← Eesti

2-17-7899/24

Obsah (21)§ 244§ 279§ 275§ 247§ 170§ 280§ 659§ 657§ 447§ 456§ 281§ 248§ 283§ 46§ 45§ 179§ 171§ 250§ 696§ 178§ 48

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-7899 Tsiviilasi ANL Plas

) § 244 lgga 1 põhjusel, et tema tööstusomandiõiguseid on rikutud. Eeltõendamismenetluses kohaldatakse

§ 244

lg 5 järgi tõendite esitamise ja kogumise kohta sätestatut, kui sama seadustiku 26. ptkst ei tulene teisiti. Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku väide, et kuivõrd eeltõendamismenetlust reguleerivas peatükis ei ole ette nähtud võimalust määrata trahvi isikule, kes õigusliku aluseta tõendite esitamisest keeldub, trahvi määrata ei saa.

  1. ptk ei välista trahvi kohaldamist isiku suhtes, kes alusetult keeldub tõendite esitamisest. Viidatud peatükk ei reguleeri, kuidas on võimalik sundtäitmisele pöörata kohtulahendit, milles on isikut kohustatud esitama kohtu määratud tõendeid. Kohtu ülesandeks ei ole küll tagada kohtulahendite täitmist, aga see ei välista kohtu õigust määrata trahv, kui puudutud isik on korduvalt ja ilma õigusliku aluseta jätnud kohtumääruse tõendite esitamise kohta täitmata.
  2. Puudutatud isik pidi esitama kohtu nõutud dokumendid ja andmed

§ 279lgte 1–3, aga ka § 280 lgte 1–3 järgi.

Puudutatud isik keeldus sellest mh põhjusel, et need on erakordselt mahukad. Ainuüksi tõendite suur maht või arv ei anna aga õigust keelduda eeltõendamismenetluse käigus kohtu nõutud tõendite esitamisest. Tõendite esitamisest keeldumise põhjendatuse hindamisel ei oma ka tähtsust, kas või kui palju aega võib avaldajal kuluda kogutud tõenditega tutvumisele. Puudutatud isik ei teinud ettepanekut

§ 275

lg 1 alusel väljavõtete esitamiseks ega viidanud kohale, kus avaldaja ise saaks dokumentidega tutvuda. 9.

eeltõendamismenetluse sätted ja eelmises ps 8 viidatud normid on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

  1. aprilli
  2. aasta direktiivist 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (edaspidi „direktiiv 2004/48“). Sätete eesmärgiks on tõhustada intellektuaalomandiõiguste jõustamist, aidates õiguste omajal saavutada rikkumiste lõpetamine ja õiglase kahjuhüvitise saamine. Eelviidatud sätted annavad õiguste omanikule võimaluse teha kindlaks rikkumise algallikad ja rikkumise tegeliku ulatuse. Direktiivi 2004/48 põhjenduse 10 kohaselt oli selle eesmärgiks ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ja ühetaoline kaitsetase. Ühtlasi näeb põhjendus 20 ette, et arvestades tõendusmaterjali esmatähtsust intellektuaalomandi õiguste rikkumise selgitamisel, on asjakohane tagada tõhusate meetmete kättesaadavus tõendusmaterjali esitamiseks, omandamiseks ja säilitamiseks. Kommertseesmärgil toime pandud rikkumiste puhul on oluline, et kohtutel oleks vajaduse korral võimalik ligi pääseda väidetava rikkuja käsutuses olevatele panga-, finants- ja äridokumentidele. Seega on avaldajal kui õiguste omanikul õigus nõuda rikkumise kindlakstegemiseks eeltõendamismenetluse käigus tõendeid.
  3. Puudutatud isik on sisuliselt keeldunud enamike
  4. juuni 2017 määruses märgitud tõendite esitamisest ja on mh väitnud, et tal puuduvad nõutud dokumendid. Kohus kuulas nende väidete õigsuses veendumiseks ära puudutatud isiku seadusliku esindaja. Seadusliku esindaja ütlused ei veennud kohut, et puudutatud isikul on õigus keelduda
  5. juuni 2017 määruses märgitud tõendite esitamisest. Tervikuna on puudutatud isiku avaldused vastuolulised, mida ilmestavad nt järgmised viited: −
  6. juulil 2017 väitis puudutatud isik, et talle müüb karpe lepingupartner, kes esitab karpide eest ühtse arve, milles ei ole erinevaid karpe eristatud; 3

(12)−
  1. septembril 2017 asus puudutatud isik väitma, et ta ei tooda kooke, mistõttu tal puudub karpide osas mistahes arvestus; −
  2. jaanuaril 2018 kinnitas puudutatud isik, et tal on olemas arved vaidlusalusalustesse pakenditesse pakendatud kookide ostmise ja müümise kohta; −
  3. veebruaril 2018 väitis puudutatud isik, et kuna toodete pakendamiseks kasutatakse erinevaid pakendeid, ei ole talle teada, millise tootja pakendeid on kasutatud. Samas avaldas puudutatud isik, et talle müüb pakendatud kooke Cristella VT OÜ (edaspidi „Cristella“), kes kasutab seitset erinevat karpe, ning karpide tootja on Itaalia ettevõte Cristalpack srl. Samas väitis puudutatud isik siiski, et Cristella ostab karpe ka avaldajalt, mistõttu võivad osad koogid olla pakendatud avaldaja pakenditesse; − kohtu nõutud andmete ja tõendite esitamata jätmist põhistas puudtatud isiku seaduslik esindaja väitega, et tegemist on legaalsete pakenditega, aga ta ei eitanud kookide ostuja müügiarvete olemasolu.
  4. Sisuliselt on puudutatud isik teadlikult eiranud kohtumääruse täitmist. Avaldaja esitas avalduses pildid oma disainilahendustest ja kostja toodete pakendamisel kasutatud sarnastest pakenditest (tl 2, 4 ja 5). Samuti esitas avaldaja registriväljavõtted, millest nähtub kaitstud disainilahenduste kuju (tl 15–18). Pakendite kuju oli kajastatud puudutatud isikule
  5. novembril 2016 saadetud pöördumises (tl 20–21). Seega pidi puudutatud isikule juba enne eeltõendamismenetluse algatamist olema teada, milliseid pakendeid peab avaldaja oma õigusi rikkuvateks.
  6. Puudutatud isik saatis avaldajale
  7. detsembril 2016 kirja (tl 22–23), milles väitis, et ta küll tellis pärast kompromissi sõlmimist tsiviilasjas nr 2-15-14731 pakendeid avaldajalt, kuid probleemide tõttu kvaliteedis asus tellima pakendeid konkureerivalt pakkujalt. Puudutatud isik kirjeldas väidetavaid probleeme pakenditega, tuues arvuliselt välja erinevate pakendite koguseid. Ühtlasi väitis puudutatud isik, et tal ei ole enam võimalik kasutada avaldaja toodangut. Eeltoodu läheb vastuollu menetluses esitatud puudutatud isiku väidetega, et osad kookidest võivad olla pakendatud hoopis avaldajalt ostetud pakenditesse, mistõttu ei saa kohtu nõutud tõendeid ja andmeid esitada.
  8. Puudutatud isik esitas
  9. septembril 2017 ühe arve-saatelehe kuupäevaga
  10. jaanuar 2017 (tl 72). Arve-saatelehel on kinni kaetud arve esitaja andmed ja hinda puudutavad andmed. Arvest nähtub, et selles on märgitud erinevate kookide nimetused (sh avaldaja viidatud Mocca kook ja Prantsuse kohupiimakook). Arvel on selgelt märgitud iga üksiku koogi kogus (nt 900 g või 320 g), samuti kookide tükiarv ehk pakendatud kookide kogus. Seetõttu on ebaõige puudutatud isiku väide, et arved on esitatud üksnes kookide kilogrammide alusel.
  11. Cristella esitas kohtule tabeli ostetud karpide koguse kohta ajavahemikul augustist 2016 kuni
  12. veebruarini 2018, samuti karpide laoseisu kohta seisuga
  13. veebruar 2018 (tl 114). Cristella vastas puudutatud isiku päringule ja kinnitas, et esineb seitse erinevat karpi ja lisaks avaldajale on ostetud karpe Itaalia ettevõttelt Cristalpack srl (tl 115–116). Samuti kinnitas Cristella, et ta väljastab puudutatud isikule arveid ja lepingu kohaselt on toodete hinna sees pakendikulu. Tähtsust ei oma Cristella seisukoht, et ta ei pea arvestust, millise tootja pakendisse on tooted pakendatud, sest see ei takista puudutatud isikul esitamast neid arveid, mida on temalt nõutud
  14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktides 2 ja
  16. Eeltoodust järeldas maakohus, et puudutatud isik ei ole täitnud
  17. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktides 2 ja 3 märgitud kohustust. Keeldumist nõutud arvete esitamisest ei pidanud maakohus õiguspäraseks. Siiski täpsustas kohus
  18. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktide 2 ja 3 sõnastust sel viisil, et lisas mõlemasse ajavahemiku, mille kohta arved tuleb esitada (
  19. aasta oktoobrist kuni
  20. juunini 2017). 4
(12)Samuti täpsustas kohus alapunkti 4 lisades ka sinna, et andmed laovaru kohta tuleb esitada 14. juuni 2017 seisuga. 16. Juhindudes

§ 279lgst 3 ja § 46 lgtest 1–3 määras maakohus puudutatud isikule trahvi.

Puudutatud isik on Eesti suurim pagaritööstusettevõte, mis tegeleb tootmise ja kaupade vahendamisega. Rahatrahv 1 000 eurot ei ole ettevõttele majanduslikult koormav, vaid on hoiatava eesmärgiga, arvestades asjaolu, et puudutatud isik on korduvalt keeldunud kohtumääruse täitmisest ega ole oma menetlusõigusi kasutanud heauskselt, sest on menetluses esitanud korduvalt vastuolulisi ja põhistamata väiteid kohtumääruse täitmisest kõrvalehoidmiseks. 17. Juhindudes

§ 247lgst 2 määras maakohus avaldajale tähtaja hagi esitamiseks.

Samuti otsustas kohus, et pärast puudutatud isiku poolt kohtule

  1. juuni 2017 määruse punkti 1 alapunktides 2 ja 3 nimetatud tõendite ja andmete esitamist tuleb lugeda eeltõendamismenetlus lõppenuks.
  2. Menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldas maakohus erinormidena

§ 170lgd 1 ja 3.

Kohtukulu on avaldaja tasutud riigilõiv 50 eurot, mis jäi

§ 170lg 1 alusel avaldaja kanda.

Ülejäänud kulusid maakohus ei jaotanud ega kindlaks määranud. MÄÄRUSKAEBUS

  1. Puudutatud isik esitas
  2. aprillil 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse osaliselt tühistada. Puudutatud isik vaidlustab määruse esiteks osas, millega maakohus luges tema keeldumise
  3. juuni 2017 määruse täitmisest õigusvastaseks ja kohustas määrust täitma, teiseks trahvi määramise osas. Üldiselt heidab puudutatud isik maakohtule ette asjaolude moonutamist, väärate järelduste tegemist ja menetlusnormide rikkumist, sh kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude rikkumist (kaebuse p 3). Määruskaebuse väited on võimalik jagada põhimõtteliselt kaheks: esiteks need, mis käsitlevad keeldumist
  4. juuni 2017 määruse täitmisest; teiseks aga trahvi määramist. Kokkuvõtvalt tugineb puudutatud isik kaebuses järgmistele väidetele.

(1)Puudutatud isiku keeldumine
  1. juuni 2017 määruse täitmisest ei ole õigusvastane, sest (1.1) maakohtu
  2. juuni 2017 määruse resolutsiooni pde 2 ja 3 täitmata jätmist ei saa puudutatud isikule ette heita (kaebuse p 5); (1.2) eeltõendamismenetlus on algatatud üldse ebaõigesti, sest (1.2.a)

võimaldab avaldaja avalduse alusel algatada menetluse tõendite tagamiseks, aga maakohus on 14. juuni 2017 määrusega korraldanud tõendite kogumist (kaebuse p 6); (1.2.b) maakohus järeldas

§ 247

lgst 3 ekslikult, et enne eeltõendamismenetluse raames tõendite kogumist ei peaks vastaspoolt ära kuulama (kaebuse p 8); (1.2.c) tõendite kogumist

§ 280

sätete alusel saaks korraldada alles pärast hagi esitamist (kaebuse p 9); (1.2.d) direktiiv 2004/48 võimaldab enne hagi esitamist koguda üksnes tõendeid, mis kinnitavad õiguste rikkumist, mitte aga võimaldavad kindlaks teha kahju suurust (kaebuse p 10); (1.3) puudutatud isik ei ole jätnud dokumente või andmeid alusetult esitamata (kokkuvõtvalt kaebuse p 7), täpsemalt: 5

(12)(1.3.
  1. a)puudutatud isik ei ole kopeerivates pakendites kookide tootja, samuti ei tegele ta ise pakkimisega; kooke toodab ja pakendab Cristella (kaebuse p 11); (1.3.
  2. b)kuna Cristella kasutab erinevaid pakendeid, siis puudutatud isikul puudub ülevaade, kas ja millised talle müüdud ja tema kaubamärgi alla turustatud koogid on pakendatud kopeerivatesse pakenditesse; eraldi pakendeid Cristella puudutatud isikule ei müü ja puudutatud ei pea isik arvestust toodete tükkide kaupa (sh ostmisel ja müümisel, kaebuse p 12–13 ja 17); (1.3.
  3. c)maakohus on eiranud ning ebaloogiliselt käsitlenud puudutatud isiku selgitusi ja avaldusi, millega rikkus kohtulahendi põhjendatuse nõuet (kaebuse pd 18–23); (1.3.
  4. d)direktiivi 2004/48 järgi tuleks arvestada konfidentsiaalse teabe kaitsega, aga 14. juuni 2017 määrus ega vaidlustatud määrus seda põhimõtet ei järgi (kaebuse p 14); (1.4) puudutatud isik on 14. juuni 2017 määrust piisavalt täitnud seeläbi, et esitas 26. veebruaril 2018 Cristella vastuse koos tabeliga, st ta on esitanud kõik andmed ja dokumendid, mis tal on olemas (kaebuse pd 15, 24, 26); lisaks nähtub ka vaidlustatud määrusest, et 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunkti 4 luges maakohus täidetuks (kaebuse pd 16 ja 17).
(2)Trahv on määratud ebaõigesti, sest (2.1) maakohus ei teinud puudtatud isikule trahvihoiatust (kaebuse p 4); (2.2) vaidlustatud määrusest ei ole aru saada, millisel õiguslikul alusel trahv määrati (seonduvalt ja põhjendatud koos väidetega (1.1) ja (1.2)); (2.3) trahvimise alust ei esine, sest puudutatud isik ei ole rikkunud dokumentide esitamise kohustust (seonduvalt ja põhjendatud koos väidetega (1.3) ja (1.4)); (2.4) trahv summas 1 000 eurot on ebamõistlikult koormav ja alternatiivselt tuleks seda vähendada 320 euroni (kaebuse p 25), sest (2.4.a) raskused 14. juuni 2017 määruse täitmisel on tingitud sõnastusest; määruse (2.4.b)

§ 279lg 3 ei võimalda trahvida andmete esitamata jätmise eest.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
  2. mai 2018 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta

§ 659

kaudu kohalduva

§ 657lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

Maakohtu määruse resolutsioonis tuleb

§ 447

lgst 2 juhindudes parandada ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta määruse sisu, samuti tuleb määruse põhjendusi

§ 657lg 1 p 2¹ järgi täiendada trahvi summa osas.

Sisuliselt jääb maakohtu lahend muutmata. 22. Maakohus tegi vaidlustatud määruse resolutsiooniga mitmeid menetluslikke otsustusi, millest määruskaebusega on vaidlustatud: 6

(12)− puudutatud isiku keeldumise õigusvastaseks (vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3); tunnistamine ja kohustamine − trahvi määramine (p 4). Vaidlustatud ei ole 14. juuni 2017 määruse täpsustamist ja osalist tühistamist (pd 1 ja 2), avaldaja kohustamist hagi esitamiseks (p 5), kohtukulude jaotust ja kindlaksmääramist (p 6) ega menetluse lõpetatuks lugemise tingimuse määramist (p 7). Eelmises lauses loetletud osas on maakohtu määrus

§ 456lg 4 järgi edasi kaebamata jõustunud.

  1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidlustatud määruse resolutsiooni sõnastuse teatavaid ebatäpsusi (järgnevas osa I). Seejärel tuleb vastavalt kaebuse väidetele kontrollida, kas maakohus eksis, kui tunnistas puudutatud isiku keeldumise õigusvastaseks ja kohustas teda jätkuvalt tõendeid ja andmeid esitama (osa II) ning kas maakohus trahvis puudutatud isikut põhjendatult (osa III). Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused ja selgitab käesoleva määruse vaidlustamise võimalusi (osa IV). I
  2. Kaebuse väide (1.1) on osaliselt tingitud ebatäpsusest vaidlustatud määruse resolutsiooni ps
  3. Siiski on nii vaidlustatud määrusest, puudutatud isiku kaebusest kui ka avaldaja vastusest võimalik aru saada, et kõik osapooled mõistavad maakohtu määrust ühtviisi: maakohus luges õigusvastaseks keeldumise
  4. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktide 2 ja 3 täitmisest, mitte aga resolutsiooni pde 2 ja 3 täitmisest. Sellele viitab piisava selgusega ka vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3 lõpuosa. Kuna vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3 ei ole sundkorras täidetav ja viite ebatäpsus on ilmne, siis saab ringkonnakohus selle vea

§ 447lg 2 alusel parandada.

  1. Samuti tuleb parandada viga vaidlustatud määruse resolutsiooni ps 1 taasesitatud
  2. juuni 2017 määruse resolutsiooni täpsustatud sõnastuse p 1 alapunktis 3, kus aastaarv 2016 on ekslikult märgitud arvuna
  4. Kumbki eeltoodud parandustest ei mõjuta vaidlustatud määruse ega ka
  5. juuni 2017 määruse sisu. II
  6. Määruskaebuse kesksete väidete (1.2) ja (1.3) kohaselt ei oleks maakohus üldse saanud kohustada puudutatud isikut eeltõendamismenetluse raames esitama arveid ja dokumente. Nende väidete edukuse korral poleks ka põhjendatud tunnistada kohtu nõutu esitamata jätmine

§ 281lg 5 esimese lause alusel õigusvastaseks.

Sarnaselt võiksid need väited anda alust maakohtu määratud abinõu asendamiseks või tühistamiseks

§ 248lgs 5 ette nähtud korras.

28. Esmalt tuleb selles osas märkida, et

§ 244

lg 1 teise lause kohaselt algatab kohus isiku taotlusel eeltõendamismenetluse tõendite tagamiseks ka siis, kui isik põhistab, et tema autoriõigusi, autoriõigustega kaasnevaid õigusi või tööstusomandiõigusi on rikutud või on olemas nende rikkumise oht. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku käsitlusega, et selle normi sõnastuse järgi saab mh tööstusomandiõiguste väidetava rikkumise alusel viia läbi eeltõendamismenetluse ainult tõendite tagamiseks, mitte aga asjaolude eelnevaks tuvastamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendusega ega korda neid.

  1. Vastuseks kaebuse väidetele (1.2) ja (1.3) märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.
  2. Nõukogu
  3. detsembri
  4. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (edaspidi „määrus nr 6/2002“) art 90 lg 1 näeb ette, et liikmesriigi kohtult võib taotleda ühenduse disainilahendusega seotud meetmete, sh ajutiste meetmete võtmist, mis on selle riigi õigusaktidega ette nähtud siseriiklike disainilahenduste puhul. Sama määruse põhjenduse 29 7

(12)järgi soovis ELi seadusandja määrusega saavutada ühenduse disainilahendusest tulenevate õiguste tõhusat teostamist kogu ühenduse territooriumil.
  1. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPSleping“) art 41 lg 1 sätestab, et lepinguosalised riigid tagavad oma seadustega võimaluse kasutada lepingu samas osas määratletud kaitsmismenetlusi, et võimaldada tõhusaid meetmeid lepinguga hõlmatud intellektuaalomandi õiguste iga rikkumise vastu, sh kiireloomulisi kaitsevahendeid rikkumise tõkestamiseks ja kaitsevahendeid tulevaste rikkumiste ennetamiseks. Menetlusi rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja pakkuda meetmeid nende kaitsemenetluste kuritarvitamise vastu. TRIPSlepingu II jao
  2. osa järgi kohaldub leping ka disainilahendustele.
  3. Kui intellektuaalomandi vaidluse pool on esitanud oma nõude toetamiseks piisavad mõistlikult kättesaadavad tõendid ja on täpsustanud oma nõuete põhistuseks vajalikud vastaspoole käsutuses olevad tõendid, siis annab TRIPSlepingu art 43 lg 1 kohtutele õiguse nõuda vastaspoolelt tõendite esitamist. Kuigi sama artikli teine lõige näeb vastaspoole õigustamatu keeldumise korral ette

§ 283

lgga 2 sarnase tagajärje, siis tuleneb TRIPSlepingu art 1 lgst 1, et lepinguosaline riik võib rakendada ka ulatuslikumat kaitset, samuti aga valida lepingu järgmiseks sobiva meetodi oma õigussüsteemis ja praktikas. Lisaks tuleneb TRIPSlepingu artst 47 lepinguosalise riigi õigus võimaldada kohtul kohustada rikkujat teavitama õigusevaldajat kolmandatest isikutest, kes on seotud õigusi rikkuvate kaupade või teenuste tootmise ja levitamisega ning nende levitamiskanalitest, kui kohtu selline korraldus ei ole ebaproportsionaalne rikkumise raskusastmega võrreldes.

  1. Viidatud rahvusvahelise õiguse normidest nähtub, et disainilahenduste tõhusa kaitse tagamiseks on kohtutel küllaltki lai pädevus. Eelkõige tuleb kõnealuse pädevuse teostamisel lähtuda eesmärgist, tagada disainilahenduse omaniku õiguste kaitse, aga võttes selleks proportsionaalseid meetmeid. Maakohus viitas asjakohaselt direktiivi 2004/48 põhjendusele 20, millest nähtub sama eesmärk. Selle põhjenduse viimase lause järgi peab kohtul olema võimalik juurde pääseda väidetava rikkuja käsutuses olevatele äridokumentidele, kui rikkumine on toime pandud kommertseesmärgil.
  2. Tööstusdisaini kaitse seaduse § 84 alusel saab omanik nõuda disainilahenduse õigusvastase kasutamisega tekitatud kahju hüvitamist ja õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist. Määruse nr 6/2002 art 89 lg 1 punkt d näeb ette, et ühenduse disainilahenduse rikkumise tuvastamise korral rakendab kohus (muid) sanktsioone, mis on ette nähtud rikkumise koha riigi õigusega. Seega saab hageja nõuda kas puudutatud isikult või ka kopeerivate pakendite tootjalt või turustajalt kahju hüvitamist ja tulu väljaandmist.
  3. Eelmises punktis kirjeldatud nõuete esitamise vajaduse hindamiseks, aga ka nõuete piiritlemiseks vajab disainilahenduse omanik juba eelnevalt teavet nii tema õigusi rikkuvate isikute kui ka rikkumise ulatuse kohta. Vastava teabe nõudmiseks on kohane ja põhjendatud viia läbi eeltõendamismenetlus, mis ei saa olla piiratud üksnes tõendite tagamise eesmärgiga. Neil kaalutlustel ei ole edukad kaebuse osaväited (1.2.a) ja (1.2.d).
  4. Maakohtu vaidlustatud määrust ei muuda ebaõigeks puudutatud isiku ärakuulamine alles pärast
  5. juuni 2017 määruse tegemist. Enne vaidlustatud määruse tegemist kuulas maakohus puudutatud isiku nii suuliselt kui ka kirjalikult ära ning tal oli võimalik esitada kõik oma seisukohad ja väited. Lisaks on tõendite kogumise üldreeglite rakendamine eeltõendamismenetluses

§ 244

lg 5 järgi piiratud

26. ptk erinormidega.

§ 247

lg 1 ja § 248 lg 3 mõttest tulenevalt ei olnud maakohtul kohustust kuulata puudutatud isikut ära enne

  1. juuni 2017 määruse tegemist. Seega ei ole kaebuse osaväide (1.2.b) põhjendatud.
  2. Samas ei piira

26. ptk mingil viisil § 280 kohaldamist. Sellist piirangut ei saa tuletada ka

§ 280lg 1 sõnastusest „kui hagi on esitatud“, sest kõik tõendeid käsitlevad 8

(12)

normid eeldavad üldjuhul, et kohtu menetluses on tsiviilasi. Viidatud lauseosa eristab üksnes nõudeid intellektuaalomandiõiguste kaitseks teistest hagidest, mitte aga ei välista teabe andmise kohustust eeltõendamismenetluses. Seetõttu ei ole edukas kaebuse osaväide (1.2.c). 38. Ringkonnakohus ei jaga puudutatud isiku arusaama, et maakohus on nõudnud talt dokumentide ja andmete esitamist, mille puudumise on ta muutnud menetluses usutavaks. Nii nagu puudutatud isiku varasematest menetlusdokumentidest, ei selgu ka määruskaebusest, miks ei ole puudtatud isikul võimalik esitada temalt nõutud tõendeid. 39. Kaebuse osaväite (1.3.

  1. a)järgi toodab ja pakendab puudutatud isiku kaubamärgiga kooke Cristella. Seda ei ole maakohus kahtluse alla seadnud. Samas ei nähtu kaebuse osaväite (1.3.
  2. b)küllaltki mahukast põhjendusest, miks ei saa puudutatud isik esitada arveid selle kohta, kuidas ja millistes kogustes on ta Cristellalt ostnud nende nimetustega kooke mille pakendamist kopeeritud pakenditesse avaldaja ette heidab. Ühest esitatud arvest (tl 72) ja seadusliku esindaja seletusest tegi maakohus õige järelduse, et puudutatud isikul on olemas arved, mis kajastavad toodete ostu-müüki kauba nimetuse põhiselt. Kui osa samadest kookidest oli ka pakitud teistesse pakenditesse, siis saab sellele asjaolule tugineda põhimenetluses. 40. Maakohtu 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunkti 2 täitmist ei takista sõnastus, et nõutakse arveid „kopeerivate pakendite omandamiseks“, sest koos koogiga müüakse puudutatud isikule tema enda ja Cristella selgituste järgi ka pakend. Maakohus ei ole puudutatud isiku keeldumise õigusvastaseks lugemisel heitnud ette seda, et esitamata on eraldi pakendeid käsitlevad arved, vaid sisuliselt just seda, et esitatud ei ole neid ostuarveid, mis puudutatud isiku enda väitel peavad tal olemas olema. 41. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse osaväitega (1.3.
  3. c)nagu oleks maakohus eiranud puudutatud isiku seletusi või käsitlenud neid vastuoluliselt. Vaidlustatud määrusest on jälgitav, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et puudutatud isiku keeldumise õigustamiseks esitatud argumendid ei ole veenvad. Siinjuures analüüsis maakohus piisava põhjalikkusega puudutatud isiku kirjalikke menetlusdokumente ja seadusliku esindaja seletusi. 42. Intellektuaalomandiõiguste kaitseks korraldatud eeltõendamismenetluses ei ole välistatud konfidentsiaalse teabe kogumine. See nähtub nii direktiivi 2004/48 art 6 lgst 2 kui ka TRIPSlepingu artst 42 ja art 43 lgst 1. Puudutatud isik ei ole põhistanud, et avaldaja nõudepunktidele

(2)ja
(3)vastav teave oleks avaldaja suhtes konfidentsiaalne sel määral, et avaldajale ei peaks võimaldama juurdepääsu. Avaldaja ei ole puudutatud isiku konkurent, vaid soovib kaitsta oma disainilahendustest tulenevaid õigusi. Seega on puudutatud isikul võimalik varjata nõutud arvetel kogu teave, mis ei käsitle tooteid, mille ostmise ja turustamise osas avaldajal on etteheiteid kopeeritud pakendite kasutamisest tulenevalt. Neil kaalutlustel pole põhjendatud kaebuse osaväide (1.3.d). 43. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka väite (1.4) osas. Puudutatud isik ei täitnud arvete esitamise kohustust vastavalt avaldaja nõudepunktidele
(2)ja
(3)ega maakohtu
  1. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktidele 2 ja
  2. Cristella esitatud tabel ei kajasta puudutatud isiku ostetud ja müüdud toodete koguseid ega nende tehingute rahalist väärtust. Mõlemad võivad olla vajalikud eeltõendamismenetlusega taotletud eesmärgi saavutamiseks, st avaldaja nõude esitamiseks kopeerivate pakendite tootja, kasutaja või turustaja vastu.
  3. Järelikult kohustas maakohus õigesti puudutatud isikut esitama arveid vastavalt avaldaja nõudepunktidele
(2)ja
(3). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunkte 2 ja 3 pole puudutatud isik vaidlustatud määruse tegemise aja seisuga kohaselt täitnud. Kuna täitmata jätmise põhjendused ei olnud maakohtu jaoks veenvad, siis luges ta õigesti puudutatud isiku keeldumise

§ 281lg 5 alusel õigusvastaseks. Sisuliselt järeldas maakohus eeltoodust ka seda, et puudub vajadus muuta või 9

(12)tühistada 14. juuni 2017 määrust

§ 248

lg 5 alusel osas, mis puudutab arvete esitamise kohustust, v.a täpsustus arvete perioodi kohta. Sellise täpsustuse tegemist ei ole määruskaebusega eraldi vaidlustatud. Kuigi maakohus kohustas vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3 teises osas puudutatud isikut esitama nii tõendeid kui andmeid, siis on

  1. juuni 2017 määruse resolutsiooni täpsustatud sõnastusest aru saada, et esitada tuleb nõutud arved. III
  2. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus määras põhjendatult puudutatud isikule trahvi summas 1 000 eurot.
  3. Kaebuse väide (2.1) käsitleb puudutatud isiku eelnevat hoiatamist.

§ 46

lg 2 sätestab, et isikule võib trahvi määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus, välja arvatud juhul, kui eelnev hoiatamine ei ole võimalik või mõistlik. Maakohus tegi puudutatud isikule trahvihoiatuse

  1. juuni 2017 määruses ja kordas seda
  2. augusti 2017 määruses. Seega võis maakohus pärast dokumentide esitamiseks antud tähtaja möödumist puudutatud isikut trahvida. Siinjuures ei oma tähtsust, et maakohus ei teinud trahvimäärust kohe pärast puudutatud isiku keeldumisest teadasaamist, vaid soovis menetlusosalised enne ära kuulata. Sarnaselt ei mõjuta trahvi õiguspärasust maakohtu varasem seisukoht kohtulahendi täitmisele sundimiste võimaluste kohta.
  3. Väited (2.2) ja (2.3) pole samuti põhjendatud, seda eelkõige neil kaalutlustel, mille tõttu ringkonnakohus lükkas tagasi kaebuse väited (1.1)–(1.4). Maakohus trahvis puudutatud isikut

§ 279

lg 3 teise lause alusel selle eest, et ta jättis esitamata arved kopeeritud pakenditesse pakendatud kookide ostu ja müügi kohta. See on vaidlustatud määrusest üheselt arusaadav ja tähtsust pole maakohtu eksimusel vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3 sõnastamisel (vt eespool p 24). Trahvi määramisel lähtus maakohus õigesti asjaolust, et 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktidest 2 ja 3 tulenev kohustus on täitmata. 48.

§ 244

lg 5 järgi kohaldatakse eeltõendamismenetluses tõendite esitamise ja kogumise kohta sätestatut, kui samas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Kohtu nõutud dokumendi või andmete esitamata jätmise olukorda käsitlevad

§d 281–283, mis näevad ette erinevad tagajärjed sõltuvalt sellest, kas dokumendi või andmed jätab esitamata pool või menetlusväline isik. Seadusest ei tulene selgelt, kas eeltõendamisemenetluses osalevat puudutatud isikut, kellelt dokumentide või andmete esitamist nõutakse, tuleks käsitleda nende normide kontekstis poolena. 49. Ühelt poolt

§ 281

lg 5 koosmõjus § 279 lgga 3 ning teiselt poolt § 283 lgd 1 ja 2 sätestavad erinevad tagajärjed kohtu nõutud dokumendi või andmete esitamata jätmise korral. Kui kohtu korraldust rikub õigustamatult isik, kes ei ole vastaspool

§ 283tähenduses, siis saab kohus rakendada tema suhtes sunnivahendina trahvi.

Kui aga vastaspool alusetult keeldub dokumendi või andmete esitamisest, siis saab kohus

§ 283lg 2 teise lause alusel lugeda tõendatuks taotleja väite.

Lisaks on võimalik käsitleda eeltõendamismenetluses tehtud määrust dokumentide esitamise kohta sundkorras täitmisele kuuluva kohtumäärusena täitemenetluse seadustiku (TMS) § § 2 lg 1 p 1tähenduses, mille täitmisele sundimiseks saaks läbi viia täitemenetluse ja kohaldada sunniraha TMS § 183 alusel. 50. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et eeltõendamismenetluses dokumentide esitamiseks kohustava määruse täitmisele sundimiseks on kohane vahend trahvimine

§ 279lg 3 teise lause alusel.

Kuna eeltõendamismenetluses ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt ega anna hinnanguid poolte sisulistele väidetele, siis ei saa määruse täitmist tõhusalt tagada

§ 283lg 2 teises lauses ette nähtud tagajärjega.

Tulenevalt

§ 248

lgte 3–5 mõttest ei saa eeltõendamismenetluses dokumentide esitamiseks kohustavat määrust lugeda täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses, sest selle sisu võib sama menetluse käigus 10

(12)veel muutuda. Samas nähtub eespool pdes 30–35 esitatud põhjendustest, et kohtul peab siiski olema võimalus tõhusalt tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse. Seda eesmärki ei saa järgida, ilma kohustatud isiku suhtes vajadusel sunnivahendeid rakendamata. 51. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui puudutatud isik pahatahtlikult takistab eeltõendamismenetluse õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega läbiviimist või jätab korduvalt täitmata kohtu korralduse, siis võib teda trahvida ka

§ 45lg 4 alusel. Maakohus kohustas puudutatud isikut esitama avalduse nõudepunktides

(2)ja
(3)märgitud arveid nii
  1. juuni 2017 kui ka
  2. augusti 2017 määrustes, st vaidlustatud määruse tegemise ajaks oli puudutatud isik jätnud kohtu korralduse korduvalt täitmata.
  3. Lõpuks tuleb käsitleda määratud trahvi suurust ehk kaebuse väidet (2.4). 53.

§ 46

lg 1 sätestab, et kui kohtul on samas seadustikus sätestatud juhul õigus määrata rahatrahv, võib selle määrata kuni 3 200 eurot ulatuses, kui samas seadustikus ei ole ette nähtud teisiti. Trahvi suurust määrates arvestab kohus isiku varalist seisundit ja muid asjaolusid. Maakohtu määratud trahv jääb seadusega lubatud piiridesse.

  1. Vastavalt eespool pdes 39 ja 40 märgitule ei nõustu ringkonnakohus puudutatud isiku osaväitega (2.4.a), et
  2. juuni 2017 määruse täitmist takistas selle sõnastus.
  3. Põhjendatud ega asjakohane ei ole osaväide (2.4.b), et trahvida saab vaid dokumentide esitamata jätmise eest. Tervikuna nähtub
  4. juuni 2017 määrusest ja vaidlustatud määrusest, et puudutatud isiku trahvimise põhjustas avaldaja nõudepunktide

(2)ja
(3)osas avaldust rahuldava määruse täitmata jätmine. Viidatud punktidega soovis avaldaja saada arveid kopeeritud pakendite ja neisse pakendatud kookide ostu ja müügi kohta. Maakohtu 14. juuni 2017 määruse resolutsiooni p 1 alapunktides 2 ja 3 ei kohustatud puudutatud isikut esitama andmeid, vaid konkreetselt arved kaupade ostu ja müügi kohta. Kui kohustus oleks hõlmanud andmeid, siis

§ 279

lg 2 teise lause mõtte kohaselt rakenduks andmete esitamata jätmisel samasugused sanktsioonid nagu dokumendi esitamata jätmisel. 56. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks trahvi suuruse määramisel arvestanud puudutatud isiku varalist seisundit. Asjaolud, et isik ei ole esitanud andmeid oma varalise seisundi kohta ega näidanud, et trahvi preventiivne eesmärk oleks saavutatav väiksema trahviga, ei anna kohtule õigust jätta määratud trahvi suuruse põhjendamisel

§ 46lg 1 teises lauses nimetatud asjaoludega arvestamata (Riigikohtu 8.

juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-16, p 14 kolmas lõik). Lisaks ei ole maakohus selgitanud trahvi tasumise tähtaega ja sellelt viivise tasumise kohustust. Need puudused saab ringkonnakohus kõrvaldada.

  1. Toimikusse võetud puudutatud isiku registriandmestikust nähtub, et tema
  2. aasta käive ületas 40 miljonit eurot ja kasum samal perioodil oli üle 1,1 miljoni euro (tl 28). Selliste majandusnäitajatega ettevõtte puhul on 1 000 euro suuruse trahvi tasumine jõukohane ega kahjusta tema huve ebamõistlikult. Ühtlasi järeldub neist andmetest, et puudub võimalus saavutada trahviga taotletav eesmärk väiksema summaga. 58.

§ 179

lg 9 esimene lause sätestab, et mh trahvinõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 59. Ringkonnakohus hoiatab puudutatud isikut, et

§ 179

lg 6 kohaselt võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus saata trahvi määramise lahendi sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. 60. Trahvi tasumiseks vajalikud andmed saab puudutatud isik nõutada maakohtult kas makseinfona või muul kujul. IV 11

(12)
  1. Käesoleva määruse põhjendustest osades I–III tuleneb, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust sisuliselt muuta ega tühistada. Seega jääb määruskaebus tervikuna rahuldamata.
  2. Üldjuhul kannab edutu määruskaebusega seonduvad kulud

§ 171lg 1 järgi selle esitaja.

Siiski ei ole käesoleval juhul selle üldnormi järgi võimalik kaebemenetluse kulusid jaotada. 63.

ei näe ette menetluskulude jaotamist ja kindlaksmääramist trahvimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamise korral. Kuna puudutatud isiku trahvimise ja selle peale esitatud kaebuse lahendamine ei puuduta avaldajat, ei ole tema kulud hüvitatavad. Samuti puudub alus nõuda kaebemenetluse kulude hüvitamist riigilt (vt Riigikohtu

  1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-16, p 15 teine lõik, ja selles viidatud
  2. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-10, p 14). Järelikult tuleb trahvi vaidlustamise osas jätta kaebemenetluse kulud iga menetlusosalise enda kanda. 64.

§ 170

lg 1 sätestab, et tõendite tagamiseks või asjaolu eelnevaks tuvastamiseks korraldatud eeltõendamismenetluse kohtukulud kannab isik, kelle taotlusel menetlus algatati. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selliseks kohtukuluks lugeda puudutatud isiku määruskaebuselt tasutud riigilõivu. 65.

§ 170

lg 3 kohaselt võetakse eeltõendamismenetluse kulud arvesse põhimenetluses kulude jaotamisel. Vastavalt

§ 250

lg 1 ple 3 peab eeltõendamismenetluse algatamist taotlenud pool hüvitama eeltõendamismenetlusega teisele poolele tekitatud kahju, kui enne hagi esitamist toimunud eeltõendamismenetluse käigus tehtud toimingud on tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt. Seega oleks määruskaebemenetluse kulude jaotamine praegu ennatlik. Kui avaldaja esitab hagi maakohtu määratud tähtaja jooksul, siis võetakse eeltõendamismenetluse, aga ka selle raames toimunud määruskaebemenetluse kulud arvesse põhimenetluse kuludena. Kui avaldaja hagi ei esita, siis on puudutatud isikul õigus nõuda avaldajalt kahju hüvitamist, kusjuures sellega on hõlmatud ka määruskaebemenetluse kulud. 66.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 447

lg 4 alusel saab esitada määruskaebuse lahendis vea parandamise määruse peale ja

§ 178

lg 1 esimese lause alusel kulude jaotuse otsustuse peale.

§ 48

järgi koostoimes

§ 696

lg 1 teise lausega saab puudtatud isik kaevata ka trahvi määramise osas määruskaebuse rahuldamata jätmise peale. Ülejäänud osas ei ole ringkonnakohtu määrus vaidlustatav, sest

§ 281

lg 5 ei võimalda korduvat kaebamist dokumendi esitamisest keeldumise õigusvastaseks lugemise peale ning sarnaselt välistab

§ 248

lg 5 korduva kaebeõiguse ka tõendite tagamise abinõu asendamise või tühistamise taotluse puhul. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.