Obsah (6)

§ 100§ 99§ 101§ 102§ 108§ 97

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Piret Rõuk 06. detsember 2017.a Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja (Kentmanni tn

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21 aastaseks saamiseni, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. 2 6. Kohtule esitatud hageja I ja hageja II sünnitunnistustest nähtub, et hageja I on sündinud 05.08.2014 ja hageja II on sündinud 13.08.2007 ning kostja on mõlema hageja isa. Vaidlust ei ole, et vanemate kooselu lõppes 2016.a juuli lõpus, alates augustist elatakse lahus, hagejad elavad koos emaga ning et kostjal on oma laste ülalpidamiskohustus. Pooled vaidlevad elatise suuruse üle. 7.

§ 99

sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 järgi on 1. jaanuarist 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest 1/2 on 235 eurot. Aastal 2016 oli vastav alammäär 430 eurot kuus, millest ½ oli 215 eurot. Poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu 22.03.2017 otsus 3-2-1-174-16 p 13, Riigikohtu 28.10.2015 otsus 3-2-1-124-15, p 13). 8.

§ 102

lg 2 tuleneb, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid kohus võib mõjuva põhjuse olemasolul vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohtu 22.03.2017 otsuse 3-21-174-16 punktis 13 ja 14 on märgitud, et iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest.

1. Kohus on seisukohal, et ainuüksi riiklike peretoetuste fakt iseenesest või RAKE uuring ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja poolt viidatud RAKE uuring on teostatud aastatel 2010-2012 ning selles on välja toodud keskmise lapse ülalpidamiskulu. Vähetähtis ei ole asjaolu, et uuringu tulemused on 5-7 aastat vanad ning uuring viidi läbi üldine majanduslanguse ajal. Peale kostja poolt viidatud uurigu läbiviimist on muutunud mitmedki laste vajadusi mõjutavad tegurid näiteks vanemate sissetuleku suurenemine, üldine majanduse kasv, tarbijahinnaindeks muutus jne.
2. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 24.10.
3. a otsuses nr 3-2-1-118-12 (p 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. /---/ See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, 3 peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

1. Kostja kinnitas istungil, et tema kättesaadav töötasu suurus on 750 eurot, ta sõidab autoga, mille kuutasu on 600 eurot, üürib kesklinnas korterit ja laohoonet. Kuigi auto on liisingus, siis tasub selle eest kostjale kuuluv firma XXX. Kostja töötab erialal (IT), kus on tööjõu puudus, mitte tööpuudus. Kohtu hinnangul on kostjal võimalik suurendada nii oma sissetulekut täiendava töö leidmisega või täita ülalpidamiskohustust muu vara arvelt või ka piirata oma kulutusi. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse vähendada elatise suurust alla seadusega määratud minimaalse määra. Kohtu hinnangul on kostja võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras.
2. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Riigikohus on 4.12.
3. a otsuses nr 3-2-1136-13 (p 11) leidnud, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Seega tuleb elatist maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos.

§ 108

sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

1. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks peale lahku kolimist hagejate emale elatist tasunud või teinud kulutusi lastele, ka selle summa osas, mida ta oleks enda väitel nõus maksma. Seega on kostja rikkunud varasemalt oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust, mis on aluseks kostjalt elatise väljamõistmiseks kohtuotsusega. Kohus leiab, et asjakohane ei ole kostja väide, et kuna hageja ei ole kunagi ülalpidamist nõudnud, siis on ebaõiglane nõuda nüüd kostjalt välja tagasiulatuvalt elatist. Elatise maksmise kohustus tuleneb seadusest ning ei sõltu sellest, kas hagejad ülalpidamist nõudsid või mitte.
2. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja tagasiulatuvalt perioodi 01.08.2016 kuni 19.06.2017 eest mõlema hageja kasuks 2398,80 eurot ning alates 20.06.2017 hageja I ja hageja II kasuks igakuise elatise Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses. Vastavalt hagiavaldusele tuleb elatis

§ 97p 1 alusel kostjalt hagejate kasuks välja mõista hagejate täisealiseks saamiseni. 15. Ts

MS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Kohus jätab rahuldamata kostja taotluse kohustada hagejate seadusliku esindajat esitama kohtusse laste ema poolt allkirjastatud ülevaade kõigi tema varade ja sissetulekute kohta, kuna kostja ei ole esile toonud, millist asjaolu ta soovib sellega tõendada.

1. Juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 sätestatust jätab kohus dokumentaalse tõendina arvestamata kostja poolt esitatud ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu, kuna see ei tõenda käesoleva vaidluse aluseks olevaid asjaolusid.
2. Tulenevalt hagejate taotlusest ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord.
3. XXX ja XXX elatis tuleb tasuda kalendrikuu eest ette XXX arveldusarvele nr XXX, selgitusega „elatis“ ning mõlema lapse elatise võlgnevus tuleb tasuda samale arvelduskontole selgitusega „elatise võlgnevus“. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 4
4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõikele 1 jätab kohus poolte menetluskulud kostja kanda, sest kohus rahuldab hagi. TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
5. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja osutanud hagejatele õigusabi 3 tundi ja 50 minutit tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku summas 690 eurot. Kohus leiab, et esindaja poolt tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik. Kuna hagejad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, siis tuleb õigusabikulud välja mõista koos käibemaksuga.
6. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagejad esitasid avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg
7. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Rõuk kohtunik 5