) § 131 lg-le 2 ja § 79 lg-le 5 keelatud. 2 Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 6 võis kohus kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtuda mh tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Samas tuli kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada sellega, et kostja rikkus seadust ja ei olnud õiglane anda talle õigusrikkumise tõttu eelist nende teoste kasutajate ees, kes on sõlminud litsentsilepingu, kuid mingil põhjusel sattunud viivitusse litsentsitasu maksmisega. Seega tuli kahjuhüvitise kindla summana määramisel lähtuda kahekordsest tavapäraselt makstavast tasust, mis tulenes ka hageja juhatuse 04.11.2003 otsusest. Hageja esialgsete arvutuste kohaselt oli litsentsitasu kahekordne määr 1 125 eurot. Pärast müügiaruande esitamist korrigeeris hageja kahju suurust ja palus kostjalt välja mõista 458,52 eurot. Summa kujunes müüdud piletite arvu (131 tk), tasuta jagatud piletite arvu (70 tk) ja keskmise piletihinna alusel (24,39 eurot). 25.10.2017 toimunud istungil vähendas hageja oma nõuet 4,88 euro võrra, nentides, et kostjal jäi esitatud tõenditest nähtuvalt jagamata kaks tasuta piletit. Tegu ei olnud esimese korraga, kui kostja korraldas kontserdi litsentsilepingut sõlmimata. Esimese korraldas ta 2016. aasta sügisel, järgmise 2017. aasta veebruaris ja kolmanda 15.04.2017. Kostja vastuväited 2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt 159 eurot 75 senti ületavas osas rahuldamata. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Hagejal ei olnud õigust kolmanda isiku nimel kohtusse pöörduda.
lg 6 ei andnud hagejale õigust esindada kohtus välismaiseid kollektiivse esindamise organisatsioone. Pealegi oli üks isikutest, kelle õigusi hageja väidetavalt kaitses, surnud. Juhul kui hagi kuulus läbivaatamisele, võttis kostja hagi õigeks 159 euro 75 sendi ulatuses. Kostja pöördus hageja poole, et sõlmida litsentsileping ja maksta autoritasu, kuid talle ei sobinud hageja pakutavad tüüptingimused, mis olid kostja kahjuks tasakaalust väljas. Samas teavitas kostja hagejat 17.04.2017, et on nõus hagejale tasuma 5% piletitulust autoritasuna. Pärast piletimüügiaruande esitamist 21.04.2018 ei koostanud hageja kostjale arvet. Kostja piletimüügitulu oli 3 195 eurot ja 5% sellest vastas 159 eurole 75 sendile. Kahju tekkimine kahekordses määras ei olnud tõendatud. Sisuliselt oli tegu leppetrahviga, mida ei saa nõuda isikult, kellega ei ole lepingut sõlmitud. Pelgalt juhatuse otsusest, s.o ühepoolsest deklaratsioonist, ei tekkinud kostjale kohustusi. Pealegi ei olnud karistusliku kahjuhüvitise väljamõistmine varalise kahju puhul Eesti õiguskorras võimalik. Samuti ei olnud põhjendatud kahjuhüvitise suuruse arvutamisel lähtuda tasuta jagatud piletite arvust, mis ületab 10% müüdud piletitest. Eelnev klausel tulenes tüüplepingust, mida kostja ei allkirjastanud. Pealegi ei jaganud kostja tasuta pileteid välja. Menetluskulude jaotamisel palus kostja arvestada sellega, et kohtuvaidluse põhjustas hageja ja hageja vähendas menetluse kestel oluliselt nõude suurust. Menetluse edasine käik
lg-tele 1 ja 2 oli hageja isik, kellel oli õigus autori õigusi teostada, mitte üksnes neid esindada. Kusjuures kui kollektiivse esindamise organisatsioon juba teostab mõne autori õigusi, ei saa see autor oma õigusi enam iseseisvalt teostada (
lg 5).
lg 9 järgi oli kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus anda teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile luba või volitus nende õiguste teostamiseks, mida ta esindajana teostab. Organisatsioon RAO ja hageja sõlmisid hagejaga eelnevalt kirjeldatud esinduslepingu, mistõttu oli hagejal õigus teostada nii oma liikmete kui RAO liikmete õigusi, sh pöörduda enda nimel kohtusse. Hagejal oli õigus esindada M. Goršenevi teostest tulenevaid autoriõigusi ka pärast viimase surma 19.07.2013. Vastavalt Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikkel 3 lgtele 1 ja 2 ning artikkel 7 lgle 1 oli hagejal õigus kaitsta liitu kuuluvate riikide kodanikke või alalist elukohta omavate isikute õigusi nende teoste osas autori eluajal ja 50 aastat pärast tema surma.
lg 1 p 3 sätestab, et autoriõiguse seadust kohaldatakse teostele, mida tuleb kaitsta vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule. Tõendatud oli, et 15.04.2017 kontserdil esitati teoseid, mille autorid olid A. Goršenev ja M. Goršenev.
lg 1 järgi teostab autor oma varalisi õigusi kas iseseisvalt või kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu. Kooskõlas
1 lg-ga 2 võib teose avalik esitamine toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks (vt ka
Vastavalt
lgle 1 on autoril reeglina õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt. Autoritasu suurus määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või 4 muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (
Kuni ei ole saavutatud kokkulepet, on teose kasutamine keelatud (
Autorileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (
Praegusel juhul kostja kirjalikku litsentsilepingut ei sõlminud ja
§s 481 sätestatud tingimustes kokku ei leppinud. Sõltumata põhjustest, miks jäi leping sõlmimata, ei olnud kostjal õigust teoseid kasutada ehk muusikateoste avalikku esitamist korraldada.
lg 1 p-i 1 järgi võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral mh nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5). VÕS § 127 lg-st 6 tuleneb kohtule õigus määratleda, millise kahju peab rikkuja maksma teoste õigusvastasel kasutamisel. Aluseks tuleb võtta tasu suurus, mis kuuluks tasumisele õiguspärasel loa hankimisel, kuid VÕS § 127 lg 6 ei näe ette, et kahju suurus peab üksnes võrduma õiguspäraselt hangitud loa tasuga. Kui teoste ilma loata kasutajad peaksid maksma sama suurt tasu nagu need õiguskuulekad kasutajad, kes sõlmivad hagejaga lepingu ning täidavad teisi lepingust tulenevaid kohustusi, ei oleks täidetud VÕS § 127 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise eesmärk. Teoste loata kasutajaid ei saa kohelda soodsamalt võrreldes nende isikutega, kes sõlmivad lepingud (vt ka
Seepärast otsustas hageja juhatus 04.11.2003 koosolekul, et ilma loata teoste kasutamisega tekitatud varalise kahju sissenõudmisel kohaldatakse litsentsitasu kahekordset määra. Kahju nõudmine kahekordses litsentsitasu määras ei kujutanud endast leppetrahvi, milles pooled kokku ei ole leppinud. Hageja esitas kohtule kahju hüvitamise nõude. Samuti ei olnud see karistuslik hüvitis. Tegu oli proportsionaalse hüvitisega, mille väljamõistmiseks andis kohtule õiguse VÕS § 127 lg
Kolmandaks oli tõendamata, et M. Goršenev ja A. Goršenev olid RAO liikmed. Isegi kui maakohtu seisukoht oli hagi läbivaatamise osas õige, ei olnud hagi võimalik täies ulatuses rahuldada. Esiteks võttis hageja 159 eurot 75 sendi ulatuses hagi õigeks, mistõttu oleks kohtul tulnud teha hagi õigeksvõtul põhinev otsus. Teiseks oli ebaõige nõuda hagejalt autoritasu kahekordses määras. Eelnev ei olnud kooskõlas kehtiva materiaalõiguse ja kohtupraktikaga. Seda enam, et juhatuse otsusega ei saa kolmandatele isikutele õigusi ja kohustusi tekitada. Samuti kohaldas kohus vääralt tüüplepingu tingimustest tulenevat piirangut, mille kohaselt maksab kontserdi korraldaja autoritasu tasuta jagatud piletite pealt, kui tasuta jagatakse üle 10% müüdud piletite arvust. Hageja ei allkirjastanud sellesisulist lepingut. Kohus jättis lahendi tegemisel ebaõigesti arvestamata sellega, et kostja ei soovinud lepingut allkirjastada põhjusel, et lepinguprojektis olid lepinguliste õiguste ja kohustuste vahekord paigast ära. Kohus jagas ebaõigesti menetluskulud. Kohus jättis ebaõigesti hagist osalise loobumise korral kohaldamata TsMS § 168 lg
mõttes ei ole esindusel ja sellest tuleneval kollektiivse esindamise organisatsiooni kohtusse pöördumise õiguse puhul sisulist erinevust selles, kas kollektiivse esindamise organisatsioon teostab oma liikmete õigusi või
lg-s 9 sätestatud lepingu alusel teise kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete õigusi. Kuna M. Goršenev ja A. Goršenev olid Venemaa Autorite Ühingu RAO liikmed (vt nt lk 70, 72) ja autoriõigused ei lõpe automaatselt helilooja surmaga, oli hagejal õigus esitada hagi, mis seondusid M. Goršenevi ja A. Goršenevi autoriõiguste rikkumisega. Tulenevalt kostja
lg 1 p-s 7 sätestatud teose avaliku esitamise õiguse rikkumisest, oli hagejal õigus
lg 1 p 1 kohaselt nõuda kostjalt õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043, mille järgi teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. 7 Järgnevalt võtab kohus seisukoha, missugune oli põhjendatud kahjuhüvitise suurus. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtus hageja VÕS § 127 lg-st 6 ja juhatuse 04.11.2003 otsusest (lk 37), millest nähtuvalt otsustas juhatus, et teoste ilma loata kasutamisega seoses tekitatud varalise kahju sissenõudmisel kohaldatakse litsentsitasu kahekordset määra. Litsentsitasu tavapärane määr pop-, rock-, jazz ja estraadimuusika kontserdil on 5% sissepääsutasudest, kusjuures litsentsitasu suurust kujundasid ka tasuta jagatud piletid, mis ületasid 10% ürituse piletite koguarvust (lk 121). Maakohus leidis, et praegusel juhul oli põhjendatud arvutada kahjuhüvitise suurust kahekordse litsentsitasu määra alusel, kusjuures arvesse tuli võtta ka tasuta jagatud pileteid, mis ületasid 10% piletite koguarvust. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et kahjuna oli käsitletav litsentsitasu mittemaksmine 5% ulatuses sissepääsutasudest. Kuid ta ei nõustunud sellega, et hagejal oli õigus kostjalt nõuda kahju, mis sõltus mh tasuta jagatud piletite arvust ja litsentsitasu kahekordsest määrast (10%). Vastavalt VÕS § 127 lg-le 6, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Sättes toodud regulatsioon põhineb Euroopa Liidu direktiivil 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ja selle eesmärk on soodustada intellektuaalomandi õiguste omaja olukorda. Nimelt, kui kahju hüvitamise ühe üldpõhimõtte järgi peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik, siis intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse ja põhjusliku seose tõendamine raskendatud. Seetõttu loeb seadus intellektuaalomandi õiguste omaja kahjuhüvitise lähtealuseks teose hüpoteetilist litsentsitasu. Hageja tõendas menetluses, et pop-, rock-, jazz ja estraadimuusika kontserdil on litsentsitasu 5% sissepääsutasudest ja litsentsitasu arvestusse lähevad ka tasuta jagatud piletid, mida on rohkem kui 10% piletite koguarvust. Eelnev on selgelt sedastav ka hageja kodulehelt (lk 121). Lisaks on oluline, et litsentsitasu, mis vastab 5% sissepääsutasudest, on kooskõlas välisriikides kehtivate litsentsitasu määradega ning kohtupraktikaga. Vastuseks kaebuse väitele, et põhjendamatu oli litsentsitasu hulka arvestada ka tasuta jagatud pileteid, sest kostja ei allkirjastanud lepingut, kus see oli sätestatud, märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 127 lg 6 alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel ei ole oluline, kas intellektuaalomandi õiguse omaja oleks olnud valmis sellist litsentsilepingut sõlmima või kas rikkuja oleks sellise litsentsitasu maksmiseks majanduslikult võimeline olnud. Kui tasuta jagatud pileteid arvestatakse tavaliselt litsentsitasu suuruse kujundamisel, siis saab seda intellektuaalomandi rikkumisel kahju suuruse hindamisel ka arvestada. See, et tasuta jagatud pileteid, mida väljastati rohkem kui 10% ürituse piletite koguarvust, arvestatakse tavaliselt litsentsitasu suuruse määramisel, oli tõendatud hageja kodulehe väljevõttega (lk 121). Samas ei nõustu ringkonnakohus hageja ja maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul oli põhjendatud mõista kostjalt välja litsentsitasu kahekordne määr. Lähtumine 10%-lisest litsentsitasu määrast ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud põhimõttega, mille järgi tuleb kahju suuruse kindlakstegemisel lähtuda hüpoteetilisest litsentsitasust õiguse kasutamise loa olemasolul. Tavapärast määra ületavat osa ei saa ka pidada hagejal tegelikult tekkinud kahjuks VÕS § 1043 ja § 127 lg 1 mõttes. Sellises määras kahjuhüvitis oleks karistusliku iseloomuga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Teatav karistuslik aspekt on mittevaralise kahju hüvitise suuruse formuleerimise valemisse seaduse tasandil sätestatud küll isiku au teotamise korral, kus võib mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada ka vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit (VÕS § 134 lg 6). Kuid reeglina lähtub kahju kontseptsioon eesmärgist asetada isik 8 olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Eelnev käsitlus ei ole vastuolus ka Euroopa Liidu direktiiviga 2004/48/EÜ. Selle artikkel 13 näeb liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et kohtuasutused kohustavad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel temale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu ja annab juhised intellektuaalomandi asjades kahjutasu suuruse kujundamiseks. Nii tuleb liikmesriigi kohtutel minimaalselt tagada, et kahjusumma moodustub autoritasust, mida autor oleks võinud saada, kui rikkuja oleks taotlenud intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi (artikkel 13 lg 1 p b). Seega vastab Eestis kehtiv intellektuaalomandi rikkumisega tekitatud kahju arvutamise viis direktiivis sätestatud miinimummeetmele. Seega oli kostjalt hageja kasuks võimalik kahjuna välja mõista kokku 226 eurot 82 senti. Summa moodustus 5% suurusest litsentsitasust, mis tuli maksta 131 pileti müügist saadud 3 195 eurolt ja 55-lt tasuta jagatud piletilt, mille arvestuslik keskmine piletihind oli 24 eurot 39 senti ((3 195 x 0,05) + (55 x 24,39 x 0,05)). Hageja palus hüvitiselt välja mõista ka viivise alates 20.04.2017 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja alates otsuse tegemisest protsendina vastavalt seadusjärgsele määrale kuni põhinõude täitmiseni. 2017. aastal ja 2018. aasta esimeses pooles oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Kuivõrd hagi esitamise aja (20.04.2017) ja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja (17.04.2018) vahele jäi 363 päeva, oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks kogunenud 226 eurolt 82 sendilt viivist 18 eurot 5 senti (226,82 x 8 / 365 / 100 x 363). 7. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnormi (TsMS § 442 lg 5), kui jättis lahendamata hagi tagamise abinõuga seotud küsimuse. Eelnev tuleb lahendada sõltumata menetlusosaliste taotlusest. Nimelt tagas kohus 21.04.2017 hagi ja keelas hagi tagamise korras AS Piletilevil välja maksta kostjale 15.04.2017 kontserdi piletite müügist saadud tasu 1 125 eurot (lk 45). Vastavalt TsMS § 386 lg-le 4 tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb hagi tagamise abinõu tühistada osas, milles see ei ole vajalik kohtuotsuse täitmiseks rahuldatud nõude osas (Riigikohtu 21.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-129-16, p 51). Seda tuleb teha ka juhul, kui hagi tagamine jääb TsMS § 445 lg 2 alusel kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (vt nt Riigikohtu 23.10.2013 otsust asjas nr 3-2-1-96-13, p 43). Eelnevalt kirjeldatud puudus on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul (TsMS § 386 lg 4 teine lause). Praegusel juhul rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 226 euro 82 sendi suuruse hüvitise. Seega tuleb hagi tagamise abinõu 226 eurot 82 senti ületavas osas tühistada. Menetluskulud 8. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga, et maakohus jättis ebaõigesti menetluskulude jaotuse määramisel arvestamata, et hageja vähendas 14.06.2017 haginõuet ja palus senise 1 125 euro asemel kostjalt välja mõista 458 eurot 52 senti. Kohtupraktikas on tunnustatud seisukohta, et algse nõude selle osa suhtes, millest hageja menetluse kestel loobus, on võimalik kohaldada TsMS § 168 lg-s 4 sätestatut, s.t hageja kannab vastavast osas kostja menetluskulud. Samas ei nõustu kohus sellega, et hageja oli kaebuse kohtusse esitamisel pahatahtlik ja käitus ennatlikult. Asjaoludest nähtuvalt on kostja korduvalt autoriõigusi rikkudes kontserte kohaldanud ja mitmel korral on vaidlus sellega tekitatud kahju osas lahenduseni jõudnud alles kohtus. Seega ei käitunud hageja olukorras, kus kostja korraldas 9 taas kontserdi eelnevalt litsentsilepingut sõlmimata ja litsentsitasu maksmise kohta vastuväiteid omades, hagi esitades pahatahtlikult. Kuivõrd praegusel juhul oli hagi suunatud kahju väljamõistmisele, mille suurust hageja menetluse kestel muutis, tulenevalt kostja esitatud tõenditest müüdud piletite arvu ja hinna kohta, millele hagejal endal juurdepääs puudus ja poolte väited, mis esitati nõude kohta, püsisid samad esimesest menetlusdokumendist viimaseni, oli kohane määrata menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul oli nõude vähendamist ja hagi rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, siis koostoimes TsMS § 171 lg-ga 1 ja TsMS § 163 lg 1 jätab ringkonnakohus poolte endi kanda ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulud. Kuna kõik menetluskulud jäävad poolt endi kanda, siis ei toimu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.