Obsah (12)

§ 5§ 436§ 442§ 132§ 173§ 164§ 163§ 174§ 190§ 179§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Tiia Bergson Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12. juuni 2018.a, Tartu mnt 85, Tallinnas Tsiviilas

§ 5

lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Eseme kuulumine ühisvara hulka määratakse kindlaks eseme omandamise ajal kehtinud seaduse kohaselt. Ühisvara jagamisele kohaldatakse kehtivat perekonnaseadust. Perekonnaseaduse (PKS2010) § 37 lg 1 esimene lause sätestab, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Sama sätte lg 11 kohaselt määratakse kindlaks ühisvara koosseis varasuhte lõppemise seisuga. PKS § 35 p 3 näeb ette, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. PKS § 37 lg 3 alusel jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
2. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes käesoleval juhul PKS § 37 lg 11 ja PKS § 35 p 3 alusel abielu lahutamisega 03.06.2013.a. Riigikohus on selgitanud, et alates 01.07.2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga (RKTKo 3-2-1-156-14).
3. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid abielu 27.06.2003.a ja lahutasid abielu 03.06.2013.a. Pooled ei vaidle ka selle üle, et enne abielu sõlmimist kuulus kostjale kinnistu asukohaga Xxxxx xxxxxxx xxxxxregistriosa nr xxxxxxx. Hageja on seisukohal, et kostjale kuuluv kinnistu tuleb lugeda tervenisti poolte ühisvaraks, kuivõrd kinnistu väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade töö ja rahaliste kulutuste arvel. Kostja on seisukohal, et tegemist on tema lahusvaraga ja ei nõustu hageja positsiooniga.
4. PKS1995 § 14 lg 2 järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Riigikohus on selgitanud, et „kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne
5. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010“ (RKTKo 3-2-1-31-14). Vaidlust ei ole selles, et kinnistul asuv elamu rekonstrueeriti ajavahemikul 2003-2007.a. Hageja on esile toonud, et elumaja valmis kinnistul juba enne 2010.a. Kostja sellele faktilisele asjaolule vastu vaielnud ei ole. Kostja ise on esile toonud, et abielu sõlmides oli kostja juba osaliselt elumaja renoveerinud st rajanud uue vundamendi, puhastanud palkseinad, olemas oli ka vahelagi. Kuivõrd aastaks 2010 oli kinnistul valmis elumaja ning poolte abielu sõlmimise ajal olid kinnistul vaid rekonstrueeritava elamu uus vundament, puhastatud palkseinad ja vahelagi, nõustub kohus hagejaga, et seega esineb käesoleval juhul alus PKS1995 § 14 lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd asjaoludest nähtuvalt on kostjale kuulunud kinnistu väärtus abikaasade töö ja kulutuste tulemusel oluliselt tõusnud.
6. Kuigi kostja hinnangul eelpool viidatud lahendis nr 3-2-1-31-14 toodud seisukohad käesoleval juhul ei kohaldu, kohus kostjaga ei nõustu. Riigikohus on korduvalt andnud juhiseid, et „kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 01.07.2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 01.07.2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 01.07.2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lgs 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (RKTKo 3-2-1-156-14). Seega tuleb kohtul ühisvara koosseisu määramisel lähtuda nn vanast perekonnaseadusest, mille § 5 14 lg 2 annab aluse tunnistada ühe abikaasa lahusvara antud juhul ühisvaraks. Seda, et osa kinnistust võib olla abikaasade ühisvara, on tunnistanud muuhulgas ka kostja ise. Nii on kostja esindaja 09.03.2013.a ettepanekus hagejale olnud positsioonil, et kinnistus sisaldub ka ühisvara osa (III kd tl 117).
7. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga ka selles, et kinnistut on renoveeritud ja parendatud üksnes kostja töö ja vahendite arvel. PKS1995 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara (esemed ja varalised õigused), mis omandatakse selle varasuhte kestel, kuulub mõlemale abikaasale ühiselt, st läheb ühisomandisse. Abikaasad ei reguleerinud abielu ajal omavahelisi varalisi õigusi ja kohustusi, seega kehtis neil ühisvararežiim. See, kuidas abikaasad korraldasid perekonnasiseselt töö elamu rekonstrueerimise juures, oli nende omavaheliste otsustuste tulem. See, et hagejal puudusid näiteks ehitustehnilised oskused või vajalik füüsiline jõud või abikaasad pidasid õigeks, et hageja tegeles muude töödega ajal, kui kostja remontis ja renoveeris elamut, ei anna kohtule alust asuda seisukohale, et elamu rekonstrueerimine toimus kostja ainuisikulise töö tulemusena. Kohus ei saa hakata tagantjärele revideerima või hindama abikaasade ligi 10-aastast abielusuhet ja selle aja jooksul abikaasade poolt vastu võetud otsustusi.
8. Samuti ei anna seiskohale, et kinnistut on renoveeritud ja parendatud üksnes kostja vahendite arvel, alust ka see, et kostja võttis abielu kestel laenu ainuisikuliselt. PKS1995 § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna eluaseme rekonstrueerimiseks võetud laen on kahtlemata perekonna huvides võetud kohustus. Samuti on laenu tagasimaksed toimunud abikaasade ühisvara arvel. Kostja on jätnud tähelepanuta, et see, mida abikaasad abielu kestel teenivad, muutub ühisvaraks. Teenitud töötasu muutub ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega poolte ühisvaraks. Kostja ei ole esile toonud, et rahalised vahendid, mille arvel ta laenu tagasimakseid tegi, olid saadud kingituseks või pärimise teel, ega ka seda, et hageja ilma mõjuva põhjuseta ei osalenud oma tööga või rahaliste vahenditega elamu parendamises. Seega ei saa kohus kuidagi asuda seisukohale, et elamu rekonstrueerimine on kostja ainuisikulise töö ja rahaliste vahendite tulemus.
9. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-94-07 osundanud, et „PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud.“ Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on kinnistu väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Kuigi hageja on esile toonud, et poolte abielu sõlmimise ajal oli kinnistu tühi ja väheväärtuslik, on asjas tõendamist leidnud, et kinnistu turuväärtus 26.06.2003.a seisuga oli 20 000 eurot (III kd tl 47).
10. Kohtumenetluse käigus viidi asjas läbi kohtulik ekspertiis, mille käigus asus ekspert seisukohale, et kinnisasja turuväärtus 14.01.2017.a seisuga oli 95 000 eurot ning kinnistu turuväärtus sama aja seisuga, juhul kui ehitis oleks järgmises seisukorras: valminud on uus vundament, paigas ja puhastatud kõik vaheseinad, olemas on vahelagi (e siis seis, kui abielu ajal ei oleks elamu väärtust suurendatud) 30 000 eurot. Seega on kinnistu väärtus endiste abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud 65 000 euro võrra. Selles osas tuleb kinnistu tunnistada ühisvaraks.
11. Hageja ei nõustunud 19.02.2017.a eksperdiarvamusega selles, et kinnistu turuväärtus oleks siis, kui abielu ajal ei oleks elamu väärtust suurendatud, 45 000 eurot. Hageja asus 12.12.2017.a menetlusdokumendis seisukohale, et ekspert on laiendanud küsimustele vastates küsimuse eeldusi ja palus eksperdil täpsustada kinnistu hinda, piirdudes kirjeldatud kinnistu seisundiga, s.t ehitisel puudub uuendatud vahelagi (on olemas vana), puudub ahiküte, kinnistul puudub uus kaev, puudub kuur (on lammutamisel vanad abihooned - vt foto, III kd tl 118-120), puudub uus haljastus. Ekspert vastas 26.02.2018.a, et sellisel juhul oleks kinnistu turuväärtus 30 000 eurot. 6
12. Kostja hinnangul tuleb lähtuda 19.02.2017.a toodud seisukohast. Kohus sellega ei nõustu. Kuigi küsimusele vastates on ekspert ühelauseliselt vastanud hageja esitatud küsimusele, saab kohus aru, et esmases eksperdiarvamuses on ekspert turuväärtuse määramisel võtnud arvesse ka ahjukütet ja pärast 2003.a kinnistule ehitatud abihooneid, mida poolte abielu sõlmimise või abielu lõppemise seisuga kinnistul ei olnud. Kui elamust olid 2003.a alles vaid värskelt puhastatud palkseinad, ei saanud elamus sel ajal olla ka ahikütet, hiljem ehitatud kaevu ning abihooneid. Seega lähtub kohus eksperdi veebruaris 2018.a antud hinnast summas 30 000 eurot.
13. Pooled ei vaidle iseenesest ühisvara jagamise viisi üle. Pooled on ühel meelel, et kinnistu jäi abielu lõppedes kostja omandisse (kes on selle menetluse käigus oma õele võõrandanud), laenujääk tuleb jätta kostja omandisse ning hageja on õigustatud saama kostjalt hüvitist enamsaadud ühisvaraarvel. Kohtule on esitatud tõend, et Xxxxx xxxxxxxelamu rekonstrueerimiseks võetud laenukohustuse jääk seisuga 03.06.2013.a oli 9 978 eurot (I kd tl 94).
14. Eeltoodu alusel jääb kostja omandisse ühisvara väärtuses 55 022 eurot (95 000 + 30 000 - 9978). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis enam saadud ühisvara arvel summas 27 511 eurot.
15. Kostja on 12.03.2015.a vastuses hagile palunud kostjalt väljamõistetud summaga tasaarvestada pool hageja poolt ühisest elukohast äraviidud ühisvarast. Kohus selgitas kostjale, et ühisvara tasaarvestada ei saa, vaid tuleks esitada vastuhagi. Kostja esindaja nõustus kohtu seisukohaga, vastuhagi esitada ei soovinud (III kd tl 150, pöördel).
16. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 23.

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 132lg 4 p 5 järgi on käesolevas tsiviilasja hinnaks hagi hinnaks 3 500 eurot.

Menetluskulude jaotamine 24.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Mõlemad pooled on palunud jätta oma menetluskulud vastaspoole kanda.

§ 164

lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Õiguskirjanduses (

kommenteeritud väljaanne I kd, Tallinn 2017, lk 782) on esile toodud, et „menetluskulude poolte enda kanda jätmise ebaõigluse hindamisel tuleks lähtuda samadest kriteeriumidest, nagu § 162 lg 4 kohaldamisel, näitena nimetab seadus ühe abikaasa oluliste vajaduste ülemäärast kahjustamist. Nimetatud näite sõnastusest järeldub, et mitte igasuguse vajaduse ja mis tahes määral kahjustamine ei anna alust kalduda kõrvale lg-st 1, vaid vajadus peab olema oluline ning selle kahjustamine ülemäärane“. 25. Kostja on leidnud, et kohaldamisele võiks kuuluda

§ 163

lg 2, mis sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Riigikohus on märkinud järgmist: „Kohus võib

§ 163

lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral

§ 163

lg-s 1 sätestatust erinevat 7 menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama (RKTKo nr 32-1-87-13, p 15). See tähendab, et

§ 163lg te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. (RKTs

Ko nr 3-2-1-18-17, p 17).“ Seega tuleneb kohtupraktikast, et

§ 163lg 2 kohaldamine on kohtu diskretsiooniõigus.

Kostja tõendas, et pakkus juba enne kohtumenetlust kompromissina probleemile lahendust sarnasel viisil kui kohus käesoleva asja lõpuks lahendas, kuid see ei ole kohtu hinnangul asjakohane, kuivõrd

§ 163

lg 2 kohaldamine eeldab, et kompromissiettepanek on tehtud kohtumenetluse jooksul. Kostja on menetluse kestel teinud mitmeid kompromissiettepanekuid, kuid kohtuotsusega kõige suuremas ulatuses kattuva ettepanekuga on välja tuldud alles menetluse lõppfaasis ning selleks hetkes oli juba valdav osa menetlustoimingutest tehtud ja sellega seoses menetluskulud tekkinud. Samas on kostja jätnud tähelepanuta, et 12.03.2015.a menetlusdokumendis on kostja esile toonud, et viimase kohtuvälise kompromissiettepaneku tegi kostja hagejale 21.04.2014.a summas 11 458,50 eurot. 20.10.2015.a kohtuistungil oli kostja nõus hagejale tasuma 10 000 eurot. Järelikult ei ole hageja põhjuseta kohtusse pöördunud ning seega kohaldab kohus

§ 164lg-t 1 ja jätab kulud poolte endi kanda.

26.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

1. Harju Maakohtu 05.12.2016.a määrusega rahuldati poolte menetlusabi taotlused ning vabastati nad ekspertiisitasu maksmisest kumbki summas 845 eurot. Harju Maakohtu 14.02.2017.a määrusega rahuldati taas poolte menetlusabi taotlused ning vabastati nad täiendava ekspertiisitasu maksmisest kumbki summas 100 eurot. Samuti on kohtute eelarvest tasutud ekspert Indur Põldaru täiendavatele küsimustele vastamisest tekkinud kulusid kajastanud 27.02.2018.a arve nr 374/02-18 summas 761 eurot, millest kummagi menetlusosalise osa moodustab 380,50 eurot (761/2). Seega on kumbki pool menetlusabi saanud kokku 1 325,50 euro ulatuses.
2. Kuivõrd kohus on hagi rahuldanud osaliselt ja jätnud menetluskulud poolte endi kanda ning menetlusseadustikus puudub säte, mis käsitleks sellises olukorras menetlusabikulude riigi kasuks väljamõistmist, leiab kohus, et analoogia korras tuleb kohaldada

§ 190

lg-t 2, mis sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuivõrd tavapäraselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehakse ning käesoleval juhul tuleb mõlemal poolel kanda oma kulud, siis menetluskulude jaotuse kontekstis võib järeldada, et kohus on teinud lahendi justkui mõlema poole kahjuks. Seega esineb alus kohustada pooli hüvitama riigile kummagi poole menetlusabikulud.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. 29. Kohus leiab, et hageja menetlusabikulu 1 325,50 eurot tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista, samuti nagu ka kostja menetlusabikulu 1 325,50 eurot tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista. 30.

§ 179

lg 5 järgi kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus hoiatab pooli, et 8 käesolev lahend võidakse tulenevalt

§ 179

lg-st 6 sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. 31.

§ 179

lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Seega märgib kohus otsuses, et 15 päeva möödumisel otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni tuleb pooltel tasuda riigile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 32.

§ 179

lg 21 sätestab, et kohtulahendile, millega mõistetakse Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud või menetlusabikulud, võib kohus lisada eraldi dokumendis nõude tasumiseks vajalikud andmed. Kohus on käesolevale lahendile lisanud nõude tasumisest hõlbustava makseinfodokumendi. 33.

§ 179

lg 4 sätestab, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele. Kohus edastab lahendi Rahandusministeeriumile. 34.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik 9