Obsah (8)

§ 428§ 168§ 657§ 659§ 371§ 438§ 171§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 28.06.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-18-2363 Kohtuasi XX hagi ALG Liising

) § 371 lg 1 p 4 kohaselt on kohtul kohustus keelduda hagi menetlemisest, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Seepärast tuli määruskaebus rahuldada.

§ 428

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust 2 tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Osundatud alusel lõpetas kohus tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis kohus

§ 168lg 2 alusel hageja kanda.

Määruskaebus

1. Hageja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus tühistas hagi tagamise, lõpetas asja menetluse otsust tegemata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja nõude kvalifitseerimine ja õige seaduse kohaldamine on kohtu ülesanne, kusjuures kohus kohaldab seadust iseseisvalt. Nõnda tuli ka varasemas tsiviilasjas hinnata, kas kostja tugines hagejalt tasu nõudes tüüptingimusele ja kas tüüptingimus kehtis. Kuivõrd kohtud seda ei teinud, esines erandlik asjaolu asja uueks menetlemiseks. Pealegi ei olnud tegu sama vaidlusega, sest vaidluse all ei olnud küsimus rahalise nõude suuruses, vaid selles, kas olemas on kehtiv tagatiskokkulepe. Eelnevast sõltumata võis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid esitada täitemenetluse lõpuni. Nende esitamine ei olnud piiratud ühe korraga ja kohane ei olnud kohaldada analoogiat täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-ga
2. Vastus määruskaebusele
3. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus oli õige ja põhjendatud. Samal ajal oli määruskaebus ebaõige ja vastuoluline. Menetluse edasine käik
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
5. 27.06.2016 esitas hageja taotluse hagi tagamiseks ja täitemenetluse peatamiseks täiteasjas nr 034/2012/
6. Määruse põhjendused
7. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas

§ 657

lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

§ 659ja § 654 lg-le 6 ei korda neid.

Vastuseks määruskaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Kohus lõpetab

§ 428

lg 1 p 2 alusel menetluse, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse

§ 371

lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (Riigikohtu 19.12.2017 määrust asjas nr 2-16-9016, p 10). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul olid nii hagi alus kui ese varasema tsiviilasjaga nr 2-13-6218 võrreldes samad, s.t hageja soovis taas, et lubamatuks tunnistatakse täitemenetlus, kus sundtäideti kostja nõuet hageja vastu, mis baseerus laenulepingul nr 4 ja millest tuleneva nõude tagamiseks oli seatud hageja kinnisasjale hüpoteek. 3 Teistsugusele järeldusele ei saanud ka tulla pelgalt seetõttu, et hageja lisas eelnevaga võrreldes uue väite, miks peaks suundtäitmine olema lubamatu. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu 21.02.2018 määrusele asjas nr 2-14-7385, kus kõrgeima astme kohus selgitas, et olukorras, kus täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, tuleb analoogia korras rakendada TMS § 221 lg-s 2 kirjeldatud põhimõtet. See tähendab, et uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (lahendi p 15.2). Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (s.t menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 21.02.2018 määrus asjas nr 2-14-7385, p 15.2). Hageja väitis määruskaebuses, et praegusel juhul on erandlikuks asjaoluks, et eelmises kohtuasjas ei kontrollinud kohtud, kas vaidlusalune kokkulepe oli tüüptingimus ja kas see oli kehtiv. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegu ei ole sellise erandliku asjaoluga, mis annaks võimaluse teistkordselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Õige on hageja väidet, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine

§ 438lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsust asjas nr 3-2-1-106-13, p 24).

Kui kohus jätab selle tegemata, rikub kohus õigusnorme. Selleks puhuks on menetlusseadustik ette näinud edasikaebe võimaluse, mida asjaoludest nähtuvalt ka kasutati. Nii esitati tsiviilasjas nr 2-13-6218 maakohtu otsuse peale apellatsioon, ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioon jne. Lõpptulemusena jäeti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas nr 034/2012/3377 rahuldamata. Kui hageja jättis sellele kaebemenetluses tuginemata, oli see tema risk. Tegu ei olnud hagejast sõltumatu erandliku asjaoluga, mida ei saanud eelmise asja menetlemisel välja tuua. Kuivõrd praegusel juhul esines alus menetluse lõpetamiseks (

§ 428

lg 1 p 2), mis oli ühtlasi ka menetlusse võtmisest keeldumise aluseks (

§ 371

lg 1 p 4), tühistas kohus õigesti määratud hagi tagamise abinõu ja lõpetas praeguses asjas menetluse. Kuna ringkonnakohus lahendas määruskaebuse, leides mh, et maakohus lõpetas õigesti menetluse, ei esine

§-s 377 sätestatud aluseid hagi tagamiseks, mistõttu tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda.

Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Selleks tuleb pooltel maakohtule esitada menetluskulude nimekirjad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 4