Obsah (8)

§ 314§ 310§ 175§ 181§ 289§ 62§ 3101§ 126

Kriminaalasi nr. 1-17-4296 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. jaanuaril 2018.a, Liivalaia kohtumaja, Tallinn Kriminaalasja number 1 – 17-4296 Kohtuko

§ 314

p. 51 alusel A.Vi DNA-proov, mis on saadetud Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti – kustutada riiklikust DNA-registrist kohtuotsuse jõustumisel. Juhindudes

§-st 3101 lg.-st 2,

§ 310

lg.-st 2 jätta taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks kannatanu X1 (endise nimega X ) ja X2 suhtes – läbi vaatamata. Menetluskulud:

§ 175lg.

1 p. 1,

§ 181lg.

1 kohaselt valitud kaitsjale Vladimir Kolgale (Natus Vincere Õigusbüroo, aadress: Narva mnt 7-634, Tallinn, telefonid: +372 55 35 294, +372 58 168 621) makstud tasu kokku summas 1220 (üks tuhat kakssada kakskümmend) eurot – hüvitada riigil.

§ 175lg.

1 p. 1 kohaselt kannatanu lepingulisele esindajale Olga Lossevale makstud tasu kokku summas 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) eurot – jätta kannatanu enda kanda. Asitõend: CD-plaat – jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 14.03.2018.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. SÜÜDISTUSE SISU A.Vit süüdistatakse selles, et tema 01.06.2016.a kella 16 paiku xxx maja trepikojas lõi oma endist elukaaslast X1t ühe korra rusikaga parema õla piirkonda, surus kannatanu vastu seina ja pigistas käega kaelast, samuti xxxx maja juures väljas pigistas kannatanut kaelast. Oma tegevusega tekitas A.V kannatanu X1le füüsilist valu ning tervisekahjustusi – pindmised marrastused parema ja vasaku randme piirkonnas, kolm verevalumit mõõtmetega 2x2 cm parema õlavarre piirkonnas ning pindmised marrastused kaelal vasakul pool ja vasaku õlaliigese piirkonnas. Süüdistuse kohaselt pani A.V toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes, s.o KarS § 121 lg. 2 p. 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 2 11.09.2017.a toimunud kohtuistungil A.V end süüdi ei tunnistanud. Viimase sõna korras avaldas süüdistatav, et kogu olukord on aset leidnud põhjusel, et takistada tema suhtlust lapsega. Kaitsja leidis, et süüdistusaktis loetletud tõenditega on küll tõendamist leidnud, et X1le on vigastused tekitatud, sh pindmised marrastused parema ja vasaku randme piirkonnas, kolm verevalumit mõõtudega 2x2 cm parema õlavarre piirkonnas ning pindmised marrastused kaela vasakul pool ja vasaku õla liigese piirkonnas, kuid kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et loetletud vigastused olid tekitatud just süüdistatava poolt. Kaitsja leidis, et kogu süüdistus on rajatud kannatanu X1(uue nimega X) ütlustele, kelle väitel temale valu ja vigastused põhjustati. Kaitsja hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud vastupidine, et kannatanul X1al sündmuse hetkel ühtegi kehalist vigastust tegelikult ei esinenud. Kohtulike vaidluste käigus palus kaitsja A.Vi õigeks mõista, samuti mõista tema kasuks välja menetluse käigus kantud õigusabikulud. Lähenemiskeelu kohaldamise taotluse palus kaitsja jätta rahuldamata. Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ning leidis, et kohtuistungil uuritud tõenditega on A. Vi süü täielikult tõendamist leidnud. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad, karistust raskendava asjaoluna esineb prokuröri hinnangul isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Kuivõrd süüdistatav ei tööta, leidis prokurör, et rahalise karistuse kohaldamine A.Vi suhtes ei ole põhjendatud. Samuti ei pidanud prokurör vajalikuks kõige raskemaliigilise karistuse, s.o reaalse vangistuse kohaldamist. Seetõttu palus prokurör A. Vi süüdi tunnistada KarS § 121 lg. 2 p. 2 järgi ja karistada teda 6-kuulise vangistusega, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata, määrates katseajaks 1 aasta ja 6 kuud. Prokurör leidis lisaks eeltoodule, et lähenemiskeelu kohaldamise taotlus kannatanu suhtes kuulub rahuldamisele, samas lapse suhtes selle kohaldamist ei pidanud prokurör põhjendatuks. Kannatanu esindaja leidis, et A. Vi süü on täielikult tõendamist leidnud ning palus isiku sellest lähtuvalt ka süüdi tunnistada ning mõista talle tingimuslik vangistus maksimaalse katseajaga või kontrollnõuete kohaldamisega. Lähenemiskeelu kohaldamise taotluse palus kannatanu esindaja samuti rahuldada nii kannatanu enda kui nende ühise lapse suhtes ning kohaldada seda 3 aastaks, keelates suhtluse nii SMS-i, kirjavahetuse kui telefonikõnede teel. Kannatanu toetas oma esindaja seisukohti. Kohtuliku uurimise käigus avaldas kohus kriminaalasjas järgnevad tõendid ning kirjalikud materjalid, mille sisu avab kohus kohtuotsuse motiivides: AS Lääne-Tallinna Keskhaigla 01.06.2016.a tervisekaardi; SA Tallinna Lastehaigla 01.06.2016.a tõendi; isiku läbivaatuse protokollid koos fototabelitega (X1, X2); lähenemiskeelu kohaldamise taotluse (24.04.2017.a, esitatud prokuratuurile) ning teabesalvestise vaatlusprotokolli. Lisaks avaldati kohtuistungil ka A. Vi karistusregistri teade, tõend maksustatava tulu kohta 2014.a, teatis A. Vi keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta 2014.a ning SA Põhja Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku vastus nõudekirjale A. Vi tervisliku seisundi kohta. Prokurör esitas kohtule ka menetluskulusid tõendavad dokumendid, millised samuti lisati toimiku materjalide juurde. Kaitsja poolt esitati lisaks eeltoodule järgnevad tõendid: tunnistaja ülekuulamise protokolli juurde esitatud fototabel A. Vi kohta (tehtud politseiametnik E. Roosilehe poolt) ning lähisuhtevägivalla infoleht. Isikulistest tõenditest kuulati üle kannatanu X1(uue nimega X), tunnistajad X3, X4, X5, X6, X7 ja X
2. Samuti kuulati kohtuistungil üle süüdistatav A.V. KOHTU SEISUKOHT 3 Kohus, kuulanud kohtuistungil ära tunnistajad, uurinud kirjalikke materjale ja tõendeid kogumis, kuulanud ära süüdistatava A.Vi ja kannatanu X1 ning tema esindaja seisukohad, samuti prokuröri ja kaitsja seisukohad, leiab, et süüdistatava süü ei ole antud kriminaalasjas tõendamist leidnud ning A.V tuleb õigeks mõista. Käesoleval juhul heidetakse A.Vile ette KarS § 121 lg. 2 p. 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, mis seisnes selles, et tema 01.06.2016.a kella 16 paiku xxxx maja trepikojas lõi oma endist elukaaslast X1t ühe korra rusikaga parema õla piirkonda, surus kannatanu vastu seina ja pigistas käega kaelast, samuti xxxx maja juures väljas pigistas kannatanut kaelast. Süüdistuse kohaselt heidetakse A. Vile ette kannatanule füüsilise valu ning tervisekahjustuste tekitamist, milleks olid pindmised marrastused parema ja vasaku randme piirkonnas, kolm verevalumit mõõtmetega 2x2 cm parema õlavarre piirkonnas ning pindmised marrastused kaelal vasakul pool ja vasaku õlaliigese piirkonnas. Puudub vaidlus selles, et kannatanul X1 fikseeriti AS Lääne-Tallinna Keskhaigla tervisekaardist (Axxxxxxxxxxx) nähtuvalt 01.06.2016.a vahemikus kell 19:22 – 20:28 (t lk 32) järgmised vigastused: vähesed pindmised marrastused parema ja vasaku käe randme piirkonnas, kolm verevalumit mõõtmetega 2x2 cm parema õlavarre piirkonnas ning pindmised marrastused kaelal vasakul pool ja vasaku õlaliigese piirkonnas. Ligi poolteist tundi hiljem on koostatud ka isiku läbivaatuse protokoll (kell 22.05), milles samuti fikseeritud X1 vigastused, nimelt hematoom parema käe õlavarre esipinnal. Kaelal vasakul pool tuvastati kriimustused ning vasakul õlal hematoom (t lk 34 – 40). Vaidluskese lasub aga sellel, kas eelnimetatud vigastused on põhjustanud A.V oma tegevusega, mis annaks talle aluse inkrimineerida KarS § 121 lg. 2 p. 2 järgi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Sellest lähtuvalt analüüsibki kohus esmalt isikulisi tõendiallikaid, s.o kannatanu ütlusi kogumis tunnistajate ütlustega, et sündmuste käigule õiguslik hinnang anda. Kannatanu X1 esitas kohtuistungil omapoolse versiooni toimunust, milles selgitab, et elas A. Viga koos vahemikus veebruar kuni mai 2016.a. Lahku mindi 24.05.2016.a. 01.06.2016.a A. Vi elukohta aadressile xxxx läks ta põhjusel, kuna
3. mail andis ta temale hoida nende ühise lapse ööbimisega
4. juunini. Seetõttu läks lapsele järgi, tehes seda koos X3ga. Korterisse minnes üritas A temaga seksuaalvahekorda astuda. See tal ei õnnestunud, misjärel muutus ta agressiivseks. Laps oli all vankris ning mingil hetkel helistas talle I, kes ütles, et laps ärkas üles. Koos mindi alla, et laps võtta, ta ülesse tuua ja riided vahetada. Peale riiete vahetamist hakkasid nad Aga rahast rääkima, mis ta võlgu oli, kuid A. V ütles, et kannatanu ei saa temalt midagi. Selle pinnalt kannatanu selgituste kohaselt hakati tülitsema. Kuni nad liftiga alla sõitsid, ütles talle kannatanu, et kui ta sellist juttu ajab, ta rohkem last temale ei anna ja asi lahendatakse kohtu kaudu. Sellele reageeris süüdistatav väga agressiivselt, ei lasknud kannatanut trepikojast välja, lükkas teda eemale, misjärel X1 üritas väljuda teise väljapääsu kaudu, kuid A. V jooksis talle järgi ja hakkas teda seina najal kägistama. Lisaks lõi teda vastu õlga, mille peale tundis kannatanu füüsilist valu. Kannatanu X1 lisas, et sel hetkel oli tal ka laps süles, kes lõi otsaesise vastu seina. Seejärel haaras A tal lapse sülest ja jooksis ära. Kannatanu aga võttis telefoni ja hakkas politseisse helistama. Ütluste kohaselt jooksis A.V maja taha ning väitis, et kannatanu last enam ei näe. Selle peale aga, et kannatanu politseisse helistas, sai A. V väidetavalt väga tigedaks, lükkas kannatanu pikali maha ja hakkas kägistama. Laps oli sellel ajal A süles. Ka sel ajal tundis kannatanu valu. Ütlustest selgub, et seejärel hakkas A taas ära jooksma, seekord maja trepikoja poole, kus seisis tema isa ning kes talle ukse lahti tegi. A jooksiski trepikotta sisse. Sündmust nägid pealt ka tema sõbranna X3 ja naabrid. Kannatanu väite kohaselt vigastused, mis tal tol päeval tuvastati, tekkisid kõik selle intsidendi käigus A. Vi tegevuse tulemusena. Vastates kaitsja küsimustele selgus, et 01.06.2016.a läks ta lisaks lapsele ka oma asjadele järgi ning teistkordsel korterist väljumisel võisid asjad olla Inna käes, laps oli aga kannatanu süles. Kannatanu X1 väitis, et kui sõbrannaga koos trepikojas seisti, oli A temast eespool, pööras ringi ja lõi teda rusikaga vastu paremat õlga ning sellest löögist põrkas ta vastu seina. Löök oli X1 väite kohaselt tugev. Miks hematoom löögi koha peale ei 4 tekkinud, ei osanud kannatanu selgitada, pidades võimalikuks põhjust, et sein on tugevam ja just vastu seina põrkamisest sinikas tekkiski. Kägistamise osas selgitas kannatanu, et A. V tegi seda trepikojas, kahe väljapääsu vahelise seina juures. Siis haaraski A. V temalt lapse ja jooksis välja. Vastates kaitsja küsimustele lisas kannatanu, et tol päeval oli tal seljas roheline seelik ja pluus. Kui ta esimest korda politseisse helistas, jooksis tema sõbranna Ale järgi, pärast kui uuesti kägistas, oli sõbranna tema kõrval. Tunnistaja X3 ütlused on kannatanu omadega kattuvad osas, mis puudutavad nii 01.06.2016.a A.Vi juurde jõudmist kui korteris käimise põhjuseid. Samuti kattuvad ütlused kannatanu selgitustega osas, mis puudutab X1 ja A. Vi omavahelist tüli (vaidlus lapsega kohtumiste üle). Tunnistaja X3 ütluste kohaselt kui liftist koos väljuti, võttis A lapse enda sülle ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Seejärel nad seisid trepikojas, karjusid üksteise peale, vaidlesid, miks X1 ei taha last talle anda ning mingil hetkel osutus laps olema X1 süles. Ühel hetkel surus A käega X1 vastu seina. Samal ajal oli laps X1 süles. Esimesena väljus trepikojast A koos lapsega. X1 ja tema jooksid Ale järgi ning X1 helistas politseile. X1 ja A vahel toimus konflikt ka väljas – mingil hetkel lükkas A X1 jalust maha, X1 kukkus pikali, lõi pea ära ja A hoidis teda kaelast kinni. Konflikti käigus sai X1 vigastusi, seda kaelale ja õlale. Vastates kaitsja küsimustele lisas tunnistaja, et X1t tunneb ta ligi pool aastat, A.Vi aga kaks ja pool aastat. Mingil hetkel olid neil A. Viga ka lähedasemad suhted, kuid sel hetkel kui A tahtis taastada oma suhteid X1ga, olid neil sõbralikud suhted. Tunnistaja nägi ka seda, kui A lükkas X1t vastu õlga, sest X1 üritas trepikojast väljuda ning hoidis teda kaelast kinni. Tunnistaja selgituste kohaselt väljas olles konflikt jätkus ja mingil hetkel osutus X1 maas lamama ning A käega hoidis teda kaelast kinni, I. Košeleva lisas, et algul kui A jooksis trepikojast välja, jooksis tema Ale järele ning mingiks hetkeks jäädi kolmekesi – tema, X2 ja A ning ta palus Al maha rahuneda. Saadigi rahulikult rääkida, selle hetkeni kuni tuli X1 ning andis talle telefoni üle. Olukorda trepikoja ees ta ei näinud. Ütluste kohaselt nägi ta X1 kaelal ka punaseid triipe, seda vasakul pool. A.Vi süüküsimuse lahendamisel on olemas seega kaks isikulist tõendiallikat – kannatanu X1 ja tunnistaja X3, kes vahetult sündmuse juures viibisid ning kelle ütluste baasilt tuleneb väidetav vägivalla toimepanemine A.Vi poolt. A.V seevastu eitab KarS § 121 lg. 2 p. 2 sätestatud tegu täielikult. Siit edasi, otsustamaks isiku süüküsimuse üle, peabki kohus vajalikuks kajastada järgnevat tõendusteavet. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle ka politseiametnik X7, kes sai väljakutse 01.06.2016.a aadressile xxxx ning mille keskmeks oli peretüli lapse jagamise teemal. Kohale jõudes seletasid isikud (kaks naisterahvast ja üks meesterahvas), mis oli juhtunud ja väidetavalt oli toimunud mingi vägivald, kuid mitte politsei nähes. Tunnistaja ei mäletanud enam täpselt vigastusi, mis pooltel võisid esineda, kuid võisid olla mingid sinikad naisterahval ning midagi näitas ta ka kaela juures. Meesterahval olid käte peal lõikehaavad, aga mitte värsked. Väidetava kehalise väärkohtlemise juures ei viibinud ka tunnistaja X4, kes teadis juhtunust läbi X1 sõnade. Ütluste kohaselt, saades juhtunust teada, sõitis ta algul A juurde ning seejärel X1 helistas ja ütles, et nad on TTÜ parklas. X1l märkas ta punetust ning jälgi kaelapiirkonnas ja kätel. X1 sõnade kohaselt kasutas A tema vastu jõudu, tekitades need vigastused, lapsel oli aga laubal punane muhk. Vastates kaitsjale väitis tunnistaja, et tol päeval ta xxxx maja juures siiski ei käinud, mistõttu avaldati

§ 289lg.

1 alusel tunnistaja X4i

1. juuni 2016.a ülekuulamise protokollist ülevalt
2. rida, viimane lause: „Ma tulin maja juurde xxxx ja seal oli juba kohal politsei, kuna mulle helistas X1 ja ütles, et nende vahel, Vi ja X1 vahel oli konflikt.“ Vastuolu ei osanud tunnistaja selgitada, lisades, et sündmusest on möödunud palju aega. Konflikti ennast tunnistaja ei näinud. Isikulistest tõenditest uuriti kohtus ka tunnistaja X6 ütlusi, kes on süüdistatava naaber ning kes selgitas, et tol päeval kavatsesid nad koos mehe ja lapselapsega sõita suvilasse, hakkasid asju autosse panema ja talle meenus, et ta unustas oma koti ning seetõttu läks tagasi. Kui ümber pööras, nägi, et 5 trepikoja ees seisab A ja selja taga seisis neiu, kes lõi teda vastu selga, lükkas A. Vi ja karjus „anna laps tagasi“. Tunnistaja ei saanud trepikotta sisse, kuna nad kogu aeg liikusid seal edasi-tagasi ning tunnistaja arvates oli neiu käitumine väga ebaviisakas. Trepikotta sisenesid nad mingi aeg hiljem, kui A isa tuli alla ning ukse lahti tegi. Siis läks ka A trepikotta ja tunnistaja samuti pääses trepikotta sisse. Pärast andis A lapse enda isa kätte. Tunnistaja ( X3 ), A isa ja laps sõitsid liftiga üles, A väljus trepikojast. Vastates kaitsja küsimustele selgitas tunnistaja, et trepikoja ees väljendas X1 end ebatsensuurselt, seda hoovis teiste laste ees ning lõi A.Vi rusikaga vastu selga ja haaras kätest. Mingeid vigastusi ta X1l ei märganud. Tunnistaja X8selgitas kohtuistungil, et 01.06.2016.a toimunud konfliktist kuulis ta tol päeval läbi lahtiste majaakende. Täpsemalt kuulis karjumist, läks seejärel alla ning selgus, et karjujaks oli X
3. Jõudes alla, nägi M. V, et A hoiab süles last ja teda ründab X1 rusikatega. Seejärel tegi M. V ukse lahti, võttis A käest lapse, läks koos X6 lifti ja sõitsid korterisse. Hiljem sai ta A käest teada, et tüli oli neil omavahel tekkinud seoses lapsega. X1 käitus ebaadekvaatselt ja A ei tahtnud anda last ebaadekvaatsele inimesele. Tunnistaja X8 lisas, et vaidlusalune konflikt ei olnud kannatanu ja tema poja vahel ainus, skandaalid olid neil pidevalt, nii jõu kasutamisega, sõimamisega kui ropendamisega. Tihti oli nende skandaalide algatajaks X
4. X8 märkis, et ajal mil ta politseinike vahendusel lapse X1le üle andis, ta X1l vigastusi ei näinud. Ka tunnistaja X5 ei näinud vaidlusalust konflikti vahetult (s.o mis väidetavalt oli toimunud trepikojas ja maja taga), kuid selgitas, et X1 ja A.V läksid lahku 24.05.2016.a ning seda päeva mäletab tunnistaja hästi, kuna helistas Ale ja hääle järgi sai aru, et midagi on juhtunud. Saabudes A juurde, nägi, et A on masenduses ja kuulis, kuidas X1 Ad alandas. Korterisse minnes nägi veel, et köögis istusid kaks last, lapsed hakkasid X1 kisa pärast nutma ja A üritas neid rahustada. Tunnistaja lisas, et X1 tuli perioodiliselt A juurde, alandas teda ja üritas ärritada. Tunnistaja X5 mäletas ka seda, mis juhtus
5. juunil 2016.a. Nimelt tuli ta tol päeval A maja juurde, nägi konflikti A ja X1 vahel. A kaitses ennast X1 rünnaku eest, kes üritas teda lükata, tõugata, tirida ja lüüa. A X1t tema nähes ei peksnud. Tunnistaja mäletab, et ta nägi küll Al kahjustusi, kuid X1l mitte ning samal ajal, kui ta Vit, X1t ja X3t nägi, oli laps A süles, kes üritas last oma rinnaga X1 löökide eest kaitsta. Seda, kuidas X1 maas pikali oleks olnud ja A. V lapsega süles teda kaelast kinni oleks hoidnud, tunnistaja näinud ei ole. A.V eitas oma süüd täielikult ning selgitas kohtuistungil, et tal olid lähedased suhted nii X3ga kui X1ga. Mingil hetkel tahtis ta X1t tagasi ja hakati taas koos elama tema vanemate juures. X1st ja Ist said aga sõbrannad. X1ga lõppes neil suhe 24.05.2016.a, kuna X1l tekkis suhe Nga (X4iga). X3 teadis, et tema suhted X1ga on lõppenud ning üritas temaga (A. Viga) suhteid uuendada. Süüdistataval oli aga tol hetkel sellest ükskõik. Lapse kasvatamisega tegeles põhiliselt tema ja ta vanemad, põhjuseks X1 kergemeelne eluviis. Tol päeval, kui lahku mindi (s.o 24.05.2016.a) oli ta masenduses ning vältimaks konflikti, viis Igor ta ära. X1 käitumine oli tol päeval agressiivne, ta küünistas teda (A. Vi) ja noris tüli. Ka armid paremal käel sai ta
6. mail. Süüdistatava poolt antud ütluste kohaselt 01.06.2016.a toimus korteris konflikt auto pärast. Eelnevalt aga, sisenedes korterisse, et hakata X1 asju pakkima, hakkas X1 A asju laiali loopima. Füüsilist jõudu ta X1 suhtes ei kasutanud. Skandaali põhjustas X1 väljaütlemine selle kohta, et A. V ei ole lapsele keegi ja last näeb ta ainult kohtu kaudu, olles ise seejuures väga agressiivne. X3 oli A. Vi selgituste kohaselt nende kõrval. Trepikojas olles ei kasutanud ta X1 vastu füüsilist jõudu, vaid rahulikult läks lapsega, X1 aga karjus ja ründas teda. Samuti ei tõuganud süüdistatava väitel ta X1t maha ega ole teda kägistanud. Küll aga tegi seda X1, kes teda riivas, küünistas ja T-särgist tiris, seda hetkel kui laps oli tema (A. Vi) süles. X1 oli ebaadekvaatne. Trepikoja juurde tuli A. V selgituste kohaselt tagasi põhjusel, et laps üle anda oma isale ning et vältida olukorda, kus laps kogu konflikti pealt näeks. X1l ega lapsel ta vigastusi ei näinud. Koha peale tulnud politsei vaatas neid ka kolmekesi üle. A. Vi hinnangul oli X1 käitumine ebanormaalne, ründav ning X1 hüppas talle ise peale. A. V lisas, et selline käitumine on X1 puhul tavaline, kuna ta ei suhtu temasse hästi. A.Vi seisukohalt oli kogu sündmus väljamõeldud plaan, et takistada tema kohtumist lapsega. 6 Kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate ütlusi kogumis vaagides nendib kohus, et käesoleval juhul on A.Vi süüküsimuse lahendamisel tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, mis kohtupraktikat arvesse võttes on küllaltki tavapärane selliste süütegude puhul. Eksisteerimas on kaks isikulist tõendiallikat – kannatanu X1 ja tunnistaja X3, kes otsesõnu väidavad, et A.V pani toime kehalise väärkohtlemise X1 suhtes, samas kui A.V eitab temale inkrimineeritud kuritegu täielikult. Kohtupraktikas kehtib üldpõhimõte (millele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus, vt näiteks RK 3-1-1-94-04), et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõikide asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu – hinnata argumente kogumis. Eeltoodud mõttest tulenevalt kohus järgnevalt selgitabki, miks kohtu siseveendumus kujunes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise kasuks. Kannatanu X1 ja tunnistaja X3 ütlustele hinnangu andmisel arvestab kohus eeskätt nende omavahelise tutvumise tagamaid, aga ka nende suhteid A.Viga. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja Maksim Vi (kes on süüdistatava A. Vi isa ning kelle juures süüdistatav ja kannatanu elasid) ütlustest selgus, et nö skandaale ja konflikte on olnud X1 ja A.Vi vahel varemgi, seda korduvalt ning tihtipeale oli skandaalide algatajaks just X
7. Ka tunnistaja X5 selgitas kohtuistungil, et perioodiliselt tuli kannatanu ise A. Vi juurde, teda alandama ja ärritama. Kogu sündmusele valgust heites ei saa kohtu hinnangul jätta tähelepanuta tõika, et nii X3 kui X1 on mõlemad olnud süüdistatavaga suhtes. Tõsi, X3 ajal, mil X1 ja A.V olid lahku läinud, kuid ajal, mil X1 A.Viga taas koos hakkas elama, jäid X3l A.Viga püsima pigem sõbralikud suhted. Seejärel said nii X3st kui X1st sõbrannad. Kohtuistungil selgus seegi, et A.Vi ja X1 vahel oli suhtes olnud ka eelnevalt pingelisemaid aegu, s.o ajal, mil kannatanu rasedaks jäi ning Narva sõitis ja seal uut suhet alustas. Tol hetkel kannatanu eeldas, et A.V võib olla lapse bioloogiline isa, mis hilisemalt tingis ka suhte uuesti proovimise, kuid tegelik lapse põlvnemine polnud selge. Algselt kandis laps perekonnanime S (s.o A. Si järgi, kellega X1l suhe oli), kuid peale DNA-ekspertiisi määramist, mil selgus, et A. S siiski lapse isa ei ole, kanti sünniakti X4 (kes samuti kohtuistungil ütlusi andis). Kuid ka see vaidlustati tsiviilasja nr 2-17-10765 raames, mil tuvastati, et X2 isa on A.V ning sünniakti tehtud kanne tunnistati ebaõigeks. X1 ja A.Vi taas proovile pandud suhe siiski ei toiminud ning lahku mindi 24.05.2016.a, kuna X1 alustas suhet X4iga, kes, kohtuistungil selgudes, oli varasemalt A.Vi sõber. X3 aga üritas seejärel A. Viga suhteid uuendada, kuid nagu väitis süüdistatav, oli tal sellest juba tol hetkel ükskõik. Eeltoodut arvesse võttes saab tõdeda, et kannatanu ja süüdistatava omavahelised suhted olid periooditi küllaltki keerulised ja pingelised ning 01.06.2016.a toimunud tüli eskaleerumise peamiseks põhjuseks oli laps, eelkõige X1 väljaütlemine selle kohta, et A. V ei ole lapsele keegi ja last näeb ta edaspidi kohtu kaudu. See omakorda päädis kogu sündmuste ahela, kuid mille puhul ei ole ainutähtis, mis väidetavalt toimus trepikojas ja kortermaja taga, vaid ka selle üldpilt. Nagu kohus märkis ning mis selgus ka kohtuistungil, oli tüli peamiseks põhjuseks lapse jagamise temaatika, sellele viitasid oma ütlustes ka tunnistajad X8ja X
8. Samuti on see kajastatud lähisuhtevägivalla infolehes (t lk 78, kohus juhib tähelepanu, et selles on kajastatud A. Vi vigastused – kriimustused käel, X1 vigastuste olemasolu sellelt ei nähtu). Nii selgitas X6 kohtuistungil, et tol päeval nägi ta A. Vi trepikoja ees seismas ja tema taga X1t, kes lõi Ad vastu selga, lükkas teda ning karjus „anna laps tagasi“, X1 käitumine oli sel hetkel väga ebaviisakas, ta väljendas end ebatsensuurselt, heidutamata teadmisest, et hoovis olid ka teised lapsed. Samal ajal lõi X1 A. Vit 7 rusikaga selga ja haaras kätest, kuid mingeid vigastusi tunnistaja X1l ei märganud. Sama selgitas kohtuistungil ka tunnistaja X9, kes tol päeval kuulis süüdistatava ja kannatanu vahelisest konfliktist läbi lahtiste majaakende, jõudes aga alla, nägi M. V, et A hoidis last süles ja teda ründas X1 rusikatega, mis on kattuv tunnistaja X6 ütlustega. Hiljem sai M. V teada, et tüli oli tekkinud seoses lapsega. Nii nagu tunnistaja X6, ei näinud ka X8 X1l mingeid vigastusi. Sama konflikti nägi pealt ka tunnistaja X5, kelle ütlustest tuleneb, et A kaitses ennast X1 rünnaku eest, kes üritas teda lükata, tõugata, tirida ja lüüa. A X1t X5 nähes ei peksnud. Tunnistaja X5 mäletab sedagi, et nägi Al kahjustusi, kuid mitte X1l. Ütlused kattuvad M. Vi ja X6 ütlustega osas, et tollel hetkel oli laps A.Vi käes, kes üritas last enda rinnaga X1 löökide eest kaitsta. Süüdistatav ka ise kinnitas kohtuistungil, et füüsilist jõudu ta X1 suhtes ei kasutanud, küll aga on X1 ise olnud tema suhtes agressiivselt meelestatud, seda näiteks lahkuminemise päeval, 24.05.2016.a, mil ta A. Vi küünistas ja tüli noris. Ka armid paremal käel sai ta
9. mail (mis on fikseeritud ka fototabelil, t lk 75-76). Süüdistatav kinnitas sedagi, et trepikojas olles ei kasutanud ta X1 vastu füüsilist jõudu, vaid X1 ise ründas teda. Samuti ei tõuganud ta X1t maha ega kägistanud. Küll aga küünistas X1 teda, tiris T-särgist ning seda hetkel kui laps oli A. Vi süles. Eeltoodud väide kattub ka tunnistajate X5, M. Vi ja X6 ütlustega. On küllaldaselt tõendusteavet läbi tunnistajate ja süüdistatava ütluste selle kohta, et X1 käitumist iseloomustas agressiivsus. Tõsi, 01.06.2016.a aset leidnud sündmuse näol oli tegemist emotsioonide ajel tekkinud konfliktiga, mis tõusetus seoses lapse jagamisega, kuid läbivalt jäi kõlama, kuidas X1 ise xxxx maja ees A.Vit rusikatega peksis ja ründas. Kannatanu agressiivsest käitumisest annab mõningaid märke ka fototabel A.Vist (t lk 75-76), milles selgelt nähtuvad küünistusjäljed A. Vi kätel ning mis A. Vi väitel just kannatanu põhjustas. Seega vaagides, mis tegelikult 01.06.2016.a kella 16.00 ajal xxxx trepikojas ja majast väljaspool toimus ning millega on ka süüdistus sisustatud, et A.V lõi X1t ühe korra rusikaga parema õla piirkonda, surus kannatanu vastu seina ja pigistas käega kaelast ning maja juures väljas pigistas kannatanut kaelast, on see kohtu hinnangul rajatud üksnes kannatanu ja tunnistaja X3 ütlustele, mille usaldusväärsuses on kohtul alus kahelda. Kohus kordab, et käesoleval juhul ei olegi vaidlust selles, et X1l esinesid järgmised vigastused – pindmised marrastused parema ja vasaku randme piirkonnas, kolm verevalumit mõõtmetega 2x2 cm parema õlavarre piirkonnas ning pindmised marrastused kaelal vasakul pool ja vasaku õlaliigese piirkonnas. Vaidluskese lasub seevastu asjaolul, kas need vigastused tekitas A.V või mitte. Kohtu hinnangul on antud juhul süüdistuse paikapidavuses tekkinud kahtlused ning analüüsides sündmuse tervikpilti, tuleb nii kannatanu kui tunnistaja X3 ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kohus märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt on tõendite hindamisel elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega (vt RK nr 3-1-1-7-11). Riigikohus on korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, vaid oluline on hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RK nr 3-1-1-3-10). Nii tunnistaja X3 kui kannatanu X1 ütlustest tuleneb, et A.V on nii trepikojas kui majast väljaspool väidetavalt kannatanut kägistanud (süüdistuses märgitu kohaselt kaelast pigistanud). Kohus ei lükkagi ümber fakti, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus verbaalne konflikt, kuid A. Vi poolt kehalise väärkohtlemise toimepanemises kohus ei veendunud. Eeskätt ei anna sellele paikapidavat tõendusteavet isiku läbivaatuse protokoll (t lk 34 – 40), milles on küll fikseeritud kannatanul kriimustused ja hematoomid, kuid tähele tuleb panna, et uurimistoimingu algus oli 22:05, kui sündmus ise leidis aset kella 16.00 ajal. Kohus nõustub siinkohal kaitsja käsitlusega, et sellise tugeva löögi tagajärjel, mis tulenes kannatanu ütlustest, s.o vastu paremat õlga (vt 11.09.2017.a protokoll, lk 9, t lk 22) ning mille tulemusena põrkas kannatanu väidetavalt koridoris vastu seina, peaks selle tulemusena tekkima hematoom löögi piirkonda, aga ka kohta, kus kannatanu vastu seina põrkas, seega 8 ka parema õla tagumisele osale. Seal aga mingeid kahjustusi ega turset ei tuvastatud. AS LääneTallinna Keskhaigla (EMO) tervisekaardiga on samuti vigastused fikseeritud, mille kohaselt saabus X1 haiglasse kell 19:22 ning mille põhjuseks oli konflikt lapse isaga. Samas on EMO tervisekaardis kajastatud, et lapse isa korduvalt ja agressiivselt haaras kannatanul käest kinni, kägistas, lükkas pti külge ja üritas kukutada põrandale. Vaadeldes kannatanu fotot (t lk 39) on X1 kaelal tõepoolest kaks punetavat triipu, kuid kohtu hinnangul ei teki sellised punetavad triibud (kriimustused) ei kägistamise ega pigistamise tagajärjel ning ei ole kägistamisele omased. Eelkõige tugineb kohus siinkohal üldinimlikule ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Veel on EMO tervisekaardis kajastatud, et lapse isa olevat kannatanut (patsienti) korduvalt agressiivselt käest haaranud (mis tugineb raviarst Julia Kägonenile jagatud selgitustele X1 poolt), kuid kohtuistungil selgus nii süüdistatava kui tunnistajate (M. Vi, X6, X6) ütlustest, et trepikoja ees ründas X1 hoopis ise kätega A.Vi, seega ei ole välistatud, et süüdistuses märgitud marrastused parema ja vasaku randme piirkonnas võisidki tekkida trepikoja ees toimunud rüseluse käigus, mil A. V üritas last X1 löökide eest kaitsta. Puutuvalt majast väljaspool toimunud kehalisse väärkohtlemisse, mille väidetavalt A. V toime pani, on samuti kohtu hinnangul kaheldav, kas selline tegu ka tegelikult aset leidis. Kohus ei välista, et kannatanu võis joostes kukkuda, kuid süüdistuses etteheidetud ja kannatanu ütlustest tulenev kaelast pigistamine selliselt, et A.V, laps süles, lükkas X1 pikali ja samal ajal kägistas, ei ole kuigivõrd usutav ega haaku üldiste loogikareeglitega. Veelgi enam, ei ole sellisele tähelepanuväärsele asjaolule (laps süles ja samal ajal maas lamava inimese kägistamine) viidanud kordagi oma ütlustes X3, kes küll olevat näinud, kuidas A. V maha kukkunud X1t kaelast kinni hoiab, kuid sellise tähtsa asja, et samal ajal oli A. Vi süles ka laps, täielikult märkimata jätab. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et tunnistaja X3 ütluste põhjal jõudis politsei kohale 7-10 minuti jooksul, seega küllaltki ruttu. Tunnistajana üle kuulatud politseiametnik X7 selgitas, et sündmuskohale jõudes seletasid isikud (kaks naisterahvast ja üks meesterahvas), mis oli juhtunud ja väidetavalt oli toimunud mingi vägivald, kuid mitte politsei nähes. Tunnistaja X7 ei mäletanud enam täpselt vigastusi, mis pooltel võisid esineda, kuid võisid olla mingid sinikad naisterahval ning midagi näitas ta ka kaela juures, meesterahval olid käte peal lõikehaavad, kuid mitte värsked. Seega ka politseiametniku ütlustest ei selgu selliseid konkreetseid asjaolusid, mille pinnalt saaks jaatada, et sinikad tekitati just A. Vi poolt, sest politseiametnik vaid nentis, et mingid sinikad võisid olla, samas nende tekkemehhanism ja aeg ei ole konkreetselt tuvastatav. Tuleb märkida sedagi, et politseiametniku ütlustest tulenev väide, et naisterahvas näitas midagi ka kaela juures, ei anna vettpidavat tõendusteavet selle kohta, et A.V oleks kannatanut kägistanud või kaelast pigistanud, mida süüdistuse kohaselt ette heidetakse. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei ole kannatanu kaelal olevad kriimustused kägistamisele ja pigistamisele omased ning millised võisid tekkida ka kannatanu kukkumise tagajärjel kortermaja taga või muu tekkemehhanismi tulemusena. Tõendeid kogumis hinnates, ei pea kohus kannatanu ja tunnistaja X3 ütlusi usaldusväärseteks, seetõttu jätab kohus need muust tõendusteabest kõrvale. Võttes arvesse X1 ja A.Vi varasemat suhtlust, ka eelnevaid korduvaid konflikte, samas teadmist, et ka X3 on süüdistatavaga lähedasi suhteid omanud, eksisteerib kahtlus, et nende omavahelised ütlused on kooskõlastatud ning lähtuvad vaid kannatanu versioonist 01.06.2016.a toimunud sündmuse kohta. Kohus, nõustudes süüdistatavaga, leiab, et selle üheks põhjuseks võib olla vaidlus lapse jagamise üle ja nagu kohus eelnevalt isikulistest tõenditest välja tõi, päädis konflikt suurel määral X1 väljaütlemisest selle kohta, et A.V näeb edaspidi oma last vaid kohtu kaudu. Kohtu hinnangul annab see aluse arvamuseks, et X1 ütlused ja seeläbi ka X3 ütlused on kantud tahtest heita A.Vile sedavõrd halba varju, mis lapse jagamise ja suhtluskorra küsimuse lõpetaks, seda kannatanule kasulikel motiividel. Eeltoodu alusel ei pea kohus ka X4i ütlusi usaldusväärseks, kuna tema teadmine sündmusest põhineb läbi kannatanu ütluste. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu kaudsete tõendite näol tuleb neid erilise 9 tähelepanelikkusega hinnata kogumis teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Seda, et tunnistaja konflikti ise vahetult pealt ei näinud, kinnitas X4 ka kohtuistungil. Samas asjaolu, et tunnistaja märkas X1l punetust kätel ja kaela piirkonnas, ei tõenda veel süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, kuivõrd kohus jõudis selles osas teistpidisele seisukohale ning põhistas eelnevalt, kuidas ning mil moel võisid tegelikult vigastused kannatanule tekkida ning mis osas tugines kohus üldteada elulistele asjaoludele. Seega jätab kohus ka X4i ütlused tõendikogumist kõrvale. Kohtuistungil tõendina uuritud teabesalvestise vaatlusprotokoll (t lk 46-55) küll kinnitab fakti, et politseisse helistati ning teatati lapse vargusest (kuigi tegemist oli kannatanu ja süüdistatava omavahelise tüliga lapse jagamise osas) ning ka soovist kannatanu poolt avaldus kirjutada põhjusel „… et ta peksab ja nüüd varastas lapse…“ (t lk 51), kuid Häirekeskusele tehtud kõne ei kajasta sündmuse tervikpilti, vaid jällegi kannatanu versiooni toimunust. Häirekeskusele tehtud kõne on küll vaadeldav ühe tõendina mitmest, kuid kohus ei pea ka teabesalvestist selliseks tõendiks, et selles kajastatud info põhjal A.V süüdi mõista. Kohtuistungil uuriti tõendina ka lapse X2osas koostatud läbivaatuse protokolli (t lk 41-43) ning SA Tallinna Lastehaigla tõendit nr xxxxx (t lk 33), milles on tuvastatud, et X2l esinesid peapiirkonnas pehmete kudede põrutused ning vasaku ülajäseme piirkonna joonmarrastused. Kohus möönab, et on äärmiselt kahetsusväärne, et kogu sündmuste jada pidi pealt nägema ligi aastane laps, kes mõlema vanema poolt sündmuste keerisesse tõmmati, kuid kohus eeltoodud tõenditel siiski pikemalt ei peatu, seda põhjusel, et lapse kehalist väärkohtlemist ei ole A.Vile süüdistuse kohaselt ette heidetud ning ka siinkohal leiab kohus, et kogu toimunud sündmuse osas tõusetunud kahtluste valguses ei ole selge, kuidas ning mil viisil lapse otsmikule hematoom tekkis. Veelgi enam, ei ole prokurör pidanud vajalikuks selles osas A.Vile süüdistust esitada. Eeltoodud kaalutlustel kohus X2osas koostatud läbivaatuse protokollil (t lk 41-43) ning SA Tallinna Lastehaigla tõendil nr xxxxx (t lk 33) pikemalt ei peatu. Prokuröri poolt tõendina esitatud 20.06.2016.a psühhiaatriakliiniku vastusega seonduvalt (t lk 61), milles on märgitud, et A.V külastas psühhiaatriakliinikut
10. aastal, diagnoosiga spetsiifiline artikulatsioonihäire, korduv pöördumine oli 17.02.2015.a, diagnoos segatüüpi ja muud isiksushäired, mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomiteta, esitas kaitsja vastuväite, kuna tema hinnangul ei oma selline tõend käesolevas kriminaalmenetluses tähtsust. Kohus, analüüsides tõendi sisu, leiab nõustudes kaitsjaga, et tõenduslikku väärtust see kriminaalasja menetlemisele ei anna, vaid kirjeldab A.Vi tervislikku seisundit sündmusest eelnenul ajal, mis etteheidetava kuriteosündmusega mingit seost ei oma. Kohus märgib, et KarS § 121 vaadeldava koosseisu (s.o kehalise väärkohtlemise) rünnatav õigushüve on inimese tervis – nii kehaline kui vaimne heaolu ning selliste süütegude tõendamisel on üheks olulisemaks tõendiks just kannatanu ütlused, aga ka tunnistajate ütlused, kes vahetult konflikti pealt on näinud. Kohus ei saa kriminaalasja lahendades ning otsust langetades juhinduda ainuüksi kannatanu poolsest versioonist toimunu kohta, vaid peab analüüsima sündmust tervikuna – kaaluma kõiki asjaolusid, motiive ja eesmärke. Käesolevas kriminaalasjas selle keskse küsimuse lahendamisel, kas A.V pani toime KarS § 121 lg. 2 p. 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning põhjustas oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi (pindmised marrastused parema ja vasaku randme piirkonnas, kolm verevalumit mõõtmetega 2x2 cm parema õlavarre piirkonnas ning pindmised marrastused kaelal vasakul pool ja vasaku õlaliigese piirkonnas) tõusetusid sellised ebakõlad, mida kohus süüdistatava kahjuks ei tõlgenda. Kriminaalmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta (RK 3-1-1-33-08). See omakorda tähendab, et

§ 62

p. 1 kohaselt peab kohtu veendumus kujunema küsimuses, kuidas 10 sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Iga kriminaalasja eripära arvesse võttes, kujundab seda arutav kohtukoosseis oma seisukoha vaid konkreetses kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt, analüüsides tõendamiseseme asjaolude esinemist või puudumist seega iga kaasuse puhul erinevalt. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt RK 3-1-1-82-06; RK 3-1-1-113-12). Kohus seda eelnevalt ka tegi, põhistades oma seisukohta, miks leiab, et A.V tuleb tuginedes antud kaasuses esinevale tõendusteabele õigeks mõista. Kohtu hinnangul A.Vile etteheidetud süüteokoosseisu näol puudub KarS § 12 mõttes nii objektiivne kui subjektiivne külg. MENETLUSKULUD:

§ 175lg.

1 p. 1 kohaselt on menetluskuludeks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 181lg.

1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid (mis kajastavad tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavaldusega seotud menetluskulude jaotuse aluseid). Seega

§ 175lg.

1 p. 1,

§ 181lg.

1 kohaselt valitud kaitsjale Vladimir Kolgale (Natus Vincere Õigusbüroo, aadress: Narva mnt 7-634, Tallinn, telefonid: +372 55 35 294, +372 58 168 621) makstud tasud kokku summas 1220 eurot tuleb A. Vile hüvitada riigil. Kuivõrd kohus mõistab A. Vi õigeks, tuleb

§ 175lg.

1 p. 1 kohaselt kannatanu lepingulisele esindajale Olga Lossevale makstud tasu summas 1250 eurot kannatanul endal kanda. LÄHENEMISKEELD:

§ 3101sätestab lähenemiskeelu kohta otsuse tegemise alused.

Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel (mis kohtuistungil ka esitati) võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat.

§ 3101lg.

2 alusel lahendab kohus lähenemiskeelu taotluse käesoleva seadustiku §-s 310 sätestatud korras.

§ 310

kajastab tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta otsuse tegemise aluseid ning mille lõike 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Eeltoodud sätetest juhindudes jätab kohus taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks kannatanu X1 ja X2suhtes läbi vaatamata. ASITÕEND:

§ 126lg.

3 p. 1 kohaselt kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. 11 Seega

§ 126lg.

3 p. 1 alusel jätab kohus CD-plaadi kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. Lõpetuseks viitab kohus, et

§ 314

kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas: 1) õigeksmõistetu nimi; 2) süüdistatava õigeksmõistmine karistusseadustiku paragrahvi, lõike ja punkti järgi; 3) tõkendi tühistamine; 4) tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise meetmete tühistamine; 5) asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed; 51) riiklikus sõrmejälgede registris ja riiklikus DNA-registris sisalduvate andmete kustutamine; 6) otsus taotluse kohta hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt ning 7) kohtuotsuse peale edasikaebamise kord ja tähtaeg. Süüdistusakti punkti 10 kohaselt on A.Vi DNA-proov saadetud EKEI´le 16.06.2016.a. Seega

§ 314

p. 51 alusel A.Vi DNA-proov, mis on saadetud Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti tuleb riiklikust DNA-registrist kohtuotsuse jõustumisel kustutada. Kohus juhindub

§-dest 126 lg. 3 p. 1; 3101 lg. 2; 310 lg. 2; 175 lg. 1 p. 1; 181 lg. 1; 311; 312; 314. Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/ 12