ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas 16.11.2017 Tallinna Halduskohtule taotluse anda maksukorralduse seaduse (
) § 1361 lg 1 luba Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) aresti seadmiseks X OÜ (registrikood XXXXXXXXX) pangakontodele summas 85 758,77 eurot. Maksuhaldur kontrollib MTA 26.09.2017 teate nr 12.2-3/041216-1 alusel X OÜ
lg 1 p 3, § 121 ja § 122 kohase tagatise summas 85 758,77 eurot (s.o 76 356,55 + 9402,22) või kannab deposiiti tagatissumma 76 356,55 eurot. 2. Tallinna Halduskohus andis 21.11.2017 määrusega MTA-le loa taotleda Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) 85 758,77 euro ulatuses aresti seadmist Eesti krediidiasutustes 2
Maksuhalduril on alust arvata, et kontrolli tulemusel leiab kinnitust, et toimunud on D OÜ ettevõtte üleminek X OÜ-sse. Loamenetluse raames ei ole ettevõtte (või selle osa) ülemineku kindel tuvastamine vajalik ja piisab sellest, et kontrollimenetluse tulemusel saab võimalikuks pidada maksuotsuse tegemist. Maksuhaldur on piisavalt põhjalikult selgitanud, millest tuleneb kahtlus ettevõtte ülemineku osas: D OÜ ja X OÜ tegevus on sama ning töö sisu pole muutunud; X jätkas tegevust sama juhatuse liikmega ja majandustegevus jätkus katkematult; osaliselt kattuvad X OÜ ja D OÜ töötajad (33% ulatuses) ja kliendid (46% ulatuses).
on imperatiivne ning kui maksuhaldur on tuvastanud ettevõtte varjatud ülemineku, peab ta kindlaks määrama, millised maksukohustused olid ettevõtte või selle osaga olemuslikult seotud. Kui üks äriühing annab teisele äriühingule üle kogu oma majandustegevuse, siis tuleb eeldada ka kõikide maksukohustuste üleminekut (sh lähevad üle ka sellised maksukohustused ja kõrvalkohustused, mille deklareerimise või täitmise tähtaeg saabub pärast ettevõtte üleminekut) (vt Riigikohtu 03.10.2017 otsus nr 3-15-1022). Ettevõtte ülemineku tuvastamise korral on tõenäoline, et X OÜ-le määratakse täiendav rahaline kohustus 60 901,15 eurot. X OÜ 2017. a juuli ja augusti KMD-de osas alustatud kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on täiendava käibemaksukohustuse (6182,16 eurot) ja tulumaksukohustuse (9273,24 eurot) määramine. Seega on maksukontrolli tõenäoliseks tulemuseks maksu määramine kogusummas 76 356,55 eurot. Maksuotsuse tegemine ei ole välistatud või ilmselgelt võimatu. X OÜ-l puudub kinnisvara ning äriühingu nimele ei ole registreeritud sõidukeid ega väikelaevu, samuti puudub äriühingul väärtpaberikonto. Tähtsust omab ka asjaolu, et maksuhalduri hinnangul on X OÜ pannud toime maksupettuse, mille eesmärgiks oli vähendada äriühingu maksukohustusi. Seetõttu võib maksukohustuslane asuda ka tulevikus maksude maksmisest kõrvale hoiduma ning taolise olukorra vältimiseks on vajalik anda maksuhaldurile luba võimaliku maksuotsuse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks juba enne maksukohustuse kindlaksmääramist. Maksuhalduri valitud meetmed on eesmärgipärased ja proportsionaalsed ning need ei ületa eeldatavat maksukohustust rohkem kui täitemenetlusele kuluvad summad. Arvestades äriühingu käitumist ja võimalikku rikkumist ning maksuotsusega eeldatavalt sissenõutava summa suurust, on maksuhalduri taotletav täitetoiming taotletavas ulatuses ainuvõimalik ja võimaldab saada tulevikus määratava maksukohustuse kätte vähemalt osaliselt. Pangakontode arestimine on võrdlemisi koormav meede, kuid praegusel juhul ei nähtu, et oleks võimalik kasutada mõnda alternatiivset abinõu. Maksukohustuse sissenõudmine toimub avalikes huvides. Pangakontode arestimata jätmisel ei ole välistatud, et pärast maksu kindlaksmääramist võõrandatakse ka X OÜ variisikutele ja äritegevust jätkatakse mõne uue äriühingu nime alt. MTA lõpetab täitetoimingud, kui äriühing esitab maksuhaldurile
lg 1 p-le 3, §-le 121 ja §-le 122 vastava tagatise summas 85 758,77 eurot või tasub deposiiti tagatissumma 76 356,55 eurot.
lg 4 ei välista maksuhalduri nõusolekul väljamaksete tegemist ka arestitud pangakontodelt.
MTA järeldused ettevõtte ülemineku osas on meelevaldsed. SS ei olnud alates 09.03.2017 D OÜ juhatuse liikmeks ning määrati X OÜ juhatuse liikmeks alles 05.04.2017, samuti ei ole SS X OÜ osanik, mistõttu ei kattu ka äriühingute osanike kui tegelike kasusaajate ring. D OÜ ettevõte võõrandati täitemenetluse käigus uuele osanikule koos kõikide õiguste ja kohustustega (sh maksuvõlaga, mis mõjutas ka müügihinda), mistõttu ei saa vastavaid kohustusi omistada X OÜ-le. Uue äriühingu asutamist ei saa automaatselt vaadelda varade peitmise või kahjustamisena. Ettevõtte üleminekut ei saa järeldada pelgalt äriühingute tegevuse sarnasusest ja majandustegevus ei ole katkematult jätkunud, sest töötajate ja klientide kattuvus on kõigest vastavalt 33% ja 46%, mis on Eesti turu väiksust arvestades täiesti loomulik. Toimunud ei ole ka tarnijate üleminekut. Maksuhaldur ei ole võtnud seisukohta, milline varakogum moodustas D OÜ ettevõtte, mis väidetavalt on X OÜ-le üle läinud. Praegusel juhul mingit vara tegelikkuses üle ei läinud. MTA ei ole kuidagi põhjendanud, milline oli X OÜ roll ettevõtte üleminekul. X OÜ näeb MTA 10.10.2017 maksuotsust esmakordselt ja tal pole olnud võimalik sellele vastu vaielda. Pangakontode arestimine 85 758,77 euro suuruses summas ei ole proportsionaalne meede, sest sellega on ettevõtte tegevus sisuliselt päevapealt halvatud, pidades silmas, et X OÜ käive oli 01.06.2017–31.08.2017 MTA andmetel üksnes 66 706,31 eurot, millest tulenevalt viiakse äriühing aresti seadmisega sihilikult pankrotti. Maksuhalduri käsitlus X OÜ varalise seisu kohta on põhjendamatu ja vastuoluline, sest juhul, kui äriühingu seadmete väärtus on 76 356,55 eurot, siis kataksid need võimaliku määratava maksukohustuse ja eelaresti seadmiseks puuduks vajadus. Teisalt on MTA taotluses hoopis märgitud, et äriühingul puudub registervara. Halduskohus ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud. Isegi kui D OÜ-l on maksuvõlg, tuleb see nõuda sisse nimetatud äriühingult ning ettevõtte üleminekut oleks põhjust asuda tuvastama alles siis, kui sissenõudmine on ebaõnnestunud. MTA ei ole tõendanud, et ta oleks asunud D OÜ-lt maksuvõlga sisse nõudma või see oleks olnud tulemusetu. Kokkuvõttes ei nähtu maksuhalduri taotlusest, et eksisteeriks reaalne oht, et maksuvõla sissenõudmine oleks tulevikus kuidagi raskendatud või võimatu ning tegemist ei ole erandliku juhtumiga, mis õigustaks
Igal juhul tuleb eelaresti summat vähendada vähemalt 53 987,88 euro võrra, sest toimunud ei ole D OÜ ettevõtte üleminekut X OÜ-sse. 5. Maksu- ja Tolliamet vaidleb 09.01.2018 kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
regulatsioon võimaldab maksuhalduril erandjuhul (st
§-s 1361 sätestatud eelduste täitmisel) sooritada täitetoiminguid enne rahalise nõude või kohustuse määramist ning sellised erandlikud asjaolud 4
alusel taotluse esitamise ajaks ei pea maksuhalduril olema välja kujunenud lõplikku seisukohta maksukohustuse määramisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse suhtes ja seda ei pea taotluse lahendamisel hindama ka kohus, vaid kohtu ülesanne on kontrollida, kas taotluses esile toodud faktilistel asjaoludel on maksukohustus määramine käimasoleva kontrolli raames võimalik. Kontrollimenetluse käigus selgunud asjaolud annavad maksuhaldurile alust arvata, et maksukohustuslane on oma raamatupidamises kajastanud reaalselt mittetoimunud tehinguid, mistõttu ei ole alust eeldada maksukohustuslase käitumist heas usus (vt Riigikohtu 19.11.2013 määrus nr 3-3-1-48-13, p 21). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. MTA 16.11.2017 taotluse kohaselt viib maksuhaldur läbi kontrollimenetlust, mille tõenäoliseks tulemuseks on X OÜ-le rahalise kohustuse määramine kogusummas 76 356,55 eurot. Nimetatud summa koosneb 60 901,15 euro ulatuses D OÜ maksuvõlgadest (sh MTA 10.10.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/039672 tasumiseks määratud 53 087,88 eurot ning alates 20.01.2017 deklareeritud, kuid tasumata jäetud 7813,27 eurot), mis lähevad maksuhalduri hinnangul
alusel üle X OÜ-le kui ettevõtte omandajale, ning 15 455,40 euro ulatuses X OÜ-le 2017. a juuli ja augusti eest tõenäoliselt määratavast täiendavast rahalisest kohustusest (sh käibemaks 6182,16 eurot ja tulumaks 9273,24 eurot). 7.
lg 1 alusel taotluse esitamine eeldab esmalt sellise menetluse olemasolu, mille käigus saab maksuhalduril olla tekkinud kahtlus maksukohustuslase tulevase võimaliku käitumise suhtes ning sätet ei saa tõlgendada viisil, et selles nõutav maksumenetlus algab haldusmenetluse seaduse § 35 lg 1 p 3 järgi halduskohtule taotluse esitamise kui esimese menetlustoiminguga (nt Riigikohtu 05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16, p-d 11–13). Erandina on peetud võimalikuks alustada
lg 1 alusel taotluse esitamisega vastutusotsuse koostamisele suunatud maksumenetlust (nt Riigikohtu 02.06.2017 määrus nr 3-3-1-17-17, p 12; 14.05.2013 määrus nr 3-3-1-7-13, p 12) või üksikjuhtumi kontrollimenetlust, mille läbiviimise vajadus tekkis tagastusnõude tuvastamise käigus (vt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-128-13, p 11.1). Seega on maksukontrolli menetluse alustamist
lg 1 alusel taotluse esitamisega aktsepteeritud üksnes väga piiratud juhtudel, kui maksustamise aluseks olevad asjaolud on maksuhalduri kahtluse põhjendamiseks piisaval määral välja selgitatud juba mõnes eelnevas maksumenetluses, milles on tuvastatud ja analüüsitud sama maksustamisperioodi või -objekti puudutavaid asjaolusid.
lg 1 alusel esitatud taotlusega, mis on kohtupraktikast tulenevalt lubatav üksnes erandina. Ringkonnakohus peab praegusel juhul siiski võimalikuks aktsepteerida ettevõtte ülemineku tuvastamisega seonduva kontrollimenetluse alustamist
alusel tulevase võimaliku maksukohustuse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmine otsustatakse piiratud informatsiooni põhjal juba enne maksude tasumise õigsuse kontrolli lõppemist, mistõttu ei saa ega pea maksuhalduril olema kogutud kõiki tõendeid ega välja kujunenud lõplikku seisukohta maksukohustuse määramisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse suhtes ja seda ei pea taotluse lahendamisel hindama ka kohus. Kohus saab kontrollida eelkõige seda, et kavandatava maksuotsuse tegemine ei oleks maksuhalduri taotluses välja toodud asjaoludel ilmselgelt välistatud.
kohaselt ka seda, et ettevõttega seotud maksuvõlgade sissenõudmine ettevõtte üleandjalt peaks olema eelnevalt ebaõnnestunud (erinevalt näiteks juhatuse liikmele
Ringkonnakohus rõhutab, et
alusel täitmist tagavate toimingute ennetav rakendamine ongi nähtud ette selliste võimaluste ärahoidmiseks. Seetõttu ei ole nõutav, et maksuhaldur tõendaks ja halduskohus tuvastaks maksukohustuslase mõne konkreetse tegevuse, mis takistab hilisema sundtäitmise tulemuslikkust (reeglina ei oleks see etteulatuvalt ka võimalik), vaid esile peab tooma üksnes asjaolud, mis viitavad sellise võimaluse tõenäosusele. Kuna põhjendatud kahtluse hindamine on prognoos, siis antakse luba täitetoiminguks, kui kohus peab täitmise raskendatust või võimatust asjaoludest ja kogutud tõenditest lähtudes tõenäoliseks (nt Riigikohtu 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 alap c; 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10.4). Selline kahtlus võib tugineda näiteks maksumenetluses kogutud tõenditele, mis viitavad ebausaldusväärsele käitumisele maksuõigussuhetes või maksupettusele (nt Riigikohtu 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 22). Maksupettuse kahtluse korral esineb suur oht, et maksu määramise korral ei ole maksuvõla hilisem sissenõudmine võimalik või oleks see oluliselt raskem (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2017 määrus nr 3-17-2003, p 10; 24.04.2014 määrus nr 3-13-70046, p 9; 07.04.2015 määrus nr 3-15-537, p 12). 15. Praegusel juhul seondub maksuhalduri kahtlus, et äriühing võib hakata takistama tõenäoliselt määratava rahalise kohustuse sundtäitmist, esmajoones SS tegevusega nii D OÜ kui ka X OÜ juhatuse liikmena (vt MTA taotluse p 4.2). Etteheidetav käitumine seisneb võlgades äriühingu mahajätmises ja maksupettuse teadlikus toimepanemises. Olenemata sellest, kas D OÜ osaluse müüki täitemenetluses probleemsele isikule saab käsitada SS poolt võlgades äriühingu mahajätmisena või mitte, on ringkonnakohtu hinnangul
lg-s 1 märgitud kahtluse põhjendamiseks piisavad juba ainuüksi andmed, mis veenvalt kinnitavad X OÜ poolt maksupettuse toimepanemist, sest puudub alus eeldada vastutava isiku heauskset käitumist. 16. Rakendatava täitmist tagava toimingu valiku otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel (vt ka Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 14; 09.04.2013 otsus nr 3-3-1-82-12, p 52; 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 21). Kuigi pangakontode arestimine on äriühingu majandustegevust tugevalt riivav abinõu, puudub X OÜ-l igasugune muu vara, mille arvel oleks võimalik tulevikus tehtavat maksuotsust täita. Määruskaebuses tehtud etteheited X OÜ varalise seisu vastuolulisele kirjeldusele maksuhalduri taotluses ja halduskohtu määruses ei ole põhjendatud. MTA taotluse p-s 4.1 on üheselt arusaadavalt märgitud, et X OÜ-le ei kuulu mingit registervara ega väärtpabereid, äriühingul on 4757,59 euro suurune maksuvõlg (sellest tasumisgraafikus 3662,86 eurot) ning maksuhalduril puuduvad andmed muu võimaliku vara kohta taotluse esitamise ajal. Kuigi MTA taotluse p-s 5 esitatud vallasasjade sundmüügi korral kaasnevate täitekulude arvutuskäigust võib tõepoolest jääda mulje, et maksuhalduri andmetel kuuluvad X OÜ-le mingid seadmed, mis kataksid ära tõenäoliselt määratava rahalise kohustuse, on ringkonnakohtu arvates siiski olnud tegemist üksnes arvutuskäigu näitlikustamisega ja silmas on peetud üksnes hüpoteetilist võimalust, et äriühingule kuuluvad mingid seadmed. Seejuures ei ole määruskaebuse esitaja ka ise väitnud, et X OÜ-l oleks mingit vara (nt seadmeid), millele maksuhaldur saaks sissenõuet pöörata või mis tagaks tema võimaliku maksusumma hilisema täitmise. Seega oli määratava maksukohustuse täitmise tagamiseks äriühingu pangakontodele aresti seadmine ainuvõimalik. Pangakontode arestimine ei tähenda vältimatult äriühingu tegevuse lõppemist, sest
lg 4 võimaldab vajadusel tagada äriühingu majandustegevuse jätkamiseks vältimatult vajalike kohustuste täitmise. Pangakontode aresti alt vabastamiseks (st täitetoimingute lõpetamiseks) on maksukohustuslasel 8
lg 1 p 3, § 121 ja § 122 nõuetele vastav tagatis, mille suurus on maksuhalduri taotluses märgitud. 17. Kuigi maksuhalduri taotluse rahuldamine on eeltoodud põhjendustel olnud sisuliselt õige, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks on X OÜ pangakontodele taotletud aresti seadmist 85 758,77 euro ulatuses ehk koos võimalike täitekuludega (10,96% / 9402,22 eurot), kusjuures taotluses toodud täitekulude arvutus lähtub eeldusest, et X OÜ-le määratava rahalise kohustuse katteks tuleb kohtutäituri vahendusel müüa äriühingu vallasvara. Samas puuduvad taotluses üldse andmed äriühingul mingi vallasvara olemasolu kohta ning eelkõige on praegusel juhul täitetoiminguks valitud X OÜ pangakontode arestimine, mida maksuhaldur saab
alusel teha ilma kohtutäituri poole pöördumata ja millega ei kaasne seetõttu täitekulusid. Seega on MTA taotluses märgitud täitekulude ulatuses toimunud n-ö ületagamine. 18. Eelneva põhjal tuleb X OÜ määruskaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 21.11.2017 määruse ja teeb asjas uue määruse, millega rahuldab MTA 16.11.2017 taotluse osaliselt ning annab MTA-le loa taotleda aresti seadmist X OÜ pangakontode kogusummas 76 356,55 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.