KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 09.08.2018, Tallinn Haldusas
) § 95 lg 4 p 8 kohaldamine ei ole lubatav olukorras, kus rikkumised, millele hankija tugineb, on toime pandud enne 01.09.2017, mil jõustus
kehtiv redaktsioon. Järelikult ei saanud pakkujad enne 01.09.2017 ka arvestada, et nendepoolsed hankelepingute rikkumised võivad tuua kaasa nende kõrvaldamise muudes hankemenetlustes. Vastupidise tõlgenduse korral on
selles osas põhiseadusega (PS) vastuolus. Kaebaja ei vaidlusta
§ 95
lg 4 p-i 8 sisu vastavust PS-le ning ei väida, et pärast
-i vastuvõtmist aset leidnud rikkumiste arvestamisel oleks selle sätte kohaldamine PS-ga vastuolus. Kaebaja vaidlustab asjassepuutuvate sätete rakendamisega seonduvaid küsimusi. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (hankedirektiiv) art 57 lg 7 kohaselt kehtestavad liikmesriigid hankedirektiivi art 57 rakendamise tingimusi käsitlevad õigusnormid, võttes arvesse liidu õigust. EL-i õigusest tuleneb üksnes ülempiir, kui kaua tohib hankedirektiivi art 57 lg-s 4 toodud asjaolusid pärast nende aset leidmist arvestada.
§ 95
lg 4 p 8 võimaldab võtta arvesse asjaolusid, mis nende asetleidmise ajal ei olnud hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks. Selline olukord riivab õiguskindluse põhimõtet.
-i vanas redaktsioonis (
v.r) ei olnud samasisulist kõrvaldamise alust ette nähtud. Õiguskindluse põhimõtte põhjendamatu riivega piiratakse ka kaebaja ettevõtlusvabadust. 9. Elektrilevi OÜ vaidles kaebusele vastu. Vastustaja on õigesti kohaldanud
§ 95
lg 4 p-i 8, kõrvaldades kaebaja hankemenetlusest seoses varasemate hankelepingute olulise ja pideva rikkumisega, mille tulemusel on kaks kaebajaga sõlmitud hankelepingut nende olulise rikkumise tõttu lõpetatud. Samuti on kaebaja rikkumistest tulenevalt tasunud leppetrahve mitme eelmise hankelepingu olulise ja pideva rikkumisega seoses. Riigihanke 161191 tulemusena sõlmisid pooled kokku 9 hankelepingut. Seoses mitmete nende lepingutega seotud tellimuste täitmiste hilinemisega andis vastustaja kaebajale 21.10.2016 4
(13)3-18-753 täiendava tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Vastustaja soovis, et kaebaja kõrvaldaks rikkumised hiljemalt 09.11.2016 selliselt, et tähtajaks täitmata tellimuste arv ei ületaks 10 tellimust ühe lepingu kohta. Kaebaja teatas 08.11.2016 vastuses, et tegemist on ebamõistliku pikkusega tähtajaga, mille jooksul ei ole rikkumist võimalik kõrvaldada. Vaidlust ei saa olla selles, et kui täitmiseks on antud ebamõistlik täiendav tähtaeg, pikeneb see tulenevalt VÕS § 114 lg-st 1 mõistliku täiendava tähtajani. Tähtaja pikenemisest ei kohustu tähtaja andja vastaspoolt teavitama, tähtaeg pikeneb mõistliku ajani seadusest tulenevalt. 22.11.2016 esitas vastustaja kaebajale avalduse lepingute ülesütlemiseks omal algatusel, märkides, et ülesütlemise põhjuseks on tegelikkuses siiski kaebaja lepingurikkumine. Arvestades vastustaja poolt kaebajale alates lepingu täitmise algusest igakuiselt esitatud leppetrahvinõudeid, tähtajaks täitmata tellimuste üha suurenevat arvu, vastustaja 21.10.2016 esitatud täiendava tähtaja andmise avaldust ja 14.11.2016 poolte kohtumise protokolli, on selge, et lepingute ülesütlemine oli tingitud kaebaja suutmatusest lepinguid nõuetekohaselt täita. 22.11.2016 avalduse esitamisele järgnevalt jätkus lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel tellimuste andmine, kuna need öeldi üles pea 8-kuulise etteteatamisega (alates 30.06.2017). Mistahes arusaama, et ta ei pea ülesöeldud lepinguid enam täitma, sealhulgas mõistlikuks täiendavaks tähtajaks rikkumist kõrvaldama, ei saanud kaebajal tekkida. 23.01.2017 saatis vastustaja kaebajale kirja, milles rõhutas, et 21.10.2016 kirjas antud täiendavast tähtajast 09.11.2016 on möödunud juba kaks kuud, mille jooksul ei ole kaebaja suutnud lepingute täitmist nõuetega kooskõlla viia. Vastustaja selgitas, et tulenevalt VÕS § 114 lg-st 1 pikeneb ebamõistlik tähtaeg mõistliku täiendava tähtajani, ning tegi ettepaneku lõpetada lepingud poolte kokkuleppel, tingimusel, et kaebaja hüvitab vastustajale lepingute lõpetamisest tuleneva varalise kahju. Kaebaja keeldus vastustaja ettepanekust. 03.02.2017 esitas vastustaja kaebajale avalduse lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 ülesütlemiseks kaebaja olulise rikkumise tõttu. Vastustaja on olulise rikkumise tuvastamisel lähtunud asjaolust, et 21.10.2016 rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg saabus hiljemalt 2017. a jaanuari lõpus või veebruari alguses ning rikkumised oli selleks ajaks kaebaja poolt kõrvaldamata. Mõistlikult võttes ei saanud 14.11.2016 protokollis kajastuv asjaolu, et lepingud soovitakse lõpetada, tekitada kaebajas kuidagi arusaama, et ta ei kohustu kõnealuste lepingute alusel tellimusi täitma, sealhulgas täitma neid pikenenud täiendavaks tähtajaks. Vastustaja möönab, et varasemat, 22.11.2016 ülesütlemise avaldust ei saanud ta tagasi võtta, kuid see ei piira vastustaja õigust öelda kehtiv leping üles teisel alusel. Vastustaja ei ole tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel eranditult enne 22.11.2016 toime pandud lepingurikkumistele. Rikkumised võisid küll leida aset enne nimetatud tähtpäeva, kuid need muutusid oluliseks alles täiendava, pikenenud tähtaja, möödumisega ning sellest tulenevalt tekkis alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks. 22.11.2016 avalduse esitamisel ei saanud vastustaja teada, et kaebaja mõistliku täiendava tähtaja jooksul rikkumist ei kõrvalda. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 p-s 4 nimetatud juhul täiendava tähtaja määramine vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega kahe lepingu osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute ülesütlemiseks olulise rikkumise tõttu. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud lepingud üles ütlema viivitamata. Seisukoht, mille kohaselt võib olulise rikkumise korral lepingu üles öelda üksnes juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamise tähtaja möödumist, on meelevaldne ning seda ei toeta leping, seadus ega praktika. 5
(13)3-18-753 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel on asjakohane lähtuda kvaliteedijälgimise süsteemist Kompass. Jälgimissüsteemi Kompass eesmärgiks on sätestada alused töövõtjale kvaliteedinäitajate alusel tulemustasu võimalikuks maksmiseks ning see ei ole ette nähtud rikkumiste pidevuse või olulisuse hindamiseks. Kui aga vaadelda Kompassi andmeid, siis pea kõigi mõõdikute osas on kaebaja näitajad olnud eesmärgist madalamad. Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel on vastustaja muuhulgas tuginenud pidevate lepingurikkumiste eest tasutud leppetrahvidele. Asjaolu, et leppetrahv on tasutud, kinnitab kaebaja nõustumist sellega, et trahv oli põhjendatud. Seega ei saa esineda vaidlust selle üle, kas rikkumine üldse esines ja kas see võis olla vastustaja poolsest lepingurikkumisest põhjustatud. Alates lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 jõustumisest ei ole kahe aasta jooksul möödunud ühtegi kuud, mil vastustaja ei oleks esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid, sealhulgas koondnõudeid sadade rikkumiste eest. Leppetrahvide kogusummat arvesse võttes on kaebaja tellimuste täitmisega hilinetud ca 9900 päeva. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et
§ 95
lg 4 p 8 ei ole kohaldatav rikkumiste osas, mis leidsid aset enne 01.09.2017, mil jõustus kehtiv
. Sel juhul peaks
-i rakendussätetest tulenema regulatsioon, mille kohaselt saab
§ 95
lg 4 p-i 8 rakendada üksnes alates 01.09.2017 aset leidnud lepingurikkumiste suhtes. Lepingu rikkumine ei ole õiguspärane tegevus, mistõttu ei saanud kaebaja eeldada, et temale ei või sellest negatiivseid tagajärgi tuleneda.
on vastu võetud, tuginedes hankedirektiivile, milles on sätestatud ka alused varasema hankelepingu olulise või pideva rikkumise tõttu pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamiseks. Seega ei saanud 01.09.2017 jõustunud seadusesätted kaebajale üllatusena tulla. Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist VAKO 17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 osas, sest riigihankes 194852 on pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppenud ja kaebaja, nagu ka ükski teine pakkuja, ei ole esitanud taotlust pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Tulenevalt
§ 73lg 3 p-st 7 lõpeb hankemenetlus kõigi pakkumuste jõusoleku tähtaja lõppemisel.
- L.T.V Projekt OÜ oma seisukohta kaebusele ei esitanud.
- Empower AS palus jätta kaebuse rahuldamata.
§ 95
lg 5 alusel kohaldatakse kõiki diskretsioonilisi kõrvaldamise aluseid hankemenetlustes, mis on alanud kolme aasta jooksul lõikes 4 nimetatud teo toimepanemisest või aluse esinemisest arvates. Vaidluse all oleva kõrvaldamise aluse kontekstis tähendab see, et hankijal on õigus arvestada lepingurikkumisi, mis on toime pandud 3 aasta jooksul enne 13.02.2018 ehk kõige varem 13.02.2015. Vaidluse all ei ole fakt, et lepingurikkumised toimusid ajavahemikus 13.02.2015‒31.08.2017 ehk enne kehtiva
jõustumist, kuid § 95 lg-s 5 sätestatud ajavahemiku jooksul. Hankedirektiivi art 57 lg 7 kohaselt pidid liikmesriigid vastu võtma rakendusnormid ning kehtestama maksimaalse ajaperioodi, mil kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid arvesse võetakse. Maksimaalne ajaperiood võis olla kolm aastat alates asjaomase sündmuse toimumise kuupäevast.
§ 95lg 5 on seega kooskõlas hankedirektiiviga.
Kolmas isik ei nõustu kaebaja seisukohaga, et
§ 95
lg 5 koostoimes
§ 94lg 4 p-ga 8 on vastuolus PS-ga ning tuleb jätta kohaldamata.
Hankes osalevatel ettevõtjatel oli aega kujundada enda käitumist hankelepingute täitmise kontekstis alates uute direktiivide vastuvõtmisest, teades, et direktiivide ülevõtmisel omab hankelepingute rikkumine olulist rolli. Seega ei ole
§ 95lg 5 puhul tegemist ehtsa tagasiulatuva jõuga ebasoodsa tagajärjega.
Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse. Hankelepingute rikkumine kui negatiivne 6
(13)3-18-753 tegevus ei vääri põhiseaduslikku kaitset. Tegemist ei ole ka ettevõtlusvabaduse lubamatu riivega. Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda. Igal kalendrikuul leppetrahvide esitamine on pidevaks lepingurikkumiseks seaduse ja hankedirektiivi mõttes. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ka ühte liiki rikkumisest ehk väiksemate, kuid pidevate rikkumiste olemasolust. 12. Tallinna Halduskohus jättis 23.05.2018 otsusega rahuldamata Elektrilevi OÜ taotluse menetluse lõpetamiseks VAKO 17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 osas (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks
§ 95
lg 4 p-i 8 ja § 95 lg 5 osas (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); mõistis kaebajalt välja Empower AS kasuks menetluskulud 1470 eurot ning jättis vastustaja ja kaebaja menetluskulud nende enda kanda (resolutsiooni p 4).
§ 95
lg 4 p-i 8 aluseks on hankedirektiivi 2014/25/EL art 57 lg 4 p g (ning võrgustiku sektori direktiivi 2014/25/EL art 80 lg 1), mille kohaselt on hankijal õigus kõrvaldada riigihankest ettevõtja, kelle puhul on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke varasema riigihankelepingu või avaliku sektori hankijaga sõlmitud varasema hankelepingu või varasema kontsessioonilepingu kohase olulise nõude täitmisel ning mille tulemusel on see leping tulnud enneaegselt lõpetada, makstud kahjutasu või rakendatud sellega võrreldavaid sanktsioone. Hankedirektiivi art 57 lg 7 kohaselt pidid liikmesriigid vastu võtma rakendusnormid ning kehtestama maksimaalse ajaperioodi, mil kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid arvesse võetakse. Direktiivi art 57 g 7 viimase lause kohaselt võis maksimaalne ajaperiood olla kolm aastat alates asjaomase sündmuse toimumise kuupäevast. Muid piiranguid direktiivist nõude kehtestamiseks ja sätete rakendamiseks ei tulene. Ka
-s ei ole toodud rakendussätteid, mis piiraks
§ 95
lg 4 p-i 8 kohaldamist ning ei lubaks sätte rakendamisel võtta arvesse rikkumisi, mis olid toime pandud enne 01.09.2017.
§ 95
lg 5 on seega kooskõlas Euroopa Liidu (EL) õigusega ning vastustajal oli õigus võtta varasemaid rikkumisi arvesse. Kaebaja taotlus
§ 95
lg 4 p-i 8 ja
§ 95
lg 5 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks tuleb jätta rahuldamata.
§ 95
lg 4 p-i 8 puhul on tegemist ebaehtsat tagasiulatuvat jõudu omava sättega, mis iseenesest ei ole põhiseadusevastane. Uue regulatsiooni eesmärgiks on tagada senisest paindlikum võimalus kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kelle pakkumus vastab küll formaalselt nõuetele, kuid kelle usaldusväärsuses on hankijal alust kahelda, sest pakkuja tegevus on varasemates hankemenetlustes olnud puudulik ning kes ei ole varasemates hankemenetlustes suutnud täita oma kohustusi. Seega esineb sellise regulatsiooni kehtestamiseks põhjendatud vajadus ning eksisteerib kaalukas avalik huvi. Varasemate hankelepingute rikkumine ning nende arvestamata jätmine riigihankel ei ole subjektiivne õigus, millest võiks tuletada õiguspärase ootuse tekkimist. Vaidlusalustest sätetest ei tulene ettevõtlusvabaduse lubamatut riivet. Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda. Direktiivid 2014/24/EL ja 2014/25/EL võeti vastu juba 26.02.
- Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle seadusega, mis jõustus 01.09.
- Sealjuures oli direktiivis sisalduva kõnealuse hankest kõrvaldamise aluse ülevõtmine siseriiklikkusse õigusesse kohustuslik. Ettevõtjatel oli piisavalt aega enda käitumist uute normidega kohandada. Vaidluse all olevad lepingu rikkumise episoodid on toimunud peale EL direktiivide vastuvõtmist. Kuigi varasemat ülesütlemise avaldust ei saanud vastustaja enam tagasi võtta, ei tähenda see, et vastustajal ei oleks õigust ülesütlemise aluseid muuta, kui kaebaja paneb toime uusi rikkumisi või on selgunud uusi asjaolusid ning erakorralise ülesütlemise avalduse tegemise ajaks ei ole saabunud veel varasemas ülesütlemisavalduses määratud tähtaeg. Vastustaja andis 7
(13)3-18-753 21.10.2016 kirjaga kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kõigi riigihankes nr 161191 sõlmitud 9 raamlepingu osas selliselt, et hiljemalt 09.11.2016 ei oleks tähtaja ületanud tellimusi rohkem kui 10 iga lepingu kohta, vastasel juhul peab hankija seda oluliseks lepingu rikkumiseks. Kaebaja teatas 08.11.2016 kirjaga, et see tähtaeg pole mõistlik ja pakkus välja läbirääkimiste pidamise kahe lepingu (Ida-Tallinn ja Lääne-Harjumaa) lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Läbirääkimiste kohta koostatud 14.11.2016 protokollist tuleneb, et vastustaja algatab nende kahe lepingu lõpetamise. Viie lepingu osas lepiti aga kokku täiendav tähtaeg mahajäämuse likvideerimiseks. Eelnevalt kirjeldatust ei nähtu tõepoolest selgesti, milliseks tähtajaks peaks kaebaja puudused kõrvaldama. Vastustaja oli eelnevalt andnud kaebajale ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute osas täiendava tähtaja ning kaebaja oli teavitanud, et selline tähtaeg on ebamõistlik. VÕS § 114 lg-st 1 tulenevalt pikeneb sellisel juhul antud tähtaeg mõistliku aja võrra ning seda automaatselt (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-14, p 9). Seega, vaatamata asjaolule, et 14.11.2016 protokollis täiendavat tähtaega kokku ei lepitud, pidanuks kaebaja rikkumised kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul. Seda iseäranis olukorras, kus pooled olid möönnud erilisi raskusi nende lepingute osas. Seda kaebaja ei teinud ning kohati rikkumiste arv isegi suurenes. Sellest tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kõrvaldanud rikkumisi ka mõistliku tähtaja jooksul. Kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt täiendavat tähtaega lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ja § 196 lg-st 2 tulenevalt. Vastustaja on veenvalt selgitanud, et tema tegevuse iseloomust tulenevalt ei ole sisuliselt võimalik selliste lepingute viivitamatu ülesütlemine, kuna sellisel juhul tekiks olukord, kus elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks tegemata. Kohus nõustus vastustajaga, et objektiivsetest asjaoludest tulenevalt ei olekski antud juhul olnud võimalik lepingute viivitamata lõpetamine. Varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes kaebaja toodud võrdlusest leppetrahvisummade ja lepingute kogumaksusumuse osas. Hankedirektiivi preambuli p-st 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli p-st 106 tuleneb, et ka väikesed korduvad rikkumised võivad seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse ja põhjendada tema kõrvaldamist. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ühte liiki rikkumisest. Vastustaja on kaebajaga sõlmitud 19 lepingu osas esitanud leppetrahvinõudeid pidevalt ja mõne lepingu osas igal kuul. Kaebaja on mitmel korral neid nõudeid leppetrahvi tasudes ka aktsepteerinud. Kaebaja väide, et ta tasus leppetrahvi vaid heas usus, on paljasõnaline. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vastustaja on esitanud tellimusi eeldatavast suuremas mahus ning see on põhjustanud tellimuste täitmise hilinemise, millele on järgnenud leppetrahvi nõue. Kaebaja väide, et rikkumiste hindamisel tuleb tugineda vastustaja kvaliteedikompassi näitajatele, ei ole põhjendatud. Vastustaja on esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid lepingu p-i 8.23 alusel, mitte p-i 8.27 alusel. Sellest järeldub, et vastustaja ootuseks on tellimuste 100%-line tähtaegne täitmine. Rikkumiste olulisuse hindamisel on õige arvesse võtta ka teenuse sisu, mida kaebaja vastustajale varasemate hankelepingute alusel osutab. Tegemist on vastustaja igapäevases tegevuses olulist tähtsust omavate lepingutega. 8
(13)3-18-753 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- Leonhard Weiss Energy AS palub 04.06.2018 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.05.2018 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud Elektrilevi OÜ kanda. Halduskohtu seisukoht, et hankijal oli õigus 03.02.2017 avaldusega muuta 22.11.2016 teostatud korraline ülesütlemine erakorraliseks ülesütlemiseks, on vastuolus Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-190-13 p-ga
- Korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmine ja selle asemel erakorralise ülesütlemisavalduse esitamine ei ole lubatav. Kaebaja nõustub, et isegi pärast korralist ülesütlemist on põhimõtteliselt võimalik raamlepingud üles öelda veel ka erakorraliselt, kuid seda üksnes juhul, kui pärast korralist ülesütlemist on pandud toime erakorralist ülesütlemist õigustav raamlepingu rikkumine. Antud juhul pole seda toimunud. Halduskohus on valesti leidnud, et hankija poolt rikkumiste kõrvaldamiseks antud tähtaeg 09.11.2016 pikenes määratlemata mõistliku aja võrra. See seisukoht on vastuolus nii 14.11.2016 kohtumise protokolliga kui ka 22.11.2016 ülesütlemisavaldusega. Kahe raamlepingu puhul ei ole hankija poolt esmaseks tähtajaks antud 09.11.2016 pikendatud ja see tähtaeg ei ole pikenenud ka iseenesest, samuti ei antud nende raamlepingute puhul hankija poolt täitmiseks uut tähtaega. Kõnealuse kahe raamlepingu puhul ei pidanud pooled võimalikuks saavutada hankija soovitud olukorda mõistliku aja jooksul, mistõttu raamlepingud lõpetati. Seejuures lõpetati raamlepingud korraliselt, kuna hankija ei pidanud ainult kaebajat olukorra eest vastutavaks. Halduskohus on ekslikult tuginenud VÕS § 116 lg 2 p-le
- 22.11.2016 lõpetatigi raamlepingud just seetõttu, et hankija soovitud olukorra saavutamist mõistliku aja jooksul ei peetud perspektiivikaks. Kõik see, mis toimus enne 22.11.2016, on saanud hinnangu 22.11.2016 ülesütlemisavaldusega. Seetõttu pidanuks hankija 03.02.2017 ülesütlemisavalduses tuginema pärast 22.11.2016 toime pandud rikkumistele. Nendele ei ole hankija aga tuginenud, neid identifitseerinud ega nende suhtes mingit täiendavat tähtaega andnud. Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja ühe põhiväite suhtes, mille kohaselt 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine on kehtetu, kuna ei lühendanud raamlepingute kehtivusaega. Kaebuse p-des 9.2 ja 9.3 on kaebaja põhjendanud, miks on 03.02.2017 ülesütlemine vastuolus VÕS § 196 lg-ga
- Halduskohus pole kummagi käsitluse osas seisukohta võtnud. Kaebaja palub tunnistada
§ 95
lg 4 p 8 ja
§ 95
lg 5 PS-ga vastuolus olevaks ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga normid on lubatavad üksnes juhul, kui seda õigustavad ülekaalukad põhjused. Kohtuotsusest ei selgu, millised on need ülekaalukad põhjused. Ebasoodsa tagasiulatuva mõju puudumist ei saa põhjendada direktiivide olemasoluga. Ettevõtjatel puuduvad mistahes põhjused, et pidevalt uurida uusi direktiive. Asjassepuutuvatel sätetel on tagasiulatuva mõju tõttu ettevõtlusvabaduse lubamatu riive. Lepingu rikkumistest, mis ei ole avalik-õiguslike normidega vastuolus, ei saa tulla avalik-õiguslikke tagajärgi. 14. Elektrilevi OÜ palub 18.06.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohus on õigesti leidnud, et vastustajal oli kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel õigus tugineda riigihankelepingute nr 161191-1 ja 161191-3 olulise rikkumise tõttu ülesütlemisele. Samuti oli vastustajal õigus öelda nimetatud lepingud üles olulise lepingurikkumise tõttu pärast seda, kui vastustaja oli need algselt omal algatusel üles öelnud. Kaebaja ei arvesta 9
(13)3-18-753 jätkuvalt asjaoluga, et 22.11.2016 ülesütlemisavalduse edastamisel lepingud ei lõppenud, vaid nende täitmine jätkus vastavalt ülesütlemisavaldusele kuni 30.06.
- Vastustaja esitas ülesütlemisavalduse enam kui 7-kuulise etteteatamisega, mistõttu kaebaja viited Riigikohtu praktikale ei ole asjakohased. Kaebajal puudus alus eeldada, et enam kui 7-kuulise perioodi jooksul temalt lepingu nõuetekohast täitmist ei oodata. Kaebaja asus juba halduskohtus üllatuslikult seisukohale, et kahe ülesöeldud lepingu alusel kohustuste nõuetekohane täitmine (rikkumise kõrvaldamine) oli mistahes mõistlikuks ajaks võimatu ning kordab sama oma apellatsioonkaebuses. Sisuliselt kinnitab kaebaja oma võimetust võetud lepingulisi kohustusi täita. Vastustajal puudus õigus võtta juba esitatud ülesütlemisavaldus tagasi. See ei tähenda aga, et vastustajal puudus õigus 03.02.2017 uue ülesütlemisavalduse esitamiseks ülesütlemise ajal esinenud asjaolude alusel. Uue avalduse esitas vastustaja ajal, mil lepingud olid kehtivad ning nende täitmine jätkus tavapärasel moel. Asjaolud olid
- a veebruari alguseks võrreldes 22.11.2016 ülesütlemisavalduse esitamise ajaga muutunud. Kaebaja väide, et vastustaja ei ole tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel rikkumistele, mis leidsid aset pärast 22.11.2016 esitatud algset avaldust, ei vasta tõele.
- a jaanuari lõpus, hiljemalt veebruari alguses saabus vastustaja hinnangul kahe lepingu osas 21.10.2016 antud ja VÕS § 114 lg 1 alusel mõistliku ajani pikenenud täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Rikkumised ei olnud käsitletavad oluliste rikkumistena enne, kui kaebaja oli jätnud kohustused täiendavaks tähtajaks täitmata. Kohus on põhjendatult omistanud olulist tähtsust vastustaja poolt lepingute ülesütlemisavalduses tuginetud VÕS § 116 lg 2 p-le
- Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole sellises olukorras täiendava tähtaja määramine vajalik. Isegi kui nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt kahe üles öeldud lepingu osas täiendavat tähtaega ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks. Olulise rikkumise tõttu lepingute ülesütlemisel ei olnud vastustaja jaoks mõeldav lepingute lõpetamine varem 22.11.2016 ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast (30.06.2018). Vastustaja jaoks oli objektiivselt välistatud lepingute ülesütlemine kohese jõustumisega. Vastustaja on riigihankekohuslane, kel ei ole võimalik turult töid ja teenuseid kiireloomuliselt mistahes tingimustel osta. Kohus on õigesti leidnud, et rikkumiste hindamisel tuleb arvestada asjaolusid nende kogumis ning varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes leppetrahvisummade ja lepingu kogumaksumuse võrdlusest. Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel aluseks olnud varasemad lepingurikkumised, mille eest kaebaja on vastustajale leppetrahvi tasunud, ei ole kindlasti käsitletavad väikeste või ebaoluliste rikkumistena. Kaebaja väide, et riigihanke viitenumbriga 161191 tulemusena sõlmitud lepingutes kokku lepitud tulemustasu maksmise aluseks olev kvaliteedikompassi regulatsioon võimaldab tal teatud ulatuses lepingut rikkuda, ei vasta tõele ja on pahauskne. Kompassi regulatsioon on lepingu p-st 9.4 tulenevalt ette nähtud tulemustasu maksmiseks, see ei anna kaebajale õigust otsustada, mis ulatuses ta lepingut täidab.
- Kolmandad isikud ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele.
- Tallinna Ringkonnakohus tagastas 08.06.2018 määrusega Elektrilevi OÜ apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 23.05.2018 otsuse peale HKMS § 187 lg 2 alusel läbivaatamatult. 10
(13)3-18-753 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
- Esmalt soovib ringkonnakohus täpsustada kaebuse nõudeid. 16.04.2018 halduskohtule esitatud kaebuses (haldusasi nr 3-18-753) taotles Leonhard Weiss Energy AS VAKO 06.04.2018 otsuse tühistamist vaidlustuses nr 35-18/192881 ning Elektrilevi OÜ 05.03.2018 ja 08.03.2018 otsuste tühistamist, millega Leonhard Weiss Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks L.T.V Projekt OÜ pakkumus. Halduskohtu 17.04.2018 määruse pealdisest nähtuvalt on halduskohus menetlusse võtnud üksnes VAKO 06.04.2018 otsuse tühistamise nõude vaidlustuses nr 35-18/192881, teistele kaebaja poolt esitatud nõuetele tähelepanu pööramata. Haldusasjas nr 3-18-850 on 30.04.2018 määrusega menetlusse võetud VAKO 17.04.2018 otsuse tühistamise nõue vaidlustuses nr 47-18/194852 ning Elektrilevi OÜ 16.03.2018 ja 19.03.2018 otsuste tühistamise nõuded, millega Leonhard Weiss Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks Empower AS pakkumus. Vaatamata 17.04.2018 määruse ja 23.05.2018 kohtuotsuse pealdisele, kust nähtub, nagu vaadataks läbi üksnes kaebuseid VAKO otsuste peale, on halduskohus kohtuotsuse sisust lähtuvalt lahendanud kaebused sisuliselt siiski ka Elektrilevi OÜ otsuseid puudutavas osas. Lähtudes HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud põhimõtetest ja kaebuse eesmärgist loeb ringkonnakohus kaebuse esitatuks VAKO 06.04.2018 otsuse tühistamiseks vaidlustuses nr 3518/192881; Elektrilevi OÜ 05.03.2018 ja 08.03.2018 otsuste tühistamiseks, millega Leonhard Weiss Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks L.T.V Projekt OÜ pakkumus; VAKO 17.04.2018 otsuse tühistamiseks vaidlustuses nr 47-18/194852 ning Elektrilevi OÜ 16.03.2018 ja 19.03.2018 otsuste tühistamiseks, millega Leonhard Weiss Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks Empower AS pakkumus.
- Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hankija oli õigustatud kõrvaldama kaebaja hankemenetlustest
§ 95
lg 4 p-le 8 tuginedes.
§ 95
lg 4 p 8 kohaselt võib hankija kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kes on oluliselt või pidevalt rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et rikkumise tulemusena on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud kahju või makstud leppetrahvi. Selle sätte kontekstis on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu kaebaja tsiviilõiguslik analüüs sellest, kas vaidlusalused kaks töövõtulepingut öeldi hankija poolt üles korraliselt või erakorraliselt, kas erakorraline ülesütlemine on kehtiv ning kas rikkumiste kõrvaldamiseks antud tähtaeg 09.11.2016 pikenes mõistliku aja võrra (VÕS § 114 lg 1, § 116 lg 2 p 4 ja § 196 lg 2).
§ 95
lg 4 p 8 kohaldamiseks oli hankijal konkreetsel juhul vaja tuvastada, kas pakkuja Leonhard Weiss Energy AS oli varasemalt sõlmitud hankelepingut rikkunud oluliselt või pidevalt ning kas sellise rikkumisega oli kaasnenud vähemalt üks sättes nimetatud tagajärg. Hankija 05.03.2018 ja 16.03.2018 otsustest, millega kaebaja kõrvaldati hankemenetlusest, nähtub kõrvaldamise faktilise alusena asjaolu, et Leonhard Weiss Energy AS oli rikkunud hankijaga varasemalt sõlmitud hankelepinguid oluliselt ja pidevalt selliselt, et rikkumise tulemusena oli leping üles öeldud või makstud leppetrahvi. Otsuste kohaselt oli hankija öelnud 2017. a-l üles kaks riigihanke nr 161191 raames sõlmitud lepingut olulise lepingurikkumise tõttu ning kaebaja oli tasunud hankijale lepingurikkumiste eest hankemenetluse algamisele eelneval kolmel aastal leppetrahvi kokku vähemalt 140 733,27 eurot (neist riigihanke nr 161191 tulemusena sõlmitud lepingute rikkumise eest 120 549,10 eurot). Praeguse vaidluse asjaoludest nähtuvalt saab väita, et hankija vaidlustatud otsustes kajastatu on leidnud kinnitust asjas esitatud tõenditega – Leonhard Weiss Energy AS oli oluliselt rikkunud Elektrilevi OÜ-ga sõlmitud kahte töövõtulepingut (Ida-Tallinna ja LääneHarjumaa hankepiirkond), mille tulemusena oli kaebajalt nõutud ja kaebaja poolt tasutud leppetrahve (leppetrahve oli nõutud ja tasutud ka teiste töövõtulepingute alusel) ning lõpuks öeldi need kaks töövõtulepingut tellija poolt üles, kusjuures lepingurikkumiste olulisus 11
(13)3-18-753 tulenes hankija 21.10.2016 täiendava tähtaja andmise kirjast, 14.11.2016 protokollist, 22.11.2016 avaldusest, 23.01.2017 ettepanekust, 03.02.2017 avaldusest ning hankija 05.03.2018 ja 16.03.2018 otsustest nähtuvalt rikkumiste paljususest ja pidevusest ning hankija usalduse kaotusest (puudus lootus, et olukord lepingute täitmisel võiks paraneda). 20. 21.10.2016 kirjas (I kd tl 50) viitas Elektrilevi OÜ, et üheksa töövõtulepingu alusel esitatud tellimustest oli selleks hetkeks tähtaegselt täitmata 513 plaanilist tellimust (neist IdaTallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkonnas 269, mis 09.11.2016 seisuga kasvas 321-ni – vt Elektrilevi OÜ 03.02.2017 avaldus ja tabel, I kd tl 29‒31). Elektrilevi OÜ andis Leonhard Weiss Energy AS-le täiendava tähtaja (09.11.2016) tellimuste täitmiseks ja üle andmiseks, selgitades, et selleks kuupäevaks tellimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral kaalub Elektrilevi OÜ lepingute ülesütlemist. Leonhard Weiss Energy AS asus 09.11.2016 kirjas (I kd tl 52‒53) seisukohale, et rikkumised ei ole olulised ning Elektrilevi OÜ poolt antud täiendav tähtaeg ei ole mõistlik. 14.11.2016 koosoleku protokollist (I kd tl 55) nähtuvalt pidi Elektrilevi OÜ algatama Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute lõpetamise, kuna lepingute täitmise jätkamine ei ole perspektiivne. 22.11.2016 avalduses (I kd tl 27) teatas Elektrilevi OÜ töövõtulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest Ida-Tallinna ja LääneHarjumaa hankepiirkondades, selgitades, et faktiliselt on tegemist lepingute ülesütlemisega töövõtjast tulenevatel põhjustel, kuna Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondade lepingute täitmine on osutunud väga problemaatiliseks. Elektrilevi OÜ 23.01.2017 ettepanekus (I kd tl 33‒34) märkis vastustaja, et Leonhard Weiss Energy AS-le ei tule üllatusena see, et Elektrilevi OÜ soov lepingud Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondades lõpetada on tingitud ainuüksi sellest, et töövõtja ei ole lepingute esimese kehtivusaasta jooksul suutnud tagada lepingute nõuetekohast täitmist. Märkimisväärne osa mõlema lepingu alusel esitatud tellimustest täidetakse hilinemisega, sealhulgas esineb tellimusi, mis täidetakse mitmekuulise hilinemisega. Elektrilevi OÜ teatas ettepanekus, et kuna Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondades ei ole lepingu täitmine pärast 22.11.2016 lepingute lõpetamise avalduse esitamist paranenud, kaalub Elektrilevi OÜ eelnimetatud avalduse tagasivõtmist ning lepingute lõpetamist töövõtja olulise lepingurikkumise tõttu. 03.02.2017 avalduses kordas Elektrilevi OÜ oma varasemaid seisukohti ning märkis, et Leonhard Weiss Energy AS ei ole vaatamata korduvatele lubadustele viinud töövõtulepingute täitmist Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondades lepinguga vastavusse. Lepingute täitmises on esinenud alates juulist 2016 olulisi puudusi, mida töövõtja ei ole suutnud pika aja vältel kõrvaldada. Elektrilevi OÜ teatas, et ütleb Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondade töövõtulepingud üles olulise lepingurikkumise tõttu. Elektrilevi OÜ luges lepingurikkumised oluliseks VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaselt põhjusel, et Leonhard Weiss Energy AS-l on esinenud Ida-Tallinna ja LääneHarjumaa hankepiirkondade töövõtulepingute täitmisel märkimisväärseid raskusi alates juulist 2016 ja olukord ei ole avalduse esitamise ajaks paranenud, mistõttu puudub Elektrilevi OÜ-l mistahes mõistlik alus eeldada, et olukord võiks tulevikus muutuda ja töövõtja võiks asuda lepingut nõuetekohaselt täitma. Lisaks on hankija esitanud VAKO menetluses detailsed ülevaated kaebajale esitatud ja kaebaja poolt tasutud leppetrahvidest ning tähtaja ületanud tellimustest (vt VAKO toimik, hankija 04.04.2018 seisukohtade lisad vaidlustuses nr 3518/192881). Ainuüksi faktidest, et Leonhard Weiss Energy AS oli pidevalt tasunud leppetrahve lepingurikkumiste tõttu, Elektrilevi OÜ oli öelnud üles kaks lepingut samal põhjusel ning VAKO menetluses esitatud tabelist tähtaja ületanud tellimuste kohta nähtub veenvalt töövõtulepingute pidev rikkumine, tulenes hankijale õigus kohaldada
95 lg 4 p-i 8 olenemata sellest, kuidas lepingute ülesütlemine oli tsiviilõiguslikult vormistatud –
§ 95lg 4 p 8 kohaldamise seisukohast on oluline normi kohaldamise aluseks oleva faktilise olukorra esinemine. 12
(13)3-18-753 21. Halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks
§ 95lg 4 p 8 ja § 95 lg 5 suhtes.
Kuna kehtivas
-s puudub rakendussäte, mis näeks ette, et
§ 95
lg 4 p-i 8 saab kohaldada üksnes alates 01.09.2017 toimunud lepingurikkumiste suhtes, on tegemist ebaehtsa tagasiulatuva jõuga normiga – norm kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-13, p 61). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mille kohaselt ei tekita lepingurikkumised õiguspärast ootust sellise tegevuse jätkumisele viisil, mis ei too kaasa tagajärgi hankemenetlustes – lepingurikkumine ei ole kaitstav subjektiivne õigus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 25‒25.4 esitatud seisukohtadega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. 22. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Leonhard Weiss Energy AS apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaasatud kolmandad isikud ei ole apellatsiooniastmes esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jäävad ka nende võimalikud menetluskulud kolmandate isikute enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja Elektrilevi OÜ on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt koos menetluskulude nimekirjaga (II kd tl 185‒187). Taotluse kohaselt tõendavad vastustaja kulude kandmise kohustuse tekkimist Eesti Energia AS-ga sõlmitud käsunduslepingud (II kd tl 102‒107). Ringkonnakohus jätab vastustaja taotluse rahuldamata järgmisel põhjusel. HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustajal ei ole kohtule esitatud käsunduslepingute alusel tekkinud menetluskulude kandmise kohustust, sest käsunduslepingute p 3.1 kohaselt peab Elektrilevi OÜ Eesti Energia AS-le tasuma õigusabi osutamise eest üksnes edukustasu, s.t, et tasu maksmise kohustus tekib juhul, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja mõistab kaebajalt välja Elektrilevi OÜ kasuks lepingulise esindaja tasu ning see kohtulahend jõustub. Ringkonnakohtu hinnangul peab HKMS § 109 lg-s 11 märgitud kulude kandmise kohustus olema menetlusosalisel tekkinud HKMS § 109 lg-s 1 märgitud tähtajaks, s.o kirjaliku menetluse puhul kohtu poolt määratud tähtajaks, konkreetsel juhul hiljemalt 25.07.2018 (vt ringkonnakohtu 19.06.2018 määrus). Et käsunduslepingutest tulenevalt ei ole Elektrilevi OÜ-l tekkinud seisuga 25.07.2018 HKMS § 109 lg 11 tähenduses kulude kandmise kohustust Eesti Energia AS ees, jääb vastustaja taotlus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)