Obsah (5)

§ 20§ 23§ 27§ 105§ 95

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-2445 Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2018, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav Kohtuasi Tallinna

) § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused. Maakohus viitab raske psüühikahäire tuvastamisel kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisile, milles ekspert napisõnaliselt konstateerib, et puudutatud isik I vajab pidevat psühhiaatrilist ravi ja ei ole võimeline oma tahet käesolevas kohtumenetluses arutamisele kuuluvates küsimustes avaldama. Muid selgitusi ega põhjendusi, milliste tõendite pinnalt kohus järeldusi teg, ning milliste vahetu mulje aluseks olnud sündmuste pinnalt kohtu siseveendumus kujunes, kohtumäärusest ei nähtu. 22. Kohtumääruses puuduvad põhjendused selle kohta, milles seisneb puudutatud isiku I ebaadekvaatne, agressiivne, ettearvamatu ja ennasthävitav käitumine. Samuti ei ole kohus põhjendanud, kuidas selline käitumine on ohtlik puudutatud isikule I või teistele. Kohtu väide, et puudutatud isikul I tekivad haiglast vabanemisel koheselt luululised häired, on põhistamata ning asja materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit, mis seda kinnitaks. Käesolevas menetluses ei ole esitatud ega kohtu poolt kogutud ühtegi tõendit selle kohta, et puudutatud isik I oleks mingil moel käitunud ühiskonnaohtlikult. Tulekahju põhjuseks, mida puudutatud isikule I ette heidetakse, oli elektrisüsteemide rike. Seetõttu ei alustanud Politsei- ja Piirivalveamet menetlust. Tõendamata on ka väide, et puudutatud isik I takistas politseid pea 2 aastat tagasi (03.08.2016) ja kui see olekski aset leidnud, siis ei saa see olla aluseks isikult tema tahte vastaselt vabaduse võtmisele täna. Selle kohta, et puudutatud isik I on keeldunud söömast ja et sellise keeldumise tõttu oleks ta endale ohtlik, ei ole ühtegi tõendit. Isegi kui võtta aluseks andmed puudutatud isiku pikkuse (165

1. cm)ja kehakaalu (45
2. kg)kohta, siis puuduvad tõendid, et selline pikkuse ja kehakaalu suhe oleks tema tervisele ohtlik. 23. Maakohus ei täitnud Riigikohtu asjas nr 2-15-3662 tehtud lahendis märgitud tingimusi, mille kohaselt peab kohus oma seisukohti põhjendama, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ja kirjeldama, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele ning selgitama, milles ohtlikkuse prognoos seisneb. 24. Ekspert ei jõudnud ühesele järeldusele, et puudutatud isik I on endale või teistele ohtlik, vaid konstateeris, et ta võib seda olla. Ekspertiisiakti järeldused ei ole ühemõtteliselt seostatavad ekspertiisiakti põhjendustega. Ei ole selge, kas on täidetud nõue, et ekspert peab olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Kaebajate esindajale teatas puudutatud isik I 22.03.2018 kohtumisel, et ta ei ole ekspert dr VS-ga kohtunud ega vestelnud. Seega ei ole välistatud, et ainuüksi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 537 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise tõttu tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada. Ekspert leiab ilma põhjendamata, et ravita jäämisel halveneb puudutatud isiku I psüühiline seisund oluliselt. Aktis kajastatud meditsiinilise teabe järgi on puudutatud isiku I haigus kestnud pikka aega, käitumis- ja söömishälbed ilmnesid juba koolieas, millest tänaseks on möödas üle 30 aasta. Kuna nende aastate jooksul ei ole puudutatud isik I olnud ohtlik teistele ega endale, siis tema seisundi oluline halvenemine ei saa olla loomulik jätk, vaid seisundi olulisel halvenemisel peaks olema mingi selge põhjus. Sellist selget põhjust ekspertiisiakt ei kajasta. 5 25. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus jõudis järeldusele, et varasemad abinõud (muuhulgas lühiajaline ravi) ei ole osutunud küllaldaseks ja muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Ekspertiisiakti põhjendused ei sisalda käsitlust alternatiivsete meetmete rakendamise võimaluste hindamise kohta. Ainuüksi tõdemus, et nimetatud dokumentides on piisavalt põhjendatud erihooldusteenusele paigutamise vajadust, ei ole isikult tahtevastaseks vabaduse võtmiseks piisav. Kohtumäärusest jääb selgusetuks, milliseid alternatiivseid abinõusid on kohus asja lahendamisel kaalunud ja leidnud, et need ei saa anda soovitud tulemust. Kohus peab ise tuvastama ja kohtulahendis põhjendama, milliseid alternatiivseid võimalusi ohu ära hoidmiseks on varasemalt rakendatud, miks need ei ole andnud soovitud tulemust ning kas esineb muid, isiku õigusi vähem piiravaid abinõusid kui vabaduse võtmine. 26. Kohus ei ole asja lahendamisel arvestanud sellega, et 12.10.2016 on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-16-12706 jätnud rahuldamata avalduse puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamiseks selleks nõutavate eelduste puudumise tõttu. Kohus oleks pidanud käesolevas asjas välja selgitama, millised on pärast varasema kohtumääruse tegemist muutunud asjaolud, mis käesoleval juhul õigustavad isiku paigutamist tema tahte vastaselt kinnisesse raviasutusse. Kohtumäärus on vastuoluline. Kohus märkis, et minevikusündmused ei saa olla aluseks selliste otsuste tegemisel, kuid samas tõi põhjendusena välja just selle, et varasemas menetluses käsitletud sündmused on aluseks asja otsustamisel. Lubamatu on langetada isikult vabaduse võtmise küsimus paljasõnalistel tõendamata väidetel, nagu on seda 14.02.2018 avaldus. Väited puudutatud isiku I ohtlikkuse kohta põhinevad varasema kohtulahendi tegemise eelsel ajal toimunud sündmustel. 27. Sotsiaalkindlustusamet ei kinnita puudutatud isiku I ohtlikkust, vaid soovitab isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamist. Sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldaja AS sõnade kohaselt oli puudutatud isik I rahulik ja tasane; küsimustele vastas selgelt; tema põhiline soov oli olla kodus, mitte haiglas. Veel oli ta kurtnud, et soovib koju, sest ema oskab tema eest paremini hoolt kanda ja ta oli nõus erihoolekandeteenuseid saama selleks, et koju saada. Sotsiaalkindlustusamet tugineb Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 14.02.2018 tõendamata avaldusele, iseseisvalt hinnangut andmata ja kinnitamata, et puudutatud isik I oleks või võiks olla ohtlik. 28. Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna 06.03.2018 seisukohast nähtub, et puudutatud isiku I eest hoolitseb tema ema, kelle juures ta elab. Sotsiaalhoolekande osakonnal pole ka kahtlust selles, et ema on püüdnud oma tütre eest hoolitseda. Seega ei ela puudutatud isik I üksi ning tema eest kannab hoolt tema ema. 29. Puudutatud isiku I ärakuulamise protokollist nähtub, et ta vastab adekvaatselt kohtu küsimustele; mh teab, mis põhjusel on haiglas (söömisharjumus, kuna tahtis alla võtta); leiab, et ta ravi ei vaja ja on nõus kodus ravimeid võtma. Samuti on selge, et ta on kolmandiku kehakaalus juurde võtnud. Samas protokollis nimetab raviarst dr E, et puudutatud isiku I suhtes on eluohtlik see, kui ta nälgib. Mittesöömine oleks igale inimesele eluohtlik, kuid see ei õigusta inimeselt tahte vastaselt vabaduse võtmist. Samas on arsti ütlused vastuolulised selles osas, kas puudutatud isik I peidab toitu, et mitte süüa, või siis vastupidi, sööb öösiti ja väga palju. Seega ei saa ärakuulamise protokollist teha järeldust, et puudutatud isiku I käitumine on ohtlik. Kui ta oleks endale või teistele ohtlik, oleks raviarst selle asjaolu esile tõstnud. Puudutatud isikul I ei ole kalduvust vägivallale ega suitsiidile. 30. Kohus ei kuulanud puudutatud isikut II ära nõuetekohaselt. Ta viibis tööl lasteaias, kui kohtunik temaga ühendust võttis. Puudutatud isik II ei saanud selgitada oma seisukohta, sest tema järelevalve all olid helistamise hetkel lasteaiaealised lapsed. Proovides järgmisel päeval rahulikus keskkonnas kohtuga uuesti rääkida, sai ta vastuseks, et ta on ära kuulatud. 6 Sellises olukorras ei ole täidetud TsMS §-st 536 tulenevat ärakuulamiskohustust, sest ärakuulamine peab olema sisuline. Puudutatud isik II leiab, et tema tütar on saanud haiglas vale ravi, mille tagajärjel halvenes puudutatud isiku I tervislik seisund. Samuti on puudutatud isikule I määratud lisauuringud, mis erihooldekodusse paigutamisel jäävad tegemata. Tütre seisund võib halveneda. Arstid on hoolimatud, sest viimasel korral tütart külastades oli tütrel tugev nohu, millele arstid tähelepanu ei pööranud. Ka on emale arusaamatu, miks arstid nimetavad tütre õlavalu luululiseks, kui tütrele on määratud selleks taastusravi. Puudutatud isik I ei ole olnud ema suhtes vägivaldne ja ei kuritarvita alkoholi. 31. Valkla erihooldekodu ei ole puudutatud isikule I sobiv koht. Seda, et Valkla erihooldekodus manustatakse raviplaaniväliseid ravimeid, rikutakse isikute õigust vabadusele ja esineb inimväärikuse rikkumise oht, on kinnitanud ka õiguskantsleri korduvad kontrollkäigud nimetatud asutusse. 32. Perekond elab juba üle 2 aasta Lasnamäel ja perega tegelemine peaks kuuluma sealse sotsiaalhoolekandeosakonna pädevusse. Lasnamäel elades ei ole tekkinud mingeid analoogseid probleeme, mida Põhja-Tallinna Valitsus ette heidab. Kohus on rikkunud ärakuulamisõigust, sest on lahendanud avalduse, kuulamata ära puudutatud isiku I elukoha järgse linnaosa valitsuse ja kinnise asutuse, kus puudutatud isik I viibib, juhti või tema määratud ametiisikut ning ei ole ära kuulamata jätmist määruses põhjendanud (TsMS § 536 lg 2). 33. Alternatiivseteks vähem põhiõigusi riivavateks meetmeteks on antud juhul teised

-s pakutavad sotsiaalteenused, nagu nt väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus (

§ 20

), tugiisikuteenus (

§ 23

) ja isikliku abistaja teenus (

§ 27

). Avalikul võimul on kohustus hinnata puudutatud isiku I vajadusi juhtumiplaanis, koostada rehabilitatsiooniplaan ja tagada talle tema vajadustel põhinev sotsiaalteenus. Kui puudutatud isikule I psühhiaatrilise ravi kohaldamine on vältimatult vajalik, tuleks kaaluda võimalust ambulatoorse ravi kohaldamiseks (PsAS § 17 lg 3), mille võimalikkust kinnitab käesoleval juhul asjaolu, et ta viibib praegu psühhiaatrilisel ravil, kuhu ta läks vabatahtlikult. Vastused määruskaebusele

1. Puudutatud isikule I määratud esindaja toetab määruskaebuse rahuldamist ja leiab, et asjas ei ole kindlaks tehtud, kas ravi jätkamine oleks võimalik tema õigusi vähem riivaval viisil kui kinnisesse asutusse paigutamisega. Asjas peaks andma arvamuse puudutatud isiku I elukohajärgne eestkosteasutus, kelleks on Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu. Esindaja jääb oma varasema seisukoha juurde selles, et puudutatud isik I vajab ravi jätkamist.
2. Avaldaja on seisukohal, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja see tuleks jätta rahuldamata. Määruskaebus on koostatud tuginedes puudutatud isiku II arusaamale olukorrast. Selles on asjas esitatud seisukohtadele antud moonutatud või ebaõige tähendus. Materjalidest on tehtud ebaõiged järeldused. Määruskaebus näitab, et puudutatud isik II ei saa aru oma tütre haigusest. Puudutatud isik I on viimastel aastatel vajanud aina rohkem psühhiaatriahaigla ravi. Haiglast pääsedes on ta iseendale ohtlik, ta ei saa aru oma ravivajadusest ja hakkab ravita jäädes nälgima. 7 Menetluse edasine käik
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, kuid TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb täiendada kohtumääruse põhjendusi. 38.

§ 105

lg 1 kohaselt paigutatakse täisealine isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. 39. Määruskaebuse esitajad leiavad, et maakohus ei ole

§-s 105 lg 1 nimetatud esimese eelduse olemasolu piisavalt põhjendanud. Maakohus leidis, et rasket psüühikahäiret tõendab kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Ekspert on tutvunud SA PERH Psühhiaatriakliiniku polikliinilise haige kaardiga, alates

1. aastast koostatud seitsme haiguslooga ja on suhelnud puudutatud isikuga I isiklikult, mille tulemusena leidis ekspert, et puudutatud isikul I esineb raske psüühikahäire püsiva luululise häire kujul ja orgaaniline segatüüpi meeleoluhäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et isik võib osutuda käesoleval ajal ja lähemas tulevikus ohtlikuks eelkõige endale. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu määrus asjas nr 2-15-3662, p 14.1). Isiku ohtlikkuse tuvastamine

§ 105

kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtul olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt viidatud lahendi p 14).

1. Ekspertiisiaktist ja SA PERH seisukohtadest järeldub, et puudutatud isikul I puudub täielikult haiguskriitika, st ta ei saa ravivajadusest aru. Puudutatud isik I viibis psühhiaatriakliinikus ravil 07.04.2016-17.05.2016 ja 11.09.2017-07.10.
2. Puudutatud isiku haigusloost nähtub, et ta on pärast haiglast vabanemist lõpetanud ravimite võtmise ja keeldunud söögist. Ka viimasel hospitaliseerimisel 06.01.2018 keeldus puudutatud isik I söömisest ja ravimite võtmistest. SA PERH 04.05.2018 ringkonnakohtule esitatud vastuse kohaselt viibib puudutatud isik I käesoleva ajani tahtest olenematult psühhiaatrilisel ravil ja tal puudub endiselt haiguskriitika, koostöövalmidus ning suutlikkus enda raviks. Ekspertiisaktis ja SA PERH 04.05.2018 vastuses esitatud puudutatud isiku I meditsiinilise dokumentatsiooni kokkuvõttest nähtub, et viimastel hospitaliseerimistel on puudutatud isik I olnud paranoiline, rahutu, ettearvamatu ja agressiivne. Ringkonnakohtu hinnangul väljendub puudutatud isiku I ohtlikkus iseendale täielikus haiguskriitika puudumises ja sellest tulenevalt ravimite võtmata jätmises, mille tõttu on tema seisund pärast haiglast lahkumist alati kiiresti halvenenud, samuti enda eluohtlikus näljutamises, mis on toimunud iga kord pärast haiglast koju minemist. Puudutatud isik I eitab oma psüühikahäiret ja ta avaldas eksperdile, et keeldub kategooriliselt kodusest ravist (t lk 24). Ka ärakuulamisel arvas puudutatud isik I, et tal ei ole mingit ravi vaja (t lk 33). Eksperdi arvamusega on 8 kooskõlas raviarst dr E seisukoht, kes kinnitas ärakuulamisel samuti, et puudutatud isiku I seisund on pärast haiglast lahkumist kiiresti halvenenud, ravimeid ta vabatahtlikult ei võta ja tema nälgimine kodus on eluohtlik (t lk 33).
3. Arvestades asjaolusid, et puudutatud isik I on iga kord pärast ravilt vabanemist loobunud ravimite võtmisest, ta ei mõista ravivajadust ja keeldub järjepidevalt söömisest, siis on sarnase mustri kordumine tõenäoline. Isiku ohtlikkust endale ei lükka ümber Sotsiaalkindlustusameti seisukoht, millele puudutatud isikud määruskaebuses viitavad. Ka Sotsiaalkindlustusamet jõudis järeldusele, et puudutatud isik I tuleb paigutada kinnisesse asutusse, kuna tal puudub haiguskriitika ja tema käitumine on ebastabiilne.
4. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole muude abinõude kasutamine käesoleval juhul võimalik. Ringkonnakohus täiendab selles osas määruse põhjendusi. 44.

§ 105

lg 1 p-st 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnisesse asutusse paigutamise teel. Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 15). 45. Puudutatud isikud leiavad määruskaebuses, et alternatiivseteks vähem põhiõigusi riivavateks meetmeteks on teised

-s pakutavad sotsiaalteenused, nagu näiteks väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus (

§ 20

), tugiisikuteenus (

§ 23

) ja isikliku abistaja teenus (

§ 27

). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb alternatiivsete meetmetena kaaluda ka erihoolekandeteenuseid (

§-d 94 ja 97). 46. Kõikide eelnimetatud sotsiaalteenuste saamiseks on vajalik isiku nõusolek (taotlus). Isikule on võimalik pakkuda ravi väljaspool kinnist asutust juhul, kui isik oma ravivajadusest aru saab, kuna sellisel juhul toimub ravi vabatahtlikkuse alusel (rohtude võtmine, arsti külastamine). Samuti on toetatud elamise teenuse ja kogukonnas elamise teenuse eeldusena sätestatud see, et isik suudab ise enda eest hoolitseda (

§ 95p 2 ja § 98 p 2).

Nagu eelnevalt märgitud, ei saa puudutatud isik I käesoleval juhul enda ravivajadusest aru. Samuti nähtub puudutatud isiku I varasemast käitumisest see, et tal puudub tahe sotsiaalteenuste saamiseks. Tsiviilasjas nr 2-16-12706 leidis maakohus, et puudutatud isikule I sobiks suunamine kogukonnateenusele, kuid asja materjalist järeldub, et puudutatud isikul I ei olnud tahet teha avaldaja sotsiaaltöötajatega koostööd, et selgitada välja temale sobivaim teenus. Seetõttu ei olnud võimalik puudutatud isikule I sotsiaalteenust osutada. Nii ekspertiisaktis kui ka SA PERH vastuses ringkonnakohtule on välja toodud, et puudutatud isik I vajab igapäevatoimingutes (pesemine, söömine, magamine, voodist tõusmine, jalutamine) suunamist. Samuti on puudutatud isik I olnud haiglasse saabudes räpane ja hoolitsemata. Kuna puudutatud isik I ei saa aru enda ravivajadusest, sh ei soovi ka sotsiaalteenuste osutamist ja ta ei suuda enda eest ise hoolitseda, ei ole võimalik alternatiivseid meetmeid rakendada. 47. Seda, et puudutatud isik I vajab suunamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusele üheks aastaks on kinnitanud ekspert VS, Sotsiaalkindlustusamet ja SA PERH. AS Hoolekandeteenused tõi välja, et tegemist võib olla erihooldusteenust vajava kliendiga, kuna täidetud on

§ 105lg-s 1 sätestatud eeldused.

Ka ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul täidetud

§ 105

lg-s 1 eeldused isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsesse erihooldusteenusele paigutamiseks. 9

1. Ebaõige on määruskaebuse väide, et maakohus ei kuulanud puudutatud isikut II ära nõuetekohaselt. TsMS § 477 lg 4 kohaselt võib kohus isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud arvestama sellega, et 12.10.2016 jättis kohus rahuldamata avalduse puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kinnisesse asutusse paigutamise otsustust ei saa teha tuginedes aastatetagustele sündmustele. Tõendatud on asjaolu, et puudutatud isiku I seisund on lähiminevikus halvenenud, kuna viimase aasta jooksul on ta viibinud haiglaravil seonduvalt psüühikahäirega 02.05.2017-05.06.2017, 11.09.2017-07.10.2017, 06.11.2017-22.12.2017 ja alates 06.01.2018 kuni käesoleva ajani, st 4 korda (ekspertiisiakt t lk 22-24, dr E ärakuulamine lk 33). Aastal 2016 viibis puudutatud isik I ravil vaid 2 korda, mistõttu ei ole asjaolud ja terviseandmed käesoleval ajal võrreldavad 2016.a andmetega.
3. Ebaõige on määruskaebuse väide, et ekspertiisaktist ei nähtu, et ekspert oleks puudutatud isikuga I üldse kohtunud. Ekspert märgib, et ta kasutas materjalina muu hulgas isiklikke vaatlusandmeid 22.02.2018 SA PERH Psühhiaatriakliiniku neljandas osakonnas (ekspertiisi tegemise ajal viibis puudutatud isik I psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil). Samuti märkis ekspert, et tema ja puudutatud isiku I vestlus lõppes sellega, et puudutatud isik I tõusis omaalgatuslikult püsti ja lahkus kabinetist. Seega nähtub ekspertiisiaktist selgelt, et ekspert kohtus puudutatud isikuga I.
4. Lasnamäe Linnaosa Valitsusel kui puudutatud isiku I elukohajärgsel linnaosavalitsusel on olnud võimalus menetluses oma seisukohti esitada, kuid nad teatasid ringkonnakohtule, et asjaga tegeleb Põhja-Tallinna Valitsus. Puudutatud isik I ei viibi käesoleval ajal kinnises asutuses, mistõttu ei olnud maakohtul võimalik kinnise asutuse juhti ära kuulata.
5. Puudutatud isikud esitasid 26.04.2018 ringkonnakohtule avalduse Harju Maakohtu 16.03.2018 kohtumääruse täitmise peatamiseks. TsMS § 472 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohus põhistatud avalduse alusel määrata, et lahendi täitmine peatatakse tagatiseta või tagatise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldus põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikud tuginevad avalduses sellele, et puudutatud isik I viibib käesoleval ajal vabatahtlikul psühhiaatrilisel ravil SA-s PERH. Ringkonnakohtule saadetud SA PERH vastusest nähtub, et see väide ei vasta tõele. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isiku I ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine põhjendatud ja vajalik, mistõttu ei ole maakohtu määruse täitmise peatamine põhjendatud.
6. TsMS § 667 lg 3 alusel lahendas ringkonnakohus määruskaebuse kirjalikus menetluses.
7. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud kindlaks eraldi määrusega. Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 10