KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Bome Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-2883 Tsiviilasi XXXhagi XXX,

§ 5

lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Riigikohus on selgitanud, et elatise maksete suuruse muutmist võib

§-s 459 sätestatud eeldustel nõuda, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend (RKTKo 20.06.2017 nr 3-2-1-67-17). Arvestades tuvastatud asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid leiab kohus, et oluliselt ei ole muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend tsiviilasjas nr 2-15-

1. Nimelt ka tsiviilasjas nr 2-15-6994 lahendi tegemise ajal oli hagejal tuvastatud 80% ulatuses töövõimetus. Sotsiaalkindlustusameti tõendi kohaselt on hagejal vastav töövõimetus olnud püsivalt juba
2. aastast (tlk 37). Asjaolu, et hagejal eelneva otsuse ajal oli töökoht ja nüüd enam ei ole, ei ole põhjendatud argumendiks elatise vähendamiseks, hageja peab oma laste eest hoolitsema ja kui tal töökohta ei ole, siis selle otsima. Kostjate poolt peretoetuse saamine ei ole samuti muutunud asjaolu. Hageja väidab, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-15-6994 tehti lahend tagaseljaotsusega, siis ei ole hageja esitanud oma seisukohta ega mingeid tõendeid oma tervise kohta, hageja sa tagaseljaotsusest teada alles kostjate seadusliku esindaja käest. Kostja väidab, et hageja eeltoodud väide on vale ning et hageja sai tsiviilasjas nr 2-15-6994 isiklikult kõik kohtu poolt saadetud dokumendid kätte (nähtav tsiviilasja nr 2-15-6994 etoimikust), kuid jättis neile ise vastamata, mis päädis tagaseljaotsusega. Kohus leiab, et antud juhul ei oma hageja poolt isiklikult hagimaterjalide kättesaamine või mitte isegi tähtsust, sest hageja ise on oma lõplikus seisukohas edasi argumenteerinud, et kuivõrd hagejal oli tsiviilasja nr 2-15-6994 otsuse ajal töö, planeeris hageja täielikult oma lastele temalt väljamõistetud elatist ka maksta (tlk 52). Seega on hageja ise praeguses menetluses kinnitanud, et aktsepteeris tema suhtes tehtud tagaseljaotsust, olles ise loomulikult teadlik endale määratud töövõimetusest ja ei näinud põhjust otsusele vastu vaielda ning kavatses väljamõistetud elatist ka maksta. Seejuures oleks hagejal olnud igasugune võimalus esitada tagaseljaotsusele kaja, 2

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Bome Kohtunik 3