.05.2017 määrusega tutvumise ja hagi puuduste kõrvaldamisega mahus 0,8h. Hagi tuleks professionaalse esindaja poolt eelduslikult esitada puudusteta ja puuduste kõrvaldamisega seotud kulusid ei pea vastaspool hüvitama. Samuti vähendas kohus seoses kostja vastuse analüüsiga, sellele vastuse koostamise ja menetluskulude nimekirja koostamisega seotud ajakulu kokku 2,2h võrra, leides, et hageja esindaja ajakulu nimetatud toimingutele on ülemäärane. Mh juhtis kohus hageja tähelepanu Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-77-14 punktile 12, mille kohaselt ei nõua menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine õigusalaseid eriteadmisi ja selle saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lõike 1 mõttes.

Arvestades eeltoodut rahuldas kohus hageja taotluse esindajakulude hüvitamiseks 10h eest summas 1300 eurot. Hageja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jäi rahuldamata 3h ulatuses summas 390 eurot. Eelnevat arvestades mõistis kohus kostjalt hagejale välja menetluskulud 2200 eurot (900+1300) eurot. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lõikele 4 märkis kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus

1. 14.09.2017 apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning hageja menetluskulud tema enda kanda.
2. Kohus on vääralt eeldanud, et protokoll lepinguna kehtib. Riigikohus on lahendi nr 32-1-106-13 punktis 24 leidnud, et sarnaselt tüüptingimuste tühisuse arvestamisele peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega. Praegusel juhul kohus seda ei teinud. Kostja viitab TsÜS § 117 lõikele 2 ja § 129 lõikele
3. Kostja töötajal, kes allkirjastas ehituskoosoleku protokolli, ei olnud õigust riigile kohustusi võtta ning sellist tehingut ei ole ka hiljem heaks kiidetud. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 44 lõike 3 kohaselt esindab riigiasutust vastavalt asutuse põhimäärusele asutuse juht või tema poolt volitatud isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt VV 20.03.2014 määruse nr 42 „Sotsiaalministeeriumi põhimäärus“ § 6 lõike 2 punktile 19 sõlmib minister lepinguid või volitab selleks vajaduse korral kantslerit või teisi isikuid. Põhimääruse § 9 punkti 19 kohaselt sõlmib kantsler ministeeriumi nimel lepinguid ning esindab ministeeriumi seoses teenistuskohustuste täitmisega ja ministrilt saadud volituste piires. Seega on kostja nimel õigus lepinguid sõlmida üksnes eelnimetatud isikutel ja protokolli allkirjastanud töötajat ei ole lepingute sõlmimiseks volitatud. Seetõttu on isegi juhul, kui 21.04.2015 protokolli lugeda kokkuleppeks, selline tehing tühine.
4. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kostja on korduvalt väitnud, et protokolli näol on tegemist dokumendiga, milles fikseeritakse objekti olukord ja tööde ajagraafik. Meelevaldne on järeldus, et protokolli allkirjastamise näol on tegemist 12 tahtega, mis on suunatud õiguslike tagajärgede kaasatoomisele. Kuna peatöövõtja esindaja on protokollis märkinud, et peatöövõtja on alltöövõtjale esitanud nõudeõiguse loovutamise kohta kirjaliku teate, pidi E&G OÜ teadma kostja tahet, et protokollis olev sõnastus sai tähendada üksnes kostja töötaja poolset sedastamist, et olemasolevate või tulevikus tekkivate nõuete loovutamise korral on kostja kohustatud tasuma alltöövõtjale. Siinjuures tuleb arvestada, et kostja oli peatöövõtjale vaidlusaluste tööde eest juba tasunud. Kohus jättis tahteavalduse tõlgendamisel tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta.
5. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et protokolli allkirjastamise näol oli tegemist otsese või kaudse tahteavaldusega, palub kostja kaebuse rahuldada põhjusel, et maakohus kohaldas lepingu tõlgendamisel vääralt VÕS § 29, jättes arvestamata sätte lõikes 2 sätestatu. Protokolli eeltoodud viisil tõlgendamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja saab teenida üksnes peatöövõtja huve varjata oma tegelikku tahet lükata kohustus tasuda hagejale teostatud tööde eest kostja kanda. Samuti on kohus vääralt kohaldanud VÕS § 29 lõike 5 punkti
6. Kohus leidis, et puudub vaidlus, et kostja on tasunud hagejale 5798.41 eurot, milline kohustus sai kostjale pooltevahelise töövõtulepingu puudumisel tuleneda üksnes 21.04.2015 protokollist. Kohtu järeldus on väär, sest protokollist nähtub üheselt, et peatöövõtja loovutas oma nõude alltöövõtjale, millist asjaolu tõendab kostjale E&G OÜ poolt 08.05.2015 esitatud arve. Seetõttu sai protokolli allkirjastamine sellises sõnastuses tähendada üksnes nõude loovutamisel tekkiva olukorra sedastamist. Eeltoodu on ka ainuke põhjus, miks kostja on otse alltöövõtjale tasunud. Kohus jättis poolte tahte tõlgendamisel arvestamata VÕS § 29 lõike
7. Ehituskoosoleku protokollis esitatud väljendi „juba teostatud tööd“ mõistmisel tuleb arvestada, et peatöövõtja loovutas alltöövõtjale oma nõude kostja vastu. E&G OÜ poolt 08.05.2015 kostjale esitatud arvele on märgitud järgnev: „Käesolev arve kuulub raamkokkuleppe alusel tasumisele K.K.M. Plekksepatööd OÜ arveldusarvele“. Tuginedes eeltoodule on ilmne, et protokollis esitatud sõnastus sai tähendada üksnes E&G OÜ poolt alltöövõtjale nõude loovutamisel tekkiva olukorra sedastamist. Vastustaja seisukoht
8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
9. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt tsiviilasja lahendamisel olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus jääb muutmata ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ega korda neid käesolevas lahendis (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 39. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele. Iseenesest õige on apellandi väide, et kohus peab omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega. Riigikohus on nt lahendis nr 3-2-1-137-09 (punktis 12) selgitanud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava nõudeta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista. Samas saab kohus mistahes tühisuse aluseid analüüsida vaid juhul, kui 13 pooled on toonud kohtu ette elulised asjaolud, mille alusel tühisust järeldada saab. Kõik elulised asjaolud peavad pooled tooma kohtu ette nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning peale eelmenetluse lõppemist võib uusi asjaolusid esitada vaid juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada (

§ 329lõige 1).

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ei toonud maakohtu ette mistahes faktiväiteid, mille alusel oleks maakohtul pidanud tekkima põhjendatud kahtlus 21.04.2015 sõlmitud kohustuse ülevõtmise tehingu kehtivuse kohta tellija (kohustuse ülevõtja) esindajal esindusõiguse puudumise tõttu. Vastupidi – tsiviilasja materjalidest nähtub, et nii kohtueelselt kui maakohtumenetluses lähtus kostja ise asjaolust, et 21.04.2015 tehing kehtib, kuid küsimuse all on tehingu maht, st kas kohustuti tasuma ainult märtsis/aprillis juba tehtud tööde eest ja sel hetkel veel alltöövõtulepingus kokkulepitud tegemata tööde eest või ka nende tööde eest, mille kohta oli alltöövõtja esitanud varasemalt arved nr 19 ja 27 peatöövõtjale. Kostja erinevad ametnikud (õigusala juht kantsleri ülesannetes, strateegia ja eelarve osakonna juhataja) olid kohtueelselt kinnitanud, et kohustuse tasuda otse alltöövõtjale oli tellija 21.04.2015 endale võtnud (t I kd lk 23, 27). Kohtumenetluses kinnitas sama ministri volikirjaga (t I kd lk 53) volitatud töötaja (t I kd lk 55pöördel viimane lõik). Seega isegi juhul, kui tellija esindaja RA volitustega seoses esines 21.04.2015 seisuga mistahes minetusi, on esindatav tema tehingud TsÜS § 129 lõike 1 mõttes heakskiitnud. Heakskiit kui kindlale isikule tehtud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lõige 1). Hageja on kostja 06.11.2016 ja 30.01.2017 kirjad kätte saanud (I kd lk 1 pöördel-2). Seega on kostja tahteavaldus jõustunud ja tegijale siduv. Ühepoolsest jõustunud tahteavaldusest ei saa taganeda ega seda tagasi võtta.

1. Kolleegium ei tuvastanud 21.04.2015 protokollis sisalduva tellija tahteavalduse ega pooltevahelise kokkuleppe ebaõiget tõlgendamist maakohtu poolt. Maakohus tuvastas, et tellija ja alltöövõtja sõlmisid VÕS § 175 lõike 2 mõttes kokkuleppe võlgnikust peatöövõtja kohustuse (tasuda seni alltöövõtjale 19.01.2015 ehituse alltöövõtulepingu alusel tehtud tööde eest maksmata summa ja tööde lõpetamisega seonduv summa) ülemineku kohta objekti tellijale. Seejuures analüüsis maakohus esitatud tõendeid kogumis (21.04.2015 protokoll; hageja 14.04., 13.
2. ja 24.09.2015 e-kirjad kostjale; MM kinnituskiri) ja tuvastas TsÜS § 75 lõike 1 ja VÕS § 29 alusel poolte tegeliku tahte lepingu sõlmimisel – kostja soovis ehituse valmimist algselt kokkulepitud ajal, kuid see ei oleks olnud võimalik, kui alltöövõtja ei oleks nõustunud tegema töid lõpuni; alltöövõtja ei olnud nõus tegema töid edasi enne, kui sai kinnituse, et seni tekkinud võla ja edasi tehtavate tööde eest tasub tellija; tellija otsustas esitada peatöövõtja vastu leppetrahvi nõude ja nõustus tasuma võlgnevuse peatöövõtja eest. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus märkis asjakohaselt, et see, kas peatöövõtja seejuures loovutas hagejale nõudeõiguse kostja vastu või mitte, ei ole määrav 21.04.2015 kokkuleppe täitmise seisukohalt. Kuna kohtule ei ole esitatud protokolli punktis 2.1 nimetatud peatöövõtja kirjalikku teadet alltöövõtjale nõudeõiguse loovutamise kohta, ei saa apellatsioonikohus seda asjaolu täpsemalt käsitleda.

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 41. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

14

1. Vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest kokku 728 eurot (käibemaksuta), s.o kokku 5,6 h eest tunnitasuga 130 eurot (käibemaksuta). Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus on põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellises suuruses vandeadvokaadi tunnihind ei ole ülemääraselt kõrge. Samuti on põhjendatud ja vajalikud kliendiga sõlmitud käsunduslepingu kohaseks täitmiseks apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ja selleks kulutatud aeg: kaebusega tutvumine ja nõupidamine kliendiga 0,8h, vastuse koostamine ja selle kohtule esitamine 4,7h ning 11.04.2018 päringu tegemine kohtule 0,1h. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus vastustaja taotluse esindajakulude hüvitamiseks 5,6h eest summas 728 eurot.
2. Vastavalt vastustaja taotlusele ja

§ 177

lõikele 4 tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt apellandil tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/