1-18-514/124

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-514 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Pavel Ževnerovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi lühimenetluse korras Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. märtsi 2018 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Pavel Ževnerov (IK 39009162227), apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Pavel Ževnerovi apellatsioon Viru Maakohtu
3. märtsi 2018 peale kriminaalasjas nr 1-18-514 läbi vaatamata. otsuse Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Maakohtu otsus
4. Viru Maakohtu 19.03.2018 otsusega tunnistati Pavel Ževnerov süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust 1.
5. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra ning mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud 3 kuud ja 13 päeva loeti karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud ja 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise algus on 19.03.
6. 1.
7. Sama otsusega mõisteti süüdi ka D.J. ja V.V., kuid nende osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Apellatsioon
8. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Ževnerov, kes palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Ta taotleb kergemat karistust selliselt, nagu prokurör ette pani, st 1 aasta vangistust kohe ja seejärel 1 aasta tingimisi. P. Ževnerov leiab, et mõistetud karistus on liiga range, kuna ta tunnistas end täielikult süüdi ja kahetses. Ta ei saa aru, miks talle algul lubati kokkuleppemenetlust, kuid siis hoopis asi vaadati läbi lühimenetluses. Ringkonnakohtu seisukoht
9. Ringkonnakohus, hinnates apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.
10. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (RKKKm 3-1-1-55-07 p 13).
11. Riigikohus on märkinud, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge nimetatud küsimuse lahendamisel materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16 p 11). 5.
12. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb sellist eksimust eitada, sest maakohus on P. Ževnerovile karistust mõistes seda igakülgselt motiveerinud (otsuse lk 24). Mingeid materiaal- või menetlusõiguslikke rikkumisi ringkonnakohus karistuse mõistmisel ei tuvastanud. 5.
13. Maakohus arvestas karistust mõistes, et P. Ževnerov pani toime kümme II raskusastme kuriteoepisoodi. Ta on varem kriminaalkorras karistatud, sealhulgas varguse toimepanemise eest. Vabanedes vanglast 14.06.2017, pani ta toime terve rida uusi tahtlikke kuritegusid. Arvestades süüdistatava varasemat käitumist, asub kohus seisukohale, et P. Ževnerovi karistamine rahalise karistusega ei ole preventiivsete eesmärkide saavutamise vaatenurgast põhjendatud. Kohus leiab, et karistus uute, tahtlikult toimepandud kuritegude eest ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Samal alusel asub kohus seisukohale, et ei ole otstarbekohane asendada vangistust üldkasuliku tööga. Kohus leiab, et P. Ževnerovit on võimalik mõjutada edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. Kohtupraktika on seisukohal, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RKKKo 3-1-1-99-06). Selliseid asjaolusid P. Ževnerovi puhul ei esine. -2- Kohus on seisukohal, et P. Ževnerovi süüaste on üle keskmise, kuna ta pani toime terve rida vargusi kohe pärast vanglast vabanemist. Seetõttu kohus leiab, et P. Ževnerov väärib karistust, mis on lähedane maksimaalsele ehk 5 aastale. Arvestades aga sellega, et P. Ževnerovi tegevuses ilmneb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 mõttes (puhtsüdamlik kahetsus) ning samal ajal puuduvad karistust raskendavad asjaolud, asub kohus seisukohale, et teda on otstarbekohane karistada veidi kergema karistusega, st vangistusega, mis on veidi üle KarS § 199 lg 2 ettenähtud vangistuse keskmise määra ehk 3aastase vangistusega. 5.
14. Kohtuistungi protokollist (VI kd lk 135 pöördel-136) nähtub, et prokurör taotles karistuseks 3 aastat vangistust, mida lühimenetluses vähendada 2 aastani. Sellest 1 aasta kohe ära kanda ja ülejäänud 1 aasta jätta tingimisi 2 aastase katseajaga. Kaitsja oli sellise ettepanekuga nõus. Seega poolte seisukohad karistuse osas olid maakohtule teada. 5.
15. Maakohus juhindus RKKKo nr 3-1-1-91-07 punktis 6.6 toodud seisukohast, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Antud asjas on vastavad põhjendused toodud maakohtu otsuse lk 24 ja ringkonnakohus nõustub nendega. Seejuures on käsitletud süü suurust, kuriteo toimepanemise tehiolusid, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning põhjendatud, miks karistust ei saa tingimisi mõista. Seega neid apellatsioonis toodud väiteid on juba maakohus käsitlenud. Mis puutub P. Ževnerovi väitesse, et miks talle algul lubati kokkuleppemenetlust, aga seda siiski ei kohaldatud, siis see sõltub menetlusosalistest, kellede sellekohast nõusolekut oli vaja. Süüdistataval ei ole õigust nõuda, et kui tema tahab, siis peab kokkuleppemenetlust kohaldama.
16. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning seetõttu on apellatsioonis toodud taotlus - mõista kergem karistus - perspektiivitu.
17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 7). Lisaks ei ole kohtupraktika kohaselt võimalik jätkuvalt uute kuritegude toimepanemise puhul kohaldada eelnevate karistusega võrreldes leebemaid karistusi (RKKKo 3-1-1-58-13, p 10; 31-1-13-11, p 9.1; 3-1-1-11-10 p-d 6.1-6.2; 3-1-1-12-05).
18. Kohtupraktika kohaselt ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg-le 3 tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.5).
19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Aarne Sarjas -3- /allkiri/ Tiit Lõhmus