Obsah (9)

§ 115§ 127§ 103§ 208§ 217§ 14§ 219§ 220§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 20.07.2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-4334 Tsiviilasi XXX XXX hagi XXX X

§ 115

lg 1 alusel.

§ 115

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seega on

§ 115lg 1 kohaldamise esmane eeldus kohustuse rikkumine kostja poolt.

Sellest tulenevalt tuleb hinnata kas kostja rikkus lepingut ning kas esinevad muud kahju hüvitamise eeldused. Sealhulgas tuleb hinnata 3 kahju hüvitatavust

§ 127lg 2 ja 3 järgi.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-173-12, p-s 15 selgitanud, et hageja võib

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): • kostja on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); • kostja vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st rikkumine ei ole

§ 103

lg 1 järgi vabandatav; • hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); • 2); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

1. Seega tuleb esmalt analüüsida, kas poolte vahel on kehtiv leping. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja sõlmisid
2. juulil 2016 osaühingu Küttekauplus osa nimiväärtusega 7 669 eurot, mis moodustas 100% osakapitalist, müügilepingu. Osa müügihind oli algses lepingus 29 000 eurot.
3. septembri 2016 kokkuleppega vähendati müügihinda 25 000 eurole. Sellest tulenevalt on poolte vahel sõlmitud müügileping

§ 208lg 1 mõttes ning poolte vahel on kehtiv lepinguline võlasuhe.

Järgmisena tuleb analüüsida, kas kostjal on lepingust tulenev kohustus hageja ees ja kas kostja on lepingut rikkunud.

§ 208

lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistava või müüja poolt tulevikus omandatava asja või tegema võimalikuks omandi ülemiku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vastavalt

§ 217

lgle 1 peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.

1. Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et ühingu netovara oli negatiivne ning ühing püsivalt maksejõuetu; kostja võttis ettevõtte pangakontodelt välja raha; ostvate klientide arv oli u 300; veoauto MAN ei olnud töökorras; ettevõttel puudusid vabad vahendid, mille arvelt ettevõtlust jätkata ning soojak oli väärt kõigest 98 eurot. Tunnistaja XXX xxx, kes töötas äriühingus laomehena andis 21.05.2018 toimunud kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tööd oli viimasel ajal vähe. Konkurente tuli ka juurde. Ühel aastal viis kauba ära mingi brikettifirma, kuna firma oli talle võlgu.
2. aastal oli käibelangus märgatav. Kliente käis päris vähe. Käivete vähenemise põhjus oli vähene kaup.
3. aastal käis rendileandja rendiraha pidevalt küsima, kuna talle oldi võlgu.
4. Riigikohus on märkinud, et

§ 14

lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, millest teatamist tXXXe pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.

§ 14

lg 2 järgi on teatamiskohustus nii lepingueelseid läbirääkimisi pidaval kui ka muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistaval isikul. Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (Riigikohtu 18. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1171-14, p 12; 19. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14). 20. Kohus leiab, et

§ 14lg-st 2 ei tulene kohustust teavitada teist lepingupoolt kõigest, mida t

XXXe pool otsuse tegemiseks või tingimustest arusaamiseks võiks vajada.

§ 14

lg 2 esimene lause sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

§ 14lg 2 t

XXXe 4 lause sätestab, et neist asjaoludest, mille teatamist tXXXe pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. TsÜS § 95 (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15). TsÜS § 95 järgi tuleb lepingu sõlmimisel teavitamiskohustuse juures eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Hageja on selgitanud, et tema eesmärk oli osta tegutsev ettevõte, millel on olemas tugev kliendibaas ja käive ning mida on võimalik viia kasumisse isikliku tööpanusega kui ilma täiendavate investeeringutega. Osaühingu põhivara hulka pidi kuuluma töökorras veoauto MAN 8.163 registreerimismärgiga xxx. Veoaauto oli otseselt vajalik ettevõtluses, kuivõrd sellega tuli jagada klientidele laiali kütet. Hageja leiab et puuduste tõttu ei sobinud osaühing otstarbeks, milleks hageja seda vajas ega ka otstarbeks, milleks tavaliselt osaühinguid kasutatakse, ehk ettevõtlusega kasumi teenimise eesmärgil. Hagejale esitati enne tehingu tegemist 2013, 2014 ja 2015 majandusaastaaruanded ja põhivara nimekiri. Hageja väitel esitas kostja need dokumendid ostja enda palvel, mitte kostja palvel. Kohus leiab, et hageja teadis ühingut ostes, et veoauto on üle
3. aasta vana. Üldteada asjaolu on, et
4. aastat vana sõiduk ei vasta uue sõiduki omadustele ning vajab rohkem hooldamist ja remonti võrreldes uue sõidukiga. Samuti on näha
5. aasta amortisatsiooni aruandest, et nimetatud sõiduk soetati
6. aasta jaanuari alguses ning selle sõiduki amortisatsioon iga aastaga on 20%.
7. Kohus märgib, et ostjal on endal samuti kohustus teavet hankida ja mh teavet küsida. Hageja väide selle kohta, et hagejal on küll majandusharidus, kuid ta ei ole raamatupidaja ning ei oma erilist ettevõtlusalast ettevalmistust ning ei oska spetsialisti tasemel hinnata majandusaasta aruandeid, bilansse jm ettevõtte majandusseisu iseloomustavaid dokumente, on asjakohatu. Hagejal oli võimalus kaasata asjatundjaid ja nõustajaid ning näiteks pöörduda eksperdi poole ettevõtte majandusliku olukorra hindamiseks.
8. Kohus leiab, et kuna hageja sai tutvuda majandusaastaaruannetega ning hageja kinnitas müügilepingu p-is 1.6.1, et ta on tutvunud OÜ põhikirjaga ning müüja poolt talle esitatud OÜ-d puudutava dokumentatsiooniga ning teab tuginedes dokumentatsioonile ja müüja poolt käesolevas lepingus esitatud kinnitustele OÜ majanduslikku olukorda, siis ei varjanud kostja olulist teavet.

§ 14

lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada sellega, kas ostja võinuks saada andmeid (mh avastada puudusi) temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt müügieset ja müüja esitatud andmeid üle vaadates ehk kas puudused, mida ostja oleks saanud ise avastada, olid varjatud puudused või mitte (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-50-06, p 19). Hageja andis vande all ütlusi selle kohta, et kostja väitel oli müümise põhjus tema halvenenud tervis. Müügiprotsessis oli juttu, et 5000 klienti on püsikliendid. Kostja andis vande all ütlusi selle kohta, et hageja tutvus raamatupidamisdokumentidega ning vaatas ka arvutis dokumente. Arvutist sai vaadata kliente, nende arveid välja printida. Hageja ise arvuti taha ei istunud. Kostja kinnitas 13.12.2017 toimunud istungil, et hageja vaatas kostja kliendibaasi numbreid, mis näitas üle 5000 numbri. Hagejal ei olnud alust kahelda inimese aususes. Kohus leiab, et kui hageja oleks hoolsamalt tutvunud klientide andmetega, siis ta oleks saanud ise avastada seda, kui palju püsikliente kostjal on.
3. Kohus ei leia, et hageja jättis mingit olulist teavet avaldamata. Kostjale oli teave

§ 14lg 2 teise lause ja Ts

ÜS § 95 mõttes kättesaadav. TsÜS § 95 kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas käesoleva seaduse §-des 92 ja 94 nimetatud juhtudel tuleb asjaolu teisele poolele teatavaks teha, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Kohus rõhutab, et vaatamata kohustatud isiku üldisele teatamiskohustuse tunnustamisele on teavet saama õigustatud lepingupoolel endal samuti kohustus teavet hankida, et oma huve kaitsta. 24.

§ 219

lg 1 järgi kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Hageja 5 on menetluses väitnud, et tema puhul on tegemist tarbijaga. Kohus sellega ei nõustu. Tarbija on alati füüsiline isik ja teiseks on tarbija isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Käesoleval juhul oli tehingu eesmärgiks tegeleda iseseisva ettevõtlusega. Majandustegevuses müügilepingu sõlmimisel kehtivad ostja suhtes kõrgendatud nõuded teabe hankimise osas. 25. Kohus juhib hageja tähelepanu ka

§ 220

lg-le 1, mille järgi ostjal on kohustus teatada müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.

§ 220

lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Majandus- või kutsetegevusega tegeleva ostja jaoks on enam kui kahekuuline tähtaeg avastatud puudusest teatamiseks ebamõistlik. Tavaliselt on lepingutes, mille sõlmib ostjana majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, teatamistähtaeg lühem kui kaks kuud. Juhul kui ostja ei ole õigeaegselt teatanud puudusest, siis ei ole tal enam reeglina võimalust tugineda rikkumisele. 26. Hageja tutvus kõigi ühingut puudutava dokumentatsiooniga hiljemalt 20.07.2016. Samas hageja ei viidanud ühtegi väidetavale müüjapoolse kohustuse rikkumisele ei enne 08.09.2016 lisakokkuleppe sõlmimist ega kaks kuud hiljem 20.07.2016 müügilepingu sõlmimisest. Hageja teavitas puudustest alles 19.10.2016. Sellest tulenevalt on ka hageja minetanud puudustele tuginemise. 27. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et ettevõtte osa tuleb seega lugeda lepingutingimustele vastavaks

§ 217lg 1 osas.

Seega on hagejale üle antud lepingutingimustele vastav asi. Sellest tulenevalt ei tule analüüsida teisi kahju tekitamise eelduseid ning eeltoodust tulenevalt hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu.

1. Järgmisena analüüsib kohus õigusabi teenuse kasutamisega seoses tekkinud kahju 744 euro hüvitamist. Hageja arvestuste kohaselt kujunes kokku õigusteenusele 8 tundi, kolm esimest tundi 75 eurot tund + km ja järgmised 85 eurot + km, kogusummas 744 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-19-13 leidnud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus

§ 128

lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kohus leiab, et hageja esitatud õigusabiteenuse nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt sellest, et oma sisult on õigusabikulude hüvitamise näol käesoleval juhul tegemist lepingulise suhte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, kohaldub õigusabikulude hüvitamise nõudele

§ 115

lg 1, mille kohaselt võib, juhul kui võlgnik rikub kohustust, võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamise eesmärk on tulenevalt

§ 127

lõikest 1 kahjustatud isiku seadmine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

1. Kohus on käesolevas kohtuotsuses eelnevalt tuvastanud, et kostja ei rikkunud lepingut ning hagejal puudub nõue kostja vastu. Kahju hüvitamise nõude eelduseks kohustuse rikkumise tõttu on kehtiva võlasuhte olemasolu poolte vahel. Võlasuhe võib olla lepinguline 6 või lepinguväline. Kuivõrd eesmärk on hüvitada eelduslikult kahju, mis tekib rahalise kohustuse rikkumise tagajärjel, siis käesoleval juhul ei esine põhjuslikku seost kahju ja rikkumise vahel. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja õigusabikulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSKULUD
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 7