Obsah (4)

§ 137§ 123§ 143§ 145

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-17-6101 Määruse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2018, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi XX

§ 137lg 3 tingimused enam täidetud.

Ka isa ei ole vaielnud vastu ema suutlikkusele lapse eest hästi hoolitseda ning isa etteheited puudutavad vaid isa ning lapse vahelise suhtlemise takistatust. Ka on eestkosteasutuse arvamusest nähtuvalt kinnitanud lapse rühmaõpetaja, et lapse algharidusega on õpetajale teadaolevalt tegelenud vaid ema. Vaidluse all ei ole ka, et isa on pikkade ajavahemike vältel elanud välismaal, suheldes küll lapsega video vahendusel, kuid teostamata seega otseselt lapse isikuhooldust. 4 Kohtu hinnangul tuleb eeltoodust järeldada, et ema on enam valmis lapse eest hoolitsema ning on sellele ka varasemalt oluliselt suuremal määral pühendunud. Ka on lapse ema juures lapse turvaliseks arenguks vajalikud elamistingimused. Avaldaja on omapoolse hooldusõiguse teostamisega hästi hakkama saanud ja on otsustused teinud lapse huvides. Esitatud asjaoludest nähtuvat võib esineda vaid vajakajäämisi lapse ema kohustuses tagada lapse suhtlemine isaga.

1. Kohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks täies ulatuses ei ole alust ning see ei oleks ka lapse huvides. Ühine hooldusõigus tuleb lõpetada vaid selles ulatuses, milles see on põhjendatud. Lapse isa on lapsega suhelnud, soovib tema elust ja kasvatamisest osa võtta ning on avaldanud soovi lapsega enam suhelda, kui ema seda senini võimaldanud on. Asjaoludest nähtuvalt on laps elanud kogu elu ema juures ning ema on otsustanud ka lapse hariduse ja tervise küsimused. Seega on põhjendatud viia nendes küsimustes õiguslik olukord kooskõlla tegelikkusega. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud vaid eluja viibimiskoha määramise, hariduse ning tervise osas. Selles osas tuleb emale anda ainuhooldusõigus. Põhjendatud ei ole anda hooldusõigust emale lapse kodakondsuse vahetamise ja perekonnanime vahetamise küsimuses. Need on küsimused, mis seonduvad suurel määral lapse identiteediga. Selliste suurte otsustuste tegemises peavad vanemad lapse huvides omavahel kokku leppima või siis jätma olemasolev olukord muutmata. Asjas ei ole esile toodud asjaolud, mille põhjalt võiks nähtuda isa poolt lapse varahooldusõiguse rikkumine. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks ühise hooldusõiguse lõpetamist varahoolduse küsimuses. Antud juhul on põhjendatud emale viibimiskoha määramise õigust andes piirata seda vanemate ja lapse elukohariigiga, s.o Eesti Vabariigiga. Sellisel juhul saab lapse ema otsustada lapse viibimiskoha ainuisikuliselt Eesti Vabariigi piires, kuid lapsega välismaale kolimiseks tuleb jõuda vanematel omavahel kokkuleppele. Kui ema viibimiskoha määramise õigus on selliselt piiratud, siis tagab see isa õigust lapsega suhelda. Välistatud on sel juhul lapse teise vanemaga välismaale elama asumine, mille korral saaks isa ja lapse omavaheline suhtlus takistatud. Kohus selgitas, et lapsevanematel säilib ühine hooldusõigus ülejäänud last puudutavates küsimustes. Puudutatud isikul I säilib ka õigus ja kohustus suhelda oma lapsega. Samuti säilib tal oma lapse ülalpidamiskohustus. Määruskaebus
2. 15.02.2018 esitas puudutatud isik I Harju Maakohtu 05.02.2018 määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avalduse täies ulatuses rahuldamata.
3. Määruskaebuse kohaselt rikkus kohus oluliselt nii protsessuaal- kui ka materiaalõiguse norme. Asjas ei leidnud tõendamist avalduses toodud väited selle kohta, et isa ei ole last ülal pidanud, last kasvatanud ega tundnud huvi lapsega suhtlemise vastu ega ole toetanud lapse psüühilist ja füüsilist arengut. Hooldusõiguse äravõtmise puhul peab kohus kõigepealt lähtuma lapse huvidest, mitte aga vanemate vahelistest suhetest. Asjaolu, et vanemate vahel on konflikt ning see, et varem üks vanematest töökorralduse tõttu viibis pikaajaliselt välismaal, ei saa olla aluseks hooldusõiguse äravõtmiseks ühelt vanemalt (vt Riigikohtu 22.11.2017 otsus nr 2-16-5794). Vanemate vahel on mõned erimeelsused omavahelistes suhetes, kuid need ei ole nii tõsised ega kahjusta lapse huvi nii, et otsustusõiguse peaks täielikult mõnedes küsimustes andma ainult ühele vanemale. Erimeelsused ei puuduta hooldusõiguslikke küsimusi ning poolte vahel puudub vaidlus lapse viibimis- ja elukoha üle. 5
4. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-91-14, et last puudutavas menetluses peab kohus TsMS § 561 lg 1 järgi nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Selleks peab kohus asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11 leidis Riigikohus, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Asjaolu, et kohtu arvates ei ole kumbki vanem valmis teise vanemaga piisaval määral suhtlema ja arvestama, ei saa olla oluliseks ega mõjuvaks põhjuseks isa hooldusõiguse piiramiseks. Vaidluse lahendamisel pidi kohus vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma uurimispõhimõttest ning tegema kõik endast oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra täitmisel. Selleks pidi kohus arutama vanematega kõiki lapsega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse huvides järeleandmisi tegema ning selgitama, mil viisil ta kavatseb lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad lepitamatutele erimeelsustele. Last puudutavates vaidlustes on väga oluline pakkuda vanematele võimalust saada abi erialaste teadmistega nõustajalt ning teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus erimeelsuste ületamiseks. Kohus jättis need vahendid rakendamata, millega rikkus nii lapse kui ka kaebuse esitaja huvisid ja õigusi.
5. Puudutatud isiku I ainsaks palveks ja huviks on, et avaldaja lubaks temale rohkem lapsega aega veeta, mis on kahtlemata ka lapse huvides. Kohus jättis hindamata isa ja lapse suhtluskorra vastavuse laste huvidele. Kui ema on nõus, et laps on isaga koos senise aja jooksul (st samas mahus väljakujunenud elukorraldusega), jääb arusaamatuks, milleks oli vaja kindlaks määrata suhtluskord, kus lapse isaga olemise aeg oluliselt väheneb. On ilmne, et määruse jõustumisel oluliselt vähendatakse suhtlust isa ja lapse vahel, mis ei ole isa ega lapse huvides. Maakohus jättis määramata isa ja lapse suhtlemise korra. Riigikohus on varasemates otsustes leidnud, et vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi suhtlemise korra täitmisel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist reguleerides määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord, sh ei tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et määratud aegadel ei saa vanem tegelikult lapsega koos olla. Samuti ei tohi jätta lapsega suhtlemise küsimusi sisuliselt otsustamata, pannes vanematele kohustuse leppida mingites küsimustes ise kokku. Arvestades kõiki eelpool nimetatud argumente, tuleb maakohtu määrus isa ja lapse suhtlemise korra osas tühistada seetõttu, et maakohus ei ole isa ja lapse suhtlemise küsimust menetledes välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid ega teinud kõike endast sõltuvat, et vanemad lahendaksid isa ja lapse suhtlemise küsimuse kokkuleppel, pidades silmas lapse huve. Seda enam, otsust tehes jättis kohus lapse huvid üldse kaalumata. Seetõttu rikub määrus nii lapse kui ka puudutatud isiku I õigusi ning välistab isa õigust ja võimalust last näha ja lapsega suhelda. Vastused määruskaebusele
6. Avaldaja palus jätta määruskaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt jätta selle rahuldamata. Avaldaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659, § 643 lg 1 ja § 637 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, kuna määruskaebuse väited ei ole suunatud vaidlustatud kohtumääruse õigsuse kontrollimisele. Puudutatud isik I väitleb määruskaebuses lapsega suhtlemise korra määramise üle ja heidab maakohtule ette, et viimane on ebaõigesti kohtumääruses lapsega suhtlemise korda reguleerinud. Tegelikkuses ei ole lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise avaldust esitatud. Isegi kui eeldada, et määruskaebuse 6 esitaja faktiväited on mingite asjaolude kohta tõesed, ei ole võimalik määruskaebust rahuldada.
7. Eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 05.02.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata.
10. Esmalt märgib ringkonnakohus, et avaldaja taotlus TsMS § 659, § 643 lg 1 ja § 637 lg 1 p 6 alusel määruskaebuse läbivaatamata jätmiseks selle perspektiivituse tõttu ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik määruskaebust sisuliselt läbi vaadata.
11. Puudutatud isik I on palunud vaadata määruskaebuse läbi kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtuistungi korraldamine vajalik, mistõttu lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses. 22.

§ 137

lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb puudutatud isiku II suhtes lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda avaldajale üle ainuhooldusõigus määrata Eesti Vabariigi piires lapse elu- ja viibimiskoht, ning samuti lapse hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus on lähtunud lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus on võtnud asjakohasel määral arvesse ka 7 eestkosteasutuse ja lapse esindaja arvamusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjenduste ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse elu- ja viibimiskoha Eesti Vabariigi piires määramise, samuti lapse tervise ja hariduse küsimuste osas ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda faktiliselt siiani teostanud, ei oleks lapse huvides. Võttes arvesse ema pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et tegelikkuses on vanemate lahusoleku ajal lapsega seotud otsustused teinud peamiselt ema üksi ning isa on teostanud lapse suhtes vaid suhtlemisõigust, on hooldusõiguse osaline emale üleandmine põhjendatud. Ka Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (RKTKo nr 3-2-1-45-11, p 21). Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna kohtu hinnangul alust ka määruskaebuse väited, mille kohaselt ei teinud maakohus puudutatud isiku I hinnangul piisavalt selleks, et suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama.
2. Puudutatud isiku I määruskaebuse väited puudutavad peamiselt tema ja lapse vahelist suhtlemisõigust. Ringkonnakohus juhib puudutatud isiku I tähelepanu sellele, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja ühele vanemale üleandmine ei mõjuta teise vanema õigust lapsega isiklikult suhelda.

§ 143

lg 1 teise lause järgi on vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda.

§ 145

lg 4 järgi on tal ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Lisaks säilib ühine hooldusõigus ulatuses, milles seda ei ole lõpetatud ning teisele vanemale üle antud. Puudutatud isiku I ja lapse vahelises suhtlemiskorras tuleb

§ 143lg 21 kohaselt vanemate vahel kokku leppida.

Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Käesolevas menetluses ei ole avaldaja lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks avaldust esitanud. Seega on põhjendamatud määruskaebuse väited, mille kohaselt jättis maakohus reguleerimata puudutatud isiku I ja lapse vahelise suhtlemiskorra.

1. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
2. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt TsMS § 171 lgle 1 määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud puudutatud isiku I kanda, välja arvatud tasu puudutatud isikule II osutatud riigi õigusabi eest, mis jääb Eesti Vabariigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
3. Avaldaja on esitanud 28.03.2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub välja mõista menetluskulud summas 3416 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajale osutatud õigusabi hinnaga 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Esindajal on kulunud tsiviilasja materjalidega tutvumisele ja 16.01.2018 kohtuistungiks ettevalmistumisele 4 tundi, 16.01.2018 kohtuistungil osalemisele 1 tund, 05.02.2018 kohtumääruse analüüsile 1 tund, määruskaebusega tutvumisele 0,5 tundi ja määruskaebusele vastuse koostamisele 5,5 tundi, kokku 12 tundi, summas 1728 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isik II vaidles menetluskuludele vastu. Määruskaebuse menetlusega on seotud ajakulu 7 tundi, mis ei ole põhjendatud ja tõendatud. Vastus määruskaebusele on 2 leheküljel ning sisaldab maakohtus 8 esitatud asjaolude kordamist. Avaldaja menetluskulud on ülepaisutatud. Puudutatud isik II palus vähendada menetluskulusid põhjendatud ja vajaliku suuruseni. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul jääb avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot, millele lisandub käibemaks, turuhinna raamidesse ning seda võib pidada mõistlikuks. Tsiviilasja materjalidega tutvumise ning 16.01.2018 kohtuistungiks ettevalmistumisega seotud ajakulu 4 tundi, samuti 16.01.2018 kohtuistungil osalemisega seotud ajakulu 1 tund, on seotud maakohtu menetlusega ning tuleb seega jätta kindlaks määramata. Ringkonnakohtu hinnangul võib maakohtu määrusega ja määruskaebusega tutvumise ning analüüsiga seotud ajakulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks kokku 1 tunni ulatuses. Arvestades määruskaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu, võib selle koostamisega seotud ajakulu pidada kolleegiumi hinnangul põhjendatuks ja vajalikuks 3 tunni ulatuses. Seega on avaldaja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalik kokku 4 tunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulu summas 576 eurot (sh käibemaks) ning TsMS § 177 lg 4 alusel viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Eestkosteasutusel puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Samuti puuduvad puudutatud isikul II, peale riigi õigusabi tasu, muud ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Tasu puudutatud isikule II osutatud riigi õigusabi eest määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 9