Obsah (7)

§ 41§ 35§ 46§ 39§ 58§ 37§ 42

2-17-9032 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2018, Tallinn Kohtua

) § 39 lg 1 järgi muutus kahjunõue hiljemalt

1. oktoobril 2016 sissenõutavaks. Hageja esitas
2. mail 2017 kostjale kahjunõude. Kostja jättis
3. mai
4. a otsusega kindlustushüvitise taotluse rahuldamata, leides et kindlustusjuhtumi asjaolud on ebaselged

§ 41lg 3 p 2 tähenduses.

Kostja ei saanud tugineda asjaolude ebaselgusele olukorras, kus ta ise jättis täitmata oma seadusest ja lepingust tuleneva kohustuse selgitada välja liiklusõnnetuse asjaolud (

§ 35lg 3 ja § 39 lg 1).

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kinnitas, et pooled ei vaidle hagis nimetatud asjaolude üle, kuid kostja ei pea

§ 41lg 3 p 2 järgi hüvitama kahju, kui kahju tekitati tuvastamata sõidukiga.

Sellist olukorda reguleerib

§ 46

ning seaduse mõtteks ei ole see, et kindlustusvõtja enda kindlustusandja peab sellisel juhul kahju hüvitama. 2 2-17-9032 Kostja vastas hageja 6. septembril 2016 saadetud kahjuteatele samal päeval ja soovitas pöörduda kahju hüvitamise nõudega kaskokindlustuse kindlustusandja poole, kuna liikluskindlustuse korral sellist kahju ei hüvitata. Kostja ei pidanud tegema toiminguid kahju põhjustaja väljaselgitamiseks. Juhul kui kahju põhjustaja ei ole teada, peab kindlustusvõtja teavitama liiklusseaduse (LS) § 169 lg 4 järgi politseid. Kindlustusandja saab teavet politseilt ega täida politsei ja kahjustatud isiku enda kohustusi.

§ 35

lg 3 mõtteks ei ole kohustada kahjustatud isiku kindlustusandjat käsitlema kahju, kui kahju põhjustaja ei ole teada. Kahju kannatanu kindlustusandja saab kahju käsitleda üksnes juhul, kui on teada kahju põhjustaja ja tema kindlustusandja, kelle vastu regressinõue esitada. Kui isik teada ei ole, on nõue ebaselge ja kindlustusandja saab hüvitamisest ning ühes sellega ka asjaolude selgitamisest keelduda. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohus rahuldas
2. septembri
3. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 754 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 40 eurot 82 senti ja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras viivise kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 670 eurot. 3.
4. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid liikluskindlustuse lepingu kehtivusega
5. septembrist 2015 kuni
6. septembrini 2016, millega kindlustasid sõiduautoga kahju tekitamisest tuleneva juhi vastutuse; -
7. septembril 2016 toimus Tallinnas Ahtri tänaval asuvas WTCT parkimismajas sõiduautoga kindlustusjuhtum; - hagejale tekkinud kahju suurus on 754 eurot; - hageja teatas kostjale kindlustusjuhtumist
8. septembril 2016; - samal päeval teatas kostja hagejale, et kahju põhjustaja kohta andmete puudumise korral liikluskindlustus kahju ei hüvita; - kostja jättis
9. mai
10. a otsusega kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. 3.
11. Kuna
12. septembril 2016 toimus kindlustusjuhtum, milles sai hageja sõiduauto kahjustada, on hagejal

41 lg 1 järgi õigus nõuda oma kindlustusandjalt, s.o kostjalt, kahju hüvitamist. Arvestades, et hageja teatas kostjale kindlustusjuhtumist 6. septembril 2016, muutus kahjunõue hiljemalt 6. oktoobril 2016

§ 39lg 1 järgi sissenõutavaks.

3.3. Kostjal ei olnud õigust

§ 41

lg 3 p 2 alusel kahju hüvitamisest keelduda põhjusel, et asjaolud ei olnud selged, sest kostja jättis täitmata oma

§ 35

lg-st 3 ja § 39 lg-st 1 tuleneva kohustuse teha vajalikke toiminguid kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ja ulatuse, sh kahju põhjustaja väljaselgitamiseks. Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et ta ei ole teinud ühtegi toimingut, et tuvastada kahju tekitanud sõiduk, ja see ei nähtu ka asja materjalidest. Kahjujuhtum toimus suletud pinnaga parkimismajas, mis on valvekaameratega varustatud. Eeldatavasti on parkimismajas kaamerate paigaldus korraldatud selliselt, et kahjujuhtumite puhul oleks võimalik tuvastada kahju põhjustaja. Kostja oleks kahjuteate saamisel pidanud tegema vajalikke toiminguid kahju põhjustaja väljaselgitamiseks. 3 2-17-9032 See, et hageja ei teavitanud politseid, ei andnud kostjale alust jätta oma kohustused täitmata ega anna alust ka kahjuhüvitist vähendada. Kuna kostja rikkus oma kohustusi, ei saa lugeda, et kindlustusjuhtumi põhjustas tuvastamata jäänud sõiduk. Õige on kostja väide, et liikluskindlustuse seadus ei näe ette võimalust, et kahju kannatanu kindlustusandja peab kahju hüvitama võimaluseta saada seda kahju põhjustajalt tagasi küsida, kuid praegu ei ole kostja üritanudki kahju põhjustajat ega tema kindlustusandjat selgeks teha ning seetõttu ei anna see kostjale alust jätta oma kohustus täitmata. 3.4. Kuna hagejal on õigus nõuda

§ 41

lg 1 järgi hüvitist ja kostja ei ole seda tasunud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 754 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras (40 eurot 82 senti) ja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 edasiulatuv viivis kuni põhikohustuse täitmiseni. 3.

1. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja palus hüvitada hagi esitamisel tasutud riigilõivu (175 eurot) ja lepingulise esindaja kulud (3,75 tundi tunnihinnaga 110 eurot + käibemaks). Hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning kostja peab need hüvitama (TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1). Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt liikluskindlustuse seaduse sätteid ning jättis põhjendamata, miks ta ei nõustu kostja väitega, et tuvastamata jäänud sõidukiga tekitatud kahju tuleb hüvitada

§-s 46 toodud eriregulatsiooni alusel. Õige ei ole kohtu seisukoht, et vastutajal oli õigus nõuda apellandilt

§ 41

lg 1 järgi kahju hüvitamist ning apellandil ei olnud alust keelduda kahju hüvitamisest § 41 lg 3 p 2 alusel, kuna apellant oleks pidanud tegema vajalikke toiminguid kahjujuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks

§ 35lg 3 ja § 39 lg 1 alusel.

Maakohtu järeldused ei ole kooskõlas liikluskindlustuse seaduse eesmärgi ja mõttega. Liikluskindlustus on vastutuskindlustus, mille eesmärk on see, et kahju põhjustaja kindlustusandja hüvitab kahju põhjustaja asemel kahjustatud isikule tekitatud kahju. Maakohus on meelevaldselt muutnud selle sõidukiomaniku varakindlustuseks. Kuigi liikluskindlustuse seaduses on kahjustatud isiku mugavust silmas pidades sätestatud talle võimalus nõuda hüvitist ka oma kindlustusandjalt, saab ta seda teha üksnes juhul, kui tegemist on selgete kahjudega ning ka sel juhul peab lõppastmes kahju hüvitama kahju põhjustaja kindlustusandja, st kahju kannatanu kindlustusandja hüvitab kahju üksnes juhul, kui kahju põhjustaja ja tema kindlustusandja on teada. Kahju kannatanu kindlustusandja saab asuda tegema kahjukäsitlustoiminguid kahju põhjustaja kindlustusandja eest või tema esindajana. Maakohus leidis vääralt, et asjas ei ole tähtsust hageja enda käitumisel. Hageja ei teinud midagi selleks, et oma vara kahjustanud isikut kindlaks teha, ehkki tal oli selleks mõistlik võimalus politsei abiga. Samuti jättis kohus arvestamata, et hagejal oli kahju toimumise ajal olemas ka teises kindlustusseltsis sõlmitud kaskokindlustus. 4 2-17-9032 Vastustaja seisukoht 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus rahuldas hagi õigesti ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. 1. oktoobril 2014 jõustunud

§ 35

lg 1 järgi saab kindlustusvõtja valida, kumma kindlustusandja vastu ta nõude esitab, ning oma kindlustusandja vastu nõude esitamine ei ole seotud eeltingimustega. Sellest tulenevalt peab ka kindlustusvõtja oma kindlustusandja asuma tegema samu toiminguid kahju käsitluseks, nagu seda teeks kahju põhjustaja kindlustusandja. Kuna kostja ei ole teinud ühtegi toimingut, ei saa kostja teada, et hageja ei ole politsei poole pöördunud. Hagejal ei olnud kohustust politsei poole pöörduda. Igal juhul ei vabaneks kostja asjaolude väljaselgitamise kohustusest ka siis, kui hageja ei oleks politseid teavitanud. Kuna kohus kohaldab õigust ise, ei pidanud maakohus võtma kostja esiletoodud sätete kohta seisukohta. Samuti ei ole neil tähtsust, sest kostja jättis oma asjaolude väljaselgitamise kohustuse täitmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
2. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja kui hageja kindlustusandja peab hüvitama hagejale liikluskindlustuse seaduse alusel kahju olukorras, kus hageja ei tea, millise sõidukiga tema sõiduautole kahju tekitati, sh selgitama välja kahju tekitaja. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus liikluskindlustuse seaduse sätteid tõlgendades ekslikult seisukohale, et hagejal oli kohustus asuda kostja
3. septembri
4. a teate alusel omal algatusel kahju põhjustajat välja selgitama, ning et seda tegemata peab hageja maksma kostjale hüvitist.
5. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et
6. oktoobril 2014 jõustunud liikluskindlustuse seaduse järgi saab kahju kannatanu nõuda kahju hüvitamist lisaks kahju põhjustaja kindlustusandjale ka oma kindlustusandjalt (kahju kannatanu kindlustusandjalt). Kolleegium märgib, et liikluskindlustus on kohustuslik vastutuskindlustus võlaõigusseaduse
7. osa
8. ptk
9. jao tähenduses, mille puhul vastutab lisaks kahju põhjustajale kahju hüvitamise eest ka kahju põhjustaja kindlustusandja. Igasuguse vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma VÕS § 510 järgi kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on VÕS § 521 lg 1 I lauses täpsustatud, et kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui ka kindlustusandjalt.
10. oktoobril 2014 jõustunud liikluskindlustuse seadusega laiendati isikute ringi, kelle poole saab kahju kannatanu kahju hüvitamiseks pöörduda.

§ 35

lg 1 järgi saab kahjustatud isik nõuda kahju hüvitamist kindlustusandjalt, kes on kindlustanud kindlustusjuhtumi 5 2-17-9032 põhjustanud sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse või kindlustusandjalt, kes on kindlustanud kahjustatud isiku sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse. Seega on alates

1. oktoobrist 2014 antud kindlustusvõtjale võimalus pöörduda kahjunõudega soovi korral ka oma kindlustusandja poole, st valikuõigus. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli see eelnõu olulisim uuenduslik põhimõte, millest tulenevalt saab kannatanu teenindatud oma kindlustusandja poolt, kelle ta on ise omale liikluskindlustuse kindlustusandjaks valinud (vt Liikluskindlustuse seadus 423 SE. Seletuskiri, lk 6). Eelduslikult peaks oma kindlustusandajalt hüvitise saamine ja tema juures kahju käsitlemine olema kindlustusvõtjale mugavam, mistõttu ongi selline võimalus nüüd seaduses sätestatud.
2. Siiski on kannatanu kindlustusandja õiguslik positsioon oluliselt erinev võrreldes kahju põhjustaja kindlustusandjaga. Nagu ülal märgitud, saab vastutuskindlustuse korral kahju hüvitamise eest vastutada kahju põhjustaja või tema kindlustusandja. Oma kindlustusandjaga on kahju kannatanu sõlminud oma sõidukiga kahju põhjustamise puhuks vastutuskindlustuse, mistõttu ei saa sellest lepingust tuleneda kannatanu kindlustusandja hüvitamiskohustust. Seega saab kannatanu kindlustusandja hüvitada kahju üksnes kahju põhjustaja ja tema kindlustusandja eest. Ka liikluskindlustuse seaduse kommentaarides on märgitud, et kannatanu kindlustusandja astub ajutiselt kahju põhjustaja kindlustusandja asemele (vt Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne.
3. § 41 kommentaar, p 2.1). Tegemist võib olla olukorraga, kus kannatanu kindlustusandja (kolmas isik) täidab kahju põhjustaja ja tema kindlustusandja (võlgniku) kohustuse VÕS § 78 tähenduses ning kahju põhjustaja kindlustusandja on VÕS § 78 lg 4 ja

§ 58

lg 2 järgi kohustatud hüvitama talle kindlustushüvitise ning kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks ja hüvitise väljamaksmiseks tehtud mõistlikud kulutused. Teisalt võib kannatanu kindlustusandaja olla ka solidaarvõlgnik kahju põhjustaja ja tema kindlustusandjaga VÕS § 65 tähenduses, kellel on VÕS § VÕS § 69 lg-te 2 ja 5 ning

§ 58lg 2 järgi tagasinõude õigus.

Igal juhul ei vastuta kannatanu kindlustusandja ise tekkinud kahju eest, kuid tulenevalt sellest, et

§ 35

lg 1 p 2 järgi võib kannatanu esitada tema vastu nõude, peab ta seaduses sätestatud juhtudel maksma kannatanule hüvitist, kuid lõppastmes on kahju hüvitamise kohustus ikkagi kahju eest vastutava isiku kindlustusandjal.

1. Lisaks tuleb arvestada, et kannatanul on oma kindlustusandjalt kahju hüvitamise nõudmine oluliselt piiratud võrreldes kahju põhjustaja kindlustusandjalt kahjuhüvitise nõudmisega. 10.
2. Esmalt saab kannatanu nõuda kahju hüvitamist oma kindlustusandjalt oluliselt lühema aja jooksul ning pärast seda on kannatanul õigus nõuda kahju hüvitamist üksnes kahju põhjustaja kindlustusandjalt.

§ 35

lg 2 järgi on kahjustatud isikul õigus esitada kahju hüvitamise nõue oma kindlustusandja vastu 30 kalendripäeva jooksul alates kindlustusjuhtumi toimumisest. Praegusel juhul teatas hageja kostjale kahjujuhtumist järgmisel päeval pärast kahju avastamist, s.o 6. septembril 2016, kuid nõudis selgelt kahju hüvitamist alles 8. mail 2017, s.o kaheksa kuud pärast väidetava kindlustusjuhtumi toimumist.

§ 37

lg 2 järgi saab sellisel juhul lugeda, et teadet esitades on hageja ühtlasi esitanud ka kahju hüvitamise nõude. Kostja vastas samal päeval hagejale ja keeldus kahju hüvitamast. Kuna hageja esitas kostjale uuesti kahjunõude kaheksa kuud pärast väidetava kindlustusjuhtumi toimumist, võis hageja olla selleks ajaks minetanud võimaluse nõuda kahju hüvitamist oma kindlustusandjalt ning pidanuks esitama nõude kahju põhjustaja kindlustusandjale. Kahju põhjustaja 6 2-17-9032 kindlustusandjalt saab hageja nõuda kahju hüvitamist kogu kahjunõude aegumistähtaja vältel, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 150 lg 1 järgi koosmõjus VÕS § 521 lg-ga 4 kolm aastat kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust teada saamisest või teadma pidamisest. Seega ei ole hageja nõue kahju põhjustaja ja tema kindlustusandja vastu tänaseni aegunud ja hageja saaks oma nõude nende vastu maksma panna. 10.2. Lisaks eelnevale võib kannatanu kindlustusandja

§ 41

järgi hüvitada üksnes teatud liiki kahju, teatud juhtudel on kahju hüvitamine üldse välistatud ning teatud juhtudel võib kindlustusandja keelduda kahju hüvitamast.

§ 41

lg 3 järgi on kannatanu kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamast, kui kindlustushüvitise summa ületab eeldatavalt 10 000 eurot või kui kindlustusjuhtumi asjaolud ei ole selged, mh juhul, kui kahjustatud isik, kindlustusvõtja, kindlustatud isik või kindlustusandjad ei saavuta kokkulepet selles, kes vastutab kahju põhjustamise eest. Viidatud sätte eesmärgi kohaselt peaks kannatanu kindlustusandja käsitleda ja hüvitada jääma pigem lihtsamad ja keskmisele liiklusõnnetusele omased kahjud ning kindlustusandja võib loobuda kahju käsitlemisest ja selle hüvitamisest, kui summa ületab sättes märgitut või asjaolud ei ole selged (vt Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2017. § 41 kommentaar, p-d 1 ja 2.3). Seega ei pea kannatanu kindlustusandja igal juhul kahju hüvitama ning võib kahju hüvitamisest

§ 42lg 1 järgi 14 päeva jooksul alates avalduse esitamisest keelduda.

Praegusel juhul on kostja seda nii kahjuteate kui ka kahjunõude saamisel teinud. Keeldumine ei tähenda aga seda, et kannatanu ei saaks kahju hüvitatud. Kannatanul on keeldumise korral

§ 42

lg 2 järgi õigus esitada kahju hüvitamise nõue kahju põhjustaja kindlustusandja vastu. 11. Praegusel juhul esitas hageja nõude kostja vastu eelkõige seetõttu, et ta ei teadnud, millise sõidukiga kahju põhjustati, st kes vastutab kahju põhjustamise eest ja millise kindlustusandja juures on kahju põhjustaja vastutus kindlustatud. Olukorda, kus kahju põhjustaja ei ole teada, on erijuhtumina reguleeritud

§-s 46. Kindlustusjuhtum loetakse

§ 46

lg 2 järgi põhjustatuks tuvastamata jäänud sõidukiga, kui kindlustusjuhtumi tõttu tekitatud kahju iseloomu arvestades võib eeldada, et kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, kuid kindlustusjuhtumi põhjustanud sõiduki kindlustusandjat ei ole võimalik välja selgitada. Tuvastamata jäänud sõidukiga põhjustatud kahju hüvitab

§ 46

lg 1 järgi liikluskindlustuse fond, kuid teeb seda üksnes seaduses sätestatud piiratud juhtudel. Kuigi viidatud sätte järgi hüvitab liikluskindlustuse fond kahju üksnes piiratud juhtudel, ei saa kolleegiumi hinnangul mõista sätet selliselt, et muudel juhtudel peaks seda hüvitama kannatanu kindlustusandja. Kolleegiumi hinnangu on viidatud sättes ammendavalt sätestatud, millal ja millise kahju hüvitamist saab kannatanud nõuda, kui kahju on põhjustatud tuvastamata sõidukiga, st kannatanu saab seaduse mõtte kohaselt nõuda tuvastamata sõidukiga kahju hüvitamist üksnes piiratud juhtudel. Arvestades hagejale kahju tekkimise asjaolusid on kahju tekkinud küll tuvastamata sõidukiga, kuid hageja ei saaks liikluskindlustuse fondilt kahju hüvitamist nõuda. 12. Eeltoodut arvestades saaks hageja nõuda kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kahju põhjustaja tuvastatakse. Kahju põhjustaja tuvastamine ei ole aga kannatanu kindlustusandja kohustus, nagu leidis ekslikult maakohus. Nagu ülal märgitud, võib kannatanu kindlustusandja keelduda

§ 41

lg 3 p 2 järgi kahju käsitlemast ja kahju hüvitamast, kui kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud ei ole 7 2-17-9032 selged. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolud selged, kui kahju põhjustaja (kahju põhjustanud sõiduk) ei ole teada, mistõttu keeldus kostja põhjendatult hageja teate alusel kahju käsitlemast ega ole kohustatud hagejale kahju hüvitama.

1. Kolleegium möönab, et
2. oktoobril 2014 jõustunud liikluskindlustuse seaduses sätestatud võimalus nõuda kahju hüvitamist oma kindlustusandjalt on muutnud hüvitise nõudmist paindlikumaks ja kannatanusõbralikumaks, kuid seaduse sätetest ei saa järeldada, et kannatanul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt kahju hüvitamist juhul, kui kahju põhjustaja ei ole teada.
3. Ekslik on ka hageja ja maakohtu arusaam, et kostja pidanuks vähemalt proovima kahju põhjustajat välja selgitada ning seda tegemata vastutab ta ise tekkinud kahju eest. Kostja juhtis menetluses õigesti tähelepanu sellele, et olukorras, kus hageja sõiduautole oli teadmata sõidukiga tekitatud varalist kahju, oleks kostja pidanud kutsuma sündmuskohale politsei. Kui varalise kahju saaja ei ole teada või varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal, tuleb liiklusõnnetusest teatada LS § 169 lg 5 järgi kohe politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Kuigi hageja heidab kostjale ette seda, et kostja ei saa teada, kas hageja seda tegi või mitte, ei ole hageja menetluses väitnud, et ta teavitas juhtumist politseid, ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kui hageja oleks politseid teavitanud, oleks ta saanud politsei abiga kahju põhjustaja välja selgitada, sh oleks politsei saanud nõuda parkimismaja haldajalt välja turvakaamerate salvestused. Maakohtu põhjendused selle kohta, et seda pidanuks tegema kindlustusandja, on asjakohatud. Eelkõige lasub kannatanul kohustus esitada kindlustusandjale kõik asjaolud, mille alusel tal on õigus nõuda kahjuhüvitist. Isegi kui kindlustusandjal oleks selline kohustus, tuleks kohustuse rikkumise korral tuvastada, kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise eeldused. Neid ei ole aga hageja hagis esile toonud ega maakohus tuvastanud.
4. Viimaks on kostja juhtinud õigesti tähelepanu ka sellele, et nende juhtumite puhuks, mida kohustuslik liikluskindlustus kui sõidukijuhi vastutuskindlustus ei kata (sh tuvastamata sõiduki põhjustatud kahju), saab sõlmida vabatahtliku kaskokindlustuse. Praktikas on selline riskide maandamine tavapärane.
5. Neil põhjendustel ei ole hagi kindlustushüvitise saamiseks põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada ning hagi jätta uue otsusega rahuldamata. Menetluskulud
6. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta menetluskulude jaotust. Poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
7. Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt on tema menetluskuluks apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot. Kohtumenetluses tasutud riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu TsMS § 174 lg 1 tähenduses ja tuleb kostjal hagejale hüvitada. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 8