Obsah (6)

§ 130§ 96§ 31§ 8§ 40§ 98

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Kohtuistung Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-16-30 30. jaanuar 2

) § 130 lg 1 p-des 1-5 sätestatud täitetoiminguid (I kd, tl-d 44–45).

1. Kaebaja esitas 25.01.2016 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 08.01.2016 määrusele (I kd, tl-d 56–57).
2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 08.03.2016 määrusega määruskaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 08.01.2016 määruse osas, millega jäeti MTA-le vastutusotsuse täitmise tagamiseks õigus teha vajaduse korral ka

§ 130

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud täitetoiminguid, ning ülejäänud osas, s.o osas, millega jäeti MTA-le vastutusotsuse täitmise tagamiseks õigus vajaduse korral teha

§ 130

lg 1 p-des 1-2 ja 5 sätestatud täitetoiminguid, jättis ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 08.01.2016 määruse muutmata (I kd, tl-d 83–85). Kaebaja seisukohad 7. Kaebaja taotleb MTA vastutusotsuse tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1)

§ 96

lg 3 tähenduses on vastutusotsuse tegemise päevaks vastutusotsuse isikule kättetoimetamise päev. Vastutusotsuse tegemisel 16.12.2015 on rikutud

§ 96lg 6 p 3, kuivõrd maksuvõlg oli vastutusotsuse andmise ajaks kustutatud.

Riigikohtu halduskolleegium on 04.12.2009 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-75-09 punktis 11 väljendanud seisukohta, et

§ 31

lg 3 p 6 tähenduses on muuks seadusega sätestatud juhuks, mil maksukohustus lõppeb, ka juriidilise isiku õigusvõime lõppemine. TsÜS § 45 lg 2 kohaselt lõpeb juriidiline isik registrist kustutamisega. TELF Grupp UÜ kustutati registrist 15.12.2015, samal päeval lõppes seega ka TELF Grupp UÜ õigusvõime ja

§ 31lg 3 p 6 kohaselt äriühingu maksunõue.

2) Täidetud ei ole

§ 96lg 5 eeldused vastutusotsuse tegemiseks.

Vastustaja tegi maksuotsuse TELF Grupp UÜ-le 14.08.2015 ja alustas sundtäitmist 17.09.

1. Vastutusotsuse tegemise eeldusena pidanuks vastustaja enne vastutusotsuse tegemist püüdma maksuvõlga maksukohustuslaselt kätte saada kolme kuu jooksul. Kõige varem saanuks maksuhaldur vastutusotsuse teha 17.12.
2. Käesoleval juhul on vastustaja vastutusotsuse teinud aga 16.12.
3. Teine eeldus vastutusotsuse tegemiseks oleks asjaolu, et TELF Grupp UÜ osas on välja kuulutatud pankrot. Nimetatud eeldus ei ole samuti täidetud, sest 26.05.2015 Ametlikes Teadaannetes avaldatud teatest nähtuvalt lõpetati TELF Grupp UÜ pankrot pankrotti välja kuulutamata. 3) TELF Grupp UÜ-le 14.08.2015 tehtud maksuotsus on õigusvastane. Metsasarve 2/4-2 korteriomand oli põhivara ning seetõttu puudus isikul lähtuvalt käibemaksuseaduse § 19 lg-st 1 kohustus registreerida end käibemaksukohustuslaseks. Vastustaja viitab põhivara mõiste sisustamisel Raamatupidamise Toimkonna juhenditele, jättes tähelepanuta, et tegemist on üksnes informatiivse juhendmaterjaliga. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et korteriomandi liigitamisel kinnisvarainvesteeringuks ei saa lähtuda TELF Grupp UÜ raamatupidamise sisekorraeeskirjas sätestatust. 4) Kaebaja ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Ka vastutusotsuses esitatud vastustaja süüdistus kaebaja poolt TELF Grupp UÜ-st rahaliste vahendite väljaviimise kohta, mille tulemusena jäi äriühingu maksukohustus täitmata, on oletuslik ja tõendamata. Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole alates 20.02.2015 teinud äriühingu nimel ühtegi tehingut 2 ega toimingut. 22.05.2015 on äriühingu pangakontole laekunud 24 000 eurot, mistõttu oli äriühingul rahalised vahendid tulevikus tekkida võiva maksukohustuse täitmiseks. Nende vahendite arvelt tasuti kohustused Corleanus OÜ-le ja Moneberry OÜ-le, kuid maksete teostajaks ei olnud Tõnis Veltmann. Seega on alusetu rääkida rahaliste vahendite väljaviimisest. Vastustaja vastuväited
4. Vastustaja märgib, et vaidleb kaebusele vastu ja jääb vastutusotsuses esitatud seisukohtade juurde. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 1) Vastutusotsuse tegemisel äriühingu õigusvõime olemasolu hindamisel ei ole määrav vastutusotsuse kättetoimetamise moment.

§ 8

lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid tingimusi kohtupraktikas (nt Riigikohtu 28.01.2013 määruse nr 3-3-1-16-12 p 10, 27.11.2012 määruse nr 3-3-1-15-12 p 50 ap-d e-i) korduvalt kokkuvõtlikult piiritletud. Riigikohus on vastutusotsuse tegemist võimaldavate tingimuste määratlemisel lähtunud vastutusotsuse tegemise, mitte aga selle kättetoimetamise hetkest. Lisaks on Riigikohus ka 19.12.2013 haldusasjas nr 3-3-1-37-13 tehtud kohtuotsuse kohaselt õigusvõime olemasolu aja hindamisel aluseks vastutusotsuse tegemise aeg, mitte kättetoimetamise aeg. 2)

§ 96

lg 5 sisuline mõte seisneb selles, et maksuhalduril tekib õigus ja võimalus vastutusotsuse tegemiseks alles peale seda, kui on tuvastatud maksukohustuslase, kelle poolt tasumata jäetud maksuvõla osas vastutusotsust teha kavatsetakse, maksevõimetus. Käesoleval juhul

§ 96

lg-s 5 nimetatud eeldus vastutusotsuse tegemiseks (maksukohustuslase tegelik maksevõimetus) on täidetud, kuivõrd TELF Grupp UÜ esitas 18.03.2015 kohtule võlgniku pankrotiavalduse ning kohus lõpetas 26.05.2015 määrusega TELF Grupp UÜ pankrotiavalduse menetluse pankrotiseaduse § 29 lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. 3) Kaebaja poolt vastutusotsuse aluseks oleva maksuotsuse alusetuks pidamine ei saa automaatselt kaasa tuua vastutusotsuse tühistamist. Kuigi maksuotsust võib kasutada tõendina vastutusotsuse põhjendamisel, ei ole maksuotsus eelhaldusaktiks vastutusotsuse suhtes. Maksuotsus kui haldusakt on kehtiv üksnes äriühingule (Riigikohtu 12.06.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-13, p 17). Kaebaja on kinnitanud nii 26.03.2015 maksuhaldurile antud suuliste seletuste raames kui ka 28.09.2015 maksuhaldurile edastatud kirjalikes seletustes, et vaidlusalune Metsasarve 2/4-2 korteriomand soetati edasimüügi eesmärgil, kusjuures kaebaja on kaebuse p-s 2.3.4 tõdenud, et müügiks ostetud kaubad kuuluvad käibevara koosseisu. Seega puudub alus väita, et 14.08.2015 maksuotsus nr 12.2-3/030804-7 oleks õigusvastane. 4) Kaebaja tegevuse tulemusel realiseerus skeem, mille kaudu sai Artenova OÜ I korteriomandi soetamisel ning II korteriomandi broneerimisel riigilt tagasi sisendkäibemaksu, ent pärast ühinemist jäeti Tartumaa Elamufond OÜ maksukohustuslasena registreerimata, tehingule käibemaks lisamata ning II korteriomandi väljaostust loobumisel kreeditarve kajastamata. Lisaks eelnevale on pärast I korteriomandi võõrandamist ja II korteriomandi väljaostmisest loobumist Tartumaa Elamufond OÜ kujundatud ümber TELF Grupp UÜ-ks ning TELF Grupp UÜ on püütud likvideerida võimalikult kiiresti. Selliste toimingute eesmärk oli TELF Grupp UÜ maksukohustustest kõrvale hoidumine ning Tõnis Veltmanni vastutuse välistamine. 5) Läbi kaebaja teadliku ja tahtliku tegevuse seati I korteriomandile hüpoteek ning viidi äriühingust raha välja. Artenova OÜ poolt I korteriomandile ühishüpoteegi seadmine, millega 3 tagati kolmanda isiku Lucanera OÜ kohustusi hüpoteegipidaja ees, oli ebaotstarbekas ja majanduslikult põhjendamatu. Hüpoteegi seadmise ainsaks eesmärgiks saab pidada raha väljaviimist äriühingust, kolmanda isiku huvide eelistamist Artenova OÜ huvidele ning korteriomanditega seotud maksukohustuste õigeaegset ja täielikku täitmata jätmist. Et Lucanera OÜ juhatuse liikmetel on tihedad ärisuhted Tõnis Veltmanniga, on eluliselt usutav, et Tõnis Veltmann oli teadlik Lucanera OÜ majanduslikust olukorrast. Tõnis Veltmannil oli kohustus tagada, et kinnistu müügist laekuks raha Tartumaa Elamufond OÜ-le, mitte kolmanda isiku kohustuste katteks, ning raha arvelt täidetakse äriühingu maksukohustusi. Järelikult on Tõnis Veltmann oma juhatuse ainuliikmeks oleku ajal rikkunud

§ 8lg-st 1 tulenevaid kohustusi, jättes tagamata TELF Grupp UÜ tasumiskohustuse.

Kaebaja omas kontrolli äriühingu rahaliste vahendite üle ning isikul oli kohustus tagada äriühingu maksukohustuste õigeaegne ja täielik täitmine. Kohtu seisukoht 9. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal kaebuse rahuldamiseks puudub alus. 10.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinni pidaja kohustuste täitmise eest.

§ 40

lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 8

lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. 10.1.Nimetatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid tingimusi kohtupraktikas piiritletud järgmiselt: 1)kehtiva maksuvõla olemasolu ehk

§ 96

lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on aegunud; maksuvõlg on kustutatud) puudumine; 2)vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinni pidaja kohustuste täitmise eest (s.o maksukohustuse tekkimise hetke arvestamine; isiku funktsioon ja pädevus äriühingus); 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (

§ 98

) ei ole möödunud; 4)

§-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinni pidajalt sissenõudmise menetlus; 5)vastutusotsus

§ 40

lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. 10.2.Äriühingu seadusliku esindaja vastutuse eeldusteks temalt maksuvõla sissenõudmisel peetakse: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi.

§ 40

lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale 4 vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. 10.3.Süü vormide sisustamisel lähtutakse võlaõigusseaduse § 104 regulatsioonist – tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). Tahtluse puhul mõistab seaduslik esindaja, et ta rikub

§-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel lähtutakse tõendite (sh kaudsete) kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist.

1. Halduskohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on vaidlustatud vastutusotsuse (I kd tl 27–34) puhul tõendatud nii vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused kui vastutuse eeldused kaebajalt maksuvõla sissenõudmiseks vaatamata kaebuses esitatud vastuväidetele.
2. Halduskohus ei nõustu kaebaja käitlusega vastutusotsuse isikule kättetoimetamise tähendusest

§ 96lg 6 p 3 mõttes seoses maksuvõla kustumisega.

1. Käesoleval juhul on vastustaja poolt postiasutusele adressaadile edastamiseks 07.12.
2. a (I kd tl 68–69) üle antud vastutusotsus, mis on tehtud 02.12.
3. a (I kd tl 27). Seega on otsus tehtud enne maksuotsuse adressaadiks olnud juriidilise isiku õigusvõime lõppemist 15.12.
4. a. Vastutusotsuse tegemise õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et 15.12.
5. a on Telf Grupp UÜ äriregistrist kustutatud { https://ariregister.rik.ee/lihtparing, 30.01.2017}. Kuna

§ 40

lg 1 alusel saab juriidilise isiku seaduslik esindaja vastutada ainult kehtiva maksuvõla eest, on määrav, et vastutusotsus oleks tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima (halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11; üldkogu määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 50). Vastustajaga analoogselt on kehtivat õigust käesolevas asjas halduskohtule kaebuse esitamise järgselt tõlgendanud ka Tallinna Ringkonnakohus 21.04.2016. a otsuses haldusasjas nr 3-15-625 (jõustunud RK 08.09.2016. a määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-3-370-16). Seetõttu ei jaga kohus kaebaja käsitlust vastustaja poolt viidatud kohtupraktika üldsõnaliseks pidamisest. Ringkonnakohus nentis selles kohtuasjas, et

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja kohustuste täitmise eest.

§ 96

lg 6 järgi ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole tekkinud (p 1), maksuvõla sissenõudmine on aegunud (p 2) või maksuvõlg on kustutatud (p 3). Ka ringkonnakohus on lähtunud Riigikohtu selgitusest, et kuivõrd juriidilise isiku õigusvõime lõppemine on üks

§ 31

lg 3 p-s 6 nimetatud „muudel seadusega sätestatud juhtudel“ aset leidvatest maksukohustuse lõppemise alustest, peab kolmanda isiku vastutust rakendada sooviv maksuhaldur tegema vastutusotsuse enne juriidilise isiku õigusvõime lõppemist (Riigikohtu 04.12.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-09, p 11). 14. Halduskohtu hinnangul on käesoleva vaidluse asjaolud sarnased osundatud kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega, mille tõttu kaebus sel motiivil rahuldamisele ei kuulu. Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja enda suhtes tehtud vastutusotsuse seetõttu, et see on talle teatavaks tehtud pärast usaldusisiku õigusvõime lõppemist. Kaebaja leiab ekslikult, et vastutusotsuse tegemist

§ 96lg 6 tähenduses ei saa eristada vastutusotsuse isikule teatavaks tegemisest.

Vastutusotsuse teatavaks tegemisel kaebajale tõi see kaasa õiguslikud tagajärjed tema jaoks (hakkas kulgema maksuvõla tasumise tähtaeg), kuid otsus ei muutnud tagantjärgi haldusakti 5 õiguspärasuse eeldusi. Kuna näiteks olukorras, kus haldusaktil on mitu adressaati, võib see kehtima hakata igaühe suhtes erineval ajal, mistõttu on ebaõige kaebaja arusaam, et haldusakti andmisest ei saa rääkida enne haldusakti adressaadile teatavaks tegemist ja kehtima hakkamist. Ka

eristab läbivalt maksu- või vastutusotsuse tegemist selle teatavakstegemisest. Vastutusotsuse tegemist välistavat asjaolu seetõttu sel motiivil ei esine. 15. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud usaldusühingu maksevõimetus. Kohus nõustub vastustaja tõlgendusega

§ 96lg 5 kohaldamisel ja on seisukohal, et kuna maakohus on 26.05.2015.

a määrusega lõpetanud usaldusühingu pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, siis on ka tõendatud maksevõimetusel põhinev eeldus vastutusotsuse tegemiseks.

§ 96

lg 5 eesmärgipärase tõlgendamise ja kohaldamisega ei oleks kooskõlas tõlgendus, kus võlgniku seaduslikele esindajatele antaks võimalus võlgniku pankrotiavalduse esitamisega vältida vastutusotsuse tegemist olukorras, kus võlgnik on maksevõimetu juba enne võla sissenõudmiseks ettenähtud seaduses nimetatud kolme kuulist tähtaega ja muud eeldused vastutusotsuse tegemiseks esinevad.

1. Kaebuses peab kaebaja 14.08.
2. a maksuotsust õigusvastaseks, kuna Metsasarve 2/4-2 korteriomand oli põhivara. Kohus on seisukohal, et kaebaja seisukohaga asjas kogutud tõendite alusel nõustuda ei saa. Vastustaja on tõendanud, et kaebaja seisukoht ei põhine äriühingute poolt vastustajale varasemalt esitatud andmetele (II kd tl 87), mille kohaselt korteriomandit põhivarana usaldusühingu õiguseellaste poolt ei käsitletud. Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja poolt üle kuulatud isikute ütlustega selles osas tõendamist leidnud asjaolusid ja ka raamatupidamise sise-eeskirja ning RTJ seostest korteri edasimüügi eesmärgil soetamisest (I kd tl 29 viites nimetatud tõendid). Korteriomandi müük kuulus maksustamisele ja selle võõrandamisel tuli käive deklareerida ning tasuda käibemaks 20 000 eurot. Samuti nõustub kohus vastustaja kaalutlustega, mille kohaselt tuli Metsasarve 2/6-3 korteriomandi ettemaksult maha arvatud käibemaks 1 666,67 eurot riigile tagastada seoses tehingu tühistamisega osapoolte poolt.
3. Vastustaja peab vastutusotsuse kohaselt maksuvõla eest vastutavaks isikuks kaebajat (I kd tl 29p – 33). Vastustaja on kaebajale teinud õiguslikud etteheited mitterahaliste kohustuste rikkumises ja käibemaksu tasumiskohustuse tagamata jätmises ning tuvastanud mõlemas teos kaebaja süü.
4. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et kaebajale oleks vastustaja poolt ette heidetud oma kohustuste tahtlikku rikkumist kohustuses tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Kõik vastutusotsuses kaebajale süüks arvatud teod on vastutusotsuse kohaselt toime pandud hiljemalt 19.02.

1. a, mil kaebaja oli Tartumaa Elamufond OÜ seaduslikuks esindajaks. Kaebaja kohustuseks oli OÜ maksukohustuslaseks registreerimine ja korteri võõrandamistehingule käibemaksu lisamine, samuti kreeditarve esitamine. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole põhjendanud KMS § 20 lg 1 seonduvat. Seda on vastutusotsuse punktis 5.1.
2. tehtud piisavalt ja asjakohaselt. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega. Samuti oli kaebaja kohustuseks KMS § 29 lg 7 kohaselt kreeditarve esitamine. Nende kohustuste süülise rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Käibemaksu tasumata jätmise osas peetakse vastutusotsuse kohaselt kaebaja süüks tasumiskohustuse tagamata jätmist toimingutega, mis on viinud Telf Grupp UÜ-l (likvideerimisel) maksuvõla tekkimisele ja vahendite puudumisele käibemaksu tasumiseks. Kaebajale etteheidetavad teod on toime pandud enne müügitehingust rahaliste vahendite laekumist ühingule. Seega ei peeta vastutusotsuses kaebajat vastutavaks 6 kohustuste rikkumise eest pärast 19.02.
3. a tehtud toimingute eest, nagu veenab kohut kaebaja. Asjas kogutud tõendid tõendavad kaebaja süüd ja põhjusliku seose olemasolu käibemaksu tasumiskohustuse tagamata jätmises ja mitterahaliste kohustuste rikkumises, mille tagajärjel tekkis Telf Grupp UÜ-l (likvideerimisel) maksuvõlg.
4. Neil asjaoludel tuleb kaebus jätta rahuldamata.
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt peab seoses kaebuse rahuldamata jätmisega menetluskulud kandma vastustaja. Kuna vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotle, jäävad poolt menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 06.03.
6. a otsuse põhjendustega. Tartu Ringkonnakohtu 06.03.2018.a otsus Resolutsioon
7. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.01.
8. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
9. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. 7