Obsah (4)

§ 167§ 93§ 171§ 22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-7918 Tsiviilasi Artur V

) § 158 lg 4 alusel. Kohus nõustus pankrotihalduriga, et maksejõuetuse põhjuseks on kriminaalasjades välja mõistetud menetluskulud ja rahatrahvid, mida võlgnik ei suuda kinnipidamisasutuses tasuda. Kohtu hinnangul esinevad alused, mis õigustavad kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmist. Kohustustest vabastamise menetlus on mõeldud sellistele võlgnikele, kes saavad menetluses täita seaduses sätestatud kohustusi, sh rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kohustustest vabastamise menetluse mõttega ei ole kooskõlas see, et võlgnik, kes ei täida võlausaldajate nõudeid, vabastataks menetluse lõppemisel kõikidest oma kohustustest. Kui on 2 ette teada, et võlgnikku suure tõenäosusega kohustustest ei vabastata, ei ole menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades sellise menetluse pidamine otstarbekas. Teisteks põhjustaks võlgniku, kes ei ole pankrotimenetluses ega kohustustest vabastamise menetluses võlausaldajate nõudeid rahuldanud, menetluse algatamine ja tema kohustustest vabastamine võrreldes teiste võlgnikega, kes on võlausaldajate nõudeid rahuldanud, viimastele oluliselt ebasoodsama olukorra. Kohustustest vabastamise menetlus eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamist ning ilma selleta ei peaks võlgnikule kohalduma kohustustest vabastamise regulatsioon ja selle positiivsed tagajärjed. Kuivõrd võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ei viiks eesmärgini, milleks on võlausaldajate nõuete rahuldamine, ja sellist menetlust ei ole otstarbekas pidada, jättis kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kohus märkis, et nõuded võlgniku vastu on olemas ja võlgnikul on kohustus neid täita. Pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad nõudeid, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on jäänud selles esitamata, esitada võlgniku vastu üldises korras (

§ 167lg 1).

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. aprilli 2018 määruse tühistamist osaliselt. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on võlausaldajad pahatahtlikult rikkunud pankrotiseadust (§ 93 lg 1) ega ole täitnud pankrotimäärust, jättes enda nõuded pankrotimenetlusse esitamata, et võlgniku suhtes ei saaks algatada kohustustest vabastamise menetlust. Seetõttu ei ole võlausaldajatel õigust pärast pankrotimenetluse lõppemist võlgniku vastu nõudeid esitada. Juhul kui võlausaldajad võivad edaspidi nõudeid esitada, palub võlgnik algatada kohustustest vabastamise menetluse. Juhul kui võlausaldajad esitavad uuesti nõudeid, tuleb neid trahvida, kuna nad ei täitnud kohtu pandud kohustust ja kuritarvitasid seadust. Võlgnik on teinud kulutusi riigilõivule ja halduritasule ning soovib, et võlausaldajad ei saaks tema vastu hiljem nõudeid esitada; 2) kanti 18.02.2018 võlgniku vangla isikukontole ekslikult 70 eurot. See raha ei kuulu võlgnikule ja võlgnik on palunud selle saatjale tagastada. Seega on võlgniku isikukontol 158,50 eurot. Võlgnik palub määrata haldurile võlgniku vahenditest tasu 158,50 eurot. PANKROTIHALDURI SEISUKOHT
3. Pankrotihaldur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Seisukoha kohaselt: 1) on

§ 93ja § 167 koosmõjust tulenevalt võlausaldaja nõude esitamine tema kujundusõigus.

Nõude esitamata jätmisel ei kaota võlausaldaja nõudeõigust võlgniku vastu; 2) jättis maakohus õigesti kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Võlgnik viibib kinnipidamisasutuses kuni

1. a veebruarini ja uus kriminaalasi võib karistust pikendada kuni
2. a oktoobrini. Kinnipidamisasutuses ei ole võlgnikul võimalik võlausaldajate nõudeid täita, kuigi pankrotiseadus sätestab kohustuse kohustustest vabastamise menetluse ajal tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Lisaks ei ole pankrotimenetluses võlgniku vastu nõudeid esitatud, mistõttu ei ole teada, kas võlgadest vabastamise menetlus on üldse vajalik. Pankrotimenetluse eesmärgiks on aga välja selgitada, millised on nõuded võlgniku vastu. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul vaidlustas maakohtu määrust võlgnik ning seda osas, milles maakohus jättis algatamata võlgniku kohustustest vabastamise menetluse (maakohtu määruse p 8) ja määras kindlaks võlgniku kanda jääva pankrotihalduri tasu suuruse (maakohtu määruse p 6). Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu määrus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata A. Varusoni avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Muus osas tuleb maakohus määrus jätta muutmata.
5. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, mis on sätestatud

§ 171lg 2 p-des 1-5.

17.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 on Riigikohus märkinud, et kui esinevad

§ 171

lg 2 p-des 1-5 ettenähtud alused menetluse algatamata jätmiseks, saab kohus hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. 14.11.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11 on Riigikohus asunud seisukohale, et kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta. 8. Maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud

§ 171

lg 2 p-le 5 ja põhjendanud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmist sellega, et ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei esitanud võlgnik ajutisele haldurile ammendavalt teavet oma võlgade kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on ajutise halduri ettekanne esitatud seisuga 13.07.2017 (tl 25). Samas nähtub asja materjalidest, et ajutine pankrotihaldur on teinud võlgnikule järelepärimise vastavalt

§ 22lg-le 3 ning palunud võlgnikult vastust hiljemalt 09.08.2017 (tl 37).

Võlgnik on esitanud vastuse 02.08.2017 (tl 40-44) ning 18.09.2017 on maakohus kuulutanud välja võlgniku pankroti.

§ 171

lg 2 p-s 5 toodud eeldused on võlgniku pahatahtlikkust iseloomustavad asjaolud, st võlgnik peab olema käitunud raskelt süüliselt. Süülise käitumisega ei ole tegemist näiteks juhul, kui puudused esitatud andmetes on tingitud sellest, et võlgnik on kaotanud ülevaate oma majandusliku olukorra üle ning osaleb menetluses ilma asjatundja abi kasutamata. Praegusel juhul viibib võlgnik vanglas ning ajutisele haldurile esitatud vastuse on ta koostanud ilma asjatundja abi kasutamata. Asjaolu, et täitekulude suurus võib muutuda ja seetõttu ka võlgade suurus, ei ole võlgnikule etteheidetav. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud tuleb kohtul endal välja selgitada. Seega on maakohus, tuginedes

§ 171

lg 2 p-le 5, jätnud põhjendamatult võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Kuna puuduvad seaduses sätestatud alused võlgniku kohustustest algatamata jätmiseks (

§ 171

lg 1 p-d 1-5; Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-121, p 12), on maakohtu määruse p-des 29-31 esitatud põhjendused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks ebaõiged. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõlgendanud ebaõigesti Riigikohtu 17.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 p 10 esimese lõigu viimast lauset. 4 9. Asjaolu, et maakohus on vaidlustatud määruses tsiteerinud

§ 167

lg-s 1 sätestatud võlausaldajate õigust esitada nõudeid ka pärast pankrotimenetluse lõppemist, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ekslik.

1. Riigi Tugiteenuste Keskuse poolt esitatud rahaliste vahendite aruande (tl 153-157) kohaselt on võlgniku isikukontol 193 eurot ning maakohus on võlgniku kanda jääva pankrotihalduri tasu suuruse kindlaksmääramisel sellest lähtunud. Võlgniku väide, et tema isikukontol oli seisuga 19.02.2018 158,50 eurot, on tõendamata.
2. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad A. Varusoni kanda (TsMS § 172 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja