Obsah (8)

§ 172§ 663§ 465§ 667§ 442§ 662§ 331§ 659

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 29.06.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-11670 K

§ 172

lõike 1 järgi jäävad menetlusosaliste menetluskulud, v.a alaealiste laste esindajakulud, menetlusosaliste enda kanda. Alaealisele riigi õigusabi osutanud advokaadi esindajatasu jääb Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Isa esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osaliselt ning teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes lõpetamata või alternatiivselt lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ning anda ainuhooldusõigus laste igakordse viibimiskoha osas üle isale või alternatiivselt piirata emale üle antud laste viibimiskoha määramisõigust Eesti Vabariigi territooriumiga. 5
2. Maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kuigi vanemate vahel on vaidlus laste viibimiskoha osas, ei pruugi see alati tingida vajadust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Vanemate vahelise laste viibimiskohta puudutava vaidluse lahendamine on võimalik ka suhtluskorra kaudu. Lapse huvides on vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Määrusest ei nähtu mistahes argumentatsiooni, mis võiks õigustada vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist.
3. Maakohtu määruses puuduvad põhjendused selle kohta, miks on laste huvides anda ainuhooldusõigus nende elukoha osas üle laste emale. Ainuüksi laste vanusest ega vanemate soost tulenevalt ei saa teha otsustust selle üle, kumma vanema juures peab olema laste peamine elukoht. Isa on laste sünnist alates väga aktiivselt nende eest hoolitsemisel ja kasvatamisel osalenud ning isal on lastega vähemalt samaväärselt lähedane hingeline suhe kui emal. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel oleks kohus pidanud kaaluma muid laste elu mõjutavaid asjaolusid, et tuvastada, kummale vanemale laste viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse üleandmine vastab enam laste huvidele. Majanduslik valmisolek ning võime tagada lastele häid elamistingimusi on oluliselt parem isal.
4. Maakohus ei arvestanud, et laste ema on Ukraina kodanik, kes viibib Eestis elamisloa alusel, mis lõppeb 04.01.
5. Ühtegi alust ema elamisloa pikendamiseks hetkel teada ei ole. Eelmine elamisluba oli seotud abieluga laste isaga, mis on tänaseks lahutatud. Juhul kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et menetluses tuvastatud asjaoludel on laste huvides nende viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja emale üle andmine, tuleb laste huvidest lähtuvalt piiritleda laste viibimiskohta Eesti Vabariigiga.
6. Maakohus määras kindlaks laste ja isa suhtluskorra, mis on sisuliselt minimaalne ega arvesta laste senist elukorraldust ja huve. Maakohus määras asjas menetluse lõppemiseni kindlaks suhtluskorra, mille kohaselt on lapsed kahe nädala pikkuste perioodide kaupa vaheldumisi kummagi vanema juures. Selline kord vastab üldjoontes laste huvidele ning laste isa on valmis sellise suhtluskorraga ühise hooldusõiguse lõpetamise ning temale üleandmise korral jätkama. Praegune suhtluskord vastab laste huvidele, tagab neile võimaluse säilitada lähedased suhted mõlema vanemaga ega ole laste jaoks ülemäära koormav. Ema taotletud suhtlemiskord piirab põhjendamatult laste võimalust veeta aega isaga neile tuttavas ja harjumuspärases kodus, sunniks lapsi elama oluliselt kehvemates tingimustes ema ajutises üürikorteris, ning arvestades ema hõivatust tööga, viibima suure osa ajast mitte vanemate, vaid kolmandate isikute hoida. Isal on võimalik lubada lastele lühemaid lasteaiapäevi ning nädalasiseselt puhkepäevi, mil lastega koos aega veeta. Lapsele, kelle vanemad elavad lahus, võib tihti olla just parim lahendus veeta võimalikult võrdses osas aega nii ema kui isaga. Seesugust seisukohta kinnitavad ka mitmed rahvusvahelised uuringud. Arvestades laste senist elukorraldust, vanemate elamistingimusi, vanemate hõivatust tööga ning võimalust oma tööaega vastavalt vajadusele planeerida, õdede-vendade ja laste ning isapoolsete vanavanemate vahelisi suhteid ning erialaspetsialistide seisukohti, on laste huvides jätkata esialgse õiguskaitse määruses reguleeritud suhtluskorraga. Suhtluskord, mille kohaselt peaksid lapsed senise korralduse asemel veetma isaga oluliselt vähem aega, laste huvidele ei vasta ega võimalda lastel ja isal ning lastel ja nende kahel õel ja vennal ning isapoolsetel vanavanematel säilitada senist lähedast suhet. 6 Laste ema vastus
7. Ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Isa kartusel, et ema lahkub Eesti Vabariigist, kuna ema elamisloa pikendamiseks ei ole alust, on põhjendamatu. Mõlemad lapsed on Eesti kodanikud ning emal on võimalik lastega Eestis edasi elada, lisaks on emal seaduse järgi õigus saada pikaajaline elamisluba.
8. Kuna vanemate vahel on erimeelsused ning nad ei suuda saavutada konsensust laste viibimiskoha suhtes, pidi maakohus tegema selles osas otsustuse. Lastele on emaga elades tagatud stabiilne ja eakohane areng ning sotsiaalne suhtlemine. Isa juures viibides lastel stabiilsus puudub, lapsed ei käiks lasteaias. Laste huvides ei ole elada vahelduvalt lahus elavate vanemate juures, lastel peab olema kindel kodu. Vanemate lahutuse korral ei saa alati tagada lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Sellega pidi laste isa arvestama. Lastele määratud esindaja vastus
9. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse kohaselt puudub praegusel juhul vajadus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Laste viibimist kahe järjestikuse nädala kaupa lahus elavate vanemate juures saab reguleerida suhtluskorraga. Juhul kui kohus otsustab jätta laste elukoha otsustusõiguse laste emale, tuleks seda piirata Eesti Vabariigi piires. Eestkosteasutuse seisukoht
10. Eestkosteasutuse arvamuse kohaselt tagab maakohtu määrus lastele kindla elukoha, stabiilsuse ja rutiini. Kuna pikaajalisem koostöö ning vestlused vanematega puuduvad, ei saa lastekaitsetöötaja anda lõplikku seisukohta. Edasine menetlus
11. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis

§ 663lõike 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Ringkonnakohus küsis 31.05.2018 Lääne-Harju Vallavalitsuse seisukohta, kuna maakohtule esitatud 20.03.2018 arvamuses märkis kohaliku omavalitsuse spetsialist, et arvamuse esitamise hetkel ei ole maakohtu määruse ning määruskaebuse osas võimalik lõplikku seisukohta esitada.
2. Eestkosteasutus esitas ringkonnakohtule 11.06.2018 lõpliku seisukoha, mille kohaselt on laste huvides hooldusõiguse osaline üleandmine emale, maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et isa määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning maakohtu määrust tuleb täiendada osas, milles rahuldati ema avaldus lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ning anti emale üle õigus otsustada laste viibimiskoht, sõnadega „Eesti Vabariigi piires“. Vastavas osas tuleb muuta maakohtu määruse resolutsiooni. Muus osas vastab määrus

§ 465

lõike 2 punktis 8 sätestatud põhjendamise reeglitele ja selle muutmiseks alust ei ole. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud. 7 29. Avaldaja I palus vaadata määruskaebuse läbi kohtuistungil.

§ 667

lõike 3 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtuistungi korraldamine praeguses asjas vajalik. 30.

§ 442

lõike 5 ja § 463 lõike 2 koosmõjus lahendab kolleegium lõpplahendis seni lahendamata taotlused. Kaebaja esitas 15.06.2018 menetlusdokumendi lisana 2 täiendavat dokumentaalset tõendit (lasteaia 14.06.2018 arvamuse ja psühholoogi 15.06.2018 arvamuse). Kolleegium on seisukohal, et nende vastuvõtmisest tuleb keelduda. 11.06.2018 andis kohus menetlusosalistele võimaluse esitada seisukoht samal päeval kohtu nõudmisel eestkosteasutuse poolt esitatud seisukohale. Kohus ei ole pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid asjas koguda (

§ 667lõige 3).

Täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmine venitaks määruskaebuse menetlemist (kaasneks kohustus küsida teiste menetlusosaliste seisukohti ja vajadusel ümberlükkavaid tõendeid), mis ei ole laste huvides. Uued tõendid ja asjaolud tuleb üldjuhul esitada määruskaebuses (

§ 662lõige 3).

Seega keeldub ringkonnakohus

§ 331lõike 1 alusel täiendavate tõendite vastuvõtmisest.

Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis esitajale nende tagastamist ei toimu.

1. Hooldusõiguse osalist lõpetamist laste viibimiskoha üle otsustamiseks ning selle õiguse ühele vanematest üle andmist taotlesid maakohtule esitatud avaldustes mõlemad vanemad. Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse laste viibimiskoha osas ning andis selle üle laste emale, kuna: 1) vanemate vahel oli vaidlus selle üle, kumma vanema juures peaksid lapsed elama; 2) laste huvides ei ole selline elukorraldus, et lapsed peaksid elama kordamööda mõlema vanema juures; 3) lapsed on veel väikesed, neil on emaga lähedane hingeline suhe. Esitatud määruskaebuses leiab laste isa, et maakohus oleks võinud reguleerida laste elukoha küsimust läbi suhtluskorra selliselt, et lapsed viibivad kahe nädala kaupa vaheldumisi ema ja isa elukohas, kuna selline korraldus oleks kõige enam laste huvides, säilitades lastele võimaluse võrdselt oma vanematega suhelda. Samuti leiab isa, et põhjendatud ei ole eelistada emale laste hooldusõiguse osalist üleandmist, kuna isal on lastega sama lähedane suhe ning isal on emast parem materiaalne võimalus lapsi hooldada.
2. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 137 lõike 1 esimese lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kuna mõlemad vanemad palusid kohtule esitatud avaldustes lõpetada ühise hooldusõiguse laste elukoha üle otsustamise küsimuses, ning anda see üle vastavalt avalduse esitanud vanemale, ei ole kahtlust, et vanemad on laste elukoha küsimuses vastandlikel seisukohtadel, mistõttu tuli küsimus lahendada kohtul. PKS § 123 lõike 1 kohaselt teeb sellisel juhul kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15). Maakohus lähtus hooldusõiguse küsimuses otsustust tehes eelkõige alaealiste laste huvidest, arvestades kõiki menetluses esiletoodud elulisi asjaolusid. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et maakohus oleks ületanud kaalutlusotsuse tegemise piire. Praegusel juhul on vanemate 8 omavahelised suhted konfliktsed, laste huvides ühisel meelel tegutsemine ning laste elukoha määramine pärast vanemate lahku elama asumist ei ole olnud kokkuleppel võimalik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et laste huvides ei ole vanemate jätkuvad erimeelsused laste elukoha küsimuse üle. Seetõttu leidis maakohus õigesti, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb osaliselt lõpetada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjenduste ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lõige 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones laste huvidest lähtudes. Laste isa seisukohtades ei ole muudetud usutavaks asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et laste elukoha üle otsustusõiguse andmine laste emale ei oleks laste huvides. Hooldusõigus ja lapsest lahus elava vanema lastega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et laste elukorraldus oleks mõistlik. Asjas kogutud tõendite alusel ei ole praegusel juhul kahtlust asjaolus, et mõlemad vanemad on emotsionaalselt lastega tihedalt seotud ning mõlemad vanemad on valmis panustama laste kasvatamisesse. Seetõttu ei ole määrava tähtsusega määruskaebuse väited selle kohta, kumb vanem on paremal majanduslikul järjel. Samuti jätab kolleegium arvestamata sellekohased viited eestkosteasutuse arvamuses. Hooldusõiguse üle otsustamisel ei saa olla määravaks vanemate võimalikud erinevad materiaalsed võimalused. Oluline on, et ka pärast vanemate kooselu lõppemist oleks laste elukorraldus võimalikult stabiilne ja turvaline. Laste huvidega kooskõlas ega mõistlik ei oleks aga selline elukorraldus, mille puhul oleks lapsed sunnitud iga paari nädala järel n-ö kolima ühe vanema juurest teise juurde. Laste huvidega kooskõlas on omada ühte kodu, s.o ühte põhilist elukohta, mistõttu ei ole põhjendatud jätkata selliselt esialgse õiguskaitse korras määratud laste ja isa suhtlemiskorda. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks asjas esitatud ja kogutud tõendeid vääralt hinnanud ning määruskaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.
2. Vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral laste heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada laste elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, punktid 18-21). Et lastel säiliks võimalikult tihe suhe lahus elava vanemaga, määras maakohus kindlaks isa ja laste suhtlemise korra. Miks ei ole põhjendatud määrata suhtlemise korda kindlaks selliselt, et lapsed viibivad võrdse aja vanemate elukohtades, on kolleegium eelnevalt selgitanud. Iseenesest ei ole laste isa määratud korda muus osas vaidlustanud, mistõttu tuleb jätta maakohtu määratud suhtlemise kord muutmata. Kolleegium märgib, et kuigi ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja ühele vanemale üleandmine ei mõjuta teise vanema õigust lastega isiklikult suhelda ning hoolimata vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest, ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-07). Vanemate kooselu lõppemise korral on paratamatu, et lapsed saavad suhelda lahus elava vanemaga ajaliselt mõnevõrra vähem kui nendega koos elava vanemaga. Samas on selle vanema võimuses korraldada koosoldud aega seda kvaliteetsemalt.
3. Küll aga on kolleegium seisukohal, et maakohus on ekslikult ema avaldust rahuldades ning emale laste viibimiskoha üle otsustusõiguse andmisel jätnud määramata, et emal 9 on õigus vastavas osas otsustusõigust teostada Eesti Vabariigi piires. Nii on ema 29.08.2017 avalduses palunud anda temale õiguse otsustada laste elukoha määramise üle Eesti Vabariigi piires (t lk 80 pöördel) ja korranud palvet 12.02.2018 avalduses (t lk 160). Kohus saab lapse viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt piirata, sh anda vanemale õiguse määrata lapse viibimiskohta üksnes ühe riigi piires (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15). Ka laste isa palus juhul kui kohus siiski otsustab anda laste emale laste hooldusõiguse osaliselt üle, piirata emal laste viibimiskoha määramise õigust Eesti Vabariigi territooriumiga. Kolleegiumi hinnangul on seega põhjendatud rahuldada ema avaldus hooldusõiguse saamiseks selliselt, et ema õigus laste viibimisja elukoha määramisel on piiratud Eesti Vabariigi territooriumiga.
4. Asjas lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud (riigi õigusabi tasu) on põhjendatud jätta

§ 172

lõike 3 esimese lause alusel riigi kanda ning muud määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta

§ 172

lõike 1 järgi menetlusosaliste enda kanda, mistõttu käesolevas määruses kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Riigi õigusabi tasu määrab kohus peale vastava taotluse saamist kindlaks eraldi määrusega. 37.

§ 442

lõike 5 ja § 463 lõike 2 koosmõjus tuleb käesoleva määruse jõustumisest tühistada 24.08.2017 Harju Maakohtu määrusega esialgse õiguskaitse korras rakendatud laste ja nende vanemate suhtluskord. Ele Liiv (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) 10