← Eesti

2-17-14456/38

Obsah (7)§ 218§ 187§ 162§ 459§ 657§ 652§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Liis Arrak, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-1445

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi 1

(7)andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  1. XX (hageja) esitas 28.09.2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu elatise vähendamiseks 130 euroni kuus ja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 11.01.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-8876 tuvastatud, et kostja bioloogiline isa on hageja ning hagejat kohustati tasuma kostjale igakuist elatist miinimummääras, s.o ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale, kuni kostja täisealiseks saamiseni 23.12.
  2. Võrreldes lahendi tegemisega on asjaolud muutunud. Alates 2017 maist on hageja tugevate seljavalude tõttu ajutiselt töövõimetu ja tema sissetulekuks on töövõimetushüvitis 204 eurot. Alates detsembrist 2017 on ta kuulutatud osaliselt töövõimetuks. Töövõimetoetust makstakse hagejale küll 2018 novembrini, kuid see periood võib pikeneda. Hageja on alates juulist 2017 arvele võetud töötuna. Lisaks elavad hagejaga koos tema kaks alaealist last, keda ta üleval peab, hageja abikaasa ja abikaasa laps. Hageja elab 4-toalises sotsiaalkorteris, mille üür on ca 400 eurot kuus. Hageja abikaasa saab 500 eurot lapsetoetust. Kuni terviseprobleemide tekkimiseni maksis hageja kostjale kohtuotsusega väljamõistetud elatist, sest ta käis tööl. Hageja püüab leida tööd, mida tema tervis teha lubab, kuid sellise töö leidmine on raske. Kohus peab arvestama hageja reaalse majandusliku olukorraga. Elatise summa vähendamata jätmise korral jäävad kostjaga võrreldes halvemasse olukorda kaks temaga koos elavat last. Kostja vastuväited
  3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole siiani oma miinimumelatise tasumise kohustust nõuetekohaselt täitnud, mis viitab hageja tahtmatusele osaleda oma lapse ülalpidamises. Kostja elab Soomes ja sealsed ülalpidamiskulud on suuremad kui Eestis. Maakohus on 11.01.2016 otsusega tsiviilasjas nr 215-8876 tuvastanud, et hageja ei töötanud ka siis, kui talt elatis välja mõisteti. Hageja tegi sel ajal juhutöid santehnikuna. Osalise ja tähtajalise töövõimetoetuse määramine ei ole elatise vähendamise aluseks. Hageja ei esitanud tõendeid, et tema töövõime on halvenenud sedavõrd, et esineks alus elatise vähendamiseks. Hagist ei nähtu, mida on hageja teinud selleks, et endale tööd leida. Kostja seaduslik esindaja on panustanud kostja ülalpidamiskohtusse oluliselt enam kui hageja. Kostja seadusliku esindaja sissetulekuks on igakuiselt vaid 176 eurot ja Soomes tööle minna saab ta alles poole aasta pärast. Soome Sotsiaalamet teda ei toeta. Kostjale maksab Soome Vabariik elatist hageja asemel ja nõuab selle hiljem hagejalt välja. Asjaolu, mille kohaselt on hagejal lisaks kostjale veel kaks last, ei oma tähtsust, sest sama asjaolu esines elatise väljamõistmisel. Isegi kui hageja majanduslik seis oleks selline, mis ei võimalda tal kõiki oma lapsi võrdselt toetada, siis ei ole see veel aluseks elatise vähendamisele. Sel juhul tuleb vaadata, kas hageja teiste laste ema saab panustada laste ülalpidamisse enam seni kuni hageja majanduslik seis või tervis paraneb. Maakohtu otsus
  4. 27.02.2018 otsusega maakohus rahuldas hagi ja muutis Harju Maakohtu 11.01.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-8876 väljamõistetud elatise suurust. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 28.09.2017 igakuise elatise 130 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 2
(7)23.12.2021. Kohus määras, et elatis tuleb maksta iga kuu eest ette hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks hageja seadusliku esindaja AA pangakontole selgitusega „Y elatis“. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 0 eurot. Kohus tuvastas järgmised asjaolud: - kostja on hageja ja kostja seadusliku esindaja AA laps, kes sündis XX.XX.XXXX; - Harju Maakohtu 11.01.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-8876 on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud igakuine elatis miinimummääras kuni kostja täisealiseks saamiseni; - hagejal on oma praeguse abikaasaga lisaks kostjale veel kaks alaealist last: KK (sündinud XX.XX.XXXX) ja CC (sündinud XX.XX.XXXX), kes elavad hagejaga koos; - hageja ei ela kostjaga koos ega anna talle elatist vahetult. Maakohus viitas

§-le 459 ning perekonnaseaduse (PKS) §-dele 96, 97 ja 101 ning märkis, et elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (PKS § 102 lg 2). Hageja palus elatist vähendada, kuna tema töövõime on osaliselt vähenenud ja seetõttu on muutunud tema majanduslik olukord ning lisaks kostjale on hagejal veel kaks alaealist last. Hageja sõnul seab kostjale miinimummääras elatise maksmine oluliselt halvemasse olukorda nii tema enda, kui ka tema teised kaks last. Hageja käsundusleping tööandjaga on lõppenud, ta on alates 10.07.2017 töötuna arvele võetud ja talle on määratud osaline töövõime kuni 30.11.2018. Hageja selgitas, et proovib jätkuvalt leida tööd, kuid see ei ole tal õnnestunud. Hagi esitamise seisuga oli hageja sissetulekuks töövõimetushüvitis, mis mais 2017 oli 176,54 eurot, juuni 2017–september 2017 oli 240,74 eurot ning septembris 2017 on hagejale lisaks tehtud väljamakse 104,32 eurot. Hagejale on Eesti Töötukassa 14.09.2017 otsusega määratud töötutoetus 17.07.2017-12.04.2018 päevamääraga 4,86 eurot. Hagejale on Eesti Töötukassa 08.12.2017 otsusega määratud töövõimetoetus 01.12.2017–30.11.2018 päevamääraga 6,7374 eurot. Hageja esitas oma pangakonto väljavõtte perioodil 01.01.2017–06.01.2018, millest nähtub, et hagejale on septembrist 2017 kuni detsembrini 2017 laekunud igakuiselt töötutoetus 87,48-296,46 eurot. Eesti Töötukassa 08.12.2017 otsuse järgi on hageja kontole jaanuarist 2018 laekunud töövõimetoetus 204 eurot. Konto väljavõttelt nähtuvad ka igakuised kinnipidamised elatise nõude täitmiseks kohtutäituri poolt. 06.01.2018 seisuga on pangakontol 33,60 eurot. Hageja selgitas, et tema abikaasa sissetulekuks on lapsetoetus 500 eurot. Hageja elab abikaasa, kahe lapse ja abikaasa lapsega 4-toalises linna sotsiaalkorteris, mille kommunaalmaksed ja üür on ca 400 eurot kuus olenevalt aastaajast. Hageja esitas üüriarve mai 2017 eest. Eeldades, et abikaasad kannavad kulutusi võrdselt, moodustab hageja osa üürist ligikaudu 200 eurot kuus. Kostja seadusliku esindaja laekumiste väljavõtetest ajavahemikus august 2017–oktoober 2017 nähtub, et seadusliku esindaja sissetulekuks on Soome riigi poolt makstav töötuabiraha 707,45 eurot. Lisaks saab kostja igakuiselt Soome riigi poolt lapsetoetust 94,88 eurot ja elatist 155,50 eurot. Elatist maksab kostjale hageja asemel Soome Vabariik, nõudes selle hiljem hagejalt tagasi. 09.01.2018 eelistungil täpsustas kostja seaduslik esindaja, et hetkel on tema sissetulekuks 176 eurot kuus, mille tõendamiseks ta esitas konto väljavõtte detsembri 2017 osas. 3

(7)Hageja puhul esineb PKS § 102 lg-s 2 viidatud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Hageja andis ülevaate oma majandusliku seisundi muutumise kohta, võrreldes 11.01.2016 lahendis tuvastatud asjaoludega. Hageja on osaliselt kaotanud oma töövõime ja selle tagajärjel on tema sissetulek oluliselt vähenenud. Hageja igakuiseks sissetulekuks on töövõimetoetus 204 eurot. Hagejal on lisaks kostjale kaks alaealist last, keda ta üleval pidama peab. Tulenevalt töövõimetusseaduse § 8 lg-st 1 tuvastab töötukassa isikul osalise või puuduva töövõime alates töövõime hindamise taotluse esitamise päevast kuni viieks aastaks, kuid mitte kauemaks kui vanaduspensionieani, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega määrataksegi osaline töövõime esialgu mingiks perioodiks, hageja puhul kuni 30.11.2018. Nimetatud asjaolu ei ole põhjuseks, miks jätta hageja osaline töövõime kaotus arvesse võtmata. Hageja majanduslik olukord on seetõttu halvenenud. Riigikohus on leidnud, et PKS § 102 lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (17.01.2018 lahend nr 2-16-135, p 11.6). Hageja selgitas, et tegeleb sobiva töö otsimisega, kuid see ei ole tal siiani õnnestunud. Arvestades, et hageja on ametilt santehnik (st tegemist on füüsilise tööga), võib osalise töövõime puhul töö leidmine ja selleläbi sellise sissetuleku teenimine, mis tagaks minimaalsete vajaduste rahuldamise hagejal ja tema ülalpeetavatel, osutuda keeruliseks. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Kuigi ka kostja seadusliku esindaja majanduslik olukord on raske, kuna tema igakuine sissetulek on 176 eurot ja lapsetoetus 94,88 eurot ning Soomes elades on elamiskulud kõrgemad kui Eestis, siis tuleb siiski arvesse võtta ka hageja majanduslikku ja tervislikku olukorda ja asjaolu, et hagejal on lisaks kostjale veel kaks alaealist last, keda ta samuti üleval pidama peab ja kes ei tohi kostjale makstava elatise tõttu sattuda halvemasse olukorda. Hageja poolt taotletav igakuine elatis 130 eurot on mõlema poole huvisid arvesse võttes mõistlik ja põhjendatud. Seega rahuldas kohus hagi.

§ 162lg 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.

Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei nõuta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest riigilõivu. Hageja ei ole kohtule esitanud ka menetluskulude nimekirja. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 0 eurot (menetluskulud puuduvad). Apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja jääb maakohtule juba esitatud põhjenduste juurde. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Maakohus kohaldas valesti

§ 459lg-t 1.

Hageja nõude aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud võrreldes asjaoludega, mis esitati tsiviilasjas nr 2-15-8876. Juba viidatud asja menetluses vaidles hageja elatise maksmisele vastu põhjusel, et tal on veel kaks ülalpeetavat last ning et ta on töötu ja teeb juhutöid. Hageja keeldus tsiviilasja nr 2-15-8876 menetluses oma netosissetulekut avaldamast, mis tähendab, et ta varjas oma sissetulekuid ja on alus arvata, et ta on varjanud oma sissetulekuid ka käesoleval juhul. Kui hagejal oleks materiaalseid probleeme, siis on vähe usutav, et hageja abikaasa loobuks elatise nõudmisest oma eelmisest kooselust sündinud lapse isalt. Hageja esitatud andmed oma sissetulekute kohta ei ole eluliselt usutavad. Ebaõige on järeldus, et kuna hageja on osaliselt kaotanud töövõime, siis on tema sissetulek oluliselt vähenenud. Eesti Vabariik maksab hagejale vähenenud töövõime eest töövõimetoetust. Ülejäänud osas peab hageja otsima endale tööd. Maakohus hindas ebaõigesti Eesti Töötukassa 08.12.2017 otsust „Töövõimetoetuse määramine“ ning ei põhjendanud, miks kohus leiab, et 4

(7)hageja sissetulek on vähenenud. Hageja sissetulek ei saa olla vähenenud seoses töövõime vähenemisega, sest hageja oli töötu ajal, mil kohus mõistis hagejalt elatise miinimummääras välja. Hageja sissetulek on hoopis tsiviilasjas nr 2-15-8876 tehtud lahendiga suurenenud, kuna hageja saab töövõimetoetust ja pere saab lasterikka pere toetust. Kohtuotsusest ei ole nähtav, miks kohus pidas põhjendatuks vähendada elatist just hageja nõutud summani 130 eurot ja miks kohus ei vähendanud elatist kuni hageja osalise töövõime tähtaja lõppemiseni 30.11.2018. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on otsinud endale sellist tööd, mida ta on võimeline tegema. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ja neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et poolte vahelises vaidluses ei ole elatise suuruse määramist võimaldavad asjaolud muutunud võrreldes asjaoludega, mis esitati tsiviilasjas nr 2-15-8876 või on isegi paranenud, kuna hageja pere saab peretoetust ja hageja saab töövõime kaotuse eest hüvitist. Nimetatud menetluses ei väitnud hageja, et tal oleks osaline töövõime, mis takistab teda töö otsimisel. Asjaolu, et hageja ülalpidamisel oli kaks ülalpeetavat last, ta ei töötanud ja tegi juhutöid, võimaldas eelmises asjas eeldada, et ta on suuteline tasuma elatist vähemalt miinimummääras. Kostja ei ole teinud usutavaks, et hagejal on sissetulek, mida ta kostja ja kohtu eest varjab.
  2. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis (vt RKTKo 3-2-1-35-17, p 21.4).
  3. Osaliselt on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et hageja hagis esitatud väited tema sissetulekute kohta ei ole eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et pere eelarves osaleb ka hageja abikaasa, kes teeb maalritöid ja kelle sissetulekuks on keskmiselt 200300 eurot kuus. Arvestades, et hageja esitas hagi 28.09.2017, septembris 2017 oli tema sissetulekuks haigekassa hüvitis 345,06 eurot ja alates
  4. aasta oktoobrist kuni
  5. aasta jaanuarini on tema sissetulek töötutoetus keskmiselt 174,94 eurot kuus, on hageja pere eelarve esitatud asjaolude kohaselt alates oktoobrist 2017 keskmiselt 174,94 + 500 + 300 = 974,94 eurot kuus. 5

(7)
  1. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja sissetulek ei ole oluliselt vähenenud, kuna Eesti Vabariik maksab hagejale vähenenud töövõime eest töövõimetoetust. Hageja on esitanud koondpalgateatise, mille kohaselt oli tema netotöötasu perioodil jaanuar märts 2017 842,70 eurot. Arvestades asjaolu, et töövõime kaotuse protsenti enam kindlaks ei määrata, vaid töövõime hindamise otsuses antakse üksnes hinnang sellele, millised on hageja piirangud töö tegemisel, pole võimalik protsentuaalselt hinnata, millises ulatuses on hageja töövõime vähenenud ja millises ulatuses riik seda töövõimetoetuse maksmisega katab. Kostja seisukoha valguses oleks hageja töövõime kaotus ligikaudu 21% ja 79% ulatuses tuleks tal leida uus töö.
  2. Riik ei lähtu toetuste tasumisel mitte hageja palgast, vaid toetuse riiklikult määratud suurusest. Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on selle § 1 lg 1 kohaselt pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seega ei taga toetus töövõime kaotuse võrra endise sissetuleku saamist. Nimetatu tuleneb ka sama seaduse § 13 lgs 1 sätestatust, mille kohaselt töövõimetoetuse arvutamise aluseks on käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud töövõimetoetuse päevamäär (edaspidi päevamäär). Töövõimetoetust ei arvestata eelnimetatud seadusest tulenevalt sissetulekust, mida hageja päevas on viimasest töökohast või mingi eelneva kindla perioodi jooksul saanud.
  3. Hageja poolt esitatud 07.12.2017 otsusest töövõime hindamise kohta (tl 113) nähtub, et töövõime ulatuse põhjendamisel on arvestatud sellega, et hageja töövõime on osaliselt takistatud. Hagejal on seljavalude tõttu häiritud kehaasendi säilitamine ja muutmine istumisel ja seismisel. Kiire väsimise tõttu on piiratud lühikeste vahemaade läbimine. Piirangud esinevad eri tasapindadel liikumisel (nt trepid) ja ohutul ringiliikumisel. Treppidest liikumisel vajab käsipuu tuge. Otsuse kohaselt vajab hageja kõrvalabi enesehooldus-, kodu- ja igapäevatoimingute teostamisel. Tema tervisekahju iseloomu arvestades on tema töövõime ühe aasta jooksul raskesti prognoositav. Tulenevalt asjaolust, et hageja töövõime on raskesti prognoositav, ei ole põhjendatud vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist üksnes kuni hageja osalise töövõime tähtaja lõppemiseni 30.11.
  4. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ta saaks teha osalise tööajaga tööd samas valdkonnas, mis seni (sanitaartehnilised tööd), kuid osalise tööajaga teda tööle ei ole soovitud võtta. Hageja on tööotsijana arvel Töötukassas ja CV-online´is.
  5. Isegi kui arvestada hageja abikaasale laekuva lasterikaste perede toetusega 500 eurot, mis on mõeldud hagejaga koos elava kolme lapse vajaduste katmiseks, ei annaks see alust maakohtu otsust muuta. Hageja perekonna laste peale jagatuna teeks see keskmiselt 167 eurot lapse kohta ja seda tuleks arvestada eelduslikult mõlema hageja perekonnas elavate laste vanemate elatiskohustuse täitmisel võrdselt. Hageja miinimumelatise suuruses (
  6. aastal 235 eurot) kohustuse täitmise osa oleks sellisel juhul kaetud 83,50 euro ulatuses. Lisaks tuleks hagejal tasuda kahe tema poolt ülalpeetava lapse ülejäänud vajaduste katmiseks 235 - 83,50 = 151,50 eurot. Kui arvestada kostja poolt aktsepteeritavat elatist (
  7. aastal 235 eurot) ja liita sellele kahele lapsele makstav 303 eurot, peaks hageja sissetulekut teenima ilma tema oma vajadusi üldse arvestamata 538 eurot. Kui lähtuda teoreetilisest arvestuskäigust, et hageja tasub kahele oma ülalpeetavale lastetoetuste võrra vähem elatist ja kostjale 130 eurot, tuleks hagejal tasuda lastele kokku (130-83,50) x 2 + 130 = 223 eurot. Hageja keskmine sissetulek 174,94 eurot jääb sellest allapoole, hagejal on aga ka enda vähemalt minimaalsed vajadused eluasemekuludele, toidule, transpordile, sidele. 6
(7)14. Väide, et hageja abikaasa on loobunud elatise nõudmisest oma eelmisest kooselust sündinud lapse isalt, on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses ja

§ 652

lg 4 alusel ringkonnakohus sellega ei arvesta, kuna selle hilisemat esitamist ei ole kostja põhistanud. 15. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (

§ 163lg 1 ja § 171 lg 1).

Hageja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kostjalt, mistõttu ringkonnakohus neid kindlaks ei määra ega kostjalt välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.