← Eesti

1-17-10846/32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 13. juuni 2018 1-17-10846 Juhan Sarv, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Raigo Vaariku

(38407285216)süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
  1. aprilli
  2. a otsus Süüdistatav Raigo Vaarik, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Raigo Vaariku apellatsioon läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. Raigo Vaarik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema: 1) ööl vastu
  4. oktoobrit 2016 Rakvere linnas ööklubis „Mjau“ lõi omavahelise tüli käigus elukaaslasele T.R. rusikaga ühe korra näo piirkonda, tekitades sellega naisele füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o verejooksu ninast; 2)
  5. veebruaril 2017 kella 13.00 paiku Sõmeru alevikus XXX korteris omavahelise tüli käigus tõmbas elukaaslast T. R käest, võttis naiselt ümbert kinni ja tõmbas ta pikali maha, lõi naist korduvalt jalaga rindkere piirkonda, tõmbas püsti tõusnud ja trepikotta läinud T.R. juustest kinni hoides trepile pikali ja tiris tagasi korterisse, põhjustades sellega naisele füüsilist valu; 3) samal päeval kella 15.30 paiku Sõmeru alevikus XXX maja välisukse juures lükkas elukaaslase T.R. alaealist tütart tugevalt kätega vastu rindkeret sellise intensiivsusega, et kannatanu tundis füüsilist valu; 4)
  6. aprillil 2017 kella 22.30 paiku Rakvere linnas XX maja ees autos, haaras autost väljuda tahtnud endisel elukaaslasel T.R. l kahe käega tugevalt paremast käest ja paremast õlast kinni ning tõmbas teda autosse tagasi, seejärel hoidis teda tugevalt käest pigistades kinni, põhjustades sellega naisele füüsilist valu ja tervisekahjustused, s.o parema käe liikuvuse piiratuse ja hematoomi parema käe küünarliigese piirkonnas. Maakohtu otsus
  7. Viru Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsusega tunnistati R. Vaarik KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas maakohus seda karistust kriminaalasjas nr 1-16-1189 mõistetud ja ära kandmata 3 aasta ja 16 päeva pikkuse vangistuse ning kriminaalasjas nr 1-15-7555 mõistetud 1600 euro suuruse rahalise karistuse võrra. Liitkaristuseks mõistis maakohus R. Vaarikule 4 aastat 6 kuud ja 16 päeva vangistust. Rahalise karistuse summas 1600 eurot määras kohus iseseisvalt täitmisele.
  10. Maakohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud teod on tõendatud ja R. Vaariku süüd eitavad ütlused pole usaldusväärsed – seda mh põhjusel, et kohtuistungil muutis R. Vaarik versiooni toimunust. R. Vaarik on ka eeluurimisel andnud ütlusi, mis ei kattu teiste asjas kogutud tõenditega, ja kohandanud oma ütlusi vastavalt vajadusele. Arvestades olulisi vastuolusid R. Vaariku poolt kohtueelse uurimisel ja kohtus antud ütlustes, samuti vastuolusid tema ning kannatanu ja tunnistajate ühetaoliste ütluste vahel, hindas kohus R. Vaariku ütlused ebausaldusväärseteks ega arvestanud neid süüküsimuse lahendamisel. Kohus leidis, et süüdistust tõendavad kannatanute ja tunnistajate ütlused kogumis uuritud kirjalike tõenditega. Kannatanute ja tunnistajate ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad kogu menetluse kestel ning neil inimestel ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi. Tunnistajad kinnitavad kannatanu ütlusi ja ka avaldatud kirjalikud materjalid on kooskõlas kannatanu kirjeldusega sündmustest. Asjaolu, et T. R ei ole alati politseisse pöördunud ja on vaatamata kõigele korduvalt lubanud R. Vaarikul enda juurde tagasi tulla, ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks.
  11. R. Vaarikule mõistetava karistuse kohta märkis maakohus kokkuvõtlikult järgmist. R. Vaarik ei ole ennast süüdi tunnistanud ega ilmutanud vähimatki kahetsust ning tema käitumine kohtumenetluse kestel on näidanud, et ta ei ole teinud toimunust vajalikke järeldusi. Karistusliigi valikul tuleb pidada oluliseks, et R. Vaarik on jätnud eelmiste otsustega talle pandud rahalised kohustused, sealhulgas määratud rahalise karistuse täielikult tasumata, kuigi tal on olnud töökoht ja sissetulek. See viitab ilmekalt tema suhtumisele oma kohustustesse. Eelmine rahaline karistus ega osaline reaalne vangistus ega ka tingimuslik vangistus ei ole avaldanud mõju. R. Vaarik on korduvalt rikkunud varasema kohtuotsusega määratud kohustusi: ta ei ole elanud kindlaks määratud alalises elukohas; ei ole taotlenud luba elukoha vahetamiseks; ei ole ilmunud kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; ei ole allunud kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ega ole saanud kriminaalhooldusametnikult luba elukohast lahkumiseks. Lisaks rikkus ta kohustust mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootilisi või psühhotroopseid aineid. R. Vaarik on vaatamata sellele, et hooldaja on talle eelnevalt teinud tingimuste rikkumise kohta nii suulise kui ka kirjaliku hoiatuse, jätkanud rikkumisi. Samuti on ta katseajal toime pannud uued kuriteod. Seega ainsaks karistuseks, mille puhul saab eeldada, et see kallutab R. Vaarikut õiguskuulekale käitumisele, on vangistus. Arvestades R. Vaariku süü suurust, tema käitumist menetluse kestel ning seda, et puuduvad nii vastutust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, on proportsionaalne mõista karistus sanktsiooni keskmises määras. Kuna kuritegu on toime pandud katseajal, siis tuleb mõistetavale karistusele liita varasemate kohtuotsuste alusel mõistetud karistused. APELLATSIOON 2
(4)
  1. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav R. Vaarik, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist „mõistetud karistuse osas ja kahe episoodi osas“. Apellandi arvates puuduvad kohtuotsuses põhjendused selle kohta, miks on talle karistuseks mõistetud just vangistus ja seda nii pikaks ajaks. Kohtul olnuks võimalik kohaldada KarS § 751, sest arvestades kannatanu enda provotseerivat käitumist, on karistus liiga range. Kahe esimese süüdistuses nimetatud teo kohta puuduvad tõendid, sest kannatanu arsti poole ei pöördunud. R. Vaariku ütluste ebausaldusväärseks lugemine on vaid kohtu arvamus. Kui T.R. vigastused oleksid olnud nii tõsised, nagu ta väidab, oleks iga normaalne inimene läinud arsti juurde. Asjaolu, et R. Vaarik tunnistas kinnipidamisel osaliselt oma süüd, oli tingitud kinnipidamisega kaasnenud šokist. Majaelanikud ei ole kinnitanud, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleksid pidevalt tülid. Kokkuvõttes ei ole R. Vaarikule mõistetud karistus kooskõlas toimepandud tegudega, kohtuotsus on rajatud ainult kannatanu ütlustele ega ole objektiivne. R. Vaariku süü ei ole nii suur, et teda tuleks karistada sedavõrd pika vangistusega. Kohaldada tuleks KarS §
  2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et R. Vaariku apellatsioon on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
  4. KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri
  6. a määrus asjas nr 3-1-1-88-11, p 7)
  7. R. Vaariku apellatsioon on tervikuna perspektiivitu – ükski selles esitatud väide ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu seaduslikku ja põhjendatud kohtuotsust üheski osas tühistada.
  8. Ehkki süüdistatav keskendub talle mõistetud karistuse vaidlustamisele, seatakse apellatsioonis üldsõnaliselt kahtluse alla ka neljast vägivallaepisoodist kahe tõendatus. Seejuures ei esita apellant aga ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis võiks anda põhjust kahelda maakohtu tõenduslike järelduste paikapidavuses. Kõik apellandi kaitseväited on saanud piisava vastuse juba maakohtu otsuses. Maakohtu otsuses kajastatud ja maakohtu poolt argumenteeritult usaldusväärseteks loetud tõendite alusel on jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine R. Vaariku süüküsimuse lahendamisel. Samuti on maakohus piisavalt veenvalt põhjendanud, miks tuleb R. Vaariku ütlused ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja jätta. Kohtuotsus ei ole ühegi vägivallateo tõendamisel rajatud üksnes kannatanu ütlustele, nagu apellant eksitavalt väidab.
  9. Maakohus on küllaldaselt ja asjakohaselt põhjendanud ka R. Vaarikule mõistetud karistuse liigi ja määra valikut (vt käesoleva määruse punkt 4). R. Vaarikule KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus jääb tegelikult sanktsiooni keskmisele (2 aastat 6 kuud 15 päeva vangistust) märgatavalt alla ega ületa kindlasti R. Vaarikule etteheidetavate 3
(4)tegude iseloomu ja raskust arvestades tema süü suurust (KarS § 56 lg 1 ls 1). Maakohus ei ole jätnud R. Vaarikule karistuse mõistmise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus R. Vaarikule karistust mõistes väljunud kohtule seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Kolleegium ei näe vähimatki võimalust R. Vaariku karistust kergendada.
  1. Mis puudutab seda, et kohus jättis süüdistatava tingimuslikult vangistusest vabastamata ega kohaldanud KarS § 751, siis osutab kolleegium esmalt Riigikohtu seisukohale, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 11) Samas on menetletavas asjas maakohtu otsusest sisuliselt nähtav ka kohtu põhjendus selle kohta, miks kohus ei pidanud võimalikuks vangistust tingimisi täitmisele pööramata jätta. R. Vaarikule liitkaristust mõistes järgis maakohus KarS § 65 lg 2 nõudeid ja kohtul puudus juba seadusest tulenevalt võimalus jätta R. Vaariku varasem ärakandmata vangistus uuele karistusele osaliselt või täielikult liitmata.
  4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus R. Vaariku apellatsiooni Viru Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsuse peale läbi vaatamata, kuna kohtukoosseisu üksmeelse hinnangu kohaselt pole sellel apellatsioonil vähimatki edulootust. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Maarika Kuusk Aarne Sarjas 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.