Obsah (15)

§ 285§ 339§ 293§ 185§ 34§ 226§ 279§ 35§ 61§ 381§ 268§ 14§ 225§ 2962§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2018. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-9882 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 285lg 2 nõudeid, avaldas kohtuistungil vaid süüdistatavale esitatud süüdistuse.

Süüdistust kinnitavaid tõendeid prokurör aga üksnes refereeris. Kaitsja leiab, et lubades prokuröril avaldada süüdistusakti vaid osaliselt, rikkus kohus

§ 339lg 2 sätteid.

Seejuures viitab kaitsja RKKKo otsusele asjas nr 3-1-1-97-06. Kaitsja arvates rikkus maakohus kriminaalmenetluse norme ka sellega, et ei hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid. Nii on maakohus jätnud kohtuotsuses hindamata videosalvestised, mis on tehtud kaupluse „Prisma" välikaameraga ja XXX maja küljes oleva videokaameraga vaatega kaupluse „Prisma" parklale. Ka on kohus jätnud hindamata videosalvestise, mis on tehtud kaameraga, mille asukoht on XX asuval majal. Ka on jätnud maakohus hindamata DNA-ekspertiisiakti nr 15E-GE1740 ning asjatundja M. Ritari ütlused, milliste kohaselt D.H. surnukeha liigutati jalad ees või vähemalt teekonna viimasel osal jalad ees. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohtul tulnuks mõlema süüdistatava ütlused lugeda lubamatuteks tõenditeks. Nimetatud taotlust põhistab kaitsja asjaoluga, et kohus rikkus

§ 293lg 2 sätteid.

Apellant leiab, et kuigi maakohus tutvustas kohtumenetluse alguses süüdistatavatele nende õigusi ja kohustusi ning õigust keelduda ütluste andmisest, ei järgnenud sellele süüdistatavate kohest ülekuulamist, vaid see toimus kohtuliku menetluse lõpus. Kaitsja leiab, et

§ 293

lg 2 tulenevalt peab kohus tutvustama süüdistatavale tema õigust keelduda ütluste andmisest 6 vahetult enne tema ülekuulamist. Kuna maakohus seda aga ei teinud, siis on A. Botštarjovi ütlused saadud kriminaalõiguse normi olulise rikkumisega, ning tema ütluste näol on tegemist lubamatu tõendiga. Kaitsja heidab maakohtule ette ka asjaolu, et kohus ei ole vastanud kõigile kaitsja kohtuistungil esitatud vastuväidetele, eelkõige on jätnud analüüsimata ütluste olustikuga seostamisel ilmnenud vastuolud. Taoliste T. Semykini ja A. Botštarjovi ütlustes esinevate vastuoludena toob kaitsja esmalt välja kauguse piknikuplatsini, kus süüdistatav ja D.H. seisid. Seejärel viitab kaitsja süüdistatavate ütluste erinevusele, millisesse asendisse pärast kägistamist T. Semykin kannatanu maapinnale asetas. Vastuolu näeb kaitsja selleski, kuidas D.H. võsastikku kanti, kas küljega, nagu väidab A. Botštarjov, või pea ees, nagu väidab T. Semykin. Kaitsja leiab, et videosalvestisest nähtuvalt ei teadnud A. Botštarjov teed, millist mööda D.H. surnukeha kanti, kuidas surnukeha võsastikus maha asetati ega ka konkreetset kohta, kuhu see asetati. Samas viitas T. Semykin ütluste olustikuga seostamisel hoopis teistsugusele surnukeha asendile kui seda tegi A. Botštarjov. Kaitsja ei pea eluliselt ustuvaks A. Botštarjovi väiteid, et kogu nende tegevus D.H. laiba peitmisel oli spontaanne ja nad tegutsesid automaatselt. Kaitsja arvates on äärmiselt kahtlane, et kurjategijad hakkaksid peitma laipa ilma selles kokkuleppimata, kooskõlastamata seejuures liikumise suunda või kohta, kuhu laip peita. Apellandi arvates valetas A. Botštarjov selles, et lahkudes sündmuskohalt märkas ta D.P. spordijalatsit, mis oli kandmise käigus kannatanul jalast tulnud. Kaitsja toetub seejuures väitele, et detsembris pimeneb Eestis alates kella 16-st ja süüdistatav ei võinud pimedas metsas märgata kannatanu tumedat värvi spordijalatsit. Ka viitab kaitsja asjaolule, et ütluste olustikuga seostamisel väitsid süüdistatavad, et kannatanu jalast tuli ära vaid üks jalats. Ometi oli kannatanu sündmuskohal ilma jalatsiteta ning teine jalats leiti järgmisel päeval toimunud sündmuskoha vaatluse käigus kannatanu surnukeha lähedal. Kaitsja arvates viitab nimetatud asjaolu sellele, et süüdistatavad ei tea, millised jalatsid kannatanul jalas olid ja kuna nad seda ei tea, siis saab sellest järeldada, et süüdistatavad ei tegelenud surnukeha ümberpaigutamisega. Vastuoludena A. Botštarjovi ja T. Semykini ütlustes tõi kaitsja välja ka asjaolu, kes viskas ära D.H. lt äravõetud võtmed ning telefoni ning millal seda tehti. Nimetatud põhjustel ei nõustu kaitsja ka maakohtu seisukohaga, nagu oleksid A. Botštarjovi ütlused usaldusväärsed. Apellatsioonis toob kaitsja esile vastuolu esmases kohtumeditsiini ekspertiisis esitatud ja täiendava kohtumeditsiini ekspertiisis esitatud ekspertarvamuse vahel. Esmases ekspertiisis on ekspert nimetanud D.H. surma põhjuseks lämmatamise nina- ja suuavade sulgemise teel. Täiendavas ekspertiisiaktis jõuab ekspert aga arvamusele, et D.H. surm saabus kägistamise tagajärjel käsivarre haardega. Taolist vastuolu ei ole kohtulikul uurimisel kõrvaldatud. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu põhjendustega D.H. surnukeha vedelikes alkoholi mitteleidmise kohta. Kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajad kinnitasid, et kannatanu tarvitas

1. detsembril 2015 alkoholi. Kaitsja leiab tunnistajate ütlustele tuginedes, et taoline kogus, millise tarvitas D.H.
2. detsembril 2.015, ei võinud tema kehavedelikest metaboliseeruda. Nimetatu viitab sellele, et D.H. surm ei saabunud
3. detsembril 2015 ajavahemikul 19:38 kuni 21:24, vaid hiljem. Kaitsja arvates on maakohus andnud ebaõige hinnangu DNA-ekspertiisiaktis nr 15E-GEI1740 toodud eksperthinnangule, mille kohaselt ei saa välistada, et D.H. jalatsilt saadud DNA täisprofiilis leitud bioloogiline materjal võib pärineda A. Botštarjovilt. Kaitsja leiab, et taoline eksperdi poolt antud hinnangu tõenduslik jõud on olematu, sest samavõrd on võimalik ka 7 vastupidine väide. Nimetatule viitab kaitsja ka seoses sündmuskohalt kaasavõetud suitsukonilt leitud DNA profiiliga. Kaitsja peab põhjendamatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei pidanud maakohus usutavaks T. Semykini ütlusi, nagu osutanuks politseitöötajad talle ütluste andmisel survet. Kuigi menetlustoimingute juures viibis süüdistatava kaitsja, võidi T. Semykinile survet avaldada juba tema kinnipidamisel. Kaitsja juhib tähelepanu ka vastuolule seoses D.H. le kuulunud telefoni purustamise ja äraviskamise ning asjaolu vahel, millal D.H. telefon lakkas töötamast. Süüdistusaktist tulenevalt pidi D.H. telefon töötamast lakkama
4. detsembril umbes kell 21:
6. mai 2016 protokollist, milles analüüsitakse telefonikõnede väljakirjutisi, ilmneb aga, et telefon lakkas töötamast
7. detsembril 2015 kell 00:
8. Nimetatud vastuolu viitab kaitsja arvates sellele, et telefoni ei lõhkunud T. Semykin ega ka A. Botštarjov. Nimetatu ja asjaolu, et D.H. kehavedelikes ei leitud alkoholi, viitab aga sellele, et D.P. tapmine toimus mujal ja muul ajal. Apellant leiab, et maakohus rahuldas põhjendamatult kannatanu K.A. tsiviilhagi. Kohtul puudus alus tsiviilhagi menetlusse võtmiseks, kuna hagiavaldust ei esitatud kohtule õigeaegselt. Taolist väidet põhjendab kaitsja sellega, et süüdistusakt esitati kohtule e-toimiku kaudu, kuid süüdistusaktis nimetatud tsiviilhagi e-toimikusse üleslaaditud ei olnud. Kuigi kaitsja eelistungil kohtu tähelepanu sellele ei juhtinud, tulnuks maakohtul siiski kontrollida, kas esinevad seaduslikud alused tsiviilhagi menetlusse võtmiseks.
9. jaanuaril 2018 esitas kaitsja tulenevalt ringkonnakohtu määrusest omapoolsed lõplikud seisukohad. Kaitsja arvates ei lükka prokuröri vastuväidetes toodud seisukohad ümber tema apellatsioonis esitatud seisukohti. Kaitsja jääb apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palub apellatsiooni rahuldada. Vastates kannatanu esindaja apellatsioonis toodud väidetele nõustub T. Semykini kaitsja selles toodud väitega, et D.H. tapmises osales T. Semykini asemel keegi seni tuvastamata isik, kelle Y-kromosoomi fragment leiti D.H. pärakust. Täiendavalt leiab kaitsja, et kui ringkonnakohus siiski leiab, et D.H. tapmise pani toime T. Semykin, siis tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Oma taotlust põhistab kaitsja asjaoluga, et kuna T. Semykinil puudus motiiv D.H. tapmiseks, siis võis ta D.H. surma põhjustada ettevaatamatusest. Ühtlasi esitas kaitsja menetluskulude nimekirja kokku 2940 euro ulatuses, millises ulatuses ta kokkulepitud kaitsjana osutas T. Semykinile õigusabi ja millise ta palub endale hüvitada. Kannatanu K.A. esindaja apellatsioon Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.A. esindaja A. Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi osaliselt rahuldamata. Kannatanu esindaja taotleb teha selles osas uue otsuse, millega rahuldada kannatanu tsiviilhagi nõuded täielikult. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega esmalt osas, millega kohus mõistis kuriteoga tekitatud kahju välja vaid T. Semykinilt. Kannatanu esindaja arvates on maakohus kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes andnud A. Botštarjovi tegevusele vale karistusõigusliku hinnangu. Kaitsja arvates ei ole A. Botštarjovi väited tema tegevuse kohta sündmuskohal eluliselt ustavad. 8 Eluliselt ei ole usutav, et A. Botštarjov kuulas sündmuskohal vaid muusikat ning ei pannud tähele, mis toimus D.H. ja T. Semykini vahel. Kannatanu esindaja leiab, et A. Botštarjov osales aktiivselt D.H. tapmises või vähemalt oli tapmisele kaasaaitajaks. Apellatsioonis leitakse, et isegi kui nõustuda kohtu järeldusega, et A. Botštarjov osales vaid D.P. surnukeha varjamises, tuleb D.H. tapmisega kannatanule tekitatud kahju välja mõista ka A. Botštarjovilt. Oma väidet põhistab kannatanu esindaja sellega, et A. Botštarjov ei vaielnud kohtuistungil hagile vastu. Esindaja leiab, et A. Botštarjovi tegevus ei seisnenud mitte ainult aktiivses surnukeha varjamises, vaid ta hoidis toimunut ka saladuses. Ta oli teadlik, et kannatanu ema muretseb, kuid kuni enda tabamiseni ei teatanud ka toimunust kellelegi. Ka viitab esindaja asjaolule, et D.H. surnukeha varjamine oli suunatud sellele, et hoida tapmise fakti saladuses. Kuivõrd A. Botštarjov seda ka tegi, siis tuleb tema käitumist vaadelda kui aktiivset osalemist tapmise toimepanemises. A. Botštarjov viibis teo toimepanemise juures, et takistanud seda ning tegeles aktiivselt tapmise jälgede varjamisega. Nimetatust tulenevalt leiab kannatanu esindaja, et ka A. Botštarjov peab tekitatud kahju eest vastutama solidaarselt T. Semykiniga. Apellatsioonis leiab kaitsja, et T. Semykinile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuriteo raskusele ja tema isikule. Nimetatut põhjendab kannatanu esindaja asjaoluga, et T. Semykin on ka varasemalt toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid ning käesoleval juhul on tegemist raskeima vägivallaga seotud kuriteoga. Tapmise pani ta toime alaealise suhtes, kelle usaldust ta kuritarvitas. Taotledes mittevaralise kahju väljamõistmist süüdistatavalt põhjendab kaitsja oma seisukohta järgmiselt. Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu hinnanguga, nagu ei esineks käesolevas asjas erandlikke asjaolusid. Kannatanu K.A. ütluste kohaselt viis tütre tapmine tema tervise halvenemiseni sellisel määral, et ta langes depressiooni ning pidi seetõttu pöörduma psühhiaatri poole. Kannatanu esindaja leiab, et seega on olemas otsene seos kannatanul tekkinud depressiooni ja tütre surma vahel. Esindaja arvates tuleb arvestada sedagi, et D.H. surm oli täiesti ootamatu tema lähedaste jaoks. Tegemist oli noore inimesega, kellel puudusid eluohtlikud haigused ning seda ootamatum oli D.H. surm lähedaste jaoks. Kannatanu esindaja peab ülaltoodud põhjustel põhjendatuks ka mittevaralise kahjuna esitatud summa suurust. Prokuratuuri vastus apellatsioonidele Vastuses esitatud apellatsioonidele leiab prokurör, et Viru Maakohtu
10. juuli 2017 kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, selles on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks T. Semykin on süüdi tunnistatud KarS § 113 lg 1 ning A. Botštarjov KarS § 306 lg 1 järgi, millistele tõenditele kohus tugines kohtuotsust tehes, miks süüdistatavatele mõisteti nendele mõistetud karistused ja millistel põhjendustel rahuldati kannatanu tsiviilhagi osaliselt. Vastates kannatanu esindaja apellatsioonile märgib prokurör, et riikliku süüdistuse hinnangul ei viita kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid sellele, et A. Botštarjov oleks osalenud kannatanu tapmises või sellele otseselt kaasa aidanud ning A. Botštarjovi roll oleks olnud suurem kui temale süüdistuses etteheidetav tegevus. Kuna A. Botštarjov ei osalenud kannatanu D.H. surma põhjustamises, oli põhjendatud ka maakohtu seisukoht jätta A. Botštarjovilt välja 9 mõistmata kannatanu ema esitatud tsiviilhagi. Samuti ei viita kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid sellele, et D.H. tapmises oleks osalenud seni tuvastamata meesterahvas. Prokurör leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ka T. Semykinile mõistetud karistuse osas, sest prokuratuur nõustub kohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusmääraga. Vastates T. Semykini kaitsja apellatsioonile, ei nõustu prokurör väitega, nagu oleks prokurör rikkunud

§ 285lg 2 nõudeid.

Kehtiv

§ 285

lg 2 redaktsioon, erinevalt kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendi ajal kehtinud

§ 285

lg 2 redaktsioonist, ei näe ette prokuröri kohustust avaldada süüdistusakt tervikuna. Kehtiva

§ 185

lg 2 redaktsioon näeb ette, et prokurör annab ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Käesolevas kriminaalasjas on prokurör selliselt ka toiminud kohtuliku uurimise alguses. Prokuröri arvates ei ole kohus rikkunud süüdistatavate ülekuulamisel

§ 293lg 2 nõudeid ning seega on süüdistatavate ütlused lubatavateks tõenditeks.

Kohus on kohtuistungil tuvastanud süüdistatavate isikusamasuse ning selgitanud neile õigusi ning kohustusi. Nimetatud asjaolu nähtub 10. aprilli 2017 kohtuistungi protokollist, mille kohaselt on muuhulgas tuvastatud süüdistatavate isikusamasus ja selgitatud nende õigusi ja kohustusi

§ 34ja § 35 järgi, sh ka A.

Botštarjovile. Ka vahetult enne A. Botštarjovi ülekuulamist kohtuistungil 29. juuni 2017 selgitas kohus A. Botštarjovile, et süüdistatav on kohustatud kohtus rääkima tõtt ning võttis selle kohta allkirja, seega oli süüdistatav ütlusi andes teadlik enda õigustest ja kohustustest. Apellatsiooni vastuses ei nõustu prokurör kaitsja väitega, nagu tuleks A. Botštarjovi ütlused tunnistada ebausaldusväärseteks. Prokuratuur nõustub maakohtu seisukohaga, et A. Botštarjovi ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta on usaldusväärsed, kuna neid kinnitavad muuhulgas ka teised kohtule esitatud tõendid, sh sündmuskoha vaatlusprotokollid ja ütluste olustikuga seostamise protokoll. A. Botštarjovi ütlused langevad olulistes osades kokku ka kohtumeditsiini eksperdi poolt tuvastatuga, asjatundja Margo Ritari ütlustega, DNA ekspertiisiaktidega. Vastates kaitsja etteheidetele, et maakohus ei ole kohtuotsuses hinnanud videosalvestisi, mis on tehtud väliskaameratega, leiab prokurör, et kuigi maakohtu otsusest seda otseselt ei nähtu, on siiski tegemist süüdistatavatega. Prokurör leiab, et kuigi salvestiselt on näha, et üks kahest isikust tundub olevat teisest kogukam, siis muuhulgas võib sellise visuaalse mulje põhjuseks olla ka asjaolu, et ühel isikul on jope eest avatud, teisel aga on jope suletud, mille tulemusena tekibki visuaalne efekt, mille kohaselt tundub üks muidu mõõtmetelt sarnane isik olevat teisest sarnasest kogukam. Puutuvalt etteheitesse, et süüdistatavate jopedel ei olnud valgust peegeldavaid elemente, siis võis selliseks helendavaks esemeks olla muuhulgas nii süüdistataval kaasas olnud telefon, mõni muu elektroonikaseade või helkur. Samuti arvestades asjaolu, et süüdistatavate joped saadi kätte teatud aja möödudes peale kuriteo toimepanemist, ei ole välistatud seegi, et süüdistatava jopel võis olla helkur või sarnase toimega ese kuriteo toimepanemist päeval, kuid jope äravõtmise ajaks oli see eemaldatud. Prokurör leidis, et tõepoolest ei ole maakohus põhjalikult analüüsinud XX maja videokaamera salvestist. Samas ütles A. Botštarjov pärast nimetatud videosalvestise ülevaatust, et üheks sellel kujutatud isikuks oli tema, samas teise isiku osas ta kõhkles, väites, et loogiliselt võttes pidanuks see olema T. Semykin, kuid pikkus ei klapi. Prokurör leiab, et A. Botštarjovi kõrval on sellel videol kujutatud just T. Semykinit. Esiteks on A. Botštarjovi kõrval kõndival isikul seljas samasugune jope nagu see, mis võeti T. Semykinilt ära ja mida on ka vaadeldud. Sellel on samasugused väljaulatuvad tumedad varrukaotsad, nagu videolt näha. Sama jope oli tal seljas ka teistel videosalvestistel. 10 Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks D.H. võidud tappa mujal ja teisel ajal, kui on märgitud süüdistuses. Taolist versiooni ei kinnita kriminaalasjas kogutud tõendid, mis viitavad sellele, et kannatanu tapeti just süüdistuses märgitud kohas. Apellatsioonile vastates jääb prokurör oma seisukoha juurde, et D.H. tapmise motiiviks oli armukadedus, mida kahjuks võimendas ka D.H. enese käitumine. Prokuröri arvates on põhjendamatu kaitsja väide, et maakohtul puudus alus kannatanu tsiviilhagi menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et e-toimikusse tsiviilhagi ei kantud, ei tähenda automaatselt seda, et kohtule tsiviilhagi koos süüdistusaktiga ei esitatud. Tsiviilhagi esitati kohtule

§ 226lg-s 6 sätestatud korras ning kohus võttis tsiviilhagi põhjendatult menetlusse.

T. Semykini kaitsja vastuväide kannatanu esindaja apellatsioonile. Vastuväidetes ei nõustu T. Semykini kaitsja kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotlusega raskendada süüdistatavale mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et isegi juhul kui D.H. usaldas T. Semykinit ja T. Semykin tappis D.P. , ei olnud see seotud kannatanu usalduse kuritarvitamisega. Ka ei ole T. Semykini kaitsja nõus kannatanu esindaja arvamusega tsiviilhagi osas ning jääb oma apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, T. Semykini kaitsja apellatsiooniga, tema täiendavate seisukohtadega ja vastuväidetega kannatanu esindaja apellatsioonile, kannatanu esindaja apellatsiooniga, prokuröri vastuväidetega kaitsja ja kannatanu esindaja apellatsioonidele ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et T. Semykini kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Küll tuleb Viru Maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata K.A. tsiviilhagi. Nimetatud osas kuulub kannatanu esindaja apellatsioon osalisele rahuldamisele. T. Semykini süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi Esmalt käsitleb ringkonnakohus T. Semykini kaitsja väiteid menetlusõiguse rikkumiste kohta maakohtu poolt. Apellatsioonis väidetu kohaselt rikkus maakohus

§ 285lg 2 sätteid, kui võimaldas prokuröril avaldada üksnes T.

Semykini süüdistuse. Kaitsja arvates tulnuks prokuröril seadusest tulenevalt avaldada kogu süüdistusakt. Lubades prokuröril vaid refereerida süüdistust ja süüdistust kinnitavaid tõendeid, rikkus maakohus

§ 339lg 2 sätteid.

Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu.

§ 285

lg 2 kohaselt annab prokurör pärast kohtuliku uurimise algust ülevaate süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Regulatsioon, kus prokuröril võimaldatakse anda vaid ülevaade süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, kehtib alates 15. juulist 2008. Kuni nimetatud kuupäevani kehtinud

§ 285

lg 2 kohaselt tuli prokuröril tõepoolest avaldada süüdistusakt ning seejärel anda kokkuvõtlik ülevaade süüdistust kinnitavatest tõenditest. Võimaldades prokuröril 10. aprillil 2017 toimunud kohtuistungil anda vaid ülevaade T. Semykinile esitatud süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, ei rikkunud maakohus seega kehtinud

§ 285lg 2 redaktsiooni.

11 Süüdistatava kaitsja viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-97-06 on aga asjatundmatu, sest nimetatud kohtuotsuses käsitles kriminaalkolleegium

§ 285lg 2 redaktsiooni, mis kehtis kuni 14.

juulini 2008. Apellatsioonis leiab süüdistatava kaitsja, et maakohus on rikkunud

§ 293lg 2 sätteid.

Esitatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kuigi maakohus selgitas kohtumenetluse alguses süüdistatavatele nende õigusi, sh ka õigust keelduda ütluste andmisest, ei järgnenud sellele koheselt süüdistatavate ülekuulamist. Kuivõrd maakohus enne süüdistatavate reaalset ülekuulamist neile nende õigust ütluste andmisest keeldumise kohta enam ei selgitanud, siis sellega rikkuski maakohus

§ 293lg 2 sätteid.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus pärast kohtuistungi rakendamist selgitanud süüdistatavatele nende õigusi, sh õigust keelduda ütluste andmisest ning nimetatud asjaolu ei vaidlustata ka apellatsioonis. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja tõlgendusega, nagu peaks pärast süüdistatavatele nende õiguste selgitamist sellele koheselt järgnema nende ülekuulamine. Taoline tõlgendus oleks ringkonnakohtu arvates vastuolus

§ 279

tooduga, eelkõige aga nimetatud paragrahvi lõikega kolm.

§ 279

kohaselt teeb kohtunik esmalt kindlaks süüdistatava isikusamasuse ning selle, kas ta on kätte saanud süüdistusakti koopia. Juhul kui nimetatud küsimustele saab vastata jaatavalt, selgitab kohus

§ 279

lg 3 kohaselt süüdistatavale tema

§ 35sätestatud õigusi.

Seega tulebki kohtul pärast kohtuistungi rakendamist selgitada süüdistatavale tema õigused ning seda on maakohus ka teinud. Ringkonnakohtu arvates ei määratle

§ 293

lg 2 sätestatu hetke, millal peab süüdistatavale selgitama tema õigusi, vaid määratleb, et süüdistatavale tuleb tema õigusi selgitada kindlasti enne tema ülekuulamist. Ringkonnakohus leiab, et kuigi pärast süüdistatavatele nende õiguste tutvustamist ei asunud maakohus neid koheselt ülekuulama, ei rikkunud kohus

§ 293

lg 2 sätteid, sest kohus oli süüdistatavatele enne ülekuulamist selgitanud neile nende õigusi kohtumenetluses. Seega on nii T. Semykini kui ka A. Botštarjovi ütlused ringkonnakohtu arvates saadud kriminaalmenetlusõiguse norme järgides ja on lubatavad tõendid. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kohtuotsusest nähtuvalt ei ole maakohus andnud omapoolset hinnangut 4. detsembril 2015 ajavahemikku 20:57:30 kuni 20:59:00 kajastavale videosalvestisele, mis on salvestatud kaupluse Prisma välisvaatluse kaameraga (asitõendid II tl 16-17). Samuti puudub kohtuotsuses kohtupoolne hinnang XXX majal oleva kaamera abil tehtud videosalvestisele (asitõendid II tl 125).

§ 61lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kuivõrd maakohus ei ole kohtuotsuses ülalnimetatud kahte videosalvestist hinnanud ega põhjendanud, miks need tõendid hindamata jäeti, siis on maakohus eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu

§ 61lg 1 ja 2 mõttes.

Taoline rikkumine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

§ 339lg 2 tähenduses.

Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada sellele, et apellatsioonist ei nähtu, mida kaitsja taolise tähelepanu juhtimisega ringkonnakohtult taotleb. Kuigi apellatsioonis leiab kaitsja, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, ei taotle kaitsja maakohtu otsuse tühistamist. Ka ei taotleta nimetatud videosalvestiste uurimist ringkonnakohtu poolt. Samas ei selgu apellatsioonist seegi, milliseid asjaolusid soovib kaitsja nimetatud videosalvestistega tõendada ja kuidas need salvestised seonduvad D.H. tapmisega. Vastuseks kaitsja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12 Kuigi ringkonnakohus tuvastas maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise, on see kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus uuris nimetatud videosalvestisi ning leiab, et nendes kajastatu ei oma olulist tõenduslikku väärtust T. Semykini ja A. Botštarjovi süüküsimuse lahendamisel. Narvas XXX majal oleva välikaamera videosalvestiselt nähtuvalt liiguvad kaks meeskodanikku mööda tänavat. Ringkonnakohtu arvates ei ole videosalvestise alusel võimalik tuvastada, kas tegemist on T. Semykini ja A. Botštarjoviga. Kuivõrd videosalvestiselt nähtava alusel ei ole võimalik identifitseerida salvestisel olevaid isikuid, ei oma nimetatud salvestis ringkonnakohtu arvates ka tõenduslikku väärtust. Narvas XXX asuva maja turvakaamera salvestiselt nähtuvalt liiguvad kaks isikut kaamera vaatevälja, jäädes seejuures seljaga kaamera poole. Pärast nimetatud videosalvestisega tutvumist maakohtu istungil on A. Botštarjov kinnitanud, et tunneb salvestisel ära iseenda. Samas väitis süüdistatav, et temaga kaasaliikunud isikus ta T. Semykinit ära ei tunne. T. Semykin on enda äratundmist videosalvestisel eitanud (KoTo II tl 29-30). Prokuröri küsimusele, kas A. Botštarjov viskab videosalvestiselt nähtuvalt käest ära D.P. le kuulunud telefoni, vastab A. Botštarjov eitavalt. Samas A. Botštarjov selgitab, et D.H. le kuuluva telefoni viskasid nad ära hoopis mujal. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud videosalvestise põhjal on võimalik väita, et 4. detsembril 2015 kella 21:07:00 ja 21:09:30 vahel liikus A. Botštarjov Narvas XX maja ees. Mingit informatsiooni, mis oleks seostatav D.H. tapmisega, nimetatud videosalvestiselt aga ringkonnakohtu arvates ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et ülalkäsitletud videosalvestistel kajastatu ei oma käeolevas kriminaalasjas tõenduslikku väärtust, sest see ei ole seostatav D.H. tapmise asjaoludega. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus, jättes nimetatud videosalvestised maakohtu istungil uurimata on küll rikkunud kriminaalmenetluse norme, kuid nimetatud rikkumist oli võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mida kriminaalkolleegium videosalvestisi uurides ka tegi. Edasiselt vastab ringkonnakohus kaitsja taotlusele mõista T. Semykin KarS § 113 lg 1 järgi õigeks. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja kohtu otsustusega lugeda süüdistatava A. Botštarjovi ütlused usaldusväärseteks. Puutuvalt A. Botštarjovi ütluste usaldusväärsust märgib ringkonnakohus esmalt järgmist. Maakohus on kohtuotsuses igakülgselt analüüsinud A. Botštarjovi ütlusi, võrrelnud neid ütlusi kriminaalasjas kogutud objektiivsete tõenditega ning leidnud, et kuivõrd objektiivsed tõendid kinnitavad A. Botštarjovi ütlusi, siis on need usaldusväärsed (KoTo II tl 140-141). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase tõendite analüüsiga ja ei pea seda vajalikuks käesolevas otsuses korrata. Apellatsioonis seab kaitsja A. Botštarjovi ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla põhjusel, et A. Botštarjovi ja T. Semykini ütlused, millised nad andsid kohtueelsel uurimisel läbiviidud ütluste olustikuga seostamisel, on vastuolulised. 13 Riigikohtu kriminaalkolleegium asus oma otsuses asjas nr 3-1-1-131-13 seisukohale, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul

§ 61lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt.

Samas jäi kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Semykin kriminaalasja menetlemise käigus diametraalselt muutnud oma ütlusi D.H. tapmise osas. Kohtueelsel uurimisel (sh ütluste olustikuga seostamise protokollis) on T. Semykin tunnistanud enda süüd D.H. tapmises. Kohtuistungil muutis süüdistatav ütlusi, väites, et tema D.P. tapmist toime pannud ei ole. Ütluste muutmist põhjendas süüdistatav politseitöötajate survega kohtueelsel uurimisel. Maakohus on kohtuotsuses esitanud põhjendused, miks kohus ei pea T. Semykini sellekohaseid selgitusi tõsiseltvõetavateks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise järeldusega. Kuivõrd T. Semykin on D.H. tapmise kohta kohtueelsel uurimisel ja kohtus ristküsitluse käigus andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ning ta ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtu jaoks usutavalt selgitada, tuleb ringkonnakohtu arvates tema ütlused D.H. tapmise asjaolusid puudutavas osas tõendikogumist välja jätta. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt tuleb ringkonnakohtu arvates tõendikogumist välja jätta ka T. Semykini ütlused, milliseid ta andis kohtueelsel uurimisel ütluste olustiku seostamisel ning millistes ta kinnitas D.H. tapmist. Jättes T. Semykini ütlused D.H. tapmise asjaolusid puudutavas osas tõendikogumist välja, puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalus ja ka vajadus analüüsida kaitsja poolt apellatsioonis esiletoodud vastuolusid T. Semykini ja A. Botštarjovi ütlustes, mis kaitsja arvates esinevad ütluste olustikuga seostamise protokollides. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohtuotsuses ei ole kõrvaldatud vastuolu esmases ja täiendavas kohtumeditsiini ekspertiisiaktides eksperdi poolt esitatud arvamuste vahel. Esmase kohtumeditsiini ekspertiisi akti kohaselt oli D.H. surma põhjuseks mehhaaniline lämbus suu ja ninaavade sulgemise tõttu. Täiendekspertiisis annab ekspert arvamuse, et D.H. surma põhjuseks oli mehaaniline lämbus (afüksia). Samas väitis ekspert oma arvamuses, et ei saa välistada D.H. surma saabumist kahtlustatavate poolt kirjeldatud viisil, s.o küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise tulemusena. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, vastuolu kohtumeditsiini eksperdi arvamustes ei näe.

1. jaanuaril 2016 teostatud ekspertiisiaktis nr 15E-IDS0048/318 andis ekspert arvamuse, et D.P. surma põhjus võis olla mehhaaniline lämbus suu ja ninaavade sulgemisest esemega (nt labakäega või muu sarnase esemega).
2. juunil 2016 teostatud surnu täiendekspertiisiaktis nr 16E-IDT0005 annab ekspert arvamuse, et D.H. surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus (afüksia). Seejuures esitab ekspert iseloomulikud tunnused, millistele tuginedes ta taolisele järeldusele jõuab. Seega on ekspert mõlemas ekspertiisiaktis jõudnud ühetaolisele järeldusele, et D.H. surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus. 14 Ringkonnakohus ei näe vastuolu ka eksperdi väidetes, milline konkreetne tegevus D.H. mehhaanilise lämbumise tingis. Siinjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu esmases ekspertiisaktis toodud ekspertarvamusele, milles ekspert on väitnud, et D. H surm võis olla tingitud suu ja ninaavade sulgemisest. Samas täiendekspertiisiaktis annab ekspert arvamuse, et ei saa välistada, et D.H. surm võis saabuda küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise tulemusena, millele võib viidata nahamarrastus alalõuaserva piirkonnas keha keskjoonel ja selle kohal pindmine põiki kulgev marrastus-kriimustus. Seega siis ei ole ekspert esitanud oma arvamust kategoorilises vormis. Vastates prokuröri sellekohasele küsimusele, on ekspert kohtus selgitanud, et on kindel D.P. surma saabumise põhjuses, s.o surm saabus mehhaanilise lämbumise tagajärjel. Vastates küsimusele, kuidas afüksia konkreetselt tekitati, on ekspert oma ütlustes jõudnud järeldusele, et see võis toimuda nii küünarnukist painutatud käega selja tagant kägistamise kui suu ja ninaavade sulgemise tagajärjel. Samuti võisid mõlemad viisid esineda paralleelselt. Vastates kaitsja küsimusel, miks ta esmases ekspertiisiaktis eelistas väita, nagu oleks mehhaaniline lämbus saabunud suu ja ninaavade sulgemise tulemusena, on ekspert selgitanud, et eelkõige lähtus ta alalõunal esinenud marrastusest. Samas leidis ekspert, et taolise marrastuse olemasolu ei välista ka teist kägistamise viisi, sest taolisel viisil kägistades puutub küünarnuki piirkond kokku just alalõua piirkonnaga. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub vastuolu esmase ja täiendekspertiisi aktides toodud ekspertarvamuse vahel. Nimetatust teeb ringkonnakohus omakorda järelduse, et kohtumeditsiini eksperdi arvamus ei sea kuidagi kahtluse alla A. Botštarjovi ütlusi selle kohta, mil viisil T. Semykin D.H. kägistas. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu põhjendustega, miks ei leitud D.H. surnukeha vedelikes alkoholi. Kaitsja arvates ei saa välistada, et D.H. tarvitas
3. detsembril 2015 rohkem alkoholi kui tuvastas maakohus ning sellisel juhul ei võinud taoline alkoholikogus, tema kehast metaboliseeruda. See omakorda viitab aga asjaolule, et D.H. surm saabus hiljem kui
4. detsembril 2015 kell 21:
5. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas kaitsja taolise kaitseväite juba maakohtus ning sellest tulenevalt on maakohus ka esitatud väidet otsuses analüüsinud (KoTo II tl 140-141). Ringkonnakohus nõustub maakohtu konkreetsetel tõenditel põhineva analüüsiga ja ei pea vajalikuks seda korrata. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja apellatsioonis esitatud väited, nagu tarbinuks D.H.
6. detsembril 2015 rohkem alkoholi kui seda tuvastas maakohus, oletuslikud, sest ei põhine tõenditel, vaid pelgalt kaitsja isiklikul arvamusel. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on teinud ebaõige järelduse, nagu kinnitaks DNA ekspertiisiakt nr 15E-GE11740 A. Botštarjovi ütluste usaldusväärsust. Kaitsja põhistab oma väidet asjaoluga, et ekspertiisiaktist nähtuvalt ei välista ekspert D.H. sportjalatsilt leitud bioloogilise materjali pärinemist A. Botštarjovilt, taolise hinnangu tõenduslik jõud on aga olematu. Samalaadse arvamuse on ekspert andnud ka sündmuskohalt leitud suitsukoni osas. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega. A. Botštarjov andis maakohtu istungil ütlusi, et tassides koos T. Semykiniga D.H. surnukeha võsastikku, hoidis tema kinni kannatanu jalgadest. Tassimise ajal tuli D.H. l jalast ära üks spordijalatsitest. Ka on A. Botštarjov kinnitanud, et Pähklimäel viibides suitsetasid nad kolmekesi ühte suitsu. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjaolus, et A. Botštarjov kandis D.H. surnukeha teda jalgadest hoides ning ka selles, et kolmekesi suitsetati ühte sigaretti. Seega on eluliselt igati 15 usutav, et A. Botštarjovi bioloogiline materjal võis sattuda D.H. kandmise ajal viimase spordijalatsitele ning tema bioloogiline materjal võis sattuda sigaretikonile. DNA ekspertiisiakti nr 15E-GE1740 punkti 3.11 kohaselt saadi D.H. vasaku jala jalatsilt (väljaspoolt kanna juurest) DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuse alusel ei saa välistada A. Botštarjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ekspertiisiakti punkt 4.5 kohaselt suitsukonilt võetud proovist saadi DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada T. Semykinilt, D.P. lt ja A. Botštarjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ekspertiisiaktile lisatud enam kasutatud mõistete ja sõnastuste selgituste kohaselt tuleb väljendit - isiku DNA sisaldumist ei saa välistada - mõista selliselt, et leitud profiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et ekspertiisiaktis esitatud hinnang - ei ole välistatud - ei anna alust tõsikindlaks väiteks, kas isiku bioloogiline materjal esineb saadud proovis või mitte. Samas leiab ringkonnakohus, arvestades A. Botštarjovi ütlusi (kannatanu kandmist jalgadest, kolmekesi koos ühe sigareti suitsetamist) ja ülaltoodud DNA ekspertiisi tulemusi (võrdlusisiku DNA sisaldumine proovis ei ole ebatõenäoline) oli maakohus igati õigustatud nende koostoimes tegema järelduse, et A. Botštarjovi ütlusi konkreetsete käitumisaktide kohta kinnitab ka DNA ekspertiisiakt. Nimetatust omakorda tegi maakohus igati põhjendatud järelduse, et taoliste A. Botštarjovi ütluste kokkulangemine DNA ekspertiisiaktis esitatuga kinnitab süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kaitsja arvates ei ole maakohus kohtuotsuses kõrvaldanud vastuolu D.H. le kuulunud telefoni äraviskamise ja selle töötamast lakkamise aja vahel. Süüdistusakti kohaselt lakkas D.H. telefon töötamast
7. detsembril 2015 umbes kell 21:
9. mai 2016 protokolli kohaselt lakkas D.H. le kuulunud telefon töötamast
10. detsembril 2015 kell 00:
11. Nimetatu viitab kaitsja arvates sellele, et D.H. le kuulunud telefoni ei lõhkunud T. Semykin ega ka A. Botštarjov. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on tõlgendanud
12. mail 2016 koostatud akti D.H. telefonikõnede kohta ekslikult.
13. mail 2016 koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtuvalt on
14. detsembril 2015 kell 19:38:09 ja 19:38:58 helistanud D.H. le tema ema K.A. .
15. detsembril 2015 alates kella 00:03:01 on K.A. saatnud D.H. le neli SMS, kuid nimetatud SMS-e ei ole vastuvõetud. Nimetatust järeldatakse protokollis ja ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda, et D.H. mobiiltelefon oli nende SMS-de saatmise ajal välja lülitatud või sai tühjaks telefoni aku. Edasiselt on protokollis väidetud, et D.H. telefon oli enne väljalülitamist sisse lülitatud ja lõpetas töö masti G772A-N-Rahu leviala kattumise kohal. Antud masti leviala katab Äkkeküla terviseraja territooriumi, kus hiljem leiti D.H. surnukeha. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud protokollis kajastamist leidnud väidete alusel ei saa teha järeldust, nagu lakanuks D.H. mobiiltelefon töötamast alles
16. detsembril 2015 kell 00:03:01, nagu püüab seda apellatsioonis väita kaitsja. Ringkonnakohtu arvates saab protokollist järeldada, et D.H. telefon oli sisse lülitatud masti G772A-N-Rahu levialal kindlasti
17. detsembril 2015 kell 19:38:58, mil D.H. le helistas tema 16 ema, kusjuures kõne kestvuseks oli 138 sekundit. Ka saab protokollist järeldada, et D.H. telefon lõpetas töö sama masti levialas. Kindlasti ei ole aga võimalik väita, et D.H. mobiiltelefon lülitus välja
18. detsembril 2015 kell 00:03:
19. Protokollist tulenevalt on võimalik vaid kindlalt väita, et
20. detsembril 2015 kell 00:03:01 oli telefon juba väljalülitatud või selle aku oli tühi. Seega on nimetatud protokolli alusel ringkonnakohtu arvates võimalik teha järeldus vaid selles, et
21. detsembril 2015 alates umbes kell 19:42 D.H. telefoni enam ei kasutatud. Seega ei ole sideettevõtjalt saadud andmete protokollis nähtuv kuidagi vastuolus A. Botštarjovi ütlustega, millal nad D.H. le kuuluva telefoni lõhkusid ja selle osad minema viskasid. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja ka maakohtu otsuse rahuldada K.A. tsiviilhagi talle põhjustatud materiaalse kahju osas. Kaitsja leiab, et kohtul puudus seaduslik alus kannatanu K.A.
22. novembril 2016 koostatud tsiviilhagi vastuvõtmiseks. Oma väidet põhistab kaitsja sellega, et esitades e-toimiku kaudu kohtule süüdistusakti, ei olnud e-toimikus tehtud nähtavaks tsiviilhagi ning sellest saab omakorda järeldada, et tsiviilhagi ei esitatud kohtule koos süüdistusaktiga. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu.
23. novembril 2016 koostas Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör A. Pärt T. Semykini ja A. Botštarjovi süüdistusakti, millest nähtuvalt on süüdistusakti lisana märgitud ka K.A. tsiviilhagi. Kohtu eelistungi protokollist tulenevalt esitas prokurör eelistungil taotluse võtta tsiviilhagi vastu.
24. novembril 2016 tehtud kohtumäärusest nähtuvalt võttis maakohus K.A. tsiviilhagi menetlusse. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul igasugune mõistuspärane alus kahelda, et K.A. tsiviilhagi esitati maakohtule koos süüdistusaktiga, nagu seda näeb ette

§ 381lg 3.

Asjaolu, et tsiviilhagi ei olnud nähtavaks tehtud e-toimiku kaudu, ei anna veel alust väiteks, et nimetatud tsiviilhagi ei esitatud maakohtule koos süüdistusaktiga. Seda enam, et K.A. koostas tsiviilhagi juba 2. novembril 2016, s.o 7 päeva enne süüdistusakti koostamist ja 12 päeva enne süüdistusakti saabumist maakohtusse. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus T. Semykini kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu K.A. esindaja apellatsioon Esitatud apellatsioonis taotleb kannatanu esindaja maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti K.A. tsiviilhagi osaliselt, s.o mittevaralise kahju osas, rahuldamata. Taotledes maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas, vaidlustab kannatanu esindaja esmalt maakohtu otsustuse mõista D.H. tapmisega K.A. le põhjustatud materiaalne kahju välja vaid T. Semykinilt. Kannatanu esindaja arvates tulnuks maakohtul materiaalne kahju välja mõista A. Botštarjovilt ja T. Semykinilt solidaarselt. Sellekohast väidet põhistades leiab kannatanu esindaja, et maakohus ei andnud A. Botštarjovi käitumisele õiget karistusõiguslikku hinnangut. Kaitsja arvates osales A. Botštarjov aktiivselt D.H. tapmises või oli tapmisele kaasaaitajaks.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. 17 Käesolevas kriminaalasjas on A. Botštarjovile esitatud süüdistus KarS § 306 järgi, s.o teise isiku poolt esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamises.

§ 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. A. Botštarjovile esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistati teda selles, et ta pärast D.H. tapmist T. Semykini poolt aitas viimasel kanda surnukeha võsastikku selleks, et varjata kuritegu ja selle jälgi. Nimetatud süüdistuse tekst ja selles sisalduvad faktilised asjaolud määravad seega ära süüdistuse kohtuliku arutamise piirid. Kuivõrd A. Botštarjovile ei ole riikliku süüdistuse poolt ette heidetud ei D.H. tapmist ega kannatanu tapmisele kaasaaitamist, siis sai maakohus anda õigusliku hinnangu vaid A. Botštarjovi käitumisele, millist oli kirjeldatud süüdistusaktis. Vastasel korral oleks maakohus rikkunud

§ 268lg 1 sätteid, s.o väljunud süüdistuse piiridest.

Tulenevalt

§ 14

lg 1 puudus maakohtul ka võimalus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu esindaja poolt apellatsioonis esitatud väited A. Botštarjovi aktiivse osalemise kohta D.H. tapmises või sellele kaasaaitamises on asjakohatud. Arvestades A. Botštarjovile esitatud süüdistuses kajastatud faktilisi asjaolusid, puudus maakohtul ja puudub ringkonnakohtul

§ 268lg 1 tulenevalt võimalus nimetatud seisukohtadega arvestada.

Nimetatust tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka vastata kannatanu esindaja sellekohastele etteheidetele. Vastuseks kannatanu esindaja taotlusele mõista seoses D.H. surmaga K.A. le põhjustatud varaline ja mittevaraline kahju välja solidaarselt T. Semykinilt ja A. Botštarjovil, märgib ringkonnakohus järgmist. Kriminaalasja mateijalidest nähtuvalt esitas K.A.

1. novembril 2016 hagiavalduse (KoTo I tl 9), mis koos süüdistusaktiga esitati Viru Maakohtule. Esitatud hagiavalduses taotleb K.A. välja mõista T. Semykinilt talle tekitatud varalise kahju katteks 4353,19 eurot ning mittevaralise kahju katteks 10 000 eurot.
2. novembri 2016 määrusega võttis maakohus K.A. tsiviilhagi menetlusse ning nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, toimis maakohus tsiviilhagi menetlusse võttes õiguspäraselt.
3. juunil 2017 esitas K.A. esindaja maakohtule hagiavalduse, milles palus T. Semykinilt ja A. Botštarjovilt solidaarselt välja mõista nende poolt toimepandud kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 4353,59 eurot ja mittevaraline kahju summas 20 000 eurot (asitõendid II tl 122123). Ülaltoodust nähtub, et A. Botštarjovi vastu esitas kannatanu kahju hüvitamise nõude esmakordselt alles
4. juuni 2017 hagiavalduses.

§ 381

lg 3 kohaselt esitatakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu

§ 225

lg 1 või § 240 p 4 sätestatud tähtaja jooksul.

§ 225

lg 1 esimese lause kohaselt võivad menetlusosalised neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi. Seega võib kannatanu 18 uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitada hagi hiljemalt

§ 225

lg-s 1 sätestatud tähtajaks s.o 10 päeva jooksul alates kriminaaltoimikuga tutvumisest. Kuivõrd kannatanu esindaja esitas tsiviilhagi A. Botštarjovi vastu alles 22. juunil 2017, s.o hagi esitamise tähtaega rikkudes, siis tulenevalt

§ 2962lg 1 p 5 tulnuks maakohtul kannatanu tsiviilhagi A.

Botštarjovi suhtes jätta läbi vaatamata. Kuna K.A. esindaja kahju hüvitamise nõue on esitatud menetlustähtaega rikkudes, tuleb see jätta läbi vaatamata. Kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotlus mõista K.A. le tekitatud kahju välja solidaarselt T. Semykinilt ja A. Botštarjovilt on alusetu ning see jääb rahuldamata.

1. novembril 2016 koostatud hagiavalduse kohaselt taotles K.A. mõista T. Semykinilt talle tekitatud varalise kahju katteks välja 4353,19 eurot ning mittevaralise kahju katteks 10 000 eurot.
2. juunil 2017 esitatud hagiavaldus, taotleb kannatanu varalise kahju hüvitamist summas 4353,59 eurot ja mittevaralise kahju väljamõistmist summas 20 000 eurot. Seega on kannatanu suurendanud taotletava kahjunõude suurust. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt

§ 381lg-st 6 ja Ts

MS § 376 lg 4 p 2 on taoline nõude suurendamine lubatav ja see ei ole vaadeldav hagi eseme või aluse muutmisena.

1. novembril 2016 esitatud hagiavalduses taotleb kannatanu T. Semykinilt välja nõuda varalise kahju katteks 4353,19 eurot.
2. juunil 2017 esitatud hagiavalduses aga 4353,59 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taoline nõude suurendamine ei ole põhjendatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu esitanud maakohtule tõendid, millistest nähtuvalt kandis kannatanu seoses D.H. surmaga varalist kahju summas 4353,19 eurot (asitõendid II tl 107-109,111-119).
3. juunil 2017 esitatud hagiavaldusest nähtuvalt taotleb kannatanu hüvitada OÜ-le Almiranix mälestuslaua eest tasutud summa 220,40 eurot. Tegelikkuses on kannatanu OÜ-le Almiranix tasunud mälestuslaua eest 220 eurot (asitõendid II tl 118). Seega on kannatanu
4. juunil 2017 esitatud hagis alusetult suurendanud T. Semykinilt väljamõistetava varalise kahju suurust 40 sendi võrra. Nimetatust lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse T. Semykinilt K.A. kasuks väljamõistetud varalise kahju suuruse osas, rahuldab kannatanu esialgse nõude 4353,19 eurot ja mõistab selle summa K.A. kasuks välja kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja apellatsioonis toodud taotlus tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus jättis rahuldamata K.A. taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, väärib tähelepanu. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et vaatleb kannatanu esindaja poolt
5. juunil 2017 esitatud hagiavalduses mittevaralise kahju nõuet 20 000 eurot kui T. Semykinilt mittevaralise kahju katteks väljamõistetava summa suurendamist. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Maakohus on oma lahendis leidnud, toetudes RKTKo otsusele asjas nr 3-2-1-19-08, et lähedase isiku kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusevalu kui sellised ei ole erandlikeks asjaoludeks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga. Kuivõrd erandlike asjaoludena tõi K.A. tsiviilhagis esile nimelt tütre kaotuse ning sellega kaasneva leina, siis jättis maakohus kannatanu mittevaralise nõude rahuldamata. 19 Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole nimetatud küsimuse lahendamisel vaaginud kõiki mittevaralise kahju hüvitamisega seotud aspekte. VÕS § 134 lg 3 alusel esitatava nõude eelduseks on kahju õigusvastane tekitamine, kahju tekitaja vastutus selle eest ning lisaeeldusena erandlike asjaolude esinemine. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et D.H. surma põhjustas oma õigusvastase käitumisega T. Semykin. Seega tekkis K.A. l kahju T. Semykini tahtliku õigusvastase käitumise tulemusena ja tagajärje põhjustajana vastutab selle eest T. Semykin. Seega, otsustamaks, kas K.A. kui D.H. emal on mittevaralise kahju hüvitise saamise õigus, tuleb vastata küsimusele kas esineb erandlikke asjaolusid. Maakohus on leidnud, et tütre kaotus ja sellega kaasnev kaotusevalu ei ole erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 mõttes. Samas ei ole maakohus kaalunud kannatanu väiteid selles osas, et tütre surma tagajärjel tekkis tal psüühikahäire. K.A. ütluste kohaselt tekkis tal pärast tütre surma depressioon ning selle ravimiseks pöördus ta arsti poole. Ravi jätkub kuni käesoleva ajani. K.A. sellekohaseid väiteid kinnitab ka AASA Kliinik OÜ tõend, millest nähtuvalt viibis K.A. kliinikus ravil alates
6. märtsist 2017 depressiooni tõttu. Ringkonnakohtul puudub alus K.A. taolistes ütlustes kahelda. Ringkonnakohus leiab, et lähedase surmaga ei kaasne isikul alati psüühikahäire, nagu see esineb käesolevalt K.A. Seda enam taoline häire, mis ei ole vaatamata ravi saamisele tütre surmast möödunud rohkem kui kaha aasta jooksul taandunud. Kolleegium ei näe põhjust kahelda K.A. ütlustes, et tema psüühikahäire kutsusid esile tütre vägivaldse surmaga seotud asjaolud, sealhulgas vajadus otsida taga oma last. Asja materjalidest nähtub, et veel
7. detsembril 2015 õhtul vestles K.A. oma tütre D.P. ga, kes lubas koju minna. Kui laps ei olnud keskööks koju jõudnud, asus K.A. teda koheselt telefoni teel otsima. Järgnevatel päevadel otsis K.A. teda koos tuttavatega. Seejuures vestles ta ka T. Semykiniga, kes olles teadlik D.H. surmas, valetas tegelikult toimunu kohta. Laps leiti alles
8. detsembril 2015 võsastikust puuroigaste alt. Ringkonnakohtu arvates alaealise tütre kaduma jäämine, tema otsimine, surnukeha hilisem leidmine ja teadasaamine, et tütre tappis tahtlikult tema poiss-sõber, põhjustasid K.A. le kahtlemata taolisi üleelamisi, mis võisid viia ja viisidki tal psüühikahäire tekkimiseni. Kriminaalkolleegium leiab, et taolise psüühikahäire tekkimine tütre surma tagajärjel ongi vaadeldav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes (vt RKKKo lahend asjas nr 3-1-1-57-10), mis annab aluse mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus arvestab erandliku asjaoluna ka seda, et K.A. pidi last taga otsima viiel päeval, lootes seejuures leida ta elusana. Taoline teadmatus lapse saatuse suhtes põhjustas K.A. le kui emale kahtlemata suurt närvipinget. Üleelamisi põhjustas K.A. le kindlasti ka see, et D.H. surnukeha lebas võsastikus päevi. Kuivõrd ringkonnakohus loeb tuvastatuks ka erandlike asjaolude esinemise, siis on mittevaralise hüvitise saamise nõudeõiguse kõik eeldused täidetud ning K.A. l on VÕS § 134 lg 3 tulenevalt õigus hüvitise saamiseks. Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. 20 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt väljendab mittevaralise kahju hüvitis teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 3-2-1-18-13). Käesoleval juhul on K.A. esitanud 20 000 euro suuruse kahjunõude. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud summa ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav kannatanupoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi ning mõistab T. Semykinilt K.A. kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 20 000 eurot. Karistus T. Semykini kaitsja apellatsioonis taotletakse süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Seejuures ei ole kaitsja esitanud ühtegi omapoolset kaalutlust, millel tema sellekohane taotlus põhineb. Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis T. Semykinile mõistetud karistuse karmistamist. Esitatud taotlust põhistab esindaja asjaoluga, et T. Semykin on ka varasemalt toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid. Samuti asjaoluga, et tapmise pani süüdistatav toime alaealise suhtes, kelle usaldust ta kuritarvitas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on T. Semykinile karistust mõistes seda jälgitavalt põhjendanud. Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu poolt T. Semykinile mõistetud karistuse muutmist apellatsioonides ringkonnakohtule esitatud ei ole. Vastuseks kannatanu esindajale märgib ringkonnakohus, et maakohus on karistuse mõistmisel juba arvestanud asjaolu, et T. Semykin on varasemalt toime pannud vägivallaga seotud kuritegusid. Samuti on maakohus võtnud arvesse T. Semykini vastutust raskendava asjaoluna KarS § 58 p 12 alusel D.H. usalduse kuritarvitamist kuriteo toimepanemisel. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus T. Semykinile mõistetud karistuse muutmata. Kohtukulu T. Semykini kaitsja D. Matvejev on esitanud
9. jaanuaril 2018 taotluse õigusabikulu eest makstava tasu ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on lepingulise kaitsja kulud seotud T. Semykini esindamisega kriminaalasjas, hõlmates maakohtu otsusega tutvumist, apellatsiooni koostamist, kannatanu apellatsiooniga tutvumist, vastuväidete koostamist kannatanu apellatsioonile, T. Semykini seisukoha väljaselgitamist, prokuröri seisukohaga tutvumist ja kirjaliku seisukoha esitamist. Kokku kulutas kaitsja õigusabiteenuse osutamiseks 22,5 tundi, mille eest palub hüvitada 2940 eurot. Tunnihinnana on kaitsja märkinud 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht kaitsja teostatud toimingutega proportsioonis ja taotlus tuleb rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, siis tulenevalt

§ 185lg 1 tuleb nimetatud kulud jätta riigi kanda.

Seega tuleb Eesti Vabariigil hüvitada T. Semykinil õigusabikulud summas 2940 eurot. 21 /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 22