Obsah (7)

§ 101§ 94§ 113§ 11§ 15§ 402§ 4062

2-17-16079 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Pärnu Maakohus Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 24.augustil 2018, Paide kohtumajas Tsiviilasja number 2-17-16079 Tsiviilasi Hagih

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel viivist

§ 94

lg-s 1 sätestatud määras perioodi eest 27.03.2016-26.10.2017 summas 86,85 eurot ning edasi

§ 113lg 1 alusel viivist alates 27.10.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, kuna on tasunud graafikujärgsed maksed kuni 16.05.2015, mil tasus laenu põhiosa jäägi täies mahus Autokiirpant OÜ kontoris sularahas. Kassa sissetuleku orderilt nähtub sõnaselgelt, et kviitungi aluseks on laenulepingu lõpetamine. Kostja valduses olev lepingueksemplar on allkirjastatud üksnes laenuandja poolt ning kostja leiab, et selline leping on tühine. Laenusaaja kohustuse tagatiseks on laenusaaja omandis olev mootorsõiduki BMW 530D reg nr xxxxxx. Laenusaaja ei ole tagatiseks olevat mootorsõidukit saanud kasutada alates 25.03.2015 põhjusel, et Autokiirpant OÜ kustutas mootorsõiduki Maateeametis ajutiselt registrist. Tänaseks päevaks on sõiduk muutunud kasutuskõlbmatuks ning kostjale on tekkinud kahjud. Ka leiab kostja, et krediidikulukuse määr on ebamõistlikult suur. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 9.1 alusel on krediidi kulukuse määr aasta kohta 173,78%, mis ületab 2,4-kordselt lubatud krediidi kulukuse määra ning 5,4-kordselt Eesti Panga krediidi kulukuse määra. Võttes arvesse, et lepingu sõlmimise hetkel 02.05.2014 oli keskmiseks Eesti Panga krediidi kulukuse määraks 32.24, on uue võlaõigusseaduse (

) redaktsiooni (alates 1.juulist 2015), regulatsiooni kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja palub laenu kogukulu ümber arvutada seaduses etteantud krediidi kulukuse määraga. Kostja osundab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Lähtudes sellest, et kostja on lepingust tulenevad nõuded täitnud kokkuleppe korras ja täies mahus, ei ole hagejal olnud õigust kostja kohta avaldada maksehäiret ning sellega kahjustada kostja kui füüsilise ja juriidilise isiku mainet ning krediidi võimekust. 21.06.2018 vastuses väidab kostja, et sai sõlmitud Autokiirpant OÜ-ga kokkulepe, et kostja tasub kogu jäägi ja leping saab lõpetatud ning täitis 16.05.2015 lepingust tulenevad kohustused kokkulepitud korras. Veel osundab kostja sellele, et kui kohus ei võta arvesse kostja vastuseid või peab neid ebausaldusväärseteks, tuleb arvesse võtta kehtivat krediidi kulukuse määra ja tunnistada leping kehtetuks. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele Hageja leiab, et kostja väide, et tasus lepingujärgseid osamakseid kuni 16.05.2015 ja seejärel laenu põhiosajäägi, ei vasta tõele, kuna osamaksed tasus kostja kuni 21.10.2014 ja alles 16.05.2015 tasus kostja 1705,02 eurot. Asjaolu, et 16.05.2015 tasutud summa vastas laenujäägile ei tähenda seda, et laenuleping sai sellega lõpetatud. Hageja leiab, et maksekviitung ei tõenda lepingu lõpetamist. Raha võttis vastu esialgse võlausaldaja raamatupidaja, kes märkis kviitungis lepingu lõpetamist, tuginedes kostja sõnadele. Antud juhul on raamatupidaja üksnes raha vastuvõtja, kes ei tea kõike laenulepingust 2 2-17-16079 tulenevaid nõudeid raha toonud isiku vastu ning tema ei saagi otsustada, kas toodud rahaliste vahendite abil saab lepingu lõpetada või mitte. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 1. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et Eesti Inkasso OÜ hagiavaldus TK`i vastu võlgnevuse nõudes on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. 2.

§ 11

kohaselt võib lepingu, sealhulgas kõnealuse lepingu, sõlmida ka suuliselt, seega ainuüksi kostja väide, et tema käsutuses oleval lepingu eksemplaril puudub allkiri, ei tõenda lepingu mittesõlmimist. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda, et on Autokiirpant OÜ-lt laenu saanud, seega on sõlmitud laenuleping. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega mõlemapoolselt allkirjastatud laenulepingu ning kostja viited

§ 15lg-le 2 ei ole asjakohased.

Seega leiab kohus, et poolte vahel oli 12.02.2014 sõlmitud laenuleping koos sellest tulenevate lepingupoolte õiguste ja kohustustega. Võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1 järgi tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele ning

§ 101lg 1 p 1 on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuste täitmist.

1. Kohus nõustub hagejaga, et kostjal on tasumata laenu põhiosa summas 666,33 eurot ja intress. 12.02.2014 sõlmitud laenulepingu p 4.1 kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 2200 eurot, kusjuures lepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt tuli kostjal tasuda laenuandjale igakuuliselt 151,77 eurot tähtajaks 12.02.2016, kokku 3642,55 eurot (I kd, tl 52). Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja on tasunud lepingujärgseid osamakseid kuni 21.10.2014, so kaheksa osamakset, iga osamakse summa suurus 151,77 eurot. Kostja 15.12.2017 vastuse lisast nr 3.18 (I kd, tl 128-129) nähtub, et viidatud maksete tasumist on hageja kostjale selgitanud 09.09.2015 e-kirjas. Lisaks nähtub 16.05.2015 kassa sissetulekuorderist, et kostja on tasunud Autokiirpant OÜ-le summa 1702,02 eurot (I kd, tl 69). Laenulepingu maksegraafiku järgi oli laenu jääk 12.11.2014 seisuga 1705,02 eurot, kuid viiimatinimetatud summa puhul on tegemist vaid laenu põhiosa jäägiga, mis ei sisalda endas intressi makseid. Seega ei olnud kostja tasunud seisuga 16.05.2015 kogu lepingujärgset võlgnevust, mistõttu ei saanud ka hageja lepingut lõpetada. Kassa sissetuleku orderile on märgitud küll alusena laenulepingu lõpetamine, kuid antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid kokku leppinud lepingu lõpetamises summas 1702,02 eurot, samas puuduvad tõendid ka selle kohta, et kostja oleks tasunud lepingujärgseid osamakseid ajaperioodil 21.10.2014 kuni 16.05.
2. Hageja on arvestanud kostja 16.05.2015 tasumise kogu 9.-
3. osamakse (sh koos intressiga) katteks. Seega on kostjal tasumata viis osamakset põhisumma osas summas 666,33 eurot.
4. Kostja leiab, et lepingujärgne krediidi kulukuse määr 173,78% on ebamõistlikult suur. Kostja viitab alates 01.07.2015 kehtivale võlaõigusseaduse (

) redaktsioonile, mille kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja hinnangul ületab poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 9.1 kohane krediidi kulukuse määr aasta kohta 173,78% 2,4-kordselt lubatud krediidi kulukuse määra ning 5,4-kordselt Eesti Panga krediidi kulukuse määra, võttes arvesse, et lepingu sõlmimise hetkel 02.05.2014 oli keskmiseks Eesti Panga krediidikulukuse määraks 32,24%. Kohus selgitab, et pooltevaheline laenuleping sõlmiti 12.02.2014. Veebruaris 2014 oli Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,64 %. 2.5 Eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Pank Viimati uuendatud: 19.08.2015 Tarbimislaenude kulukuse määr 02.2014 36,64% 03.2014 33,96% 04.2014 33,34% 05.2014 32,24% 06.2014 32,03% 07.2014 33,95% 08.2014 37,73% 09.2014 37,17% 10.2014 32,95% 11.2014 24,52% 12.2014 26,68% 01.2015 25,02% Kostja on viidanud, et kui tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, on leping automaatselt tühine. 3 2-17-16079 Laenuandja andis kostjale laenu oma majandustegevuse raames. Seega on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402

mõistes.

§ 402

näeb ette, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tarbijakrediidileping. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega ( RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19; RKTKo nr 32-1-11610, p 40; RKTKo 3-2-1-106-13, p 24; RKTKo 3-2-1-32-06, p 14). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte. Praegusel juhul on kostja viidanud, et alates 01.07.2015 kehtiva

sätete järgi on leping automaatselt tühine. Kohus märgib, et kostja viidatud

§ 4062lg 1 ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal kehtiv. Tehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb Ts

ÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras (3-2-1-49-11 p 8). Tõendamiskohustus lasub reeglina TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Samas pöörab TsÜS § 86 lg 3 teine lause ümber tõendamiskoormuse tarbijakrediidilepingute korral. Nende lepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 1 järgi heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Käesoleval juhul ületab laenulepingu krediidi kulukuse määr tarbimislaenude kulukuse keskmist määra analüüsitaval perioodil enam kui kolm korda (36,64%x3=109,92%). Kuid hageja on antud juhul esitatud hagi asjaolude kohaselt läbiviinud taustauuringu ning kogutud informatsiooni analüüsi tulemusena tuvastanud, et kostja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning taotletav laen on kostjale jõukohane (TsÜS § 86 lg 3). Kostja ei ole viidatut ümber lükanud. Lisaks on Riigikohus

1. märtsi
2. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 p-s 22 pidanud vajalikuks märkida, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu 4 2-17-16079 vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Kostja on märkinud mh, et krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 5,4 korda, kuid veebruaris 2014 oli Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,64 % (eelpool viidatud). Praegusel juhul on seega kuuekordseks kulukuse määraks 36,64*6=219,84%. Lepingujärgne krediidikulukuse määr on antud juhul vaid 173,78%, mis ületab lubatut 4,7 korda. Eeltoodud Riigikohtu suunistest nähtuvalt ei ületa krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda.
3. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud intressi summas 92,59 eurot. Lepingu p-st 5.1 tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt intressi 54% aastas, arvestuslikult 0,15% päevas. Kuivõrd kostjal on tasumata viis osamakset, on tasumata ka nendes sisalduv viie intressi makse tasu kokku 92,59 eurot. Kostja ei ole intressi ega selle arvestuslikku õigsust vaidlustanud.
4. Lepingu p-st 6.1 tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt viivist 0,2% päevas tasumata laenusummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja arvestab viivist alates nõude omandamisest ja seda seadusjärgses määras 8% aastas ehk 0,02 % päevas.

§ 101

lg 1 p 6 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist

§ 113lg 1 alusel arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on viivise arvestuse esitanud ning nõuab seda seadusjärgses määras. Kohus leiab, et viivis ei ole ülemäära suur ning nõuab selle kostjalt välja hageja nõutud ulatuses. 7. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista alates 27.10.2017, kuni kohustuste kohase täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtu hinnangul tuleneb hageja viivisenõue seadusest ja kuulub rahuldamisele

§ 113lg 1 alusel.

8. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 666,33 eurot, tasumata intressid 92,59 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 86,85 eurot, kokku 845,77 eurot ning täiendavalt viivise võlaõigusseaduse (

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 27.10.2017 summalt 666,33 eurot kuni kohase täitmiseni.

1. Kostja vastuväites esitatud kahju nõuet puudutavas osas on kohus teinud kostjale 09.01.2018 ja 26.02.2018 vastuväite käiguta jätmise kohtumäärused selgitades vastuhagi esitamisega sh kahju nõudega seonduvat, kuid kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ega kahju nõuet esitanud. Menetluskulud
2. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtuotsuses lisaks menetluskulude jaotusele menetlusosaliste vahel ka menetluskulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja järgi koosnes tema menetluskulu maakohtus õigusabikulust 5 tunni ja 15 min ulatuses (hagiavalduse koostamine ja kohtule esitamine - 1t 15min; hagiavalduse täiendamine - 30min; hagiavalduse täiendamine - 30min; vastuse hagile analüüs - 1t 30min; kostja 5 2-17-16079 täiendava seisukohaga tutvumine - 30min; hageja 14.05.18 seisukoht - 1t) tunnihinnaga 80 eurot. Lisaks riigilõiv 175 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud käesoleva tsiviilasja menetlusega. Hageja menetluskulu on kokku 595 eurot. Kostja on vastu vaielnud hageja menetluskuludele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulude sissenõudmine seonduvalt hagiavalduse puuduste kõrvaldamisega kostjalt on selgelt põhjendamatu ning kohus jätab tuginedes TsMS § 175 lg-le 1 selles osas (1 tund) kostjalt hageja lepingulise esindaja kulu sisse nõudmata. Samuti loeb kohus põhjendatuks hageja 14.05.2018 vaid ½ lk seisukoha 30 min ulatuses. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud hageja õigusabi ajakulu 3 töötunni ja 45 min ulatuses (300 eurot). Kostjalt väljamõistmisele kuulub ka riigilõiv 175 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kohtus kokku 475 (300+175) eurot ning kohus mõistab selle kostjalt välja hageja kasuks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 6