S 65 lg 2, § 74 lg 5 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 7 kuud 28 päeva algusega 18.03.2016.a. Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja Natalia Lausmaa Kannatanu esindaja Jugans Grossmann RESOLUTSIOON 1 Süüdi tunnistada Artjom Valašas KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 17.11.2016.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 2 aasta 11 kuu 19 päeva vangistuse, võrra ja liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat 3 (kolm) kuud 19 (üheksateist) päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 28.11.2017.a.
lg 3 alusel jätta riigi kanda kriminaalmenetluse kulud: - kannatanu esindajale makstud tasud summas 414 eurot.
, § 179, § 180 alusel välja mõista Artjom Valašas’ilt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 705 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasud kogusummas 408 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pangas, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank’is, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pangas või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank’is, maksekorraldusse märkida viitenumber 99917700078601 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-17-8199, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tsiviilhagi: X1’i poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning mõista TsMS § 440 lg-st 1 tulenevalt Artjom Valašas’ilt välja X1’i kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 50 (viiskümmend) eurot. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. I SÜÜDISTUSE SISU 2 Artjom Valašas’i süüdistatakse selles, et tema, olles Harju Maakohtu 17.11.2016 otsusega nr 1-16-6941 karistatud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest, 05.01.2017 kella 10:00 paiku xxxx lõi parema käega voodis lamanud X1’i vähemalt ühe korra pea piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – turse ja verevalumi ülahuulel. Sellega pani Artjom Valašas toime korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.t. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. II MENETLUSE KÄIK Süüdistatav kohtuistungil tunnistas ennast talle inkrimineeritavas kuriteos täielikult süüdi. Süüdistatava seisukohad on kajastatud kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu X1, tunnistajad X2, X3 ning süüdistatav Artjom Valašas. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua
p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid ja iseloomustavad materjalid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - tõend X1’il tuvastatud vigastuste kohta /tl 5; kd KI tl 90/; - isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga X1’ile tekitatud vigastuste kohta /tl 6-9; kd KI tl 91-94/; - ettekanne /tl 10; kd KI tl 95/; - tõend Artjom Valašas’il tuvastatud vigastuste kohta /tl 18; kd KI tl 96/; - karistusregistri õiend A. Valašas’i kohta /tl 21-25; kd KI tl 97-101/ - Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 17.11.2016.a. kohtuotsus tl 26-37; kd KI tl 102-113/; - teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta /tl 38; kd KI tl 114/; - otsused X1’il puude raskusastme ja lisakulude tuvastamisest ning püsiva töövõimetuse tuvastamisest tõendavad X1’i terviseseisundit /tl 40-41; kd KI tl 88-89/; - riigi õigusabi puudutav dokumentatsioon /tl 42- 44-48 ; kd KI tl 115, 116-120/. Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ja materjale, mis ei tulene süüdistusaktist või mille osas esines pooltel vastuväiteid, või mille puhul taotleti eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Kannatanu esindaja taotles kohtuvaidluste alguses uuendada kohtulik uurimine, kuna soovis täiendavalt esitada tõenditena ka pöördumise ja vanglate meditsiiniosakondade tõendid (kd KI tl 149-150; 151-152). Kaitsja ja prokurör pidasid taotlust kohtuliku uurimise uuendamiseks ja 3 täiendavate tõendite lisamist põhjendatuks. Kohus avaldas nimetatud pöördumise vanglate meditsiiniosakondade tõendid. Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Artjom Valašas’i süü KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Prokurör taotles A. Valašas’i süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja tema karistamist vangistusega 8 kuud ning moodustada KarS § 65 lg 2, § 64 lg 1 alusel liitkaristus, mõistes lõplikuks karistuseks 3 aastat 8 kuud 14 päeva vangistust. Samuti palus prokurör välja mõista kaitsjatasud ning sundraha. Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et selle täielik rahuldamine ei oleks kooskõlas senise kohtupraktikaga. Kaitsja leidis, et ei ole põhjendatud mõista karistuseks rohkem kui 3-kuulist vangistust. Kaitsja märkis, et arvestada tuleks sedagi, et A. Valašas oli andnud nõusoleku invaliidi hooldamiseks ning ei kujutanud ka ette, mida see endast kujutab ja tal puudus ka vastav ettevalmistus. Kaitsja hinnangul ei ole ka kannatanu esindaja poolt esitatud dokumentidega tõendatud see, et peavalud oleksid põhjustatud just A. Valašas’i poolt toime pandud süüteost. Vangla teatise kohaselt võivad valud olla tingitud sellest, et kannatanu tarvitas enne vangistust kannabinoide valude leevendamiseks, vanglas seda aga võimaldada ei saa ning see võib olla põhjus peavaludeks. Kaitsja leidis, et 50 eurot, mille osas A. Valašas hagi õigeks võttis, on tema majanduslikku seisundit arvestades helde pakkumine ja hagi võiks ainult õigeks võetud ulatuses rahuldada. Kannatanu esindaja märkis, et vanglalt välja nõutud dokumentidest nähtub see, et kannatanu on pärast 05.01.2017.a. korduvalt pöördunud meditsiiniosakonda seoses peavaludega. Tõendite pinnalt võib seostada, et pöördumiste põhjuseks oli löömine. Süüdistatav tunnistas end täielikult süüdi, tunnistades kannatanu löömist. Samas A. Valašas leidis, et tsiviilhagi on põhjendamatult suur, ta on nõus tasuma 50 eurot moraalse kahju eest. III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Süüdistatava süü temale inkrimineeritavas, KarS 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos leidis kohtus tõendamist lisaks süüdistatava poolt süü isikliku omaksvõtu (tl 55) ka: - süüdistatava ütlustega selle kohta, et ta elas ühes kambris kannatanuga, keda ta pidi hooldama koos X2’iga. Kannatanul tuli aidata teha kõike: toita teda nõude ja toidu kätte ulatamise läbi, istuma aidata, mähkmeid vahetada jne. 05.01.2017.a. hommikul aitas ta koos X2’iga kannatanu sööma, teda keerates ja toidunõusid käeulatusse asetades. Seejärel läks ta magama. Kuna kannatanu aga soovis, et teda tõstetaks ratastooli, kuna 2 tunni pärast läheb ta telefonikõnet tegema. Süüdistatav soovis veel magada, kõneni oli aega. Siis viskas kannatanu teda kruusiga. Süüdistatav vihastas, tõusis voodist ja lõi lamavat kannatanut ühe korra libamisi vastu huult, verd ei tulnud, seejärel koputas ise kambri uksele ja kutsus korrapidaja. Kambrikaaslane X2 oli sel ajal tualetis. Kohtul puudub alus süüdistatava ütlusetes kahelda, kuna need riimuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii kinnitas ka tunnistaja X2, et kannatanu hakkas 05.01.2017.a. nõudma, et teda tõstetaks ratastooli, millele vastas X2, et käib ära tualetis, seejärel aitab teda. Enne seda oli tunnistaja koos süüdistatavaga aidanud kannatanul süüa, nõusid ja toitu ulatades. Kui 4 tunnistaja tualetist tagasi tuli, oli süüdistataval kannatanuga konflikt juba aset leidnud, põrandal vedeles kruus, ämber oli ümber. Ta korjas kõik üles. Samuti riimuvad süüdistatava ütlused vanglaametnikust tunnistaja X3 ütlustega, kes kinnitas, et süüdistatav oli isikuks, kes ise koputas kambri uksele ja palus abi, kuna kambris oli aset leidnud konflikt. Ka rääkis ta koheselt sellest, et kannatanu oli teda kruusiga visanud. Samuti riimuvad süüdistatava ütlused kannatanu isiku läbivaatuse protokolliga, millest nähtuvalt on kannatanul tuvastatud ülahuule vasakul pool minimaalne turse, hematoom (tl 91). Sama nähtub fotolt (tl 94). Seejuures kannatanul verejälgi ei esinenud, nagu väitis ka süüdistatav. Eeltoodud riimumised annavad kohtule aluse pidada süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Seevastu ei pea kohus usaldusväärseks kannatanu X1’i ütlusi selle kohta, et teda löödi süüdistatava poolt mitu korda rusikaga näkku,, löödi ka pähe, samuti tema ütlusi selle kohta, et ka ei eelnenud antud sündmusele tema poolt kruusiga süüdistatava viskamist. Läbivaatuse protokollist nähtuvalt on kannatanu vigastused minimaalsed ja vaid ühes huule osas, rusikaga mitmekordne löömine oleks tekitanud ilmselgelt tõsisemaid kehavigastusi. Ka riimuvad süüdistatava ütlused selle kohta, et X1 teda eelnevalt kruusiga viskas, tunnistaja X2’i ütlustega selle kohta, et kui ta tualetist väljus, vedele kambri põrandal maas kruus. Kohtus X1 kinnitas, et ta on võimeline ise sööma, ta saab käsi liigutada, see nähtus ka kohtuistungil (ta andis allkirju, pööras ise kätega ratastooli). Seega, oli X1 võimeline ka kruusi viskama. Kohtus ilmnes ka kannatanu vihavaen süüdistatava osas, ta kasutas istungil süüdistatava suhtes väljendeid “…temasugused kriminaalid, kurjategijad, alkohoolikud, narkomaanid…“ (tl 60), seda vaatamata asjaolule, et kannatanu igapäevane hooldus, mida süüdistatav tegi, oli ilmselgelt raske, sisaldas ka mähkmete vahetust, pesemist jne ning puuduvad andmed, et süüdistatav oleks teinud seda halvasti või selle tegemata jätnud. Kannatanu on esitanud ka tsiviilhagi 20 000 euro nõudes ning kuna tema poolt kirjeldatud kehavigastuste raskus ei vasta kogutud tõenditele, on ütluste tegelikkusele mittevastavusel ilmselgelt kannatanu üheks eesmärgiks ka raha seeläbi saamine. Seega esinevad kaks kannatanu ebaobjektiivsust põhjustavat asjaolu – raha saamise soov ning viha ja ebaobjektiivsus süüdistatava suhtes. Nimetatud asjaolud süvendavad kohtu veendumust selles, et kannatanu ütlused ei ole sündmuse kohta usaldusväärsed ning seetõttu kohus neid sündmuse tehiolude osas ka ei arvesta. Kohus leiab, et süüdistatava A. Valašas’i tegevus on õigesti kvalifitseeritud korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, kuna tegemist on isikuga, kes on varem toime pannud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (karistatuse õiend, kohtuotsus tl 97-113). Kohus ei tuvastanud süüdistatava puhul süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Süüdistatava näol on tegemist täisealise süüvõimelise isikuga. Kohus ei tuvastanud süüdistatava 5 vastutust välistavaid asjaolusid. Hädakaitset ei esinenud. Kannatanu poolt A. Valašas’i kruusiga viskamise järel oli kannatanupoolne rünne lõppenud ja puudus igasugune vajadus voodist tõusta ja kannatanut lüüa. Subjektiivsest küljest oli tegemist vähemalt otsese tahtlusega, süüdistatav soovis kannatanut käega vastu pead lüüa ning pidi möönma, et selline tegevus põhjustada kannatanul võib tunda valu ja tervisekahjustusi. IV KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, mille põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS 4. peatüki mõttest ja
lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus selgitab, et seadusandja on esmalt kuriteo eest, millises süüdistatavat süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi näinud karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse pikkusega kuni 5 aastat. Süüdistatav on pannud toime otsese tahtlusega teise astme kuriteo. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Kohus ei pea põhistatuks KarS § 121 lg 2 p 3 järgi rahalise karistuse mõistmist, kuna antud karistus ei täidaks karistuse eesmärke. Isik viibib vanglas, ta ei oma rahalisi vahendeid tasumaks rahalist karistust. Ka tuleb tähele panna, et varasem vangistus ei mõjutanud süüdistatavat hoiduma uue kehalise väärkohtlemise toimepanemisest. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust, aga ka kõiki teisi KarS §-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud, küll aga peab kohus võimalikuks kohaldada seda oluliselt madalamas määras, võrreldes sanktsiooni keskmise määraga ja seda mitmel põhjusel. Esiteks oli isiku süü suurus väike, isik tekitas kannatanule minimaalsed vigastused. Teiseks tuleb arvestada kannatanu enda käitumist, mis oli provotseeriv ning löömisele eelnes kannatanu poolt süüdistatava kruusiga viskamine. Samuti tuleb arvestada karistust kergendava 6 asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja seda, et ta väitis, et soovib ise tasuda moraalse kahjuna kannatanule 50 eurot, seega oli ta kahetsus ka siiras. Kohus peab võimalikuks piirduda 4-kuulise vangistusega, milline kuulub KarS § 65 lg 2 alusel liitmisele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga. Lugedes viimaseks reaalselt ära kantud vangistuspäevaks 27.11.2017 k.a., on A. Valašas’il ära kandmata 2 aastat 11 kuud 19 päeva vangistust ning seega tuleb talle liitkaristuseks mõista vangistus 3 aastat 3 kuud 19 päeva, mille kandmise alguseks tuleb lugeda 28.11.2017.a. V TSIVIILHAGI Kannatanu X1 esitas süüdistatava A. Valašas’i vastu tsiviilhagi summas 20000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille põhjendustena on märgitud see, et kannatanu löömise tagajärjeks on pidevad peavalud ja halb enesetunne. Samuti on hagiavalduses märgitud, et see sündmus on tekitanud kannatanu psüühikas pideva hirmutunde, et keegi võib teda taas ootamatult lüüa, mistõttu ei saa ta normaalselt magada ja näeb hirmuunenägusid ning seetõttu vajab kannatanu senisest enam füüsilist ja psüühilist abi ning vastavat ravi, mis toob talle kaasa kannatusi ja materiaalseid kulutusi (tl 86-87). Kannatanu selgitas kohtus, et talle tekitatud moraalne kahju seostub sellega, et tal on tekkinud peavalud, stress ja depressioon, ka on tal hirm, et teda rünnatakse ja teda ründavad teised kinnipeetavad (tl 63, 65). Ta märkis, et tarvitab ka valuvaigisteid ja unerohtusid ning ei tea mis teda veel ees ootab (tl 63). Kohus viitab, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste tagajärgi, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Kohus arvestab, et süüdistatavat süüdistatakse kehalises väärkohtlemises, mis väljendus kannatanu ühekordses löömises peapiirkonda ja millega kaasnes huule siseküljel minimaalne turse ja hematoom). Tervisekahjustuste püsivaid tagajärgi ei ole tuvastatud. Kannatanu on küll väitnud, et tal esinevad antud ründe tagajärjel pidevad peavalud, kuid kannatanu esindaja poolt kohtule esitatud vangla meditsiiniosakonna dokumendid sellist seisukohta ei kinnita. Nimetatud dokumentidest nähtub see, et kannatanu on seoses peavaludega xxxx meditsiiniosakonda 7 pöördunud iseäranis arvukalt
lg 1 p 1 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5kordne palga alammäär, s.o 705 eurot, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. Süüdistatava kaitsja poolt on riigi õigusabi kulude hüvitamiseks kohtueelses ja kohtulikus esitanud taotlusi menetluses osalemise eest kogusummas 408 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud ning määratud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista A. Valašas’ilt. Kannatanu esindaja on kohtult taotlenud riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist ja taotlenud kulud hüvitamist summas 504 eurot, millest kohus pidas põhjendatuks hüvitada 414 eurot (tl 163). Arvestades kannatanule esindaja määramise asjaolusid (sh isiku tervislikku ja majanduslikku seisundit) leidis kohus, et kannatanu ei ole kohustatud riigi õigusabi kulusid hüvitama (tl 48). Kohus leiab, et arvestades seda, et kannatanu vajas esindajat ennekõike tsiviilhagi esitamisega seoses, kuid see esitati ilmselgelt sooviga rikastuda ja kohtus leidis tõendamist kahju põhjendatus üksnes 50 eurot ulatuses (millises summas süüdistatav tsiviilhagi ka õigeks võttis), ei ole põhjendatud antud menetluskulude väljamõistmine süüdistatavalt. Arvestades nii kannatanule riigi õigusabi andmise kaalutlusi, kui ka praeguseks hetkeks selgunud kannatanu nõude põhjendamatust; süüdistatava varalist seisundit ja antud kulu tekkimise asjaolusid (praegusel hetkel arvestatava sissetuleku puudumist, ka tegutses A. Valašas vangistuses varem kannatanu hooldajana), peab kohus võimalikuks jätta kannatanu esindaja kulud
Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud muude menetluskulude osaline riigi kanda jätmine, need on vahetult seotud süüdistatava käitumisega. A. Valašas on töövõimeline isik, kes saab ka vangistuses asuda sissetulekut teenima ning hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt asjaolust, et süüdistatav viibib vangistuses ja tema sissetulek ning võimalused sissetuleku teenimiseks on piiratud, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. 9 Kohus juhindub
, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 310 lg 1, § 311-313, § 315, § 318-319. Merle Parts kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.