1-18-4452 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. august 2018, Tallinn Kohtuasja number 1-18-4452 Kohtukoosseis Meelika Aava, Orvi Koik, Urmas Reinola Apelleeritud k

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud vangistust alates kinnipidamisest

1. märtsil
3. S. Lototskiy mõisteti KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna pani
4. jaanuari 2017 öösel Tallinnas xxx asuvast pandimajast taas toime varguse, kust varastas kuldehteid kokku üle 15 tuhande euro väärtuses. Vitriinide lõhkumise käigus vigastas S. Lototskiy klaasikilluga oma kätt. Verd tilkus nii pandimaja kui kogu kaubanduskeskuse põrndale, kuid see ei takistanud teda vargust lõpule viimast. Ta müüs varastatud ehted kokkuostjale ja põgenes seejärel Hispaaniasse ning asus end politei eest varjama.
5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav S. Lototskiy ja kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis, kes vaidlustavad kohtuotsuse üksnes S. Lototskiyle mõistetud karistuse osas. 3.1 Kaitsja taotleb S. Lototskiyle mõistetud karistuse tähtaja lühendamist, sest mõistetud karistus ei vasta süü suurusele ega süüdistatava isikule. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. KarS §-s 56 on kehtestatud karistuse mõistmise alused. Sanktsiooni keskmisest määrast lähtumist karistuse mõistmise alusena selles sättes nimetatud ei ole. Kaitsja möönab, et S. Lototskiyt on varem varguste eest kohtu poolt korduvalt karistatud, kuid see asjaolu ei saa olla põhjuseks talle nii range karistuse mõistmiseks. Tema poolt varasemat kuritegude toimepanemist on arvestatud kuriteo kvalifitseerimisel, sest ta on süüdi tunnistatud varguse toimepanemise eest süstemaatiliselt. Kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus taotles prokurör S. Lototskiyle vangistuse mõistmist märksa lühemaks ähtajaks, kuid süüdistatav sellega ei nõustunud. Kaitsja ei pea seda õigeks, et karistuse tähtaeg sõltub menetluse liigist. S. Lototskiy sai kuriteo toimepanemise käigus raskelt vigastada, mistõttu tema parema käe sõrmed on tundetud. S. Lototskiy vajab arstiabi, kuid süüdistatava ütluste kohaselt ei ole seda talle vanglas võimaldatud. 3.2 S. Lototskiy apellatsioon kattub valdavas osas tema kaitsja apellatsiooniga. Ta taotleb piirduda tema karistamisel vahi all viibitud ajaga. Samuti on ta nõus enda Eesti Vabariigist väljasaatmisega Venemaale, sest ta on Venemaa kodanik. Ta kahetseb toimepandut ja leiab, et sai ise kuriteo toimepanemise käigus juba piisavalt kannatada. Lisaks kaitsja apellatsioonis toodud põhjendustele märgib süüdistatav, et ta vajab kiiresti operatsiooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
7. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi 2

§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.

Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

§ 2

p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Mida karistuse mõistmise lähtepunktiks lugeda, seda muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates reguleeritud ei ole. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja seisukohaga, et maakohus ei oleks pidanud eelnimetatud Riigikohtu seisukohaga arvestama. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis S. Lototskiyle karistuseks vangistuse 2 aastaks 6 kuuks, s.o sanktsiooni keskmises määras. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse S. Lototskiy süü suurust. Ta pani varguse toime ettekavatsetult, tungides öisel ajal ukselukkude lõhkumise teel kaubanduskeskuses asuvasse pandimajja ja purustas kaasavõetud kruvikeeraja abil klaasvitriine ja varastades sealt hulgaliselt kuldehteid. S. Lototskiy tegevust ei takistanud isegi see, et ta sai vitriini lõhkumise käigus klaasikilluga sügava lõikehaava, millest jooksis ohtralt verd. Tema verega määrdus nii pandimaja põrand kui kaubanduskeskuse koridor. Vaatamata sellele läks S. Lototskiy pandimajja tagasi ja varastas veel ehteid. Asjaolu, et S. Lototskiy sai varguse käigus vigastada, ei ole aluseks talle mõistetud karistuse kergendamisele. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvesse võtnud puhtsüdamlikku kahetsust ja tsiviilhagi õigeks võtmist. 3

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kaitsja vandeadvokaat E. Rivis esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 90 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu kohtuistungi protokolliga ja kohtuotsusega tutvumises, süüdistatavaga kohtumises ja apellatsiooni koostamises 3 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 90 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt. 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et S. Lototskiyle mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks 4

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5