KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 24.05.2018.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-15817

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on 2 kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine on asjaolu, millele võlgnik saab tugineda TMS § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades, st täitedokumendist tuleneva nõude aegunuks lugemise korral saab sundtäitmise tunnistada lubamatuks. Riigikohus on leidnud, et selle hagi saab esitada ka enne
2. aprilli 2011 alanud täitemenetluses (vt nt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-12, p 13).
5. Kohtutäitur Kaire Põlts’i menetluses on täiteasi nr 025/2005/2011 (tl 13). Sissenõudja XXX on esitanud täiturile täitmisavalduse võlgniku suhtes võla 4 648,75 euro sissenõudmiseks. Täitedokumendina on kohtule esitatud Harju Rajooni Rahvakohtu 29.07.1988.a määrus nr AA40/80 (tl 12), millega mõisteti hagejalt kostja kasuks laste ülalpidamiseks elatis alates 13.07.1988.a 1/3 suuruses osas kuus kuni poja XXX täisealiseks saamiseni ja sealt edasi ¼ suuruses osas kuus kuni poja XXX täisealiseks saamiseni. Asja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul anda hinnang selle kohta, kas Harju Rajooni Rahvakohtu 29.07.1988.a määruse nr AA40/80 alusel toimuv täitemenetlus on õiguspärane, kas hagejal on õigus oma kohustuse täitmisest aegumise tõttu keelduda.
6. Maakohus rahuldas 29.11.2017.a hagi tagaseljaotsusega, sest kostja ei vastanud hagiavaldusele, kuigi sai hagimaterjalid kätte 08.11.
7. Kostja esitas 01.12.2017.a maakohtu otsuse peale kaja, paludes taastada tsiviilasja menetlus. Hageja palus jätta menetlus taastamata, sest kaja rahuldamise aluseid ei esinenud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.03.2018.a määrusega Harju Maakohtu 18.01.2018.a määruse ja tegi uue määruse, millega rahuldas XXX kaja Harju Maakohtu 29.11.2017 tagaseljaotsuse peale ja taastas tsiviilasja menetluse. Ringkonnakohus saatis tsiviilasja esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Kohus selgitab, et tulenevalt

§ 658

lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud.

1. Kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
2. Täitedokumendiks oleva kohtumääruse tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksis ei olnud sätestatud kohtuotsusega tunnustatud nõude ega perekonnasuhetest tulenevate nõuete aegumistähtaega. Enne 01.07.2002.a kehtinud TsÜS1994 § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei kohaldatud TsÜS1994 § 115 p 4 ja § 123 lg 3 koosmõjust tulenevalt aegumist perekonnasuhetest tulenevale kohtulahendi täitmisele. Seega ei näinud TsÜS1994 ette, et vaidlusalusest kohtumäärusest tulenevale nõudele saaks aegumist kohaldada.
3. 01.07.2002.a jõustus TsÜS2002, mille §-s 157 märgiti, et kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 30 aastat (lg 1) ja aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest (lg 2). Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest (lg 4). VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-is ja võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002.a tekkinud aegumata nõuetele. Seega tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 laienesid 01.07.2002.a kehtima hakanud aegumist reguleerivad sätted muuhulgas ka käesolevas vaidluses täitedokumendiks olevale kohtumäärusele.
4. Kuivõrd TsÜS1994 kohaselt kohtuotsusega tunnustatud perekonnasuhtest tulenev nõue ei aegunud, kuid TsÜS2002 nägi ette 30 aasta pikkuse aegumistähtaja, tuleks nõude 30 aasta pikkust aegumist hakata arvestama alates 01.07.2002.a, mil jõustus uus seadus. Siinkohal tuleb aga 3 silmas pidada ka asjaolu, et TsÜS2002 jõustumise hetkel ei olnud lapsed veel täisealised ja hagejal oli jätkuvalt kohustus lastele elatist tasuda (XXXsai täisealiseks 18.07.2003.a ja XXX 25.04.2006.a). Seega tulenevalt TsÜS2002 § 157 lg-st 4 muutus täitedokumendist tulenev nõue terves (s.o käesoleval ajal sundtäidetavas) ulatuses sissenõutavaks alles pärast XXX täisealiseks saamist 25.04.2006.a. Seega pidanuks nõue aeguma 25.04.2036.a.
5. Siiski jõustus 05.04.2011.a TsÜS2011, mille § 157 lg 1 kohaselt lühendati kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaega 10 aastani. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 05.04.2011.a tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 05.04.2011.a kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 05.04.2011.a kehtinud TsÜS § 157 lg-t
6. Praegusel juhul ei ole tegu VÕSRS § 9 lg 4 ls-s 2 kirjeldatud erandiga. Riigikohus on 17.03.2014.a määruses asjas nr 3-2-1-4-14, p 11 märkinud järgmist: „Kolleegium on tõlgendanud ka viidatud õigusnorme (TsÜS

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122

lg-tes 1 ja 2, §-is 125 ja § 132 lg-is 5 sätestatust ning hagiavaldusega taotletavast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude suurusest, milleks on 4 648,75 eurot, on käesoleva tsiviilasja hinnaks 4 648,75 eurot. Menetluskulude jaotus 17.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus on teinud otsuse hageja kahjuks, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine 18.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. 4 Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 19. Kostja esindaja esitas 09.04.2018.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab

§ 176lg-te 1 ja 5 nõuetele.

Avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 600 eurot (käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 5h ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga). 20.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 21. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

1. Kostja esindaja on teinud järgmised toimingud: konsultatsioon ja tutvumine dokumentidega 1h; kaja koostamine 1,5h; määruskaebuse koostamine 1,5h; kompromissi läbirääkimised ja projekti koostamine 1h. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasu on Riigikohtu poolt aktsepteeritud määradega kooskõlas.
2. Kokku loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 5h, mis kostja lepingulise esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 600 eurole. Kohus rahuldab kostja avalduse ning mõistab hagejalt välja menetluskulud summas 600 eurot. 24.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 6