KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 04.07.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-17-15817 Kohtuasi XX (X) hagi YY (Y) vast

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja kandis põhjendatud menetluskulusid 600 euro ulatuses, mis tuli hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada. Maakohus jättis arvestamata värskeima kohtupraktika ja 01.10.2015 jõustunud TsÜS-i sätted (§ 154 lg-d 1 ja 2, § 164 lg 2). Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 1 p 6 alusel keelduda.

§ 637

lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Maakohus kohaldas õigesti materiaalõigust hagi lahendamisel ja sundtäidetava nõude aegumise väljaselgitamisel, sh lähtus korrektselt TsK-is, TsÜS1994-is, TsÜS2002-is, TsÜS2011-is ja VÕSRS-is sätestatust. Kohus omistas õigesti olulise tähenduse asjaoludele, et lahend tehti

1. aastal, s.o ajal, kui kehtis veel TsK, kuni 01.07.2002 kehtestatud regulatsioonini ei aegunud elatisenõuded, hilisemate seadustega kehtestati nõude aegumise tähtajad, kusjuures aegumise kestvust reguleerivaid sätteid muudeti korduvalt ja viidatud sätete kohaldamine sõltus rakendussätetes märgitust. Seejuures lähtus kohus ka õigesti 17.03.2014 asjas nr 3-2-1-4-14 antud Riigikohtu juhisest. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud kostja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kohus ei saanud lahendi tegemisel arvesse võtta TsÜS2011 § 154 lg-t 1, mis sätestab, et korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks eelkõige põhjusel, et viidatud säte ei kohaldu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõudele. Hetkel kehtiva seaduse järgi reguleerib lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumist TsÜS2011 § 154 lg 2, mille järgi on lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Samas jõustus säte sellisel kujul alles 01.10.
2. Sätte sisu on kombinatsioon TsÜS2011 § 157 lg-st 1 ja §-st 154 selle varasemas redaktsioonis, s.t TsÜS2011 § 157 lg-st 1 tulenes nõudele kümneaastane aegumisperiood ja TsÜS2011 §-st 154 selle varasemas redaktsioonis mõte, et aegumist tuleb arvestada iga üksiku kohustuse kohta eraldi. Eelnõu seletuskirja järgi ei olnud 01.10.2015 seadusemuudatuse eesmärgiks regulatsiooni muuta, vaid seda täpsustada. Eelnevaga seoses selgitab kohus, et perioodil 05.04.2011 – 01.10.2015 reguleeris otsusega tunnustatud elatisenõude aegumist esmajoones TsÜS2011 § 157 lg
3. TsÜS2002 § 157 lg 1 järgi aegus kohtuotsusega tunnustatud nõue 30 aastat ja TsÜS2011 § 157 lg 1 järgi kümme aastat. 3 Viidatud sätteid ja VÕSRS § 9 lg 4 on tõlgendanud Riigikohus mh 17.10.2013 otsuses nr 3-2-1-116-13, leides, et kui seaduse jõustumise hetkeks ei olnud nõue aegunud eelnevalt kehtinud seaduse järgi, siis hakkas varasemast lühem, s.o kümneaastane aegumistähtaeg kulgema seaduse jõustumisest alates. Kostja viidatud TsÜS2011 § 164 lg 2 sätestab nõude aegumise peatumise vanemate ja laste vaheliste nõuete puhul kuni lapse täisealiseks saamiseni. Nagu ringkonnakohus samas asjas 06.03.2018 tehtud määruses märkis, ei ole aegumise peatumise analüüs sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis nõude aegumise tõttu oluline, kui kohus leiab, et sõltumata nõude aegumise võimalikust peatumisest, ei ole sundtäidetav nõue aegunud. Kuivõrd kohus leidis õigesti, et kostja nõue hageja vastu ei olnud aegumise üldsätetele tuginedes aegunud, puudus vajadus analüüsida, kas nõude aegumine võis olla teatud aja peatunud. Riigikohtu lahendis viidatud seisukohad, millele kostja kaebuses tugines (02.12.2015 otsus asjas nr 3-2-1-141-15, p 11), ei saanud suunata kohut teistsugust järeldust tegema. Nimelt oli kirjeldatud lahendi keskmes küsimus, kas elatisenõude aegumine peatus ajaks, kui laps sai täiskasvanuks, või mitte. Riigikohus leidis, et nõude aegumine peatub ajaks, kui laps on alaealine. Samas ei võtnud Riigikohus seisukohta selles, kuidas erinevate seaduste ja nende redaktsioonide konkurentsis elatisenõude aegumistähtajad muutusid ning kulgesid. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (

§ 638lg 10).

Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust kostjale ei tagasta. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (

§ 168lg 1).

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 4