Obsah (8)

§ 96§ 8§ 40§ 130§ 32§ 132§ 114§ 98

Haldusasi 3-16-1973 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 05.10.2017.a, Tallinn Haldusasja number 3-16-1973 Haldusasi

) § 8 lg-st 1 tulenevat ei saa juhatuse liikme kohustust delegeerida teisele juhatuse 4 liikmele. Kaebaja ei ole maksumenetluses eitanud seda, et oli kursis kõikidel objektidel toimuvaga ning puudub alus arvata, et nende teadmise hulka ei kuulunud kursis olek selle kohta, kes isikuliselt objektidel töid teostasid ja kas nende hulgas olid ka DFSR Ehitus OÜ enda töötajad. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 7. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks

§ 96

alusel tehtud vastutusotsus maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmelt kui kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksukohustuslase kohustuste täitmise eest.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 40

lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§ 8

nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul ning juriidilise isiku juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.

§ 96

lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud.

§ 32

kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Kohtupraktikas on

§ 96

lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tulenevalt asutud seisukohale, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: 1) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; 2) rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (vt nt RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 12; nr 3-3-1-17-13 (p-d 11-16); nr 3-3-1-23-12 (p-d 10-11, 14 ja 20); nr 3-3-1-41-05 (p-d 12, 13 ja 15).

1. Kaebajalt nõutakse sisse DFSR Ehitus OÜ maksuvõlga, mille tasumiseks kohustati äriühingut 19.02.2015.a maksuotsusega nr 12.2-3/15095-
2. Nimetatud maksuotsuse kohaselt on maksuvõla tekkimise aluseks KMS § 29 lg 1 ja § 31 lg 1 rikkumine sellega, et DFSR Ehitus OÜ deklareeris OÜ-de RP Printing ja Commercial Services rekvisiitidega arvete alusel ebaõigesti sisendkäibemaksu, sest OÜ-d RP Printing ja Commercial Services ei müünud DFSR Ehitus OÜ-le kaupa (armatuur) ega osutanud tööjõurendi- ja ehitusteenuseid ning nende arvetel puudus reaalne majanduslik sisu ja DFSR Ehitus OÜ oli sellest teadlik (maksuotsuse p 2.1, 2.2). Samuti on 19.02.2015.a maksuotsuse nr 12.2-3/15095-48 kohaselt maksuvõla tekkimise aluseks asjaolu, et nimetatud arvete alusel on DFSR Ehitus OÜ teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 mõttes, millelt ta vastuolus TuMS § 54 lg-ga 2 ei deklareerinud ega tasunud tulumaksu (maksuotsuse p 2.3). 5
3. Vaidlust ei ole selles, et DFSR Ehitus OÜ on OÜ-de RP Printing ja Commercial Services rekvisiitidega arvetel kajastatud kaubad ja teenused edasi müünud OÜ-dele Maru Betoonitööd, Eurobetoon ja Nordecon Betoon ning arved on formaalselt nõuetekohased. Maksuhaldur on leidnud, et OÜ-delt RP Printing ja Commercial Services pole DFSR Ehitus OÜ kaupu ja teenuseid saanud, vaid on Vainu ja Pikaripoe objektidel teinud arvetel märgitud tööd ise oma töötajatega ning soetanud kaupu ja Pärnu mnt 271/273 objektil tööjõurendi teenust tundmatutelt kolmandatelt isikutelt.
4. Seisukohta, et OÜ-d RP Printing ja Commercial Services ei osutanud DFSR Ehitus OÜ-le arvetel näidatud teenuseid ega müünud kaupu, on maksuhaldur maksuotsuses ja vastutusotsuses kokkuvõtlikult põhjendanud järgmiste asjaoludega: 1) OÜ-d RP Printing ja Commercial Services ei olnud reaalset majandustegevust omavad äriühingud. Osaühingutel puudus töötajaskond, nende seaduslik esindaja O. K. ei suutnud usaldusväärselt selgitada, milles seisnes nende äriühingute majandustegevus ega mäletanud, kas OÜ-d RP Printing ja Commercial Services müüsid kaupa ja/või osutasid teenust DFSR Ehitus OÜ-le või mitte; 2) DFSR Ehitus OÜ ega kaebaja ei ole esitanud usutavat selgitust nende äriühingutega suhete loomise ega tehingute asjaolude kohta; 3) ükski tehinguosalistest ei suutnud esitada andmeid selle kohta, kes objektidel reaalselt töötasid; 4) RP Printing OÜ-ga vormistatud tehing oli majanduslikult ebamõistlik, kuna DFSR Ehitus OÜ soetas RP Printing OÜ-lt tööjõurenti oluliselt suuremas mahus ja maksumusega, kui ise tellijale Eurobetoon OÜ-le võõrandas; 5) DFSR Ehitus OÜ poolt tellijale Nordecon Betoon OÜ esitatud teostatud tööde mahud ei ühti OÜ Commercial Services poolt teostatud tööde mahuga; 6) kauba tarnete kohta on esitatud üksnes arved ning ükski tehinguosalistest ei osanud usaldusväärselt selgitada, kuidas toimus kauba tellimine, kohaletoomine ja üleandmise vormistamine; 5) kõikide tehingute eest tasumine toimus sularahas. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud asjaolud koosmõjus õigustavad kahtlust, et tehinguid DFSR Ehitus OÜ ning OÜ-de RP Printing ja Commercial Services vahel tegelikkuses ei toimunud ning DFSR Ehitus OÜ oli sellest teadlik. Kaebaja ei ole esitanud mistahes andmeid, mille alusel oleks tuvastatav OÜ-de RP Printing ja Commercial Services poolt teenuste tegelik osutamine ja kauba müük DFSR Ehitus OÜ-le. Asjaolust, et DFSR Ehitus OÜ-le on arvetel märgitud teenuseid tegelikkuses osutatud ning kaupa müüdud, ei järeldu, et teenuste osutajaks ja kauba müüjaks pidanuks olema tingimata OÜ-d RP Printing ja Commercial Services, kui teised asjas kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud seda ei kinnita.
5. Samuti on maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja rikkus DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikmena teadlikult

§ 8

lg-s 1 tulenevat kohustust korraldada DFSR Ehitus OÜ maksuarvestus nõuetekohaselt. Selle tulemusena arvestati DFSR Ehitus OÜ käibedeklaratsioonide esitamisel sisendkäibemaksu selleks kõlbmatute arvete alusel. Sisendkäibemaksu deklareerimine ja mahaarvamine arvete alusel, millel kajastatud tehingute mittetoimumisest pidi käibemaksuarvestuse eest vastutav isik olema teadlik, on oma iseloomult tahtlik rikkumine. Kohus nõustub vastutusotsuse p-s 5.2 väljatoodud hinnanguga M.P.i tegevuse süülisuse osas ning järeldusega, et DFSR Ehitus OÜ maksuvõla tekkimine oli põhjuslikus seoses kaebaja tahtliku tegevusega fiktiivsete arvete kasutamisel raamatupidamisarvestuses. Kuivõrd kaebaja väited ühtivad vaidemenetluses esitatud väidetega, maksuhaldur on neile vaideotsuses põhjalikult vastanud ning kohus nõustub maksuhalduri argumentatsiooniga, ei pea kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel vajalikuks neid põhjendusi korrata. M.P.i kui DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikme

§ 40

lgst 1 tulenevat vastutust äriühingu maksuvõla eest ei saa kuidagi mõjutada juhatuse liikmete omavahelised kokkulepped (vt TlnRKo nr 3-10-1284, p-d 11 ja 18, koos viidetega; TlnRKo nr 3-11-2445, p 12). 6 12. Käesolevas asjas on olnud täidetud ka kõik muud tingimused M.P.i kui DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse tegemiseks. DFSR Ehitus OÜ suhtes koostatud 19.02.2015.a tehtud maksuotsuses nr 12.2-3/15095-48 on kehtiv haldusakt. Maksuvõla sundtäitmine ei ole aegunud (

§ 132

) ja seda ei ole kustutatud (

§ 114

). DFSR Ehitus OÜ õigusvõime ei ole lõppenud, äriühing on endiselt registreeritud äriregistris. Maksuvõlg on tekkinud perioodil, kui M. P. oli äriühingu juhatuse liige. Vastutusotsuse tegemise hetkeks ei olnud möödunud tahtliku rikkumise puhul arvesse võetav viieaastane maksusumma määramise aegumistähtaeg (

§ 98lg 1).

Maksuhaldur on püüdnud maksuvõlga sisse nõuda DFSR Ehitus OÜ-lt, kuid see pole rohkem kui kolme kuu jooksul tulemusi andnud ja äriühing on sisuliselt maksejõuetu.

1. Eeltoodust lähtuvalt on põhjendatud 19.02.2015.a tehtud maksuotsuses nr 12.2-3/15095-48 tuvastatud DFSR Ehitus OÜ maksuvõla sissenõudmine kaebajalt. Kohus leiab, et MTA 04.07.2016.a vastutusotsus nr 13-7/00648-22 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
2. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. /allkirjastanud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys 7