Obsah (8)

§ 75§ 371§ 423§ 79§ 173§ 168§ 162§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Bome Määruse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-3939 Tsiviilasi RTS Baltic OÜ hagi XXX vastu võl

§ 75

lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. See säte ei välista siiski rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgimise kontrollimist ka hiljem /…/ Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kontrollimist menetluse kestel ei välista ka see, et kui hagi menetlusse võtmata jätmise alusena eristab

§ 371

lg 1 p-des 1 ja 2 kohtupädevuse või kohtualluvuse puudumist, siis

§ 423

sätestab hagi läbi vaatamata jätmise alusena sõnaselgelt lg 1 p-s 13 vaid pädevuse puudumise. Pädevuse puudumine

§ 423

lg 1 p 13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega. Olukorras, kus esineb piiriülene element, peab Eesti kohus lähtuma kohtualluvuse määramisel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 (uuesti sõnastatud) määrusest nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus). Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus prevaleerib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) sätete ees. Seega ei ole asjakohane hageja viide

§ 79

lg-le 1, vaid kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusest. Hageja tugineb hagi alusena neljale Laenulepingule. Iga Laenulepingu punktis 4.3 sisaldub identne säte, mille kohaselt: (

1. i)lahendatakse mis tahes vaidlused, lahkarvamused või nõuded, mis tulenevad Laenulepingust ja puudutavad Laenulepingut või selle allkirjastamist, lõpetamist või kehtivust, hageja valikul kas Läti Vabariigi kohtus või sõltumatus vahekohtus; ja (
2. ii)kohaldub Laenulepingule Läti Vabariigi õigus. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 25 lg 5 sätestab, et kohtualluvuse kokkulepet, mis on osa lepingust, käsitatakse lepingu muudest tingimustest sõltumatu kokkuleppena ning kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul jätta käesolev hagi läbi vaatamata

§ 423

lg 1 p 13 alusel Harju maakohtu rahvusvahelise kohtualluvuse puudumise tõttu, kuivõrd laenulepingutest sätestatud kohtualluvuse kokkulepe on Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 25 lg 5 järgi igal juhul kehtiv ja seega tuleb hagejal pöörduda vaidluse lahendamiseks Läti kohtusse. Lisaks eeltoodule tuleks kohtu hinnangul jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui kohtualluvuse kokkulepe ei oleks kehtiv, kuivõrd hinnates kogumis hageja ja kostja seisukohti ning tõendeid seoses kostja tegeliku elukohaga, leiab kohus, et kostja praegune alaline elukoht (domitsiil) on Lätis. Seega tuleks vaidlus lahendada Läti kohtus ka üldise kohtualluvuse reeglite alusel. 2 Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikli 4 lg 1 järgi tuleb hagi esitada üldjuhul füüsilise isiku elukohajärgse riigi kohtule. Seda, et kostja elab alaliselt Lätis, kinnitavad mh järgnevad tõendid: (

1. i)Läti rahvastikuregistri väljavõte, mille lk-l 8 on toodud kostja elukoha andmed, st kostja elukoht Lätis on xxx (
2. ii)kostja 11.10.2017 hagiavaldus hageja vastu, millest nähtuvalt on kostja avaldanud oma elukohana eelnevalt viidatud Läti aadressi; (iii) OÜ Riia 2. haigla ravidokument, millest nähtuvalt viibis kostja 2017. a suvel ca kuu aja vältel Lätis haiglas ning kostja elukohana on ravidokumendil märgitud Läti aadress; (
3. iv)väljatrükk Läti äriregistrist, millest nähtuvalt on kostja märgitud Läti äriühing SIA „IMG Logistics“ juhatuse liikmena ning kostja elukohariigina Läti. Vastava väljatrüki esitas seejuures hageja ise hagiavalduses viidatud pankrotiasja nr 2-18-1459 raames. Kohus märgib, et vaidluse küll ei ole asjaolus, et Eesti rahvastikuregistri kohaselt on kostja elukohaks Tallinn, kuid Eesti rahvastikuregistri kanne on 2015 aastast ja Läti Rahvastikuregistri kanne 2017 aastast (tlk 39 pöördel). Seega oli tuvastushagi esitamise ajal kostja alaline elukoht Lätis ning on seda ka praegu. Hageja on välja toonud, et veel 09.04.2018 esitas kostja teises kohtuasjas (kus kostja esitas hageja vastu pankrotiavalduse) oma aadressina Tallinna. Kohus leiab, et vastava faktilise asjaolu üle ei saa küll vaidlust olla, kuid kõrvutades vastavat faktilist asjaolu muude eelpool tuvastatud faktiliste asjaoludega ja hinnates elukoha avaldamise konteksti, prevalveerivad muud kostja elukohaavaldused põhjusel, et hageja poolt viidatud asjas märkis kostja oma elukoha menetluse algatajana Eestis asuva äriühingu vastu, mitte kui menetluse nö vastu võtja. Teiste sõnadega – hageja poolt viidatud menetluses pöördus kostja hageja kui Eestis asuva äriühingu vastu kohtusse Eestis, ehk korrektses kohtualluvuse kohas ja kostja enda, kui menetluse algataja elukoha aadress ei omanud tegelikult mingit õiguslikku tähtsust. Eeltoodud kohtualluvuse küsimustest tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust poolte seisukohad seoses väidetavalt käimasoleva sama asja menetlusega Läti kohtus, kuid kohus märgib siiski, et Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 29 lg 1 ja lg 3 sätestavad, et kui eri liikmesriikide kohtutesse on esitatud hagid samal alusel ja samade poolte vahel ning on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu pöörduti esimesena, peab kohus, kuhu pöörduti hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks loobuma (nn „lis pendens“ reegel) ning käesoleval juhul on eelmainitud tingimused tuvastushagi läbivaatamata jätmiseks kohtu hinnangul ka täidetud, kuivõrd: (
4. i)Riia rajooni kohtusse pöörduti esimesena (11.10.2017). Läti kohus on võtnud hagi menetlusse. Seega on kindlaks tehtud Läti kohtu pädevus (Eesti kohus ei saa ise kontrollida, kas asi Läti kohtule allub – selle üle saab otsustada üksnes Läti kohus ise); (
5. ii)vaidlused Lätis ja Eestis toimuvad samade poolte vahel: XXX ja RTS Baltic OÜ; (iii) Lätis ja Eestis esitatud hagid tuginevad samale alusele - kuivõrd Euroopa Kohus oma praktikas leidnud, et samale alusele tuginevad hagid on ka sellised kus esimeses hagis nõudis üks lepingupooltest lepingu täitmist (raha maksmist), teine pool aga taotles hilisemas hagis sama lepingu tühisuse tuvastamist (EKo C-144/86, 08.12.1987, Gubisch Maschinenfabrik KG vs Giulio Palumbo, p-d 2, 3, 11 ja 17-19). Kohus leiab, et ülalkirjeldatuga analoogne olukord on ka antud juhul, mil XXX nõuab ühelt poolt Laenulepingute täitmist, RTS Baltic OÜ nõuab aga teisalt Laenulepingute tühisuse tuvastamist. Sellised hagid tuginevad Euroopa Kohtu praktika kohaselt seega samale alusele. Hagid on seega lahutamatult seotud ning neid ei ole võimalik ega lubatud lahendada eri liikmesriikide kohtute menetlustes. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 3

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses.

§ 173

lg 2 sätestab, et menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle.

§ 168

lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Hageja on palunud kohtul hagi läbivaatamata jätmisel menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel juhinduda

§ 162lg-s 4 sätestatust.

Antud vaidluse tehiolusid arvestades oleks selgelt äärmiselt ebaõiglane nõuda, et hageja hüvitaks mistahes osas kostja menetluskulusid, kuivõrd hageja pöördus Harju Maakohtusse kostja enese poolt teatatud andmete õigust eeldades. Kohus leiab, et

§ 168

lg 2 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, kuivõrd

§ 168lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

Samuti ei kuulu kohtu hinnangul kohaldamisele

§ 162

lg 4 kuivõrd hageja ei saanud mitte teadlik olla vaidlustatavas lepingus sätestatud kohtualluvuse kokkuleppest (hageja ise esitas kohtule vastava lepingu koos hagiga) ja seega ei ole tegemist mingi ebaõiglusega.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks lahendis vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik 2