KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Merit Helm Määruse tegemise aeg ja koht 29. mai 2018.a, Tallinn; kirjalik menetlus Tsiviilasja number 2-18-3283 Tsiviilasi Xxxkaebus koht

§ 132

lg 2, mille kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Avaldusega koos oli esitatud järgmised dokumendid: Swedbank panga arvelduskonto väljavõte, laste sünnitõendite skaneeritud koopiad, Maksu-ja Tolliameti poolt väljastatud tõend väljamaksete kohta, Eesti Töötukassa otsus arveloleku lõpetamisest, tööleping. Kõik eespoolnimetatud dokumendid (v.a. laste sünnitõendid) olid digitaalselt allkirjastatud väljastajate poolt. Kohtutäiturile 05.02.2018 esitatud avaldus koos lisadega on antud kaebusele lisatud.

1. 08.02.2018 avaldaja on saanud kohtutäiturilt sissetuleku arestimise akti, mille järgi kui võlgniku sissetulek kuus ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust (2018.a. kehtiv palga alammäär 500 eurot) või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust (2018.a. kehtiv tunnitasu alamäär 2.97 eurot) kuulub arestimisele 20% sissetulekust. Eelnimetatud arestimise skeem rakendub ka juhul, kui võlgniku ülalpeetavatest tulenevalt on mittearestitav sissetulek suurem või võrdne võlgniku tegeliku sissetulekuga. Eespoolnimetatud sissetuleku arestimise akt on kaebusele lisatud. Avaldaja ei olnud antud otsusega nõus, ning esitas 08.02.2018 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale.
2. 09.01.2018 hakkas täitemenetluse seadustikus kehtima säte (

§ 132

lg 1²), mille kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Samal ajal jäi kehtima säte (

§ 132

lg 2), mille kohaselt suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. 5. Avaldaja 05.02.2018 sõlmitud töölepingu järgi töötab avaldaja 7 tundi päevas 35 tundi nädalas, ning tema brutopalk on 2,97 eurot tunnis. Töölepingu järgi hakkab avaldaja igakuiselt saama töötasu, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

§ 132

lg 1² kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. 6. Avaldajal on 2 alaealist last, ehk siis on olemas seaduslikud ülalpeetavad. Avaldaja peab täitma ülalpidamiskohustust vastavalt Perekonnaseadusele § 16 lg 1-2.

§ 132

lg 2 kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 7. Võttes arvesse mõlemad eespoolnimetatud täitemenetluse seadustiku sätted (

§ 132

lg 1²,

§ 132lg

§ 217lg 1.

1. 01.03.2018 tehtud otsuses keeldus kohtutäitur mittearestitava summa suurendamisest. 08.02.2018 koostatud arestimisakt oli muudetud 28.02.2018 väljastatud arestimisaktiga. 2 Õigusselguse huvides, parandas kohtutäitur 28.02.2018 muudetud aktiga 08.02.2018 väljastatud sissetuleku arestimise akti sõnastust järgmiselt: „Arestimisele kuulub 20 % palga alammäära suurusest või vastavast osast nädala või päeva sissetulekust, säilitades võlgnikule seejuures vähemalt toimetulekupiiri suurune summa (2018a 140,00 eurot). Arestimisele ei kuulu tunnitasu alammäära (2018a 2,97 eurot) ületavast osast 1/3 palga alammäärast ülalpeetava kohta. Ülalpeetavate arv 2.“.
2. Kohtutäituri seisukohalt muudetud aktiga tema on võtnud arvesse ülalpeetavaid lapsi. Avaldaja seisukohalt aga mitte. Kohtutäituri seisukoht on järgmine: Võlgnik on kohtutäiturile ette heitnud, et kohtutäitur endiselt ignoreerib

§ 132lg-t 2.

Kuna arestimisele mittekuuluva summa määramisel kohtutäitur ei rakenda

§ 132lg-t 2, ning sellega rikub nii minu, kui ka minu laste õigusi.

Kohtutäitur selgitab siinkohal võlgniku sissetuleku arestimise aluseks olevate seaduse sätete rakendamist. Täitemenetluse seadustiku § 132 lg 1 tulenevalt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Nimetatud sätte osas on oluline mõista, et see kehtestab palga alamamäära nõude vaid võlgniku suhtes, ega näe ette erisusi ülalpeetavate osas. 10.

§ 132

lg 12 tulenevalt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti täitemenetluse seadustiku § 132 lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Eelnevast tulenevalt, rakendatakse

§ 132

lg 12 koostoimes

§ 132

lõikega 1, ehk arestimisel arvestatakse üksnes võlgnikule ettenähtud palga alammäära osaga ning arestida võib ka kuni 20 protsenti sissetulekust, mille suurus on väiksem või võrdne palga alammääraga. Eeltoodud seisukohta toetab ka seaduse eelnõu seletuskiri (280 SE II ME), mille kohaselt sätestatakse täitemenetluse efektiivsuse tõstmise eesmärgil võlgniku kohustus tasuda täitemenetluses oleva rahalise nõude täitmiseks kuni 20 protsenti igasugusest füüsilise isiku saadavast sissetulekust, mis ületab kehtestatud toimetulekupiiri. Eelnõu seletuskirja kohaselt eristatakse arestivaba miinimum töötasu alammäärast. 05.02.2018a esitatud avalduses on võlgnik taotlenud, et kohtutäitur määraks igakuiselt arestimisele mittekuuluva summana 473,34 eurot (täiskasvanu toimetulekupiir 140 + esimene ülalpeetav 500/3 + teine ülalpeetav 500/3 = 140 + 166,67 +166, 67 = 473,34).

§ 132

lg 12 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Kuna antud seadusesättes puudub viide toimetulekupiiri erisustele ülalpeetavate olemasolu korral, arvestatakse

§ 132lg 12 rakendamisel toimetulekupiiri üksnes võlgniku kohta.

Kohtutäituri poolt 08.02.2018 väljastatud aktides on selgelt märgitud, et arestimisel peab võlgnikule säilima vähemalt toimetulekupiiri suurune summa.

§ 132

lg 2 kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Seadus ei sätesta võimalust

§ 132

lg 2 rakendamisel mitte arvestada

§ 132lg 1 sätestatuga.

Eelnevast tulenevalt on

§ 132

lõiget 2 võimalik rakendada olukorras, kus võlgnik peab ülal teist isikut või maksab talle elatist ning võlgniku sissetulek ületab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust. Kui võlgniku sissetulek on alla sätestatud palga alammäära, siis puudub võimalus sinna lisada ülalpeetavate osa juurde. 11. Avaldaja hinnangul seadus ei sätesta võimalust

§ 132

lg 12 rakendamisel mitte arvestada

§ 132lg-s 2 sätestatuga.

Kohtutäituri otsusest aga tuleb järgmine järeldus, mis on avaldaja seisukohalt absurdne. Kui kahe alaealise lapsega inimesel sissetulek kuus on alla palga alammäära, siis tal ei ole vaja oma lastele toitu pakkuda või riided osta. Kui aga kahe alaealise lapsega inimesel sissetulek ületab palga alamäära, siis saab lubada võlgnikule oma laste kõhud täis saada. Avaldaja on põhjalikult lugenud täitemenetluse seadustiku eelnõu seletuskirja (280 SE II ME). Avaldaja seisukohalt eelnõu ja kehtiv jõustunud seadus ei ole üks ja sama. Kuigi isegi seaduse eelnõu lugedes ei leidnud avaldaja sellist kohta, mis annab 3 kohtutäiturile õigus mitte võtta arvesse ülalpeetavaid arestimisele mittekuuluva summa määramisel, kui võlgniku sissetulek kuus ei ületa seadusega kehtestatud palga alammäära suurust.

1. Avaldaja suhtes on algatanud mitu täitemenetlust. Täitemenetluste läbiviimisega tegelevad erinevad kohtutäiturid. Üks ja sama avaldus oli esitatud kõikidele avaldaja täitemenetlustega tegelevatele kohtutäituritele. Kohtutäiturid Elin Vilippus ja Urmas Tärno rahuldasid avaldaja avalduse täies ulatuses. Avaldajal on alus arvata, et tegemist on üheselt mõistetava õigusnormi rikkumisega kohtutäitur Arvi Pink-i poolt. Avaldaja jurist Meelis Jürma (Eesti Õigusbüroo OÜ) on teinud päringu Kohtutäiturite Koja, ning sealtpoolt tulnud vastusest on selge, et mittearestitava summa määramiseks kohtutäiturid peavad igal juhul võtma arvesse ülalpeetavaid lapsi.
2. Avaldaja palub kontrollida kohtutäituri Arvi Pink-i poolt tehtud otsuse seaduslikkust, õiguspärasust. Seaduse rikkumise väljaselgitamisel taotleb avaldaja kohtult 01.03.2018 kohtutäituri poolt tehtud otsuse tühistamist, ning kohustamist 05.02.2018 esitatud avalduse uuesti läbi vaatama vastavalt kohtu poolt antud juhistele. Puudutatud isiku II (kohtutäitur) seisukoht
3. 05.02.2018 esitas võlgnik avalduse, suurendada mittearestitavat summat iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus.
4. 08.02.2018 edastas kohtutäitur sissetuleku arestimise akti võlgniku tööandjale. Samal kuupäeval edastas võlgnik kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 024/2013/
6. Kohtutäitur rahuldas 08.02.2018a esitatud kaebuse osas, mis puudutab sissetuleku arestimise akti muutmist järgmises sõnastuses: „Arestimisele kuulub 20 % palga alammäära suurusest või vastavast osast nädala või päeva sissetulekust, säilitades võlgnikule seejuures vähemalt toimetulekupiiri suurune summa (2018a 140,00 eurot). Arestimisele ei kuulu tunnitasu alammäära (2018a 2,97 eurot) ületavast osast 1/3 palga alammäärast ülalpeetava kohta. Ülalpeetavate arv 2.“. Muus osas jättis 08.02.2018a esitatud kaebuse rahuldamata.
7. Kohtutäitur jääb oma 01.03.2018 otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ning leiab, et esitatud kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Võlgnik ei ole vabatahtlikult oma võlgnevust tasunud ning võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus. Võlgnik ei ole olenemata enam kui 5 aastat kestnud täitemenetlusest võlgnevust tasunud. Võlgniku viimase kümne aasta sissetulekud on olnud läbivalt alla seadusjärgse kuupalga alammäära.
9. jaanuaril 2018 hakkas kehtima

§ 132

lg 12, mille kohaselt „[k]ui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.“ Eeltoodud alusel on kohtutäitur arestinud 20 % võlgniku sissetulekust 19. Kohtutäitur on oma otsuses asunud seisukohale, et sissetuleku arestimisel

§ 132

lg 12 alusel, tuleb eristada võlgniku mittearestitavat sissetuleku osa (

§ 132

lg 1) ning sellele lisanduvat ülalpeetavate osa (

§ 132

lg 2) ning kuni 20% aresti saab kohaldada võlgnikule kuuluvale mittearestitavale osale.

§ 132

lõiget 2 on võimalik rakendada olukorras, kus võlgnik peab ülal teist isikut või maksab talle elatist ning võlgniku sissetulek ületab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust. Kui võlgniku sissetulek on alla sätestatud palga alammäära, siis puudub võimalus sinna lisada ülalpeetavate osa juurde. Kohtutäituri sellist seisukohta toetab ka seaduse eelnõu seletuskiri (280 SE II ME), mille kohaselt sätestatakse täitemenetluse efektiivsuse tõstmise eesmärgil võlgniku kohustus tasuda täitemenetluses oleva rahalise nõude täitmiseks kuni 20 protsenti igasugusest füüsilise isiku saadavast sissetulekust, 4 mis ületab kehtestatud toimetulekupiiri. Seega on seadusandja tahe olnud vältida olukorda, kus võlgnikul on võimalik täitemenetlusest kõrvale hoiduda, hoides oma sissetuleku nii madalana, et tema sissetulek ei ületa kunagi mittearestitavat summat. 20. Samale seisukohale on asunud ka maakohus tsiviilasjades nr 2-18-2496 ja 2-18-2269, kus Kohus on märkinud, et

§ 132

lg 12 näol on tegemist erisättega nii

§ 132

lg 1 kui ka lg 2 suhtes, mistõttu ei saa kohtutäitur

§ 132

lg 12 alusel mittearestitava sissetuleku ulatuse määramisel arvestada asjaoluga, et võlgnikul on lapse suhtes seadusest tulenev ülalpidamiskohustus. Kohtu arvates tuleb

§ 132

tõlgendada nii, et lõige 1 on üldreegel, mis sätestab õiguse mittearestitavale sissetulekule ja mittearestitava sissetuleku suuruse – ühe kuupalga alammäär. Lõige 2 ei sätesta iseseisvat õigust mittearestitavale sissetulekule, mille suuruseks oleks 1/3 kuupalga alamäärast vastavalt igale ülalpeetavale, vaid võimaldab üksnes võlgnikul olemasolevat mittearestitavat sissetulekut suurendada ehk lõige 2 on olemuslikult seotud lõikega 1, mis mittearestitava sissetuleku ulatuse kindlaks määrab. Lõige 2 võimaldab mittearestitavat sissetulekut suurendada üksnes, kui võlgniku sissetulek on suurem kui mittearestitav sissetulek

§ 132lg 1 tähenduses.

Seega, lõige 12 ei tekita õigust mittearestitavale sissetulekule, sellise õiguse sätestab lõige 1. Lõige 12 õigustab kohtutäiturit kohaldama piiratud ulatuses (kuni 20%) aresti mittearestitavale sissetulekule lõike 1 tähenduses. Lõike 12 teises lauses sätestatud toimetulekupiir ei tekita iseseisvat mittearestitavat sissetulekut, vaid piirab kohtutäiturile antud täiendavate õiguste kasutamist. Seega ei ole lõikes 12 nimetatud toimetulekupiir mittearestitav summa lõike 2 tähenduses ning lõike 2 tähenduses on mittearestitavaks summaks lõikes 1 sätestatud ühe kuupalga alammäär. Seega,

§ 132lg 12 võimaldab arestida võlgnikule kuuluvast mittearestitavast osast kuni 20%.

21. Kohtutäitur leiab, et

§ 132

lg 12 koostoimes

§-ga 132 lg 1 võimaldab arestimisel arvestada üksnes võlgnikule ettenähtud palga alammäära osaga ning arestida võib ka kuni 20 % sissetulekust, mille suurus on väiksem või võrdne palga alammääraga Seoses laste ülalpidamiskohustusega ning võlgniku väitega, et alla kuupalga alammäära teenivale võlgnikule ei ole tagatud õigust oma lapsi ülal pidada, juhib täitur tähelepanu Riigikohtu seisukohale elatisvaidluses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud tsiviilasja nr 3-2-1-35-17 lahendi punktis 21.1, et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Mis tähendab, et on loomulik, et erinevate sissetulekutega perekondades on laste elustandard erinev ning olukorras, kus vanema sissetulek on alla seaduses sätestatud kuupalga alammäära, ei saa eeldada, et vanem täidab enda sissetuleku arvelt laste ülalpidamiskohustust automaatselt ühele kolmandikule kuupalga alammäärale vastavas ulatuses.

1. Lõpetuseks märgib kohtutäitur, et kui võlgnik oleks viis aastat väldanud menetluse jooksul iga kuu kasvõi 10 eurot tasunud oleks käesolevaks ajaks juba pea pool nõudest rahuldatud.
2. Kohtutäitur palub jätta kaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku I (sissenõudja) seisukoht
3. Puudutatud isiku I seaduslik esindaja sai asja menetlusse võtmise määruse kätte 22.03.2018, kuid kaebuse osas oma seisukohta ei esitanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused
4. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ning kohtutäituri seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et esitatud avaldus ei kuulu rahuldamisele. 5
5. Kohus analüüsib esmalt menetluslikke küsimusi (I), teiseks võtab kohus seisukoha kohtutäituri arestimisakti (ja otsuse) õiguspärasuse osas (II) ja lõpetuseks võtab kohus seisukoha menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (III). I Menetluslikud küsimused
6. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-st 15 vaatab kohus esitatud avalduse läbi hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Nimetatud paragrahvi lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.
7. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas seadus kohtuistungi pidamise kohustust ette ei näe, mistõttu kohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Keegi menetlusosalistest enda suulist ärakuulamist ei taotlenud. 29.

§ 218

lg 1 kohaselt võib kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Avaldaja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt ta sai kaebuse osas tehtud kohtutäituri otsuse kätte 20.02.2018 (tl 24). Avaldaja esitas Harju Maakohtusse avalduse 28.02.2018, seega on avaldus esitatud tähtaegselt ning

§ 218lg-s 1 nõutud kohtueelne menetlus on läbitud.

30. Maakohtu hinnangul hõlmab kaebus nii algset arestimisakti kui ka kohtutäituri otsust kaebuse lahendamisel. II Kohtutäituri arestimisakti ja otsuse õiguspärasus 31.

§ 132

lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

1. aastal on tunnitasu alammääraks 2,97 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 500 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017.a määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
2. 09.01.2018 jõustus

§ 132

lg 12 , mille kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti

§ 132lg-s 1 nimetatud sissetulekust.

Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.

§ 132

lg 12 annab võimaluse arestida 20% ulatuses ka selline sissetulek, mis ei ületa

§ 132

lg-s 1 sätestatud ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Võlgnikule tuleb jätta vähemalt toimetulekupiiri suurune summa. 2018. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 3 kohaselt on 2018. aastal toimetulekupiir 140 eurot kuus. 33.

§ 132

lg 12 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Kohus nõustub, et juhul, kui isikul on ülalpeetavaid, ei saa kohtutäitur lähtuda ainult 140-eurosest toimetulekupiirist, vaid peab arvesse võtma ka ülalpeetavaid. Kohus nõustub ka avaldaja seisukohaga, et kuna antud seadusesättes puudub viide toimetulekupiiri erisustele ülalpeetavate olemasolu korral, arvestatakse

§ 132lg 12 rakendamisel toimetulekupiiri üksnes võlgniku kohta.

Kohtutäituri poolt 08.02.2018 väljastatud aktides on selgelt märgitud, et 6 arestimisel peab võlgnikule säilima vähemalt toimetulekupiiri suurune summa.

§ 132

lg 2 kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Seega oleks kohtu hinnangul õiglane lähtuda mittearestitava summa osas arvutusest: täiskasvanu toimetulekupiir 140 + esimene ülalpeetav 500/3 + teine ülalpeetav 500/3 = 140 + 166,67 +166, 67 = 473,34 eurot.

1. Mis puudutab aga konkreetset vaidlustatud arestimisakti, siis puudub vaidlus, et avaldaja igakuiseks sissetulekuks on töötasu miinimumtunnipalgaga tasuga 2,97 eurot tunnis, töö maht 35 tundi nädalas. Kohtutäituri viimane arestimisakt on sõnastatud järgnevalt: „Arestimisele kuulub 20 % palga alammäära suurusest või vastavast osast nädala või päeva sissetulekust, säilitades võlgnikule seejuures vähemalt toimetulekupiiri suurune summa (2018a 140,00 eurot). Arestimisele ei kuulu tunnitasu alammäära (2018a 2,97 eurot) ületavast osast 1/3 palga alammäärast ülalpeetava kohta. Ülalpeetavate arv 2.“ (tl 40-42 – kohtutäituri 01.03.2018 arestimisakt). Täituri arestimisakt on kohtu hinnangul raskesti mõistetav, mis on ilmselt tinginud ka kaebuse esitamise kohtule. Kohus saab aga kohtutäituri arestimisakti esimesest lausest aru selliselt, et olenemata töötatud tundide arvust ja sissetuleku suurusest tuleb talle kätte jätta 140 eurot.
2. Teise lause kohaselt tuleb aga tunnitasu arvestustest lähtuvates arvutustes võlgnikule jätta 2,97 eurot võlgniku kohta + 2 x 1/3 x 2,97 kahe ülalpeetava kohta = 4,95 eurot tunnis. Võlgniku kinnitusel on tema tööajaks 35 tundi nädalas, arvestades, et kuus on 4,5 nädalat, teeb see ühes kuus mittearestitavaks summaks kokku 4,95 x 35 x 4,5 = 779,63 eurot. Seega teisest lausest nähtuvalt on kohtutäitur jätnud sisuliselt

§ 132

lg 12 kohaldamata ja lähtunud

§ 132lg-test 1 ja 2.

Seega arestimisakt võlgniku õigusi ei riku.

1. Eeltoodu kokkuvõttes leiab kohus, et kohtutäituri arestimisakt ja otsus on õiguspärased ning avalduse rahuldamiseks puudub alus. Avaldaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmäramine
2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
3. TsMS § 172 lg-s 1 on sätestatud hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Nimetatud sätte lg 10 kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 175 lg 31 sätestab, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud ja notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamise menetluses notari kantud õigusabikulusid ei hüvitata.
4. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 jäävad kohtutäituri võimalikud õigusabikulud käesolevas tsiviilasjas tema enda kanda. Kohus jätab kõik ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud tulenevalt TsMS § 172 lg 1 teisest lausest ning lg-st 10 avaldaja kanda.
5. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist 7 menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
6. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohtu menetluses puudutatud isik I ega puudutatud isik II esitanud kohtule avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kuivõrd menetluskulude kandmist ei nähtu ka kohtutoimikust, määrab kohus puudutatud isikute maakohtu menetluskulud kindlaks selliselt, et neid avaldajalt välja ei mõisteta.
7. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 8