Obsah (13)

§ 223§ 222§ 217§ 218§ 220§ 141§ 116§ 118§ 114§ 188§ 189§ 1131§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-105544 Tsiviilasi XXX hagi MR Li

§ 223lg 1 sätestatud tingimused.

Kostja viitab

§ 222lg-le 1.

Samuti oli hagejal võimalus kasutada

§ 222lg 5 sätestatud.

Hageja seda teinud ei ole. Hageja eesmärk on kostja arvel alusetult rikastuda. Hageja kasutas telefoni 21 kuud, mille tagajärjel telefoni väärtus on oluliselt langenud. Isegi, kui hageja tagastab telefoni ning kostja ta parandab, samal ajal tagastades hagejale terve ostusumma, siis see on ebavõrdne kohtlemine ning üks poolt on alusetult rikastunud. Müüa jaoks see on koormav ega pole mõistlik. Seega antud juhul on kostjal kohustus parandada olemasoleva telefon ja/või vahetada ta samasuguse telefoni vastu välja.

1. Antud juhul ei ole taganemine põhjendatud, kuna asja oli kasutatud üle 21 kuu. Tarbija võib väljaspool äriruume sõlmitavast lepingust taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul. Aktsiaselts IM ARVUTID poolt esitatud tõend kinnitab vaid, et telefon ei tööta. Muud tõendid, kus on pooltevaheline läbirääkimine ja/või hageja soovib telefoni asendamist või parandamist käesolevas menetluses esitatud ei ole. Täiendava tähtaja andmises on hageja nõudnud tagasi kogu ostusumma, mitte telefoni parandamist või asendamist, seega suure tõenäosusega hageja tahab alusetult rikastuda, kuna hetkel Iphone 6 maksab tunduvalt vähem, kui hageja nõuab. Selle raha eest võib ta osta uue Iphone
2. Seega on tarbija soodsamas seisundis kui müüa. Antud olukord on ebavõrdne. Juhul, kui hageja oleks soovinud kohe, et kostja remondiks telefoni ja tasuks selle eest, siis ta oleks seda teinud, mitte tagastada kohe kogu asja ostusumma. Antud juhul tekkis poolte vahel vale arusaam, kes mida peab tegema. Kostja pakub kompromissina, et remondib oma kulul või vahetab telefoni uue vastu 2-3 nädala jooksul alates kompromissi sõlmimisest ja telefoni üleandmisest hagejale ning menetluskulud jääksid poolte endi kanda. 4 2-18-105544
3. 17.05.2018 esitas kostja täiendavad seisukohad, milles jääb varasemalt öeldu juurde. Kostja rõhutab, et hageja ei nõudnud kostjalt telefoni parandamist. Tarbijakaitsesesse on ta pöördunud selleks, et saada kogu telefoni maksumus tagasi, mitte telefoni remondi nõudega. Hagejal on kulud ekspertiisile, mis on ühekülgne ning osaliselt ei ole usutav, kuna puuduvad pildid, andmed kontrolli kohta jne, mis olid vajalikud, kuna telefon läks katki enne 24-kuulise tähtaja lõppu. Kostjal on tõendamiskoormus esimesed 6 kuud. Samuti ekspertiisis nimetatud riistvaraline viga ei ole lahti seletatud, sh millest ta on tekkinud. Elektroonika jaoks on olemas põhjus, miks ta katki läheb. Antud juhul telefonipoe müüja järeldus on paljasõnaline. Tegemist ei ole eksperdiga, vaid firmaga, kes müüb telefone ning kes oli huvitatud hagejale uue telefoni müümisest.
4. Puuduvad õiguslikud alused kogu telefoni ostusumma tagastamiseks. Hageja sai kasutada telefoni 2-aasta jooksul, ehk loomulikul kasutamisel telefon sai kannatada ning tema algne väärtus on oluliselt vähenenud. Seega lepingust taganeda hageja ei saanud. Isegi, kui kostja peab hüvitama telefoni väärtuse, siis tuleb hinnata nimetatud kasutatud mudeli hinda telefoni katki mineku ajal. See oleks mõistlik hind. Kostja, kes on elektroonika müüa, hindab sellise mudeli 2 aastat kasutatud telefoni hinnaks 250 eurot. Juhul, kui hageja saab oma tasutud hinna tagasi, siis ta on kohustatud tagastama telefoni koos kõikide lisadega. Antud hetkel tuleb esile kasutatud telefoni reaalne hind. Hageja ei ole nõudnud telefoni parandamist ja/või asendamist. Tarbijakaitses nõudis hageja raha tagasi. Samuti

§ 222

lg 1 ütleb, et antud juhul 2 aastat kasutatud telefoni kogu summa nõudmine on müüa jaoks ebamõistlik kulu, kuna asja väärtus on oluliselt langenud. 15. Asja raames esitatud tõendite alusel on kindlaks tehtud, et hageja soovib saada uue telefoni makstava summa tagasi, mida ei ole võimalik saada. Seega antud juhul ei ole käesolevat hagi võimalik rahuldada. Hageja pidi täpsemalt formuleerima oma nõuded lähtudes seadusest. Väidetavalt kostja tekitas hagejale kahju, kuid kahju ei ole tõendatud. Hageja ei ole esitanud kahju kohta ühtegi tõendit. Lähtuda tuleb

189 lg 4 sätestatust, et kui tagastamisele või väljaandmisele kuuluv asi on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, tuleb hüvitada asja väärtuse vähenemine. Antud juhul on hageja kohustatud hüvitama asja väärtuse, mis on tulnud 2-aasta jooksul asja kasutamisega. Eeltoodud alusel puuduvad õiguslikud alused hagis esitatud nõuete rahuldamiseks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte esitatud seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, jõudis järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 19.12.2015 müügilepingu, mille alusel müüs kostja hagejale mobiiltelefoni Apple iPhone 6S 64GB Gold (tl 24). Kostja pole vaidlustanud seda, et 02.09.2017 ei hakanud telefon enam laadima ja hageja pöördus 04.09.2017 kostja esindusse. 06.09.2017 pöördus hageja pretensiooniga kostja poole, millele kostja vastas, et 5 2-18-105544 tootja garantii kehtib 1 aasta, 2 aastat on pretensiooni esitamise tähtaeg (e-kirjavahetus, tl 28 ja pöördel). Tarbijavaidluste komisjon rahuldas hageja 12.09.2017 avalduse ja leidis oma 29.11.2017 otsuses nr 6-1-/008275-17, et kostja on kohustatud tagastama tarbijale telefoni ostusumma 817 eurot (tl 26-27). Kuivõrd kostja nõuet ei täitnud, siis edastas hageja kostjale 20.02.2018 e-posti aadressile info@turuliider.ee ja posti aadressile Türi tn 7, Tallinn hagihoiatuse (tl 29-30). Väljastusteate kohaselt sai kostja hagihoiatuse kätte 22.02.2018 (tl 32). Kostja pakkus 27.02.2018 e-kirjas seadme asendamist (tl 33), millest hageja keeldus, kuna on vaidluse pikkust arvestades juba soetanud omale uue telefoni (tl 34).
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus poolte vahel sõlmitud müügilepingust taganeda ja kas taganemise korral on kostjal kohustus hüvitada telefoni maksumus ostusumma ulatuses.
4. Võlaõigusseaduse (

) 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

208 lg 4 järgi tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Vastavalt

§ 217

lg-le 1 peab ostajale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas.

§ 217

lg 2 p-s 1 sätestatult ei vasta asi lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.

§ 218

lg 2 alusel vastutab müüja tarbijalemüügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale.

§ 220

lg 1 kohaselt peab tarbijalemüügi puhul ostja müüjale teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada.

1. Hageja ostis kostjalt telefoni 19.12.2015, viga seadmel esines 02.09.2017 ja hageja esitas kostjale suulise pretensiooni 04.09.2018 ning kirjaliku pretensiooni 06.09.
2. Telefoni üleandmisest oli seega möödunud vähem kui kaks aastat. Seetõttu oli ostetud telefoni lepingutingimustele mittevastavuse tõendamiskoormis hagejal, kes on esitanud kohtule aktsiaselts IM ARVUTID ekspertiisi (tl 25), mille kohaselt tuvastati telefonil riistvaraline viga (emaplaat). Ühtlasi tuvastati ekspertiisi käigus, et seadmel puuduvad füüsilised vigastused, mistõttu on tegemist riistvaralise veaga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selles, nagu saanuks riistvaralist viga tekitada seadme sihipärase kasutamise käigus. Kostja on esitanud seisukoha, et ekspertiis on ühekülgne ning osaliselt ei ole usutav, kuna puuduvad pildid, andmed kontrolli kohta jne, samuti leiab kostja, et ekspertiisis nimetatud riistvaraline viga ei ole lahti seletatud, sh millest ta on tekkinud. Lisaks leidis kostja, et kostja, et tegemist ei ole eksperdiga, vaid firmaga, kes müüb telefone ning kes oli huvitatud hagejale uue telefoni müümisest.
3. Kohus asub seisukohale, et hageja on IM ARVUTID ekspertiisiga tõendanud, et telefon ei vastanud lepingutingimustele ja kostja pole vastupidist tõendanud, vaid on esitanud hageja poolt esitatud tõendile üksnes paljasõnalised vastuväited. Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 22.

§ 223

lg 1 kohaselt loetakse müüjat lepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamisest.

§ 223

lg 2 sätestab, et tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või 6 2-18-105544 asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. Hageja kinnitusel keeldus kostja telefoni vahetamisest, parandamisest või raha tagasi maksmisest, kuid pakkus seadme asendamist alles pärast lepingust taganemist (vt tl 33). Kostja leidis, et ei saa nõustuda lepingust taganemisega, sest see ei ole põhjendatud. Kostja väitis, et poolte vahel ei olnud läbirääkimisi selle osas, kas kostja parandab või asendab telefoni võrdväärse mudeliga ning juhul, kui hageja oleks soovinud kohe, et kostja telefoni remondiks ja tasuks selle eest, siis ta oleks seda teinud. 23. Kohus nõustub Tarbijavaidluste komisjoni 29.11.2017 otsuses nr 6-1-/008275-17 esitatud põhjendusega, et 29.11.2017 oli hageja lepingust taganemise avalduse juba esitanud. Kohtu hinnangul ei olnud kostja pakkumine telefoni asendamiseks 27.02.2018 ligi 3 kuud pärast lepingust taganemist enam asjakohane. Samuti ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et kostja oleks hageja õigustud nõudele telefonile garantiiremondi tegemiseks õigeaegselt ja adekvaatselt reageerinud. Kostja jättis vastamata hageja kirjalikule küsimusele, kas hageja võiks ise telefoni ametlike remontijate poole pöörduda ja kes kataks sellisel juhul kulud (vt tl 28). Ühtlasi rikkus kostja oluliselt lepingut selliselt, et tekitas hagejale põhjendamatuid ebamugavusi

§ 223

lg 2 mõistes, kuivõrd vastutuse vältimiseks suunas kostja hagejat erinevatesse tasulistesse remondiettevõtetesse ja viivitas põhjendamatult ning õigustamatult asja asendamise ja parandamisega (kohus nõustub antud küsimuses Tarbijavaidluste komisjoni 29.11.2017 otsuse põhjendustega, vt tl 27). Kohus leiab, et arvestades eeltoodud kostjapoolseid lepingurikkumisi, oli hagejal õigus lepingust taganeda. Ühtlasi märgib kohus, et

§ 141

lg 1 p 8 kohaselt tarbijaga lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav ettevõtja teeb tarbijale enne lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist selgel ja tarbijale arusaadaval viisil teatavaks muu hulgas selle, et tarbija saab lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korral tugineda seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

§ 141lg 1 p 8 kohast teavituskohustust täitnud.

24.

§ 116

lg 1 kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama ja

§ 114

kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud.

§ 223

lg 3 kohaselt võib ostja müüjapoolse müügilepingu olulise rikkumise korral muu hulgas lepingust taganeda.

§ 188

lg-s 1 sätestatult taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohus nõustub hagejaga, et hageja tegi lepingust taganemise avalduse Tarbijakaitseameti poole pöördumise avaldusega 12.09.2017. Arvestades, et hageja on kostjaga sõlmitud lepingust kehtivalt taganenud, kuulub asjas kohaldamisele

§ 189

lg 1.

§ 189

lg 1 on sätestatud, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. 25. Kostja on seisukohal, et kaks aastat kasutatud telefoni kogu summa nõudmine on müüja jaoks ebamõistlik kulu, kuna asja väärtus on oluliselt langenud kahe aasta jooksul asja kasutamisega.

§ 189

lg 3 sätestab, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see

§ 189lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks.

Kui tagastamisele või väljaandmisele kuuluv asi on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, tuleb hüvitada asja väärtuse vähenemine (

§ 189lg 4).

Vaidlus puudub, et hageja soetas telefoni ostuhinnaga 817 eurot (vt tl 24). Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et telefoni väärtus oleks oluliselt langenud ja et see oleks tekkinud telefoni mitte korrapärase kasutamise tulemusena, seetõttu ei ole kohtul võimalik hinnata kostja väidetud asja (telefoni) väärtuse vähenemist. Isegi kui möönda, et hageja sai telefoni kasutamisest enne lepingust taganemist n-ö kasutuseeliseid ja müüja võiks põhimõtteliselt nõuda kasutuseeliste hüvitamist, pidanuks kostja selleks eelnevalt esitama vastava nõude (ja oma nõuet ka tõendama). Hagejal ei ole aga ostuhinna tagastamise nõudmisel kohustust 7 2-18-105544 oma nõuet sellise võimaliku kostja poolse kasutamiseeliste nõude võrra omaalgatuslikult vähendada (sest kostja poolt käesolevas menetluses sellist nõuet esitatud ei ole). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevusena telefoni väärtus 817 eurot. Kohus selgitab, et

§ 189

lg 5 järgi lepingupool, kes peab asjaoludest tulenevalt mõistlikult ette nägema lepingust taganemise võimalikkust, peab hoolitsema selle eest, et lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik. Seega kui hageja saab kostjalt telefoni ostuhinna tagasi, siis on ta kohustatud tagastama kostjale telefoni koos kõikide lisadega. 26.

§ 1131

lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 40 euro võla sissenõudmiskulud hüvitamist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Kohus märgib, et hageja on ise tasunud aktsiaseltsilt IM Arvutid tellitud ekspertiisi kulud, mistõttu tuleb eeldada hagejal reaalsete sissenõudmiskulude olemasolu.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega soetud nõuete esitamiseks.

1. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja on oma nõuet piisavalt selgitanud ja tõendanud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 817 eurot ja võla sissenõudmiskulud 40 eurot, kokku summa 857 eurot. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
3. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt riigilõiv 175 eurot (tl 2; tl 44) ja muud menetluskulud summas 1023,75 eurot (tl 57 pöördel), kokku summas 1198,75 eurot. Kohus selgitab, et hageja on märkinud kokku hüvitatavateks kuludeks 1200,75 eurot, kuid esitatud kulusummade kokku liitmisel on tulemuseks 1198,75 eurot. Kuna viga on tekkinud summade liitmisel, siis lähtub kohus tegelikust menetluskulude summast, s.o 1198,75 eurot. TsMS § 138 lgtest 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 175 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja on esitanud hageja menetluskuludele vastuväited, mille kohaselt on menetluskulud ebamõistlikult suured, kuna tsiviilasi ei ole oma sisult keeruline ega mahukas. Kostja leiab, et hageja tegelikud õigusabikulud on mitte rohkem kui 2 h. Kostja on ka seisukohal, et konsultatsioon ja materjalidega tutvumine on põhjendatud 15 minuti ulatuses, hagihoiatus on tehtud enne menetluse alustamist ja põhjendamatu, põhjendatud kulu on tähitud kiri ja väljastusteade, põhjendamatu kulu on hageja esindaja vastus kostja e-kirjale, maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu on maksimaalselt 10 minutit ning hagiavalduse koostamisele kulu on 45 minutit.
4. Kohus nõustub osaliselt kostja kriitikaga hageja menetluskulude osas ja leiab, et hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 80 eurot/h (ilma käibemaksuta) ei ole iseenesest ülemäärane ja kohus peab seda tunnitasu mõistlikuks. Samas tuleb arvestada, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks menetluskulude 8 2-18-105544 jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Hageja taotleb menetluskuluna mh kohtueelsete kulude hüvitamist, s.o hagihoiatuse koostamise kulu ja hageja esindaja vastuse koostamise kulu kostja e-kirjale. Riigikohus on 22.06.
5. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10 p-s 12 leidnud, et menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus eelnimetatud kohtueelsete õigusabikulude osas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata. Hageja taotleb tähitud kirja ja väljastusteate (vt tl 32, 59) kulude hüvitamist summas 3,75 eurot, mida kohus ei pea tulenevalt kohtueelsete õigusabikulude rahuldamata jätmisest samuti põhjendatuks (kuivõrd kirja edastamise kulu tekkis hagihoiatuse edastamise tõttu). Kohus ei pea põhjendatuks ajakulu 6 h hagiavalduse koostamise eest. Kuna hageja esindaja on menetluskulude nimekirja kohaselt asja materjalidega juba 1,5 h tutvunud ja hagejat konsulteerinud (millist ajakulu kohus peab iseenesest põhjendatuks) ja hagiavaldus kordab olulises osas Tarbijavaidluste Komisjonis käsitletud argumente, siis leiab kohus, et mõistlik aeg hagiavalduse koostamiseks on maksimaalselt 2 h, vähendades antud ajakulu 4 h võrra. Samuti ei pea kohus põhjendatuks kompromissile vastuse koostamise ajakulu 1,5 h ulatuses ja vähendab antud ajakulu 1 h võrra. TsMS § 4842 kohaselt saab maksekäsu kiirmenetluses kohus määrata avaldaja menetluskulude katteks 20 eurot ja muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata (vt Riigikohtu 08.03.
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16 p 12.3), mistõttu on kohtu hinnangul maksekäsu kiirmenetluse kulude katteks põhjendatud välja mõista summa 20 eurot. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 340 eurot ((4x80)+20). Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (riigilõiv 175 + õigusabikulu 340) 515 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 515 eurot. Hageja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jääb rahuldamata summas 683,75 eurot.
7. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 9