← Eesti

1-17-9672/113

Obsah (14)§ 213§ 346§ 199§ 178§ 209§ 65§ 42§ 201§ 2§ 57§ 344§ 63§ 68§ 185

1-17-9672 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2018, Tallinn Kohtuistungi toimumise aeg 5. juuni 2018 Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

§ 213

lg 2 p 1, § 346, § 344 lg 1, § 199 lg 2 p 4, § 178 lg 11 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsus Prokurör Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas, süüdistatav Rait Aidla RAIT AIDLA (ik: 39309262013); viibib Tallinna Vanglas; varem kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud
  3. juunil 2017; vahistatud alates
  4. juunist 2017 Ringkonnaprokurör Aarne Pruus Kaitsja Vandeadvokaat Eve Jundas Apellandid Süüdistatav RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus Rait Aidla suhtes: 1.1 tema

§ 346süüdimõistmises ja talle rahalise karistuse 90 päevamäära, s.o 900 eurot (Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud 60 päevamäärani, s.o 600 eurot) mõistmises; 1.2 mobiiltelefoni iPhone 5S tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jätmises; 1.3 sülearvuti HP Pavilion dv6000, mobiiltelefoni Sony Ericsson Xperia ning akupanga Rivacase VA2008 konfiskeerimisele ja kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele määramises; 1.4 menetluskuluna riigi õigusabi tasu summas 1964,16 euro väljamõistmises. 1 1-17-9672 2. Teha uus otsus, millega 2.1 mõista Rait Aidla

§ 346

järgi esitatud süüdistuses õigeks; 2.2 jätta tsiviilhagi täitmise tagamiseks aresti alla Pärnu Maakohtu

  1. septembri
  2. a määrusega nr 1-17-8749 arestitud sülearvuti HP Pavilion dv6000; 2.3 mobiiltelefon iPhone 5S tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel GR-le kohtuotsuse jõustumisel; 2.4 mobiiltelefon Sony Ericsson Xperia tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel AL-le kohtuotsuse jõustumisel; 2.5 akupank Rivacase VA2008 tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Rait Aidlale kohtuotsuse jõustumisel; 2.6 välja mõista Rait Aidlalt riigituludesse kaitsjatasu kohtueelses ja maakohtu menetluses osutatud õigusabiteenuse eest kokku 1885,59 eurot ning KrMS § 181 alusel jätta kaitsjatasu kohtueelse ja maakohtu menetluse käigus osutatud õigusabiteenuse eest tasumisele kuuluv 78,57 eurot riigi kanda; 2.7 määrata Advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rait Aidlale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 285,96 eurot, sealhulgas käibemaks. Jätta nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
  3. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  4. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt.
  5. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Rait Aidla pani varem kelmuste eest karistatud isikuna VK ja AL ära kasutades vahendlikult toime arvutikelmuse katsed ja arvutikelmused. Samuti pani R. Aidla toime arvutikelmusi ja arvutikelmuse katseid, kasutades selleks ära VK, GR, MR, KM, EA, MP, GE, JP, AT, AB, JL, ER ja KK isiku- ja dokumendiandmeid. Nimetatud kuriteod on kvalifitseeritavad

§ 213lg 2 p 1 järgi.

1.1 Muuhulgas süüdistatakse R. Aidlat selles, et ta lõi varalise kasu saamise eesmärgil eposti konto AAA@gmail.com ja ostis seejärel ebaseaduslikult hangitud AT ID-kaardi koopiat ja AT isikuandmeid kasutades nimetatud kontolt G e-poe kaudu M OÜ-lt B AS-i järelmaksuga kaks kuldkaelaketti. 1.2 Seejärel lõi R. Aidla varalise kasu saamise eesmärgil e-posti konto BBB@gmail.com ja ostis ebaseaduslikult hangitud AB ID-kaardi koopiat ja AB isikuandmeid kasutades sellelt aadressilt G e-poe kaudu M OÜ-lt B AS-i järelmaksuga kaks kuldkäeketti. 2 1-17-9672 1.3 Seejärel lõi R. Aidla varalise kasu saamise eesmärgil e-posti konto LLL@gmail.com ja ostis ebaseaduslikult hangitud JL ID-kaardi koopiat ja JL isikuandmeid kasutades DDD.ee epoe kaudu T OÜ-lt I AS-i järelmaksuga lauarvuti osi. See kuritegu jäi R. Aidla tahtest olenematutel põhjustel lõpule viimata, kuna politsei pidas R. Aidla

  1. juunil 2017 kahtlustatavana kinni ja tal puudus võimalus DPD kullerilt pakk vastu võtta, kaup tagastati T OÜ-le ning I AS ja JL vahel sõlmitud järelmaksuleping tühistati. 1.4 Seejärel lõi R. Aidla varalise kasu saamise eesmärgil e-posti konto KKK@gmail.com ja püüdis eelnevalt ebaseaduslikult hangitud KK isiku- ja ID-kaardi andmeid kasutades G e-poe kaudu M OÜ-lt B AS-i järelmaksuga osta kuldripatsi ja kuldkaelaketi. Ta taotles B AS-ga sõlmitava järelmaksulepingu kirjalikku allkirjastamist. G e-poe töötaja väljastas talle
  2. juunil 2017 postiga allkirjastamiseks B AS ja KK vahel sõlmitava järelmaksulepingu nr 1713681/96tl kaks eksemplari Võru maksimarketi XXX pakiautomaati, mille R. Aidla sai kätte
  3. juunil
  4. Kuritegu jäi R. Aidla tahtest olenematutel põhjustel lõpule viimata, sest politsei pidas ta
  5. juunil 2017 kahtlustatavana kinni, mistõttu ta ei jõudnud lepinguid allkirjastada ega e-poele tagastada. Kuna allkirjastatud lepinguid G e-poele ei tagastatud, jäid e-poest tellitud tooted väljastamata ning
  6. juulil 2017 teatas B AS KK-le järelmaksu andmisest keeldumisest.
  7. Samuti süüdistatakse R. Aidlat

§ 346järgi selles, et töötades ajavahemikul 11.

jaanuarist kuni

  1. maini 2017 AO nime all E AS Tallinna kullerpunktis ning omades seetõttu võimalust siseneda ebaseaduslikult Tallinna kullerpunkti arvutisse, varastas täpselt tuvastamata ajal mahakopeerimise teel kullerpunkti arvutist E AS-i arvutiprogrammi salvestatud erinevate E AS-i postkontorite töötajate kinnitatud ja allkirjastatud 3548 kolmanda isiku isikut tõendava dokumendi (isikutunnistus, EV pass, elamisluba) koopiat.
  2. Samuti süüdistatakse R. Aidlat

344 lg 1 järgi selles, et ta võltsis K AS-i ja KM vahel sõlmitavale laenulepingule nr 0158705189 ning KM ID-kaardi koopiale KM allkirja, eesmärgiga omandada õigus lepingus märgitud laenusumma omandamiseks. R. Aidla võltsis ka B AS-i ja AT vahel sõlmitavale järelmaksulepingule nr 1712537/96tl ning AT ID-kaardi koopiale AT allkirja eesmärgiga omandada õigust lepingus nimetatud esemete omandamiseks. 4. Veel süüdistatakse R. Aidlat

§ 199

lg 2 p 4 järgi selles, et varem vargusi toime pannud isikuna varastas ta E AS-i Tallinna kullerpunktist makseterminali jääkväärtusega 347,67 eurot. 5. Samuti süüdistatakse R. Aidlat

§ 178

lg 11 järgi selles, et varem lapsporno hoidmise eest karistatud isikuna hoidis ta alates

  1. maist 2017 kuni politsei läbiotsimiseni
  2. juunil 2017 Võru linnas XXX korteris isikliku sülearvuti kõvakettal kokku nelja unikaalset videofaili kogupikkusega 16 minutit ja 25 sekundit ning ühte pildifaili, millel on kujutatud nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises situatsioonis.
  3. Maakohus leidis, et R. Aidlale süüks arvatud kuriteod on tõendamist leidnud kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditega. 3 1-17-9672
  4. R. Aidlalt kinnipidamisel ära võetud mobiiltelefoni asitõendina vaatlemisel leiti selle mälukaardilt 3485 isiku isikut tõendava dokumendi koopiad. R. Aidla ütlusi selle kohta, et ta ostis need andmed n.ö mustalt turult, luges maakohus kummutatuks tunnistajate AL, GR ja MT ütlustega. Maakohus asus seisukohale, et R. Aidla sisenes E AS Tallinna kullerpunktis töötades ebaseaduslikult tööandja arvutisse ja ta varastas sealt täpselt tuvastamata ajal mahakopeerimise teel erinevate E AS-i postkontorite töötajate kinnitatud ja allkirjastatud kolmandate isikute isikut tõendava dokumendi koopiad. Tunnistajate AL ja GR ütlustega on samuti kinnitust leidnud, et R. Aidla töötas AS-s E AO nime all ning seda asjaolu ei ole eitanud ka R. Aidla. Eelkirjeldatud teod pani R. Aidla maakohtu hinnangul toime kavatsetult.
  5. Seoses arvutikelmuste episoodidega luges maakohus kannatanute ütlustega, läbiotsimisel R. Aidla juurest leitud esemetega, aga samuti tuginedes e-kaupluse vastuskirjale, järelmaksulepingutele, millelt nähtusid muuhulgas R. Aidla kasutuses olnud telefoninumbrid, tõendatuks, et R. Aidla sõlmis kannatanute nimel e-poest kauba ostmise lepingud ja järelmaksulepingud. R. Aidla kohtuistungil antud ütlusi, et sõlmis KM, MP ja KK ja JL nimel lepingud, kuna oli väljapressimise ohver, ei pidanud maakohus usaldusväärseteks, leides, et sellist versiooni ei kinnita mitte ükski tõend. Kuritegude saadud raha kulutas R. Aidla enda tarbeks. AT ja AB nimel lepingute sõlmimist on süüdistatav kohtuistungil eitanud, kuid maakohus on ka need faktid tõendatuks lugenud, tuginedes kannatanute ütlustele ning samuti e-kaupluse vastuskirjale, järelmaksulepingutele ja R. Aidla juurest läbiotsimisel leitud esemetele. R. Aidla ütlusi, nagu oleks ta JL nimel arvutikomponentide tellimuse katki jätnud, pidas maakohus ebausaldusväärseteks, leides, et selline versioon ei ole loogiline. R. Aidla sõlmis selle lepingu eesmärgiga teenida tulu, kuid ei saanud oma eesmärki realiseerida, sest ta peeti kinni.
  6. Eeltoodu alusel luges maakohus tõendatuks, et R. Aidla sekkus süüdistuses näidatud ajal ja viisil ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi. Internetikeskkonnas lepingute sõlmimiseks lõi R. Aidla erinevaid e-posti aadresse ning kasutas ära kannatanute usaldust, kergeusklikkust ja E AS-i arvutist varastatud dokumente. R. Aidla lubas kannatanute nimel võetud laenud tagastada, kuid tema tegevusest nähtub, et tegelikult tal sellist soovi ei olnud. Võttes üha uusi laene, kulutas ta jätkuvalt kogu oma palga ja esemete müügist saadud tulu enda tarbeks. Samuti sõlmis R. Aidla mitmeid lepinguid kannatanute teadmata. Varastatud dokumentidega arvutikelmuste toimepanemise viis oli kõigil juhtudel sarnane. Lepingud sooviti allkirjastada posti teel ning selleks võitis R. Aidla dokumentide koopiatelt maha märke „koopia õige“ ja võltsis allkirju, suhtles vaid e-posti teel ning pakid tellis enda elukoha lähedale. Oma tegevusega tekitas R. Aidla kannatanutele ka varalist kahju.
  7. Samuti on eelnevaga tõendamist leidnud, et R. Aidla võltsis süüdistuses näidatud ajal ja viisil KM, AT, AB ja JL allkirju, eesmärgiga omandada õigust lepingus märgitud laenusumma ja esemete omandamiseks. 4 1-17-9672
  8. Kohus märkis samuti, et R. Aidla suhtes varasemalt tehtud kohtuotsustest nähtub, et R. Aidla on arutatavas kriminaalasjas kirjeldatud kuriteo episoodidega sarnaseid kuritegusid toime pannud ka varasemalt (

§ 209, § 213, § 344, § 346).

  1. Kohtu hinnangul on eeltoodud kuriteod toime pandud kavatsetult, eesmärgiga lepingute ja allkirjade võltsimisega saada erinevaid esemeid ja raha, mida siis hiljem enda kasuks pöörata. R. Aidla tegi kõik endast oleneva, et müüjaid eksimusse viia. Teo tehiolud sarnanevad oma viisilt kõikides episoodides (modus operandi), mis viitab üheselt sellele, et kuriteod on toime pannud sama isik. Isik tegutses süstemaatiliselt, mis viitab väljakujunenud käitumismustrile elatusvahendite saamisel. Sarnane toimepanemise viis on aga muude tõendite kõrval kaudseks tõendiks süüteo toimepanemise asjaolude tuvastamisel ning viitab üheselt subjektiivses küljes tahtluse olemasolule.
  2. Seoses

§ 199

lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisega, märkis kohus, et vaidlust ei ole selles, et makseterminal leiti R. Aidla valdusest ja kuulus E AS-ile. Läbiotsimise protokollist nähtuvalt võeti

  1. juunil 2017 R. Aidla elukoha läbiotsimisel ära muuhulgas kaardimakseterminal. Kannatanu E AS esindaja MK ütlustest nähtuvalt oli R. Aidla ülesanne AS-s E kulleriga kaasas käimine ja saadetiste kätte toimetamine. Tööülesannete täitmisel kasutas kuller makseterminali. Kohus märkis, et R. Aidla on terminali tema valdusest leidmise kohta kohtuistungil ja kohtueelses menetluses andnud erineva sisuga ütlusi ning seetõttu tuleb tema ütlused ses osas lugeda ebausaldusväärseteks. Maakohtu hinnangul pani R. Aidla selle varguse toime vähemalt kaudse tahtlusega, samuti oli tal olemas varastatu omastamise eesmärk.
  2. Seoses süüdistusega

§ 178lg 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises märkis kohus, et 11.

septembri

  1. a asitõendi vaatlusprotokollis tuvastati DVD-plaadi vaatlusel, et R. Aidla sülearvuti sisaldas nelja unikaalset videofaili kogupikkusega 16 minutit 25 sekundit ja ühte pildifaili, millel on kujutatud nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises situatsioonis. R. Aidla ütlusi selle kohta, nagu oleks tema sülearvutit kasutanud ka teised, pidas maakohus kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate MT, AL ja GR ütlustega kummutatuks. Selle kuriteo pani R. Aidla maakohtu hinnangul toime otsese tahtlusega, sest hoolimata sellest, et ta teadis, et tema tegevus on ebaseaduslik, laadis ta enda arvutisse lapsporno faile ja hoidis neid seal.
  2. R. Aidlale karistust mõistes märkis maakohus, et R. Aidlat on varasemalt kriminaalkorras karistatud kolmel korral, sh varavastaste ja avaliku usalduse vastaste kuritegude eest ning süütegude eest alaealiste vastu. R. Aidlat on samalaadsete kuritegude eest karistatud nii vangistuse kui ka rahalise karistusega, mis on hiljem asendatud vangistusega. Uued kuriteod on R. Aidla toime pannud katseajal: ta vabastati
  3. mail 2016 Tartu Maakohtu määrusega karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud kohtu hinnangul puuduvad. Kohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuivõrd see ei tundunud kohtule siiras, kuna R. Aidla püüab vabandada oma tegusid sellega, et oli väljapressimise ohver. R. Aidla väide ei ole aga kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud. Samuti arvestas kohus, et R. Aidla pani kavatsetult toime 21 5 1-17-9672 arvutikelmuse episoodi, seega ei olnud tegemist üksikjuhtumiga ning mitmed episoodid on toime pandud oma sõprade ja lähedaste usaldust ära kasutades. Ka E AS-i arvutist dokumentide varguses ei saanud kohtu arvates R. Aidla süüd väikeseks pidada, kuna varastatud dokumentide hulk oli väga suur ning R. Aidla tegi seda töökohta ja teiste usaldust ära kasutades. Ka ei saanud kohtu hinnangul jätta tähelepanuta asjaolu, et R. Aidlat on varem kõigis temale süüks arvatud kuritegudes süüdi mõistetud ja karistatud, kuid need karistused ei ole temale mõju avaldanud. Kohus leidis, et R. Aidla mõjutamiseks kuritegusid edaspidi mitte toime panema, piisab tema karistamisest arutatavas kriminaalasjas sanktsiooni keskmääras.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 8.

detsembri

  1. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra. Arvestades arutatavas kriminaalasjas mõistetava karistuse suurust ja asjaolu, et kuriteod on toime pandud katseajal, ei pidanud kohus võimalikuks jätta karistust tingimisi kohaldamata või asendada seda üldkasuliku tööga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Aidla ja tema kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas.
  3. Kaitsja taotleb, et maakohtu otsus tühistataks osaliselt ja saadetaks tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks. 17.
  4. Kaitsja märgib, et R. Aidla on põhiliselt tunnistanud talle arvutikelmustes inkrimineeritud kuritegude toimepanemist. Ta ei ole end süüdi tunnistanud ainult kannatanute AT ja AB episoodides. Asjas selguse saamiseks taotles R. Aidla korduvalt neis episoodides käekirjaekspertiisi läbiviimist, kuid maakohus jättis põhjendamatult selle taotluse rahuldamata. R. Aidla on tutvunud AB ja AS B ning AT ja AS B vahel sõlmitud lepingutel olevate allkirjadega ja on veendunud, et tema ei ole nendel lepingutel allkirju võltsinud, samuti ei ole saanud enda valdusse tellitud kaupa. Pole välistatud, et posti teel saadetud lepingud on allkirjastanud ja kauba vastu võtnud keegi teine. 17.
  5. Ümber ei ole lükatud R. Aidla väide, et AT ja AB episoodidega seonduvad kullast käeketid sai ta
  6. a aprillikuu lõpul või mai alguses töötasuks ühelt Viimsis elavalt naisterahvalt, kellele ta tegi arvutialaseid töid. Asjaolu, et AT ja AB enda ütluste kohaselt ei ole B AS-le järelmaksutaotlust esitanud ja et kuldketid väljastas G e-pood järelmaksuga Võru Maksimarket XXX pakiautomaadist, ei tõenda usaldusväärselt R. Aidla süüd. AT ja AB IDkaardi koopiad ning teised andmed, mis läbiotsimisel R. Aidla elukohast leiti, sai ta internetist “mustalt turult”. 17.
  7. JL episoodis jättis R. Aidla kuriteo lõpule viimata vabatahtlikult põhjusel, et tellitud arvuti komponentide müük oleks olnud väga tülikas ja sellest saadav tulu väike. Maakohus ei pidanud põhjendamatult R. Aidla sellekohaseid väiteid usaldusväärseteks. Samas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et R. Aidla soovinuks kuriteo lõpule viia. Selles episoodis on tegemist 6 1-17-9672 kuriteokatsega. Maakohus on kõik kahtlused tõlgendanud R. Aidla kahjuks, millega rikkus KrMS § 7 lg 3 nõudeid. 17.
  8. Dokumendid, mille R. Aidla süüdistuse kohaselt varastas, sai ta tegelikult internetist „mustalt turult“. Puuduvad tõendid selle kohta, et ajavahemikul
  9. jaanuarist kuni
  10. maini 2017 sisenes ta E AS Tallinna kullerpunkti arvutisse ja varastas sealt dokumentide koopiad kopeerimise teel. AL, GR ja MT sellekohased ütlused ei ole piisavad, sest R. Aidla ei soovinud nendele isikutele avaldada asjaolusid seonduvalt interneti „musta turuga“, kuna tõe avaldamine oleks teda oluliselt kompromiteerinud. R. Aidla taotlused, mis võinuks asjas selgust tuua, jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata. 17.
  11. Kaitsja leiab, et maakohus ei nõudnud põhjendamatult välja E AS Tallinna kullerpunkti turvakaamera väljavõtteid ajavahemiku
  12. jaanuar kuni
  13. mai 2017 kohta. Väljavõtted näidanuks R. Aidla kinnitusel isikuid, kes on ebaseaduslikult sisenenud Tallinna kullerpunkti arvutisse ja kopeerinud sealt arvutiprogrammi salvestatud erinevate kolmandate isikute isikut tõendavaid dokumentide koopiaid, mida kasutati arvutikelmuse toimepanemisel. Serveri logidest nähtunuks andmed selle kohta, millisest arvutist on kopeerimised tehtud. Need andmed on väga olulised, sest pärast konkreetse arvuti, kellaaja ja kuupäeva tuvastamist on võimalik kontrollida E AS-i videosalvestisi, kuna E AS-i kõik arvutid on kaetud turvakaameratega. Sellisel viisil on võimalik tuvastada isik, kes on kopeerimised tegelikult teinud. 17.
  14. R. Aidla ei tunnista, et oleks järelmaksulepingutel AT ja AB allkirju võltsinud ning maakohus on kahtlused põhjendamatult ja kontrollimatult R. Aidla kahjuks tõlgendanud. R. Aidla vastuväidete ümberlükkamiseks puuduvad usaldusväärsed tõendid. Selles episoodis taotleb R. Aidla AT ja AB allkirjade õigsuse kindlakstegemiseks käekirjaekspertiisi määramist. 17.
  15. Süüdistus

§ 17811 järgi on apellandi arvates alusetu.

R. Aidla süü kõnealuses kuriteos ei tõendamist leidnud. Sülearvuti kõvaketta Western Digital Scorpio WD 1600BEVS seerianumbriga WXC607291743 sai ta GR-lt. Failidest lapspornoga ei teadnud R. Aidla midagi. Ta ei kasutanud arvutit üksinda, vaid seda tegid veel paljud teised inimesed, kes käisid MT korteris. Arvestada tulnuks ajastatud failide allalaadimise võimalusega ja allalaadimisega vastavalt faili jagaja või jagajate olemasolule teatud kindlatel kellaaegadel. Allalaadimise täpset ajastatust toetavad kõik allalaadimisprogrammid. GR kasutas PZP programmi FROSTWIRE filmide tõmbamiseks. R. Aidla on veendunud, et tema arvutis kõvakettal lapspornot sisaldavad failid on saadud GR käest. R. Aidla esitas maakohtule taotluse lapsporno failide muutmise ja loomise kuupäeva väljatoomiseks, selgitamaks välja, millal failid alla laeti. Siis olnuks võimalik kontrollida, kas R. Aidlal oli võimalik seda teha ning kus ta sel konkreetsel ajahetkel viibis. Maakohus jättis selle taotluse alusetult rahuldamata, eelistades võimalikule usaldusväärsele tõendile tunnistajate MT, AL ja GR ütlusi. Tunnistajate ütlused olid kaitsja hinnangul ilmselt ajendatud eneseõigustustest, kuna nad olid ise asjasse segatud. Maakohus on kõik kahtlused põhjendamatult ja kontrollimatult R. Aidla kahjuks tõlgendanud. 17.8. Samuti ei tunnista R. Aidla oma süüd süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4 järgi, sest ta ei ole E AS-i Tallinna kullerpunktist kaardimakseterminali varastanud. Maakohtu otsuses puuduvad 7 1-17-9672 põhjendused, mis kummutaks R. Aidla väidet kaardimakseterminali unustamise kohta oma seljakotti. Maakohus on süüdimõistva otsuse langetamisel arvestanud ebaoluliste ebatäpsustega R. Aidla ütlustes kohtueelsel uurimisel ja kohtus. 17.

  1. Lisaks märgib kaitsja, et R. Aidlale mõistetud karistus on põhjendamatult range ning maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel esinevate kergendavate asjaoludega. Kuriteod on toime pannud ajendatuna väljapressimisest. R. Aidlalt nõuti interneti „musta turu“ kaudu neljal korral tuhandetesse eurodesse ulatuvaid rahasummasid. Neil asjaoludel peaks R. Aidlale mõistetav karistus olema tunduvalt kergem. 17.
  2. Kaitsja kinnitusel esitas R. Aidla kõik eelviidatud taotlused uurijale juba
  3. septembri
  4. a ülekuulamisel. Taotluste esitamise soovist teavitas R. Aidla korduvalt prokuröri. Taotlusi rahuldamata jättes võeti R. Aidlalt sisuliselt võimalus end alusetute süüdistuste eest kaitsta ja rikuti tema õigust objektiivsele kohtumenetlusele. R. Aidla märgib, et tema soov taotlusi esitada ei ole formaalne: taotlused on asja õige lahendamise huvides vajalikud.
  5. R. Aidla kordab oma apellatsioonkaebuses olulises osas kaitsja kaebuses juba esitatud argumente, taotledes, et asi saadetaks tagasi maakohtule. Kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks seda taotlust rahuldada, siis taotleb ta, et ringkonnakohus arvestaks väljapressimise asjaoluga ning kergendaks tema karistust. 18.
  6. Süüdistatav täpsustab, et ta mitte ei ostnud kõnealuseid isikut tõendavate dokumentide koopiaid internetist „mustalt turult“, vaid sai need sealt tasuta alla laadida. Ta rääkis teistele häkkimise ja dokumentide varguse juttu, et näida lahedam ja kõvem mees, kuid tegelikkuses hoidis sellega saladuses väljapressimist. 18.
  7. AT, AB, KK ja JL suhtes pole R. Aidla enda sõnutsi kuritegu toime pannud, vaid need episoodid võisid toime panna hoopis AL, L, K, MT või A, kes samuti XXX eluruumis elasid ning kellel oli ligipääs tema arvutile. JL suhtes toimepandud teo kohta märgib ta, et tegemist on kuriteo katse, mitte lõpule viidud teoga. 18.
  8. Seoses makseterminali vargusega märgib R. Aidla, et tal oli kavas see E AS-le tagastada, kuid ta polnud jõudnud enda kinnipidamise ajaks seda veel teha. Seejuures märgib R. Aidla, et kui ka makseterminali vargust talle süüks panna, on tegemist pigem omastamisega, kuivõrd terminal oli usaldatud talle tööülesannete täitmiseks. R. Aidla toob välja, et asjaolu, et teised MT korteris viibinud isikud tema arvutit kasutasid, tõendab veebilehitsemise ajalugu. Lisaks märgib R. Aidla, et MP episoodis võltsis kõik allkirjad tema, mitte AL ning viimane kirjutas lepingu igale leheküljele vaid isiku nime ning dokumendi koopiale kuupäeva ja märke „koopia õige“, kuna R. Aidla ei tahtnud AL kuriteoga siduda. R. Aidla märgib, et selgitas ALle, et tegemist on tema äriga ning AL ei olnud teadlik tegelikkuses toimuvast. R. Aidlale jääb arusaamatuks, miks ei võetud tema arvutist välja väljapressimist tõendavaid JABBERi vestluste logisid, mis selgelt tõendaks, et R. Aidla oli väljapressimise ohver. Samuti jäeti tähelepanuta bitcoinide ost ligikaudu 800 euro eest, mis nähtub R. Aidla SEB Panga pangakontolt. R. Aidla märgib, et vaid politseil oleks võimalik kindlaks teha, kes bitcoini rahaks vahetas. 8 1-17-9672 18.
  9. Seoses 99 üldkasuliku töö tunniga jääb R. Aidlale arusaamatuks, kuidas sai maakohus üldkasuliku töö tunnid täitmisele pöörata, kui Tallinna Ringkonnakohus maakohtu täitmisele pööramise määruse tühistas. R. Aidla leiab, et kõnealuste üldkasuliku töö tundide asemel on mõistetud talle liiga palju vangistust. 18.
  10. R. Aidla arvates on tõendatud, et ta soovis ise teiste isikute nimel võetud kohustusi tagasi maksta (näiteks on ta teinud mitmeid tagasimakseid seoses AL ja VK episoodidega). Lisaks jättis kohus arvestamata esiteks, et R. Aidla pani süüteod toime raske isikliku olukorra ning ähvarduse või sunni mõjul. Teiseks on jäetud arvestamata tema puhtsüdamlik kahetsus. R. Aidla toob välja, et tema asja lahendati ebaõigesti üldmenetluses, kuivõrd tema soovis asja lahendamist kokkuleppe- või lühimenetluses. 18.
  11. R. Aidla ei nõustu kannatanute sõidukulude tasumisega, kuna üldmenetluses saatis asja kohtusse prokurör ning seetõttu peaks vastavad kulud kandma riik. Samuti ei nõustu ta sõidukulude suurusega. 18.6.
  12. Viimaseks vaidleb R. Aidla vastu mobiiltelefoni Sony Ericsson Xperia konfiskeerimisele, leides, et nii mobiiltelefonil kui mälukaardil on rahaline väärtus ja see tuleks konfiskeerimise korral arvestada tsiviilhagide katteks. Mobiiltelefon kuulub AL-le ning R. Aidla soovib selle talle tagastada. Akupank ei ole R. Aidla väidete kohaselt üldse kuritegudega seotud ning ta soovib selle tagastamist või rahasse ümberarvestamist tsiviilhagide katteks. Mobiiltelefoni Iphone soovib R. Aidla tagasi, et tagastada see omanikule GR-le. R. Aidla ei ole nõus ka sülearvuti hävitamisega, kuna sellel on rahaline väärtus ning taotleb, et see arvestataks tsiviilhagide katteks.
  13. Tallinna Ringkonnakohtu
  14. juuni
  15. a istungil esitas prokurör omapoolse seisukoha kaitsja ja R. Aidla apellatsioonidele. 19.
  16. Prokurör leiab, et kaitsja väited justkui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vastaks tuvastatud asjaoludele, on meelevaldsed. Maakohus tunnsitas R. Aidla süüdi ning kohtuotsuse põhiosas on esitatud R. Aidla süüd tõendavate tõendite analüüs. 19.
  17. Prokurör märgib, et maakohus leidis põhjendatult, et R. Aidla väited väljapressimisest ja kuritegude sundseisus toimepanemisest, ei vasta tegelikkusele. R. Aidla ütlused selle kohta, et ta omandas dokumendikoopiad „mustalt turult“, on ümber lükatud tunnistajate AL, GR ja MT ütlustega. Prokuröri hinnangul on tõendamist leidnud, et R. Aidla varastas dokumentide koopiad ise AS-i E arvutist. AL, GR ja MT ütlused on teo toimepanemise asjaolude osas kooskõlas. Dokumendikoopiate „mustalt turult“ saamist ei kinnita ükski kogutud tõend. Samuti nähtub asja materjalidest, et R. Aidla kasutas kogu saadud raha enda tarbeks. Seega ei saanud R. Aidla olla väljapressimise ohver nende dokumentide väidetava „mustalt turult“ allalaadimise tõttu. 9 1-17-9672 19.
  18. Seoses JL episoodiga on prokurör seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et R. Aidla, kes soovis lepingute sõlmimisega tulu teenida, jättis kauba vastu võtmata üksnes seetõttu, et oodatav tulu ei olnud piisavalt suur. R. Aidla eesmärk oli pettuste teel raha teenida, mistõttu on ebaloogiline, et ta loobus vastu võtmast tooteid, millelt oli võimalik teenida, isegi kui eeldatav tulu oleks olnud väike. R. Aidla (kes esines JL-na) ja OÜ T e-kirjavahetusest selgub, et
  19. juunil 2017 on ta allkirjastatud lepingud äriühingule ära saatnud. R. Aidla e-kirjast nähtub, et ta tundis huvi millal tooted temani jõuavad ehk ta oli huvitatud nende omandamisest. OÜ T vastuskirjast tuleb välja, et pühade tõttu läks kauba toimetamisega R. Aidlani tavapärasest rohkem aega. R. Aidla peeti kinni
  20. juunil 2017 ning seega on prokuröri hinnangul tuvastatud, miks puudus R. Aidlal võimalus pakk vastu võtta. 19.
  21. AT, AB ning KK kuriteoepisoodidega seonduvalt on maakohus põhistanud, miks on R. Aidla kaitseversioon ebausutav. Tema seotus eelnimetatud episoodidega on tõendatud AL ja MT ütlustega. Lisaks kinnitavad R. Aidla seotust AT ja AB lepingute sõlmimisega ka tema elukoha läbiotsimisel leitud esemed. 19.
  22. Prokurör leiab, et tunnistajate ja kannatanute ütlustega on ümber lükatud R. Aidla väited, et tema arvutit kasutasid ka teised ja seega võis keegi teine (eelkõige GR) lapspornot sisaldavad failid tema arvutisse laadida. 19.
  23. Makseterminaliga seoses märgib prokurör, et kohtuistungil leidis tõendamist, et R. Aidla toimetas E AS-le kuuluva makseterminali oma elukohta XXX, Tallinn. Sealt lahkudes võttis R. Aidla terminali endaga kaasa. Makseterminal leiti
  24. juunil 2018 läbiotsimisel R. Aidla elukohast Võrus YYY. Kuna makseterminal oli R. Aidla valduses vähemalt 1,5 kuud, oli see prokuröri hinnangul piisav aeg, et makseterminal E AS-le tagastada. R. Aidla seda aga ei teinud, vaid toimetas selle Tallinnast Võru linna, mis tõendab tema tahtlust makseterminali varguse osas. Prokuröri arvates on makseterminali vargus toime pandud kavatsetult. 19.
  25. Prokurör märgib, et asjakohatud on apellatsioonides esitatud väited, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata R. Aidla taotlused täiendavate tõendite kogumiseks. KrMS § 237 lg 4 järgi võivad kohtuistungist osavõtjad lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt selgitab kohtunik süüdistatavale lühimenetlusega kaasnevat ja küsib, kas ta on nõus, et kriminaalasi lahendatakse lühimenetluses.
  26. oktoobril 2017 andis kohus R. Aidla süüdistuses

§ 213

lg 2 p 1, § 346, § 344 lg 1, § 199 lg 2 p 4 ja § 178 lg 11 kohtu alla üldmenetluses.

  1. märtsil 2018 esitas R. Aidla kirjaliku taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ning jäi selle juurde kuni kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpuni. Süüdistatavale selgitati lühimenetluse olemust ning ta kinnitas muuhulgas, et ta saab aru, et kohtulikul arutamisel tuginetakse üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Pärast tõendite avamist ei esitatud täiendusi ega taotlusi. Kuna menetlus toimub lühimenetluses, tuleb apellandi taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tähelepanuta jätta. 19.
  2. Karistusse puutuvalt toob prokurör välja, et

§ 178

lg 11 näeb karistusena ette ühe kuni kolmeaastase vangistuse; § 344 lg 1 rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse; § 346 rahalise karistuse; § 199 lg 2 rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse ning § 213 10 1-17-9672 lg 2 ühe- kuni viieaastase vangistuse. Raskeim episood, milles kohus R. Aidla süüdi tunnistas, võimaldab teda karistada ühe- kuni viieaastase vangistuse. Seega nimetatud kuritegude eest mõistetava karistuse keskmine määr on kolm aastat. R. Aidlat on varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral, sh varavastaste ja avaliku usalduse vastaste kuritegude eest ning süütegude eest alaealiste vastu. 19.9. Pärnu Maakohtu 27. augusti 2015. a otsusega nr 1-15-3730 on R. Aidlat karistatud vangistusega kolm aastat 11 kuud ja 25 päeva ning

§ 346

järgi rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 320 eurot, mis asendati Pärnu Maakohtu

  1. mai
  2. a määrusega 33 tunni üldkasuliku tööga. Uued kuriteod pani R. Aidla toime katseajal, mil ta vabastati tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a määrusega karistuse kandmisest enne tähtaega. Kinnipeetava andmete ja Tallinna Vangla teatise kohaselt vabanes R. Aidla ennetähtaegselt
  5. juunil
  6. 19.
  7. Kohus karistas R. Aidlat kolmeaastase vangistuse ja rahalise karistusega 90 päevamäära (s.o 900 eurot). KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus R. Aidlale mõistetud karistust ning lõplikuks karistuseks mõistis kaks aastat vangistust ning rahalise karistuse 60 päevamäära (s.o 600 eurot). Prokurör nõustub kohtuga, et R. Aidla süü on väga suur, mistõttu on õigustatud tema karistamine vangistusega kolm aastat. Samuti leiab prokurör, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust R. Aidlale mõistetud karistuse kergendamiseks. 19.
  8. Kuna R. Aidla pani kuriteod toime katseajal ning eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused olid täies ulatuses kandmata, suurendas maakohus põhjendatult mõistetud karistust eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõistis lõplikuks liitkaristuseks neli aastat 9 kuud ja 12 päeva vangistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  9. Kriminaalkolleegium, olles kuulanud avalikul kohtuistungil ära prokuröri, kaitsja ja süüdistatava, olles tutvunud kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide, samuti kriminaalasja materjalidega, asub seisukohale, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning süüdistatava apellatsioon põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Oma seisukohti põhjendades käsitleb kolleegium esmalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise küsimust (I), seejärel annab ringkonnakohus asjas kogutud tõenditele omapoolse hinnangu, käsitledes maakohtus uuritud tõendite valguses nii esitatud süüdistust kui ka kaitsja ja süüdistatava püstitatud versioone toimunust (II). Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus R. Aidlale mõistetud karistusega seonduvat (III). Viimaseks lahendab kolleegium arestitud vara, asitõendeid ja muid äravõetud esemeid puudutavad küsimused (IV) ja kriminaalmenetluse kuludega seonduvad küsimused (V) ning lahendab kriminaalasja (VI). I 11 1-17-9672
  10. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses asunud ekslikult seisukohale, et R. Aidla käitumine enam kui 3000 isiku isikut tõendava dokumendi koopia kopeerimisel tuleb kvalifitseerida

§ 346järgi kui dokumendi vargus.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on tõendamist leidnud, et töötades AO nime all E AS Tallinna kullerpunktis ning omades seetõttu võimalust ebaseaduslikult tööandja arvutisse siseneda, varastas R. Aidla täpselt tuvastamata ajal mahakopeerimise teel kullerpunkti arvutist 3548 isiku isikut tõendava dokumendi koopiat. 21.1.

§ 199

lg 1 järgi on vargus võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Varguse erikoosseisuna nähakse

§ 346dispositsiooni ühes teoalternatiivis ette dokumendi vargus.

Dokumendi vargusena eeltoodud sätte mõttes tuleb seega mõista dokumendi äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Vastavalt TsÜS § 49 lg-le 1 on asi kehaline ese. Selline määratlus on varguse seisukohalt esmatähtis. Ese on kehaline siis, kui see on meeltega tajutav, ruumiliselt piiritletav ja faktiliselt vallatav (selle üle on võimalik omada faktilist võimu). Arvutiprogramm ega selle abil loodud ning arvuti salvestusseadmele talletatud fail ei ole asjad. Seega ei ole faili võimalik ka varastada. Ebaõige on ka maakohtu otsuses väljendatud ja ringkonnakohtu istungil prokuröri jätkuvalt toetatud arusaam, nagu saaks vargusena käsitada millestki koopia tegemist. Hoolimata sellest, et teatud juhul võib koopia tegemine olla ebaseaduslik ja karistatav tegu, on välistatud, et kopeerimine kui selline saaks täita varguse objektiivse koosseisu, mis nõuab vältimatult vallasasja äravõtmist, mitte aga pelgalt sellest koopia tegemist. Eelnevast nähtuvalt ei saa arvutiprogrammis sisalduvate isikut tõendavate dokumentide koopiate kopeerimist varguseks pidada ning R. Aidla tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud

§ 346järgi.

Nimetatud süüdistuses tuleb R. Aidla õigeks mõista. 21.

  1. Seejuures peab kolleegium aga vajalikuks märkida, et kolmandate isikute isikut tõendavate dokumentide koopiate salvestiste kopeerimise fakt E AS-le kuuluvast arvutist iseenesest tuleb lugeda tõendatuks. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et võimalus, nagu oleks R. Aidla omandanud süüdistuses märgitud isikut tõendavate dokumentide koopiad mustalt turult, on ümber lükatud tunnistajate AL, GR ja MT ütlustega. GR ütlustest nähtub, et pärast
  2. a veebruari avastas kannatanu enda arvutist võõraste isikute ID-kaartide ja passide koopiad. Sel ajal oli nende korteris kasutusel GR arvuti. Ükskord koju minnes avastas viimane R. Aidla nende korteris arvuti eest ja arvutis oli lahti erinevate dokumentide koopiad. R. Aidla selgitas GR-le, et ta oli XXX arvuti andmebaasi sisse saanud ja sealt need andmed kopeerinud ning ta soovib vaadata, kas isikut tõendavate dokumentide koopiate abil on võimalik laene või järelmakse nende isikute nimel teha (tl 81, II kd). AL ütlustest nähtub, et Võrus elades nägi tunnistaja R. Aidla arvutis võõraste inimeste ID-kaartide koopiaid ja nägi ühel dokumendil ka XXX märki. R. Aidla ütles tunnistajale, et sai need andmed XXX andmebaasist, kui seal töötas. Mõne aja pärast hakkas R. Aidla nende ID-kaardi koopiatega teiste inimeste nimedele järelmaksulepinguid sõlmima (tl 47, V kd). MT ütlustest nähtub, et R. Aidla sõnul kopeeris ta XXX töötamise ajal andmebaasist inimeste dokumentide koopiad CD-plaadile (tl 124, V kd). Seega on R. Aidlaga koos elanud isikute ütlustega tõendamist leidnud, et R. Aidla kopeeris dokumentide koopiad E AS-i arvutist, mitte ei omandanud neid internetist mustalt turult. Nende tunnistajate ütlustes kahtlemiseks puudus maakohtul alus ja mingit põhjust neid ütlusi 12 1-17-9672 ebausaldusväärseks pidada ei ole ka ringkonnakohtul. Käsitletavad ütlused on teo toimepanemise asjaolude osas kooskõlas teiste kogutud tõenditega ning seda, et dokumentide koopiad võiksid pärineda interneti mustalt turult ei kinnita ükski kogutud tõend. II
  3. Nii kaitsja kui R. Aidla apellatsioonides vaidlustatakse R. Aidla süüd AB ja AT sutes toime pandud kuritegudes. Ringkonnakohtu hinnangul on AB ja AT allkirjade võltsimine tõendatud läbiotsimistaotluse/ja loaga ning läbiotsimisprotokolliga, millest nähtub, et R. Aidla elukohast võeti mh ära Elisa kõnekaardi hoidik abonentnumbrile XXXXXXXXX kirjega AT; paber AT ja JP isikuandmetega (seda enam, et andmed olid samal paberil ja JP episoodi on R. Aidla omaks võtnud); Elisa SIM-kaardi hoidik abonentnumbrile YYYYYYYYYY kirjega „A“, mis oli seotud AB episoodiga, järelmaksuleping KK nimele ning kaks kollasest metallist käeketti. Seega leidis maakohus korrektselt, et eeltooduga on ümber lükatud, nagu ei oleks R. Aidla seotud AT ja AB nimel sõlmitud lepingutega. Lisaks kinnitab eelnimetatut R. Aidlalt asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt ära võetud mobiiltelefon iPhone SE, milles oli mälukaart, kus teiste kaustade seas olid kaustad pealkirjaga „Isikusamasus ja tagavara“. Eelnimetatud kaustades oli 3485 kolmandate isikute isikut tõendavate dokumentide kinnitatud valguskoopiat. Lisaks nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et R. Aidla elukoha läbiotsimisel leiti ja võeti ära A4 paber AT ja JP isikuandmetega, millele kirjutatud isikute isikukoodid, sünniaastad ja aadressid olid märgitud ka lepingutes. Samuti leiti R. Aidla elukohast kolm eksemplari Bingbank AS ja KK vahelistest lepingutest, mis olid sõlmitud kuldehete ostmiseks; A4 paberilehed isikut tõendavate dokumentide koopiatega, nendest 2-l A4-l JP ID-kaardi koopia, 4-l AB ID-kaardi koopia, 4-l AT ID-kaardi koopia, 2-l EAi ID-kaardi koopia. 22.
  4. Lisaks kinnitavad kohtu järeldusi tunnistaja AL ütlused, mille kohaselt kasutas R. Aidla XXX andmebaasist saadud ID-kaardi koopiaid järelmaksulepingute sõlmimiseks. Samuti, et R. Aidla vormistas mitme isiku nimel G e-poega järelmaksulepinguid, saades seeläbi ühe kaelaketi, mille ta viis pandimajja ja kaks käeketti, mis temalt läbiotsimisel ära võeti (tl 47, V kd). Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kaelaketi viimist pandimajja tõendab ka OÜ L
  5. juuli
  6. a vastus, mille kohaselt pantis R. Aidla äriühingu Võru esinduses
  7. juunil 2017 kuldkaelaketi prooviga 585 (tl 17, IV kd). Seejuures nähtub kriminaalasja materjalidest, et R. Aidla esitas AT nimel G e-poele järelmaksutaotluse kahe kuldketi järelmaksuga ostmiseks
  8. juunil 2017 ning ka kuupäevad langevad kokku, kuna kaelakett on panditud samuti
  9. a juunikuus. Seega kinnitavad eelnimetatud asjaolud omakorda tunnistaja ütluste õigsust. Veel mäletab tunnistaja, et lepingud sõlmis R. Aidla ka JL ja K nimele. Sealjuures oli R. Aidlal tunnistaja sõnul palju kõnekaarte, kuhu olid peale kirjutatud erinevad nimed. Need olid tunnistaja ütlustest nähtuvalt nende isikute nimed, kelle nimel R. Aidla oli järelmaksulepinguid vormistanud ja igal nimel oli oma kõnekaardinumber. AL ütles, et need olevat politsei läbiotsimisel ära võtnud (tl 17, V kd). Ka tunnistaja MT kinnitas, et kui R. Aidla ja AL Võrus tema juures elasid, tekkis sinna ehteid ja DJ pult (tl 123 V kd). Samuti märkis tunnistaja, et nägi oma korteris kahte ühesugust kullast käeketti, mis olid koguaeg aknalaua peal ja ilmusid sinna enne jaanipäeva (tl 124, V kd). Järelikult on maakohus õigesti tõendatuks lugenud, et R. Aidla 13 1-17-9672 võltsis süüdistuses näidatud ajal ja viisil KM, AT, AB ja JL allkirju eesmärgiga omandada laenusumma ja esemed. Kaitsja ja R. Aidla väited, et käeketid sai R. Aidla töötasuks Viimsis elanud naisterahvalt, on paljasõnalised ega ole muude tõendite valguses usutavad. Maakohus tõi õigesti välja sellegi, et eeltoodud kuriteod pani R. Aidla toime kavatsetult, st lepingute sõlmimise ja allkirjade võltsimise ainus eesmärk oli saada erinevaid esemeid ja raha, mida siis hiljem enda kasuks pöörata. Ka kohtukolleegium leiab, et teo tehiolud sarnanevad oma viisilt kõikides episoodides (modus operandi), mis muude tõendite hulgas viitab sellele, et kuriteod on toime pannud sama isik. Süstemaatiline tegutsemisviis viitab väljakujunenud käitumismustrile elatusvahendite saamisel. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et sarnane toimepanemise viis on muude tõendite kõrval kaudseks tõendiks süüteo toimepanemise asjaolude tuvastamisel ning viitab subjektiivses küljes tahtluse olemasolule. Isegi muid tõendeid kõrvale jättes poleks usutav, et kõnealused teod oleks täpselt samal viisil toime pannud keegi kolmas isik.
  10. Apellatsioonides väidetakse, et JL episoodis jättis R. Aidla kuriteo vabatahtlikult lõpule viimata, kuivõrd tellitud arvuti komponentide müük oleks olnud väga tülikas ja sellest saadav tulu väike. Kolleegium selle väitega ei nõustu.

§ 42

kohaselt loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Lõpetatud süüteokatsest loobumiseks on vajalik tagajärje reaalne ärahoidmine või tõsimeelne püüd seda ära hoida, st üksnes loobumine tegevusega. Erinevalt lõpetamata süüteokatsest ei ole lõpetatud süüteokatsest võimalik loobuda tegevusetusega ning isiku loobumistegevuse ja süüteo lõpuleviimise ärajäämise vahel peab olema põhjuslik seos. Vastupidiselt apellatsioonides väidetule nähtub T OÜ ja R. Aidla (kes esines JL-na)

  1. juuni
  2. a e-kirjavahetusest, et sel kuupäeval on R. Aidla JL nimel allkirjastatud lepingud äriühingule ära saatnud. R. Aidla tundis veel
  3. juunil 2017 huvi, kui kaua läheb aega, et kaup temani jõuaks. Saabuvate pühade tõttu võttis toodete tarnimine tavapärasest rohkem aega (tl 24 prdl, V kd). Seetõttu ei jõudnudki kaup R. Aidlani enne, kui ta
  4. juunil 2017 kinni peeti. Kohtukolleegium nõustub prokuröri ja maakohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et R. Aidla, kes soovis lepingute sõlmimisega tulu teenida, jättis kauba vastu võtmata üksnes seetõttu, et oodatav tulu ei olnud piisavalt suur. R. Aidlale oli algusest peale teada tellitud toodete maksumus ja see kas ja kuidas on võimalik saadavaid tooteid realiseerida. Prokurör märgib õigesti, et R. Aidla eesmärk oli pettuste teel raha teenida, mistõttu on ebaloogiline, et ta loobus vastu võtmast tooteid, millelt oli võimalik teenida, isegi kui eeldatav tulu oleks olnud väike. Arusaamatuks jäävad siinjuures kaitsja väited, et maakohus on rikkunud KrMS § 7 lg 3 nõudeid, tõlgendades kõik kahtlused R. Aidla kahjuks, sest arutataval juhul ei saanudki tekkida kahtlust, et R. Aidla loobumine kuriteo toimepanemisest võinuks olla vabatahtlik. Seetõttu on kolleegium endiselt veendunud, et R. Aidlal jäi pakk vastu võtmata tema kinnipidamise tõttu
  5. juunil
  7. Seoses apellantide osutusega täiendavate tõendite kogumise vajadusele, leiab ringkonnakohus sarnaselt prokuröriga, et asjakohatud on apellatsioonides esitatud etteheited selle kohta, nagu oleks maakohus R. Aidla sellekohased taotlused põhjendamatult rahuldamata jätnud. KrMS § 237 lg 4 järgi võivad kohtuistungist osavõtjad lühimenetluses tugineda üksnes 14 1-17-9672 kriminaaltoimiku materjalidele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt selgitab kohtunik süüdistatavale lühimenetlusega kaasnevat ja küsib, kas ta on nõus, et kriminaalasi lahendatakse lühimenetluses.
  8. oktoobril 2017 andis kohus R. Aidla süüdistuses

§ 213

lg 2 p 1, § 346, § 344 lg 1, § 199 lg 2 p 4 ja § 178 lg 11 kohtu alla üldmenetluses.

  1. märtsil 2018 esitas R. Aidla kirjaliku taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ning jäi selle juurde kuni kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpuni. Süüdistatavale selgitati lühimenetluse olemust ning ta kinnitas muuhulgas, et ta saab aru, et kohtulikul arutamisel tuginetakse üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Pärast tõendite avamist ei esitatud täiendusi ega taotlusi (tl 160, VII kd). R. Aidlale oli teada, et kohus ei võtnud eelistungil taotluste osas seisukohta, vaid märkis, et need lahendatakse asja kohtuliku uurimise käigus. Olenemata sellest soovis R. Aidla asja läbivaatamist lühimenetluses. Seega tuleb lühimenetluse tõttu apellandi taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tähelepanuta jätta.
  2. Apellant leiab, et süüdistus

§ 178lg 11 järgi on alusetu.

Läbiotsimise protokollist (tl 4-20, II

  1. kd)nähtuvalt võeti 30. juunil 2017 Võru linnas XXX korteri läbiotsimisel ära R. Aidla sülearvuti HP Paviljon DV 6000. Nimetatud sülearvutit vaadeldi (tl 67-68, 69-82, III
  2. kd)ja vaatluse tulemus salvestati DVD-plaadile (tl 67-68, 69-82, III kd). 11. septembri 2017. a asitõendi vaatluse protokollis (III kd tl 145-147) tuvastati DVD-plaadi vaatlusel, et R. Aidla sülearvuti sisaldas nelja unikaalset videofaili kogupikkusega 16 minutit 25 sekundit ja ühte pildifaili, millel on kujutatud nooremat kui 18-aastast isikut pornograafilises situatsioonis. Tunnistaja MT ütlustest (tl 122-125, V
  3. kd)nähtub, et R. Aidla sülearvutit kasutas vaid tema ise. Tunnistaja AL kinnitab, et R. Aidla armastas vaadata oma arvutis pornopilte ja –filme ning et R. Aidla arvutit kasutas vaid tema ise (tl 49, V kd). Tunnistaja GR ütlustest nähtuvalt kasutas tema ainult enda arvutit ja see arvuti jäi tema koju ka pärast R. Aidla lahkumist (tl 81, kd II). Seega on maakohus õigesti leidnud, et tunnistajate ütlustega on ümber lükatud R. Aidla väited, nagu oleks tema arvutit kasutanud ka teised ja seega võis lapsporno arvutisse laadida ilma tema teadmata keegi teine. Kaitsja väidab küll apellatsioonis, et tunnistajate ütlused olid ilmselt ajendatud eneseõigustusest, kuna nad olid ise asjaga seotud, kuid tunnistaja AL antud ütlustest nähtub, et need ei ole R. Aidlat süüstavad, kuna AL kinnitab, et R. Aidla armastas pornopilte ja pornofilme vaadata ning vaatas neid tavaliselt oma arvutist, kuid lapsporno vaatamise kohta ei teadnud AL midagi öelda. Ta kinnitas vaid, et ei näinud R. Aidlat kordagi lapspornot vaatamas. Järelikult ei saa väita, et tunnistajad oleksid soovinud end õigustada, vastasel juhul oleks olnud neil võimalik jaatada R. Aidla seotust lapsporno vaatamisega. Niisamuti kinnitab asjaolu, et R. Aidla on toime pannud

§ 178

lg-s 11 sätestatud teo, ringkonnakohtu hinnangul fakt, et vastavad failid leiti just nimelt R. Aidla arvutist, kes on varem toime pannud

§ 178lg-s 1 sätestatud kuriteo.

R. Aidla varasemat karistatust tõendavad Pärnu Maakohtu 27. augusti 2015. a kohtuotsus (tl 111-116, kd VI) ja karistusregistri väljavõte (tl 131-135, kd V). 26. Seoses makseterminali vargusega märgivad kaitsja ja R. Aidla, et viimane ei ole seda tegu toime pannud. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mis kummutaks R. Aidla väidet makseterminali unustamise kohta oma seljakotti, samuti on maakohus kaitsja arvates põhjendamatult R. Aidla kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel esinenud ebaoluliste erinevuste tõttu tema ütlused ebausaldusväärseteks lugenud. R. Aidla ise leiab, et kui makseterminali vargust talle süüks panna, on tegemist pigem omastamisega. 15 1-17-9672 26.1. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlust ei ole selles, et makseterminal leiti R. Aidla valdusest ja kuulus E AS-ile. Läbiotsimise protokollist (tl 4-20, III

  1. kd)nähtuvalt võeti 30. juunil 2017 R. Aidla elukoha läbiotsimisel ära mh kaardimakseterminal. E AS kinnitab oma vastuskirjas (tl 189-200, III kd), et R. Aidla elukoha läbiotsimisel ära võetud kaardimakseterminal kuulub E AS-le. E AS esindaja AT e-kiri (tl 201-203, II
  2. kd)tõendab, et varastatud kaardimakseterminali jääkväärtus on 347,67 eurot. Kannatanu E AS esindaja MK ütlustest (tl 172-175, III
  3. kd)nähtub, et R. Aidla töötas AO nime all E AS Tallinna kullerpunktis kulleri abina. Tema ülesanne oli kulleriga kaasas käimine ja saadetiste kätte toimetamine. Tööülesannete täitmisel kasutas kuller makseterminali. Seega kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kasutas makseterminali tööülesannete täitmiseks kuller ning R. Aidla oli transporttööline, millest järeldub, et R. Aidla ei saanud terminali oma seljakotti unustada, nagu ta ise väidab. Makseterminal oli tööülesannete täitmiseks usaldatud kullerile, mitte R. Aidlale. Seega ei saaks tegu olla omastamisega

§ 201tähenduses, vaid just vargusega.

Vastupidiselt kaitsja etteheidetele on maakohus õigesti arvesse võtnud, et R. Aidla makseterminaliga seonduva kuriteoepisoodi kohta antud ütlused on olnud vastuolulised ega ole seetõttu usaldusväärsed. 26.

  1. Ringkonnakohus asub maakohtuga samale seisukohale, et vargus on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega – süüdistatav teadis, et makseterminal ei kuulu temale, kuid sellegipoolest võttis ta selle endale. Süüdistatavale oli teada kannatanu asukoht ja kontaktandmed, kuid ta ei tagastanud makseterminali kannatanule, omades selleks sealjuures piisavalt aega. Seega oli R. Aidla eesmärk makseterminal ebaseaduslikult omastada. III
  2. R. Aidlale mõistetud karistuse osas on nii kaitsja kui ka R. Aidla seisukohal, et mõistetud karistus on põhjendamatult range ning maakohus ei arvestanud karistust kergendavate asjaoludega. Väidetavalt on kuriteod toime pandud ajendatuna väljapressimisest, mis seisnes selles, et R. Aidlalt nõuti interneti musta turu kaudu neljal korral tuhandetesse eurodesse ulatuvaid rahasummasid. Neil asjaoludel peaks süüdistatava ja kaitsja hinnangul mõistetav karistus olema tunduvalt kergem. 27.
  3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et õigusvastasus ja süü ei ole karistuse mõistmise aluseks nagu maakohus on ekslikult märkinud.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. See tähendab teo karistatavuse tuvastamist rangelt ja eranditult üksteisele järgnevatel astmetel – kõigepealt koosseisupärasus, seejärel õigusvastasus ja lõpuks süü. Ehkki deliktistruktuuri ebapiisav järgimine ei ole iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks, peab ka kohtuotsuses sisalduv lahenduskäik selguse ja mõistetavuse huvides deliktistruktuurile vastama (vt nt RKKKo 3-1-1-148-03; 3-1-1-99-04 p 10.1; 3-1-1-49-09 p 9). 16 1-17-9672 27.2. Eeltoodust olenemata peab paika maakohtu järeldus sellest, et R. Aidla kuritegude toimepanemist väljapressimise tõttu, ei kinnita ükski kogutud tõend. Raha kulutamist enda tarbeks kinnitavad tunnistaja MT ja kannatanu AL ütlused. Tunnistaja MT ütlustest nähtub, et AL ja R. Aidla tööl ei käinud, olid enamiku ajast rannas ning raha tundus neil kogu aeg olevat, kuna osteti mingeid asju ja käidi väljas söömas (tl 124, V kd). Kannatanu AL ütlustest nähtub, et kõik saadud raha kulutas R. Aidla enda tarbeks – ostis süüa ja riideid (tl 53, V kd). Samuti on eelnevalt tõendamist leidnud, et R. Aidla kopeeris dokumentide koopiad E AS-ile kuuluvast arvutist, mitte ei ostnud neid internetist mustalt turult. Seega ei saanud R. Aidla olla väljapressimise ohver nende dokumentide mustalt turult allalaadimise tõttu. R. Aidla väited väljapressimise ohvriks olemise kohta on ümber lükatud ka tunnistaja GR ning kannatanu AL ütlustega. Tunnistaja GR on öelnud, et R. Aidla tegi arvutis krediitkaardipettusi: „Ta ostis kuidagi arvutist mingeid bitcoine ja need ta vahetas kuidagi arvutis mingisuguste välismaalaste krediitkaardinumbrite vastu ja tellis nende krediitkaartidega välisriikidest erinevaid asju endale.“ (tl 80, II kd). Eeltoodut kinnitas ka AL, kes ütles, et n-ö mustas internetis oli R. Aidla peamiselt kogu oma vaba aja. „Ta istus koguaeg arvutis ja tegi seal mustas internetis midagi. Ta ostis sealt mingit informatsiooni, küll isikute mingeid kaartide paroole jne. Ta maksis info eest ka raha kellegile. Samuti äritses ta bitcoinidega seal mustas internetis.“ AL ütlustest tuleb veel välja, et R. Aidla väitis talle, et ajab selliselt äriasju, kuid ei selgitanud täpselt oma tegevusi. AL sai vaid aru, et R. Aidla ostis mingit infot ja krediitkaartide andmeid kokku (tl 53, V kd). Eeltooduga on tõendatud R. Aidla tegevused interneti mustal turul, st asjaolu, et R. Aidla mitte ei olnud väljapressimise ohver, vaid hoopis tegutses seal ebaseadusliku äritsemise eesmärgil. Seega ei ole võimalik tuvastada ühtegi R. Aidla teo õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu ning karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Avaldatud kahetsus ei ole käsitatav puhtsüdamliku kahetsusena

§ 57

lg 1 p 3 tähenduses ning kohus jättis selle õigesti karistust kergendava asjaoluna arvestamata. Maakohus võttis põhjendatult arvesse, et R. Aidla pani kavatsetult toime 21 arvutikelmuse episoodi, tegemist ei olnud üksikjuhtumiga ning mitmed episoodid on toime pandud oma sõprade ja lähedaste usaldust ära kasutades. 27.

  1. R. Aidla avaldab oma apellatsioonkaebuses arusaamatust, kuidas sai maakohus üldkasuliku töö tunnid täitmisele pöörata, kui Tallinna Ringkonnakohus maakohtu täitmisele pööramise määruse tühistas. R. Aidla arvates on kõnealuste üldkasuliku töö tundide asemel talle liiga palju vangistust mõistetud. Kriminaalkolleegium selgitab sellega seonduvalt järgmist. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a määrus, millega asendati R. Aidlale Pärnu Maakohtu
  6. augusti
  7. a otsusega mõistetud rahaline karistus 100 päevamäära ning Harju Maakohtu
  8. detsembri
  9. a otsusega mõistetud rahaline karistus 200 päevamäära vangistusega. Viidatud kohtumääruses osundas ringkonnakohus sellele, et R. Aidlale mõistetud rahalised karistused olid Pärnu Maakohtu
  10. mai
  11. a määruse alusel asendatud üldkasuliku tööga, mistõttu maakohus pööras ekslikult täitmisele rahalised karistused. Ringkonnakohus märkis, et asenduskaristuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul hinnata, millisel põhjusel on jäetud üldkasulik töö sooritamata ning kas põhjus on mõjuv või mitte. Seejuures leidis ringkonnakohus, et vahi all viibimine on mõjuv põhjus, mille tõttu ei olnud R. Aidlal tema tahtest mitteolenevatel põhjustel võimalik üldkasuliku töö tunde sooritada. Seega polnud tuvastatavad asjaolud, mis oleks andnud seadusliku aluse R. Aidlale määratud üldkasuliku töö 17 1-17-9672 täitmisele pööramiseks. Kohtukolleegiumile jääb selgusetuks R. Aidla arusaam, et kuivõrd ringkonnakohus maakohtu eelnimetatud määruse tühistas, ei kuuluks talle määratud karistus R. Aidla arvates justkui enam kandmisele. Selline lähenemine on väär. Ka ringkonnakohtu
  12. jaanuari
  13. a määruses on välja toodud, et Harju Maakohtu otsusega nr 1-13-10835 ja Pärnu Maakohtu otsusega nr 1-15-3730 mõistetud ning Pärnu Maakohtu asendatud karistusi on võimalik arvestada ja aluseks võtta uue kriminaalasja raames R. Aidlale karistuse mõistmisel. Seda ongi maakohus korrektselt teinud. 27.
  14. Maakohus karistas R. Aidlat

§ 199

lg 2 p 4 järgi kuue kuu vangistusega;

§ 178

lg 11 järgi üheaastase vangistusega;

§ 213

lg 2 p 1 järgi kolmeaastase vangistusega ja

§ 344

lg 1 järgi kuue kuu vangistusega.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning mõistis R. Aidlale liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Samuti karistas kohus Rait Aidlat

§ 346

järgi ning mõistis karistuseks rahalise karistuse 90 päevamäära (päevamääraga 10 eurot), s.o 900 eurot. Lühimenetlusest tingituna vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistis R. Aidlale karistuseks kaks aastat vangistust ning rahalise karistuse 60 päevamäära, s.o 600 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab R. Aidla

§ 346järgi õigeks, kuulub tühistamisele R.

Aidlale selle sätte järgi mõistetud rahaline karistus 90 päevamäära (päevamääraga 10 eurot), s.o 900 eurot, mida lühimenetlusest tingituna vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra – 60 päevamäära, s.o 600 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu seejuures, et R. Aidlale mõistetud karistus oleks liialt range, kuna arutatavas kriminaalasjas on talle mõistetud karistus sanktsiooni keskmääras. 27.5.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 8.

detsembri

  1. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o. kahe aasta, kuue kuu ja kolme päeva võrra ning mõistis liitkaristuseks neli aastat kuus kuud ja kolm päeva vangistust. Samuti tuli mõistetud karistusele liita Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsusega nr 1-13-10835 ja Pärnu Maakohtu
  4. augusti
  5. a otsusega nr 1-15-3730 mõistetud karistused, mis on asendatud Pärnu Maakohtu
  6. mai
  7. a määrustega nr 1-13-10835 ja 1-15-3730 kokku 99 tunni üldkasuliku tööga, s.o kolme kuu ja üheksa päeva vangistusega, ning lõplikuks liitkaristuseks mõistis kohus R. Aidlale neli aastat, üheksa kuud ja 12 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise algust arvata alates

  1. juunist
  2. Kuivõrd rahaline karistus viidaks täide iseseisvalt, ei mõjuta R. Aidla õigeksmõistmine

§ 346

järgi talle mõistetud lõplikku liitkaristust (neli aastat, üheksa kuud ja 12 päeva vangistust). Olles eeltoodut kontrollinud, leiab kohtukolleegium, et maakohus on R. Aidlale määratud karistused õigesti liitnud. Kui R. Aidlal oli pretensioone varasemates menetlustes tehtud otsustuste kohta, tulnuks tal need esitada konkreetsete menetluste käigus. Praegusel hetkel ei ole kohtul võimalik enam neid lahendada, kuna need ei ole käimasoleva menetluse esemeks. 27.

  1. Kohtukolleegium peab õigeks maakohtu põhjendust, et arvestades arutatavas kriminaalasjas mõistetava karistuse suurust ja asjaolu, et kuriteod on toime pandud katseajal, ei ole võimalik jätta karistust tingimisi kohaldamata või asendada üldkasuliku tööga. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning tagajärgedest suudab, sh õiguskorra huvisid silmas 18 1-17-9672 pidades, arutataval juhul muuta vaid reaalne vanglakaristus. Lähtudes eeltoodust on R. Aidlale mõistetud karistuse reaalne ärakandmine õigustatud. IV
  2. Maakohus on otsustanud mobiiltelefon iPhone 5S tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jätmise. Samuti määras maakohus sülearvuti HP Pavilion dv6000, mobiiltelefon Sony Ericsson Xperia ning akupank Rivacase VA2008 konfiskeerimisele ja kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. R. Aidla vaidleb vastu mobiiltelefoni Sony Ericsson Xperia konfiskeerimisele, leides et sellel on rahaline väärtus ja see tuleks konfiskeerimisel arvestada tsiviilhagide katteks. Samuti märgib R. Aidla, et nimetatud mobiiltelefon kuulub ALle ning ta soovib selle viimasele tagastada. Mobiiltelefoni iPhone kuulub R. Aidla sõnul GR-le ning ta soovib seda viimasele tagastada. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja AL ütlustega on tõendatud, et mobiiltelefon Sony Ericsson Xperia kuulub talle ning mobiiltelefon iPhone 5S GRle (tl 48 prdl kd V). Samuti märgib R. Aidla, et pole nõus sülearvuti hävitamisega, kuna sellel on rahaline väärtus ning soovib, et see arvestataks tsiviilhagide katteks. Ka leiab R. Aidla, et akupank pole kuriteoga seotud ning soovib selle tagastamist või arvestamist tsiviilhagide katteks. Ringkonnakohus selgitab, et materiaalse väärtusega asitõendi hävitamist KrMS § 126 lg 3 p 4 järgi tuleb kohtul igakordselt põhistada, välja arvatud siis, kui asitõendiks oleva eseme või aine hävitamise kohustus tuleneb otseselt seadusest (vt nt RKKKo 1-1-108-05 p 20). Maakohus aga on jätnud otsuse eelnimetatud esemete hävitamisele määramise osas põhistamata, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 28.
  3. KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel muu asitõend, mille kuuluvust pole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale. Kuivõrd arutataval juhul on selge, kes on mobiiltelefoni Sony Ericsson Xperia omanik ning maakohtu otsuses puuduvad põhjendused selle hävitamisele määramise kohta, tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse ja tagastab mobiiltelefoni Sony Ericsson Xperia AL-le. Maakohus on ekslikult, R. Aidlale kuuluvana, konfiskeerinud mobiiltelefoni iPhone 5S, mille omanik on GR. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka selles osas ning tagastab mobiiltelefoni GR-le. Ka ringkonnakohus leiab, et akupank ei ole kuriteoga otseselt seotud ning kuna maakohus ei ole ka selle kui materiaalse väärtusega asitõendi hävitamisele määramise osas oma otsustust põhistanud ning on selge, et see kuulub R. Aidlale, tagastab ringkonnakohus akupanga Rivacase VA2008 R. Aidlale. R. Aidla vastavasisulised taotlused kuuluvad seega rahuldamisele. 28.
  4. Ringkonnakohus rahuldab samuti R. Aidla taotluse jätta tsiviilhagi täitmise tagamiseks aresti alla Pärnu Maakohtu
  5. septembri
  6. a määrusega nr 1-17-8749 arestitud sülearvuti HP Pavilion dv6000 ning tühistab maakohtu määruse nimetatud sülearvuti KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele määramise osas. V 19 1-17-9672
  7. Kriminaalmenetluse kulude osas vaidlustab R. Aidla kannatanute sõidukulude tasumise kohustust, kuivõrd üldmenetluses saatis asja kohtusse prokurör ning seetõttu peaks tema arvates vastavad kulud kandma riik. Kohtukolleegium selgitab, et kui kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluses, pidas prokuratuur järelikult vajalikuks asja lahendamist üldmenetluses. Et hiljem mindi üle lühimenetlusele, ei muuda fakti, et kannatanute sõidukulud kuuluvad KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel hüvitamisele ning maakohus on R. Aidlalt põhjendatult välja mõistnud kannatanute MR ja GR sõidukulud kohtumenetluses, kokku summas 52 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud summa on mõistlik.
  8. Kolleegium käsitleb järgnevalt ka maakohtus väljamõistetud õigusabikuludega seonduvat. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 1065). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 138). 30.
  9. Kuivõrd ringkonnakohus laiendab KrMS § 340 lg 1 järgi apellatsiooni piire ning mõistab süüdistatava

§ 346

järgi õigeks dokumentide varguses, tuleb vähendada ka summat, mille maakohus süüdistatavalt kriminaalmenetluse kulude (kaitsja tasu) katteks riigi kasuks välja mõistis. Kaitsja ei ole eraldi välja toonud, kui suur osa kaitsetööst kulus dokumentide varguse süüdistusega tegelemisele, mistõttu kolleegium hindab seda ise. Kolleegium leiab, et dokumentide varguse teo toimepanemise osa moodustas kaitsetoimingutest 1/

  1. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada õigusabikulude väljamõistmises ja teha selles osas uus otsus. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada R. Aidlalt riigi õigusabi eest 1964,16 euro väljamõistmises ning teha uus otsus, millega jätta sellest 78,57 eurot riigi kanda ning mõista süüdistatavalt välja õigusabikulud summas 1885,59 eurot.
  2. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 185lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab Harju Maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Süüdistatav R. Aidla kaitsja Eve Jundas esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Kaitsja taotles kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise eest tasu kahe tunni ja apellatsiooni koostamise eest ühe tunni ulatuses ning kohtuistungil osalemise eest 1,5 tunni ulatuses. Samuti taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist summas 75,96 eurot. Kokku 20 1-17-9672 palub kaitsja hüvitada temale koos käibemaksuga 285,96 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda ning eelnimetatud 285,96 eurot kaitsjatasu kuulub Advokaadibüroole Legalia väljamõistmisele Eesti Vabariigilt. VI
  3. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
  4. märtsi
  5. a otsuse R. Aidla suhtes osaliselt, nimelt

§ 346järgi süüdimõistmises ja talle rahalise karistuse 90 päevamäära, s.o 900 eurot (Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud 60 päevamäärani, s.o 600 eurot) mõistmises; mobiiltelefoni iPhone 5S tsiviilhagi tagamiseks aresti alla jätmise; sülearvuti HP Pavilion dv6000, mobiiltelefon Sony Ericsson Xperia ning akupank Rivacase VA2008 konfiskeerimisele ja kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele määramise osas ning menetluskuluna riigi õigusabi tasu summas 1964,16 euro väljamõistmises. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, mõistes R. Aidla

§ 346

järgi õigeks, jättes tsiviilhagi täitmise tagamiseks aresti alla Pärnu Maakohtu

  1. septembri
  2. a määrusega nr 1-17-8749 arestitud sülearvuti HP Pavilion dv6000; tagastades mobiiltelefoni iPhone 5S GR-le; tagastades mobiiltelefoni Sony Ericsson Xperia AL-le ning tagastades akupanga Rivacase VA2008 R. Aidlale. Samuti mõistab ringkonnakohus R. Aidlalt riigituludesse kaitsjatasu kohtueelses ja maakohtu menetluses osutatud õigusabiteenuse eest summas 1885,59 eurot ning KrMS § 181 alusel jätab kaitsjatasu kohtueelse ja maakohtu menetluse käigus osutatud õigusabiteenuse eest summas 78,57 eurot riigi kanda. Advokaadibüroole Legalia makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Rait Aidlale kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi eest määrab kohus 285,96 eurot (koos käibemaksuga), jättes nimetatud summa Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 21

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.