Obsah (4)

§ 230§ 2§ 435§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 15. august 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-18-

§ 230

lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus

§ 230

lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning

§ 230lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet.

Ringkonnakohus peab vajalikuks võtta tõendina asja juurde Tartu Maakohtu

1. juuli 2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-9256, mille alusel maksmisele kuuluva elatise suurust hageja palub käesolevas asjas vähendada. Ringkonnakohus leiab, et elatise vähendamise hagi lahendamiseks on vajalik võtta asja juurde elatise maksmise kohustuse aluseks olev kohtumäärus. Ringkonnakohus rahuldab ka hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta tõenditena asja juurde S.S. sünnitõend XXX ja maksekorraldused lapse ema A.J. nimelt. Sünnitõendist nähtub, et hagejal sündis tütar XXX ja nimetatud tõendit ei saanud hageja esitada enne maakohtu
2. mai 2018 kohtuotsuse tegemist. Hageja avaldas
3. mai 2018 kohtuistungil, et laps sünnib mõne nädala jooksul. Tehes lahendi vahetult enne eeldatavat hageja kolmanda lapse sündi olukorras, kus hageja taotles elatise vähendamist eelkõige seoses nimetatud asjaoluga, rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse ülesannet lahendada tsiviilasi õigesti ja mõistliku aja jooksul (

§ 2

). Maakohus tegi otsuse ennatlikult, enne kõigi asjaolude täielikku väljaselgitamist, kui asi ei olnud lõpliku lahendi tegemiseks valmis (

§ 435lg 1).

Maakohtul puudus igasugune alus eeldada, et hageja kolmas laps ei sünni hageja väidetud 4 ajal, mistõttu oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel nimetatud asjaoluga arvestama ja kohustama hagejat esitama lapse sünnitõend esimesel võimalusel. Hageja esitatud tõendite – maksekorralduste, asja juurde võtmise osas on taotlus põhjendatud, sest maakohus ei ole hagejaga arutanud tema leibkonna koosseisu ja leibkonna liikmete kulude suurust ega teinud hagejale ettepanekut esitada asjakohaseid tõendeid. Seetõttu oli maakohtu asjakohane seisukoht hagejale üllatus.

1. Käesoleval ajal on hageja kohustatud maksma kostjatele elatist Tartu Maakohtu
2. juuli 2016 kohtumääruse alusel mitte vähem kui 40 % Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus kummagi kostja ülalpidamiseks, mis teeb 2018 aastal 200 eurot kuus kostja kohta. Hageja on nõus maksma elatist 125 eurot kuus ühe kostja kohta. Riigikohus on leidnud, et juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Seevastu juhul, kui elatis mõistetakse välja miinimummääras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 35,
5. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909 p 16). Seega oli maakohus õigustatud kinnitama ka sellist pooltevahelist kompromissi, millega mõisteti hagejalt välja kostjate kasuks seadusega ettenähtud miinimumist väiksem elatis ja seoti see miinimumelatise määra muutumisega. Hageja esitas käesolevas asjas nõude kompromissi korras kokkulepitud alla miinimummäära elatise veelkordseks vähendamiseks, mistõttu oli hagejal kohustus tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 mõttes, s.o 125 euroni kostja kohta. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja heidab kaebuses maakohtule ette, et maakohus on jätnud arvestamata hageja kolmanda ülalpeetavaga, tuvastanud ebaõigesti hageja leibkonna sissetulekuna 2000 eurot, ei ole arvestanud kostjate seadusliku esindaja sissetulekuid samuti kostjate leibkonna kogusuurust. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on jätnud tähelepanuta tema väited kolmanda (alles sündiva) ülalpeetava kohta. Hageja kolmas laps sündis XXX , st kaks päeva pärast maakohtu otsuse tegemist
6. mail
7. Ka on maakohus kõiki asjaolusid väljaselgitamata hinnanud üksnes hageja leibkonna ja selle sissetuleku suurust, jättes samas kostjate leibkonna suuruse ja sissetuleku kindlaks tegemata.
8. Hageja leiab, et ta ei ole enam suuteline kostjatele kokkulepitud elatisesummat tasuma. Ringkonnakohus selgitab, et lahus elaval vanemal on kohustus tasuda oma lastele elatisena põhjendatud ja vajalik summa. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (vt Riigikohtu
9. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu
10. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
11. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17,
12. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 15). Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (Riigikohtu
13. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla 5 PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu
14. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua millised on kohustatud vanema lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Arvestada tuleb ka laste emade panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu
15. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).
16. Hageja peab kostjate igakuiseid kulutusi ülepaisutatuteks. Kostjate seisukoht on, et kahe kostja (6- ja 10-aastased lapsed) ülalpidamiseks kulub kokku 1004, 85 eurot, ehk ca 500 eurot lapse kohta. Kostjate esindaja on esitanud järgneva arvestuse (tl 48-50): kostja I lasteaiakulu 80 eurot, spordiring 8 eurot, mängukool 10 eurot, kostja II hokitrenn 31,25 eurot, uiskude teritamine 2,50 eurot, kostja I telefonikulu 2, 50 eurot, kostjate rõivad ja jalanõud 140 eurot, kostjate transpordikulu 70 eurot, kostjate kommunaalkulud 30,36 eurot, telekanalite ja interneti pakett 15,66 eurot, kostjate eluruumi kasutuseelis 84, 58 eurot, kahe kostja söögikulu 280 eurot, kostjate hügieenitarbed 20 eurot, kostjate taskuraha 50 eurot, juuksur 14 eurot, kostjate väljasõidud jm vabaajategevus 50 eurot, kostjate ravimikulu 16 eurot, ettenägematud kulutused (näiteks tahvelarvuti, prillid jms) 50 eurot, tähtpäeva kulud 30 eurot, kulud mänguasjadele 20 eurot. Maakohus vähendas põhjendatud kuluna transpordikulu 70-lt 40-le eurole. Ülejäänud kulude põhjendatusega on maakohus nõustunud. Samal ajal peavad kostjad hageja ülalpidamiseks piisavaks kuluks 466 eurot kuus, st vähem kui 6-aastase lapse ülalpidamiseks. Ringkonnakohus sellise arusaamisega ei nõustu.
17. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes saab võrreldes Eesti keskmise töötasuga (I kvartal 2018 1242 eurot bruto) võrreldavat töötasu, ei peaks üldjuhul tasuma oma laste ülalpidamiseks rohkem kui pool oma sissetulekust, sest muidu võib tema enese tavaline ülalpidamine saada kahjustatud. Ringkonnakohus märgib, et kostjate esitatud kulud on suuremad lapse ülalpidamise keskmisest kulust. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi.
18. a novembris koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud miinimummäär. Kusjuures uuringus rõhutati, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst). Arvestades tarbijahinna muutust 9,6 % perioodil 2012-2018, saab lugeda keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 305 eurot kuus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 pidanud põhjendamatuks olukorda, kus keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal, kel on kolm last, tekib seaduse järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). 6
19. PKS § 102 lg-st 1 tuleneb, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Maakohus on jätnud hindamata hageja väited nii temal sündiva kolmanda lapse kui ka tema enda ülalpidamisvajaduse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on alates kolmanda lapse sünnist XXX hageja tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid veelkord vähendada hageja ülalpidamiskohustust PKS § 102 lg 1 alusel kostjate ees. Ei ole põhjendatud, et riigi keskmise töötasuga sarnast sissetulekut saav vanem peab lapse ülalpidamiskulusid katma lapse keskmisest ülalpidamiskulust oluliselt suuremas summas. Maakohus on tuvastanud hageja keskmise kuusissetulekuna pangakonto väljavõtte alusel 1066,92 eurot (neto). Kostjate
20. juuli 2018 menetlusdokumendis ringkonnakohtule avaldatu, mille kohaselt on apellandi viimase kuue kuu keskmine netotöötasu 1158, 34 eurot ehk maakohtu poolt tuvastatust 91,42 eurot rohkem, ei mõjuta hageja üldist majanduslikku olukorda oluliselt. Maakohus on tuvastanud ja asjas ei ole vaidlust, et hageja püsikulutusteks ühes kuus on kommunaalkulud korteriühistule 150 eurot, sidekulud 15,50 eurot, eluasemelaenu tagasimakse 150 eurot kuus. Kaebuses märgib hageja, et tema transpordikulud seoses tööl käimisega on 80 eurot kuus. Hageja ei ole küll oma transpordikulusid tõendanud, kuid kuna maakohus pidas kostja väiteid laste transpordikuludeks samas linnas (Viljandis) põhjendatuks 40 euro ulatuses kuus, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks hageja transpordikulusid 60 euro ulatuses kuus, sest hageja erinevalt alaealistest lastest kasutab transporti nii tööl käimisele kui ka muule asjaajamisele. Lisandub söögikulu, millist kulu pidas maakohus põhjendatuks 10-aastase poisi puhul 140 eurot kuus ning rõivaste ja jalanõude kulu 70 eurot kuus. Ilmselgelt on täiskasvanu söögikulud suuremad kui lastel ja kulutused riietele ja jalanõudele lastega vähemalt samaväärsed. Seega on hageja hädavajalikud kulutused ühes kuus minimaalselt 585,50 eurot. Seejuures ei ole üldse arvestatud kulutusi hobidele, meelelahutusele, kingitustele jms-le, milliseid kululiike kostjad ise peavad enda puhul oluliseks. Kostjate väidete kohaselt kulub neil igas kuus kokku 200 eurot üksnes taskuraha, mänguasjade, vabaajategevuste, tähtpäevakulude ja ettenägematute kulutuste katteks. Kostjad ei ole selgitanud, millele nad kulutavad taskuraha, kui kulutused mänguasjadele ja vabaajategevusteleväljasõitudele on juba eraldi arvestatud. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt ei ole nimetatud kulud hädavajalikud olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud isiku majanduslik seisund nimetatud kulutuste sellises määras hüvitamist ei võimalda. Iseenesest on põhjendatud maakohtu seisukoht, et elatise maksmisel saab arvestada ka kasutuseelisega. Samas käesoleval ajal saavad kostjad kasutuseelist mitte teise vanema (kostjate ema) arvelt, vaid kostjate vanaema U.L. arvelt, kellele kuuluvas elamus kostjad koos oma emaga elavad. Seetõttu on ka kostjate seadusliku esindaja kulud kostjate ülalpidamisele kasutuseelise võrra väiksemad. Ringkonnakohus leiab, et kostjate mõistlik ülalpidamine on võimalik katta ka lapse keskmise ülalpidamiskulu ulatuses, mis on käesoleval ajal 305 eurot kuus lapse kohta.
21. Ringkonnakohus leiab, et alates hagejal kolmanda lapse sünnist XXX on põhjendatud määrata hagejalt kostjate kasuks välja mõistetava elatise suuruseks 160 eurot kuus arvestades muuhulgas asjaoluga, et osad kostjate kulud saavad kaetud riikliku lapsetoetuse arvel (praegu 55 eurot kuus lapse kohta). Arvestades, et hageja peab tagama ka oma kolmanda lapse ülalpidamise kostjatega võrväärses ulatuses, jääb hagejal enda ülalpidamiseks ca kaks korda nii palju, kui peaks keskmiselt kuluma tema ühe lapse ülalpidamiseks, mida ringkonnakohus peab arvestades hageja sissetulekuid piisavaks. 7 Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks täpselt hinnata poolte leibkondade suurust ja sissetulekut. Asjas ei ole vaidlust, et nii kostjate kui ka hageja kolmanda lapse ema (kellel on ka teine laps) sissetulekud on hagejaga samas suurusjärgus (kostjate ema netosissetulek on ca 1100 eurot kuus), mistõttu ei saa kostjate ja hageja kolmanda lapse teise vanema sissetulek ning leibkondade koosseis avaldada mõju hageja poolt kostjatele makstava elatise suurusele.
22. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis on õiglane jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda (

§ 163lg 1, § 164 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks