← Eesti

3-17-82/35

Obsah (8)§ 9§ 8§ 7§ 28§ 31§ 14§ 112§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-82 Haldusasi M.H.i kaebus Vabariigi Va

)

  1. peatükis sätestatud nõudeid. Uue kaitse-eeskirja menetluse käiku on selgitatud uue kaitse-eeskirja seletuskirja osas 3 „Menetluse kirjeldus“.
  2. Otepää looduspargi 1997 kaitse-eeskiri oli kinnitatud enne

jõustumist (10.05.2004). Otepää looduspark kuulub

  1. aastast Natura 2000 võrgustikku Otepää loodusala ja Otepää linnualana, mistõttu 2008 alustati ettevalmistusi uue kaitse-eeskirja koostamiseks. 2011 alguses valmis uue kaitse-eeskirja esmane eelnõu ja tsoneering. 2011 mais ja juunis toimusid koosolekud nende maaomanikega, kellele uue kaitse-eeskirja eelnõu kohaselt kavandatav kaitsekord muutuks rangemaks. Maaomanikke teavitati Keskkonnaministeeriumile esitatud ettepanekust kirja teel. Koosolekutel räägiti Keskkonnaameti eesmärkidest kaitsekorra rangemaks muutmisel, tutvustati lähemalt piirangute olemust, alal asuvaid väärtusi ja riigi pakutavaid kompensatsioone. Maaomanikud said teha ettepanekuid piiride muutmiseks ja vajaduse korral käidi huvilistega ka looduses kõnealuseid kohti üle vaatamas. Kokku toimus
  2. aastal 11 koosolekut, millest võttis osa 53 inimest. Lisaks korraldati eraldi arutelusid Riigimetsa Majandamise Keskuse (edaspidi RMK) ja kohalike omavalitsustega, et täpsustada alade piiritlemist. Eerik Leibak ja Uudo Timm teostasid 2011 ekspertiisi „Eksperthinnang 4

(13)3-17-82 Otepää looduspargi kaitse-eeskirja eelnõule ja tsoneeringule” (edaspidi eksperthinnang). Eksperthinnang võeti vastu detsembris 2011 ning seda tutvustati kohalikele omavalitsustele veebruaris 2012 ja RMK Valgamaa metskonnale sama aasta märtsis. RMK Põlvamaa metskonnale saadeti eksperthinnang elektrooniliselt. 21. Uue kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek toimus 08.12.2014-15.01.2015 Keskkonnaameti Otepää kontoris ning Puka, Sangaste, Palupera, Valgjärve ja Otepää Vallavalitsuses. Teade kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmus 02.12.2014 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht, 02.12.2014 kohalikus ajalehes Valgamaalane ja 04.12.2014 kohalikus ajalehes Põlva Koit. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 03.12.2014.

§-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta kaitsealal paikneva 2426 kinnisasja 1691 eraomanikule (2014 novembri seisuga; kaebaja on Jaasi kinnistu omanik alates 29.01.2015) ning RMK-le, Kaitseministeeriumile, Maanteeametile, Maa-ametile, Valga ja Põlva maavalitsusele ning Otepää, Puka, Palupera, Sangaste, Valgjärve Vallavalitsusele.

  1. Kaebaja on esitanud avalikul väljapanekul olevale uue kaitse-eeskirja eelnõule ettepanekud ja vastuväited 14.01.
  2. Keskkonnaamet vastas kaebaja 14.01.2015 arvamusele ja ettepanekutele 18.02.2015 ning 02.04.2015 kirjadega. Kaebaja arvamused ja seisukohad ning Keskkonnaameti vastused kaebaja arvamustele sisalduvad uue kaitse-eeskirja seletuskirja lisaks olevas tabelis 3 (2011-2015 laekunud maaomanike ettepanekud ja arvamused) p-s 84 (lk 64-70). Kaebaja on saanud vastuse kõigile uut kaitse-eeskirja puudutavatele arvamustele ja seisukohtadele.
  3. Kaebaja 14.01.2015-05.05.2015 esitatud kirjad on osaliselt käsitletavad ettepanekutena uuele kaitse-eeskirjale, osaliselt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) mõistes ja osaliselt ka kaebaja selgitustena, kuidas tema teatud asjaolusid või teemasid mõistab. Ka märgukirja või selgitustaotlusena käsitletavad kirjade osad on saanud piisava vastuse. Tartu Ringkonnakohus on oma 06.02.2015 otsuses nr 3-13-2303 selgitanud, et MSVS eesmärgiks ei ole sundida riigiorganeid vastama isikute korduvatele samasisulistele märgukirjadele ja selgitustaotlustele juba varem esitatud ning isikule edastatud põhjendustega; asjaolust, et kaebaja ei nõustunud Keskkonnaameti varasemates kirjades esitatud seisukohtadega, ei tekkinud Keskkonnaametile kohustust väidelda kaebajaga kirjade vahetamise teel seni kuni Keskkonnaamet oma seisukohta muudab. Riigikohtu 20.03.2014 otsuse nr 3-3-1-87-13 p-s 16 on märgitud, et asjaolu, et kaebajat esitatud põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile.
  4. Sama põhimõte rakendub ka

§ 9

kohases menetluses avaliku väljapaneku kestel kirjalikult esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastamisel menetluse läbiviija poolt. Keskkonnaamet on menetlenud uut kaitse-eeskirja heauskselt ja hea halduse tava kohaselt, järgides

§ 8ja § 9 nõudeid.

Kui ka mõnele kaebaja seisukohale on jäänud ekslikult arvamus esitamata, ei too see kaasa haldusakti kehtetust (haldusmenetluse seadus (HMS) § 58). 25. Kaebuse saab esitada üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kõik, mis puudutab kolmandaid isikuid või üldisi huve tuleb jätta tähelepanuta. 5

(13)3-17-82
  1. Puudub vaidlus, et Jaasi kinnistu maad kuulusid Otepää looduspargi koosseisu ka 1997 kaitse-eeskirja alusel. Uue kaitse-eeskirjaga ei võetud kaitse alla uut ala, vaid kinnitati kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord. Uue kaitse-eeskirjaga on Jaasi kinnistul muutunud kaitsekord leebemaks.
  2. Uue kaitse-eeskirja seletuskirja p-s 2 on selgitatud Otepää looduspargi olemust ja eeldusi, miks on põhjendatud Otepää looduspargi kaitse jätkamine. Uue kaitse-eeskirja §-s 1 on sätestatud kaitseala eesmärk. Kaitstava loodusobjekti tüübiks on valitud jätkuvalt maastikukaitseala (suuremate inimmõjuliste alade puhul on kasutusel sünonüüm „looduspark“), kuna see on mõeldud peaasjalikult maastiku kaitseks. Uue kaitse-eeskirja seletuskirja p-s 2.1 on selgitatud

§ 7kohased loodusobjekti kaitse alla võtmise/kaitse jätkamise eelduseid.

Kaitseala valitsejana on Keskkonnaameti ülesanne tagada maastike tasakaalustatud areng, et inimtegevus ei hakkaks liigselt mõjutama loodust ja vastupidi. 28. Jaasi kinnistu kuulub Vanamõisa-Restu piiranguvööndisse (

§ 28lg 3, § 31 lg 1, uue kaitse-eeskirja seletuskiri, p 2.4.1).

Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on sätestatud uue kaitseeeskirja §-s

  1. Vanamõisa-Restu piiranguvööndis kaitstakse eelkõige maastikulisi väärtusi (maastikuilme), milleks on Otepää kõrgustikule iseloomulikud reljeefvormid ja metsade, vaheldumine niitude ja järvedega, avatud esteetilised vaated ning haguküla tüüpi asustusstruktuur. Jaasi kinnistu katastriüksused moodustavad ümbritsevate katastriüksustega ühtse maastikulise terviku ja on arvatud Otepää looduspargi koosseisu eelkõige maastikukaitse eesmärgil. Maastikuilme, avatuse ja vaatelisuse ning algsele külastruktuurile omase hoonestuse rajamise tagamiseks on vajalik Jaasi kinnistu jätmine kaitseala koosseisu. Vastasel juhul ei saaks seada nö maastikukaitselisi piiranguid/tingimusi ehitamise kavandamisel. Maastikukaitse ei seisne konkreetse ajastu või ajahetke seisu säilitamises või taastamises, vaid inimese põhjustatud maastikumuutuste suunamises selliselt, et muutuste tekitamisega ei kahjustuks oluliselt või häviks varasemate ajastute väärtuslikud maastikuelemendid.
  2. Omandiõiguse piirangud on õiguspärased ja proportsionaalsed. Jaasi kinnistu hoonestamine on võimalik, kuid mitte sellise asustusstruktuuri moodustamisega ja asustustihedusega, nagu soovib kaebaja. Kaebaja on omandanud kinnistu teades, et see paikneb kaitsealal ja seega peab tegevuste kavandamisel arvestama avalikust (looduskaitselisest) huvist tulenevate piirangutega.

§ 31lg 2 sätestab piiranguvööndi tegevuskeelud.

Uue kaitseeeskirja § 17 lg 2 p 1 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud VanamõisaRestu piiranguvööndis ehitiste püstitamine, kusjuures põlisel metsamaal ja poollooduslikul kooslusel üksnes algsetel taluõuekohtadel. Väljaspool põlist metsamaad (vt uue kaitseeeskirja eelnõu seletuskiri, lk 41 eelviimane lõik) ja poollooduslikke kooslusi on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitamine ka uutel hoonestusaladel. 30. Jaasi kinnistu koosseisu kuuluv katastriüksus (katastritunnusega 63601:001:0152) ümbritseb ühte iseseisvat hoonestatud kinnistut ja külgneb ühe hoonestatud kinnistuga. Asjaolu, et nimetatud katastriüksusega ümbritsetud ja külgneval katastriüksusel on rajatud hooned, ei tähenda, et ka Jaasi kinnistu nimetatud katastriüksusel peab võimaldama sarnase suurusega kruntide teket kogu katastriüksuse ulatuses. Kaitseala valitseja on pidanud põhjendatuks vähemalt 1 ha suuruste kruntide moodustamist. See ei tähenda, et hoonestusala paikneb üle kogu krundi ning lubatud oleks hooned paigutada üle kogu kinnistu ja kogu kinnistu oleks hooneid hajusalt täis. Otepää looduspargi maastikule on valdavalt iseloomulik haja-haguküla tüüpi asustusstruktuur (vt Toomas Kalda ja Aivar Ariku 2006 koostatud töö „Otepää looduspargi maa-asustuse muutused“). 6

(13)3-17-82 31. Uus kaitse-eeskiri ei ole piiranguvööndi ehitustegevust puudutavas osas vastuolus Otepää valla üldplaneeringuga.

-st ja üldplaneeringust tuleneb, et kaitsealal ehitamisel tuleb lähtuda tegevuse kavandamisel uuest kaitse-eeskirjast. Uue kaitse-eeskirja § 17 lg 2 sätestab erandid ehitustegevusele piiranguvööndis. Otepää valla üldplaneering ei tee juhtumispõhiseid otsuseid, vaid vaatleb suuremat ala kui Jaasi kinnistu. Üldplaneeringu kehtestamine ei tähenda ka seda, et automaatselt on võimalik igale 1 ha suurusele kinnistule moodustada hoonestusala.

§ 14

sätestab kaitseala valitseja nõusoleku nõude detailplaneeringu kehtestamiseks, projekteerimistingimuste andmiseks kui ka hilisemal ehitusloa või ehitusteatise andmisel. Nõusolek antakse kaalutlusotsusega.

  1. Jaasi kinnistu tagastamisega seonduv ei ole käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta.
  2. Seonduvalt kaebaja väitega, et vastustaja on keeldunud läbi viimast sotsiaalmajanduslikku uuringut uue kaitse-eeskirja mõju kohta Otepää valla arengule, märgib vastustaja järgmist. Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Mõjusid Otepää valla arengule tuleb hinnata ja võimaluste piires ka arvesse võtta, kuid selleks ei ole vajalik eraldi uurimistöö läbiviimine. Otepää looduspark kuulub Natura 2000 võrgustikku loodus- ja linnualana, kus esmajärjekorras tuleb tagada kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele ja elupaigatüüpidele nende ökoloogilistele nõudlustele kohane kaitsekord. Natura 2000 linnualade valik põhineb kitsalt ornitoloogilistel või ökoloogilistel kriteeriumitel, kus sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid arvestada ei tohi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-5812, p 25). Otepää vallavalitsus ei ole uue kaitse-eeskirja menetlust vaidlustanud, mistõttu on pidanud kaitseala valitseja selgitusi piisavaks.
  3. Vastustaja möönab, et möödunud kümnendil on Otepää looduspargi kaitseväärtusi ohustatud ja kahjustatud kohatute arenduste või planeeringutega. Samas asjaolu, et on antud üksikuid nõusolekuid tegevusteks, mis on kaitse-eesmärke rikkunud, ei tähenda, et Otepää looduspargi kaitse tuleks lõpetada. Ka ei anna minevikus Jaasi kinnistu lähipiirkonnas hoonete rajamine väiksepindalalistele kruntidele kaebajale õigustatud ootust, et ka tema kinnistu saaks jagada väiksepindalalisteks kinnistuteks ja hoonestada (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-53-04, p 13). KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
  4. Kolmandad isikud nõustuvad kaebajaga ja paluvad kaebuse rahuldada. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega kohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Käesoleval juhul on kaebaja esitanud kaebuses väiteid nii oma subjektiivsete õiguste kui ka teiste isikute ja huvide kaitseks. Kaebajal puudub õigus esitada kaebus teiste isikute huvides, mistõttu jätab kohus tähelepanuta need kaebaja väited ning lahendab kaebuse üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste väidetavat rikkumist puudutavas osas.
  7. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja kaasomandisse kuuluv 7

(13)3-17-82 Jaasi kinnistu on põhjendatult arvatud Otepää looduspargi koosseisu. Samuti on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on uue kaitse-eeskirja menetlusse kaasanud kaebajat ning vastanud kõigile kaebaja esitatud ettepanekutele. Alljärgnevalt analüüsib kohus esmalt kaebaja väiteid seoses uue kaitse-eeskirja menetlusega. Menetlusse kaasamine ja esitatud ettepanekutele vastamine
  1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on alates 29.01.2015 Jaasi kinnistu kaasomanik. Samuti ei vaidle menetlusosalised selle üle, et keskkonnaminister algatas 02.09.2014 käskkirjaga nr 659 Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu menetluse Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja tsoneeringu muutmiseks (I kd, tl 78); uue kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek toimus 08.12.2014-15.01.2015; teade kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu koha ilmus 02.12.2014 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht, 02.12.2014 kohalikus ajalehes Valgamaalane, 04.12.2014 kohalikus ajalehes Põlva Koit ning väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 03.12.2014 (uue kaitseeeskirja seletuskiri, lk 43; elektrooniliselt kättesaadav veebilehel http://eelnoud.valitsus.ee). Viimaks ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja pöördus 08.12.2015 teabenõudega Keskkonnaameti poole saamaks uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamisest teavitamise tähitud kiri ja saatmisdokumendid; teabenõudele vastati 15.12.2015 (tl 23) ning kaebaja on esitanud avalikul väljapanekul olevale uuele kaitse-eeskirja eelnõule ettepanekud ja vastuväited 14.01.2015 (I kd, tl-d 7-12).
  2. Eelnevast ilmneb, et menetluse algatamisel ei saanud kaitse alla võtmise läbiviija saata kaebajale

§ 9

lg-s 5 sätestatud teadet uuest kaitse-eeskirja menetlusest, kuivõrd kaebaja polnud Jaasi kinnistu omanikuna veel kinnistusraamatusse kantud. Küll aga saadeti sellekohane teade Otepää vallavalitsusele (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 43; elektrooniliselt kättesaadav veebilehel http://eelnoud.valitsus.ee), kes oli omandireformi kohustatud subjektiks ning tagastas kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa (Jaasi kinnistu). Seega võib eeldada, et kaebaja oli kursis uue kaitse-eeskirja eelnõu menetlusega. Seejuures on kaebaja saanud tutvuda uue kaitse-eeskirja eelnõu ja seletuskirjaga ning esitada omapoolsed ettepanekud menetluse läbiviijale enne avaliku väljapaneku lõppemist. 41. Kaebaja märgib, et sai juhuslikult uue kaitse-eeskirja vastuvõtmisest teada Keskkonnaministeeriumi kodulehelt. 08.12.2016 pöördus kaebaja teabenõudega Keskkonnaministeeriumi poole, kes vastas teabenõudele 12.12.2016 (I kd, tl 5). Vastuseks kaebaja 08.12.2016 teabenõudele on selgitatud, et vastavalt

§ 112

lg-el 1 toimetab kaitse alla võtmise menetluse läbiviija (Keskkonnaamet) kaitse alla võtmise otsuse ja selle seletuskirja menetlusosalistele kätte kümne päeva jooksul pärast otsuse avaldamist Riigi Teatajas (ehk jõustumise hetkel); Otepää looduspargi kaitse-eeskiri jõustub 18.12.2016 (I kd, tl 5). Eeltoodust tulenevalt ei olnud 08.12.2016 saabunud

§ 112lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaebaja teavitamiseks.

42. Kohtu hinnangul on kaebaja olnud menetlusse kaasatud, tal on olnud võimalus tutvuda haldusakti andmise menetluses dokumentidega (uue kaitse-eeskirja eelnõu ja seletuskiri) (HMS § 37) ning esitada omapoolsed ettepanekud eelnõule (

§ 9lg 7).

Samuti edastati kaebajale uus kaitse-eeskiri peale selle avaldamist Riigi Teatajas

§ 112lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. 8

(13)3-17-82 43. Avaliku väljapaneku kestel kirjalikult esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastab menetluse läbiviija 30 päeva jooksul pärast väljapaneku lõppemist, kuid juhul, kui toimub avalik arutelu, enne avaliku arutelu toimumist (

§ 9lg 8).

  1. Kaebaja esitas 14.01.2015 Keskkonnaametile ettepanekud ja vastuväited uue kaitseeeskirja eelnõule ja seletuskirjale (I kd, tl 7-12). Keskkonnaamet vastas kaebaja 14.01.2015 ettepanekutele ja vastuväidetele 18.02.2015 kirjaga nr PVV 15-10/14/25230-135 (I kd, tl 2022). Kohtu hinnangul võib nimetatud kirjast järeldada, et ettepanekutena uue kaitseeeskirja eelnõule on käsitletud kaebaja 14.01.2015 kirjas punkte 1-2, 4-5, 7-13, 16, 18-20 (toomata välja nende punktide kordusi teistes punktides). Nimetatud kirja lõpus on Keskkonnaamet selgitanud, et käesolevas kirjas käsitleti ettepanekuid, mis puudutasid uue kaitse-eeskirja eelnõud, kirjas ei ole käsitletud märkusi, mis puudutasid uue kaitse-eeskirja seletuskirja; kui uue kaitse-eeskirja eelnõu on avalikul koosolekul läbi arutatud, viiakse ka asjakohased muutused seletuskirja sisse.
  2. Keskkonnaameti 02.04.2015 kirjas nr PVV 15-10/14/25230-153 on käsitletud kaebaja ettepanekuid ja vastuväiteid, mis puudutasid uue kaitse-eeskirja seletuskirja (I kd, tl-d 2527). Kohtu hinnangul võib nimetatud kirjast järeldada, et ettepanekuna uue kaitse-eeskirja eelnõule on käsitletud kaebaja 14.01.2015 kirjas ka punkti 17 ning ettepanekutena uue kaitse-eeskirja seletuskirjale on käsitletud 14.01.2015 kirja lisa punkte 2, 7-11, 13, 15-16, 19-21, 23-24, 2728, 31, 34, 38, 41 (toomata välja nende punktide kordusi teistes punktides).
  3. Kohus nõustub vastustajaga, et Keskkonnaamet on vastanud kaebaja esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele seoses uue kaitse-eeskirja eelnõu ja seletuskirjaga. Samuti on vastustaja õigesti märkinud, et kaebaja 14.01.2015-05.05.2015 edastatud kirjad on osaliselt käsitletavad ettepanekutena uuele kaitse-eeskirjale ning osaliselt märgukirjade ja selgitustaotlustena MSVS mõistes. Seejuures on Keskkonnaamet 23.02.2016 kirjas nr 712/16/1176-2 kohaselt selgitanud kaebajale, et ettepanekute tabelisse ei kanta maaomaniku poolt tehtud korduvasisulisi ettepanekuid, küsimusi ja teabenõudeid; näitena toob vastustaja välja kaebaja 14.01.2015 kirjas tehtud seletuskirja ettepanekute punktid nr 2 ja 19, mis on sisuliselt samad nagu ka märkused nr 15 ja 32; samuti esineb korduvaid sarnasesisulisi ettepanekuid lõpetada Otepää looduspargi või Pülme sihtkaitsevööndi kaitserežiim, märkused maastiku kaitsmise põhjendatuse osas ning ettepanekud nõukogudeaegse suvilakooperatiivi kaitse-eesmärkidesse lisamiseks; mõnedel juhtudel on dubleeritud eelnõu ja seletuskirja punktide ettepanekuid, nt eelnõu ettepanek nr 8 ja seletuskirja ettepanek nr 33 (I kd, tl 30). Seejuures ei ole kaebaja välja toonud, millistele konkreetselt tema ettepanekutele ja vastuväidetele ei ole vastatud. Kohus selgitab, et

§ 9

lg 8 ei näe ette sisulise põhjendamise kohustust arvestamata jäetud ettepanekute ja vastuväidete puhul (Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 26).

  1. Kohus nõustub vastustajaga ka osas, et ka kaebaja märgukirja või selgitustaotlusena käsitletavad kirjade osad on saanud vastuse. Nimelt nähtub asja materjalist, et kaebaja 22.01.2016 kahele e-kirjale (I kd, tl-d 24 ja 28) on vastustaja vastanud 23.02.2016 kirjaga nr 712/16/1176-2 (I kd, tl 30); kaebaja 01.03.1016 ja 23.03.2016 e-kirjadele (I kd, tl-d 31 ja 35) on vastustaja vastanud 31.03.2016 kirjaga nr 7-12/16/1176-5 (I kd, tl 33); kaebaja 01.04.2016 ekirjale (I kd, tl 44) on vastustaja vastanud 02.05.2016 kirjaga nr 7-12/16/11767 (I kd, tl 45) ning kaebaja 05.05.2016 e-kirjale (I kd, tl 46) on vastustaja vastanud 02.06.2016 kirjaga nr 712/16/1176-9 (I kd, tl 49).
  2. Asjassepuutumatud on kaebaja väited seoses Otepää looduspargi Vabariigi Valitsuse 9

(13)3-17-82 18.03.1997 määruse nr 63 menetlusega ning Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ , kuivõrd nimetatud haldusaktid ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seetõttu jätab kohus kaebaja sellekohased väited tähelepanuta. Jaasi kinnistu kuulumine Vanamõisa-Restu piiranguvööndisse
  1. Uus kaitse-eeskiri on üldkorraldus (HMS § 51 lg 2), millele tuleb kohaldada üksikakti andmise menetluse norme (Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p-d 20 ja 33).
  2. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).
  3. Vaidlust ei ole selles, et 1997 kaitse-eeskirja kohaselt kuulus Jaasi kinnistust ca 6,8 ha Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud osa piiranguvööndisse. Samuti ei ole vaidlust selles, et Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 on uuendatud Otepää looduspargi kaitsekorda, kuivõrd varasem kaitse-eeskiri kehtestati enne

jõustumist. Seega ei võeta vaidlustatava määrusega kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kord. 52. Samas on vastustaja õigesti märkinud, et ala kaitse alla võtmisel või

§ 13

alusel kaitsekorra uuendamisel lähtutakse

§-s 7 sätestatud eeldustest. Loodusobjekti

alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooliskultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus (

§ 7lg 1).

  1. Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida selle andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Haldusakti põhjendused võib esitada eraldiseisvas dokumendis, kuid haldusaktis peavad olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid (Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-39-07).
  2. Käesoleval juhul on uue kaitse-eeskirja §-s 4 sätestatud, et määruse seletuskirjas on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta ning 5) kaitsekorra kohta. Seega on haldusakti põhjendused toodud uue kaitse-eeskirja seletuskirjas, mida saab käesoleval juhul arvestada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p 12). Kuigi uues kaitse-eeskirjas on märgitud Otepää looduspargi kaitse-eesmärk (§ 1), kaitseala asukoht (§ 2), selle valitseja (§ 3), kaitsekorra üldpõhimõtted (
  3. peatükk), sihtkaitsevöönd (
  4. peatükk) ja piiranguvöönd (
  5. peatükk), siiski ei ole toodud kaitseala kinnistute lõikes põhjendusi

§ 7eelduste täitmisest ega viidatud seda kinnitavatele tõenditele.

Haldusakti adressaadile peab haldusaktist nähtuma, miks tema kinnistu on arvatud kaitsealasse. Kuigi vaidlustatud haldusaktist ei nähtu põhjendused seoses konkreetselt Jaasi kinnistuga, siiski on võimalik 10

(13)3-17-82 tugineda määruse seletuskirjas toodud põhjendustele, mistõttu on võimalik kontrollida haldusakti sisulist õiguspärasust.
  1. Kaitsealal on üksteist piiranguvööndit, millest üks on Vanamõisa-Restu piiranguvöönd (uus kaitse-eeskiri § 13 lg 2 p 11). Vanamõisa-Restu piiranguvöönd asub Asula, Kääriku, Mäeküla, Pringi, Märdi, Sihva, Restu ja Risttee külas (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 27). Järelikult asub Jaasi kinnistu Vanamõisa-Restu piiranguvööndis.
  2. Vanamõisa-Restu piiranguvööndi kaitse-eesmärk on hästi säilinud pärandkultuurmaastiku elementide – alale iseloomuliku maakasutuse, piirkonnale omase asustusstruktuuri, arhitektuuripärandi ja maastikuilme – säilitamine, looduse mitmekesisuse, kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse ning kaitsealuste üksikobjektide kaitse (uus kaitse-eeskiri, § 14 lg 4). Täpsemad selgitused ja põhjendused on toodud uue kaitse-eeskirja seletuskirjas.
  3. Tegemist on piiranguvööndiga, kus on väga hästi või suhteliselt hästi säilinud piirkonna hoonete arhitektuur, külastruktuuriga ja avatud külamaastik, mis on nende piirkondade maastikuliseks väärtuseks ning mida soovitakse säilitada; selle piiranguvööndite grupi (v.a Neitsijärve ja Otepää piiranguvöönd) aluseks on 2009 Nele Nuti koostatud töö „Otepää looduspargi maastikuline tsoneering“ (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 24, viimane lõik). Alade iseloomuliku maakasutuse all peetakse silmas, et Otepää looduspargis säiliks üldine maa kõlvikuline jaotus (lagealad hoitakse lagedana jne) (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 34, viimane lõik). Maastik on tervik, mille looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda koos; pärandmaastikuks peetakse mingi piirkonna jaoks iseloomulikku maastikku, mis on tekkinud inimese ja looduse kaua kestnud ühistegevusel; pärandkultuurmaastik on keskkond, mille on ühiselt kujundanud elutu ja elusloodus, hõlmates pärandkooslusi, kultuuripärandit ning pärimuskultuuri (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 7,
  4. lõik). Pärandkultuuriobjektid on näiteks taluõuekoht, rehielamu, taluaidad, tuuleveskid, kiviaiad, kiiged ja kiigemäed, kõrtsid, postijaamad, hauatähised ja muistsed kalmukohad, kirikud, põlispuud, hiied, metsateed, metsavendade punkrid, vanad savitööstused, linaleoaugud jne (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 7, eelviimane lõik). Eelnevast tulenevalt on vastustaja hinnanud maastiku kui tervikut (

§ 28lg 1), otsustamaks, kas jätkuvalt on säilinud kaitstav pärandkultuurmaastik.

58. N. Nuti töös on toodud välja maastiku eripära ja väärtused alade kaupa, sh RestuMäekülaRisttee ala, mille kõige suurem väärtus on säilinud asustusmuster; alal on viimase saja aasta jooksul toimunud pidevalt muutused; kõige paremini on säilinud vanad talukohad, hoonestus on suures osas uuenenud ja vanad teed kinni kasvanud; kõige harilikum asulavorm on hajaküla ja üksikud väikeõued (lk 28; I kd, tl 22 pöördel). N. Nuti töös tehakse ettepanek säilitada asustusmuster, talude asukohad ja teede paiknemine; hoonete juures tuleks väärtustada säilinud ajaloolist substantsi, eelkõige õuede planeeringut (lk 28; I kd, tl 22 pöördel). E. Leibaku ja U. Timmi koostatud eksperthinnangus märgitakse Vanamõisa-Restu piiranguvööndi osas, et sellesse vööndisse on ühendatud Nuti eristatud Märdi, Restu-Mäeküla-Risttee ja Arula sihtkaitsealad, mis kõik üksteisega külgnevad ning mille väärtused on samad; moodustunud suuremale piirkonnale ühisnime leida pole lihtne, parema puudumisel on vöönd nimetatud Vanamõisa-Restu piiranguvööndiks; vöönd on digitud Nuti soovitusi arvestades (lk 37; I kd, tl 117). Seega on enne uue kaitse-eeskirja kehtestamist viidud läbi vastavad eksperthinnangud (vt

§ 8lg 3). 11

(13)3-17-82 59. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga, et ala kaitsekorra uuendamisel on analüüsitud

§ 7lg 1 eeldusi, seejuures tuginetud eksperthinnangutele (Nele Nuti töö ning E.

Leibaku ja U. Timmi koostatud eksperthinnang). Vastustaja väidet, et maastikuilme, avatuse ja vaatelisuse ning algsele külastruktuurile omase hoonestuse rajamise tagamiseks on vajalik Jaasi kinnistu jätmine kaitseala koosseisu, kinnitavad asjas esitatud tõendid ning sellekohased põhjendused on toodud uues kaitse-eeskirja seletuskirjas. Küsimus kaitseala otstarbekusest ei kuulu eraldivõetuna hindamisele (HKMS § 158 lg 3 lause 2).

  1. Kohtu hinnangul on N. Nuti töö asjakohane tõend, olenemata asjaolust, et uus kaitseeeskiri on vastu võetud kaheks aastat hiljem nimetatud töö valmimisest. Asja materjalist nähtuvalt toimusid enne menetluse algatamist ja uue kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamist mais ja juunis 2011 koosolekud maaomanikega; maaomanikke teavitati Keskkonnaministeeriumile esitatud ettepanekutest; 2011 toimus kokku 11 koosolekut (uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 42, viimane lõik). Seega olid N. Nuti töös esitatud ettepanekud asjakohased juba enne menetluse algatamist. Ühtlasi ei ole kaebaja välja toonud, et peale N. Nuti töö valmimist, kuid enne uue kaitse-eeskirja kehtestamist oleksid Jaasi kinnistul või Vanamõisa-Restu piiranguvööndis, kuhu kaebaja kinnistu kuulub, toimunud olulised muutused, mis välistaksid N. Nuti töös tehtud ettepanekutega arvestamise. Kaebaja on küll esitanud foto kaardist, kus on võrreldud 1965 ja käesolevat olukorda Jaasi kinnistul (I kd, tl 140). Kõnesoleva foto kohaselt puudub Jaasi A306 maal taluõu. Samas on kaebaja märkinud, et Jaasi A306 maale jäi rehe asukoht (I kd, tl 140), mistõttu ei ole tõendatud, et Jaasi kinnistul puuduks maastik, mille kaitseks on kaitseala loodud (vt uue kaitse-eeskirja seletuskiri, lk 7).
  2. Kohus nõustub vastustajaga, et Vanamõisa-Restu piiranguvöönd ei välista absoluutselt ehitustegevust. Uue kaitse-eeskirja § 17 lg 2 p 1 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud mh Vanamõisa-Restu piiranguvööndis ehitiste püstitamine, kusjuures põlisel metsamaal ja poollooduslikul kooslusel üksnes algsetel taluõuekohtadel. Jaasi kinnistu ei koosne kogu ulatuses metsamaast ja poollooduslikust kooslusest (kohtuistungi helisalvestis 14:22:37). Seega ei ole ehitamine kaebaja kinnistul välistatud. Küll aga tuleb ehitamisel järgida, et kavandatav hoonestus arvestaks kaitstava maastiku olemust ja eripära ning hoone(d) paigutataks maastikul sobivaimale kohale. Olukorras, kus eksperdid on märkinud, et ala kõige harilikum asulavorm on hajaküla (I kd, tl 22 pöördel) ja hajaasustus (I kd, tl 196), siis ei saa kaebaja eeldada, et tal lubataks luua nn sumbküla põhimõttel hooneid (ala ehitatakse tihedalt täis). Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et uus kaitse-eeskiri ei ole piiranguvööndis ehitustegevust puudutavas osas vastuolus Otepää valla üldplaneeringuga. Vastustaja on õigesti märkinud, et

-st (vt § 14, § 31 lg 2) ja üldplaneeringust (vt üldplaneeringu seletuskiri, lk 40; kättesaadav elektrooniliselt aadressil: http://www.otepaa.ee/kehtiv-uldplaneering) tuleneb, et kaitseala ehitamisel tuleb lähtuda tegevuse kavandamisel uuest kaitse-eeskirjast. Uue kaitseeeskirja § 17 lg 2 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Vanamõisa-Restu piiranguvööndis ehitiste püstitamine, kusjuures põlisel metsamaal ja poollooduslikul kooslusel üksnes algsetel taluõuekohtadel.

  1. Ekslik on kaebaja seisukoht, et talle on tekkinud õiguspärane ootus rajada sarnaselt lähiümbrusega väiksepindalalisi krunte. Vastustaja on möönnud, et möödunud kümnendil on Otepää looduspargi kaitseväärtusi ohustatud ja kahjustatud kohatute arenduste või planeeringutega (I kd, tl 69). Samas ei tähenda eelnev, et ebaõige halduspraktika jätkamist saaks õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes kaebaja vastustajalt nõuda. Vastustaja on kohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-53-
  2. 12

(13)3-17-82
  1. Täiendavalt märgib kohus, et eksperthinnangu kohaselt muudeti Pülme sihtkaitsevöönd piiranguvööndiks põhjusel, et inimmõju on nimetatud piirkonnas suurenenud (rajatud on suvilaid, tekkinud on uusasum järve idakaldale, asustatud on kõik põlistalud ning järve suundub ohtralt ujumis- ja/või paadisildu, metsade fragmenteerumine on taasalanud jne) (I kd, tl 110 pöördel ja 111). Ekslik on teha sellest järeldust, et Pülme sihtkaitsevööndis kaitstavad väärtused puudusid. Nimelt on samas eksperthinnangus sedastatud Pülme sihtkaitsevööndi osas, et paarikümne aasta tagust potentsiaali loodusmaastikusaarekese tekkeks pole suudetud ära kasutada (I kd, tl 111).
  2. Küsimus kaebajale väidetavalt tekitatud kahjust seoses kaebajale kuuluval metsamaal sihtkaitsevööndi kehtimisest, ei kuulu lahendamisele käesoleva vaidluse raames. Juhul kui kaebaja soovib taotleda talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, siis on kohane esitada hüvitamiskaebus, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited seoses kaitseala kahjulikust mõjust metsale, sh kaebaja esitatud tõendi Aadu Raudla 05.05.2017 arvamus.
  3. Kaebaja väited, et kaitseala valitseja keeldub kaitseala kaitserežiimi mõju uurimisest kohaliku omavalitsuse arengule ning keeldub peaaegu 20 aastat kehtinud kaitserežiimi tegelike tulemuste auditeerimisest, ei seondu kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega, mistõttu jätab kohus selle väite tähelepanuta.
  4. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus, mistõttu jätab kohus kaebaja sellekohased väited tähelepanuta.
  5. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrus nr 135 on õiguspärane ega sea ebaproportsionaalseid piiranguid kaebaja omandiõigusele. Sellest tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.
  6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehakse otsus kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109). Kolmandate isikute menetluskulud jäävad nende enda kanda (HKMS § 108 lg 8 ls 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Maria Brenner kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.