← Eesti

2-17-14930/49

Obsah (8)§ 436§ 445§ 442§ 207§ 122§ 173§ 174§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiia Bergson Otsuse tegemise aeg ja koht 10.08.2018.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-14930 Tsiviilasi XXX XXX,

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

  1. Perekonnaseaduse §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21 aastaseks saamiseni, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 99 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
  2. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt ka nt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt ka Riigikohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt ka nt Riigikohtu
  9. jaanuari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). 3

(7)
  1. Kohtutoimikust nähtub, et hagejate seadusliku esindaja ja kostja kooselust sündisid XXX XXX, XXX XXX ja XXX XXX (tlk 4-5 ja tlk 12, rahvastikuregistri väljavõte, sünni tõendid). Hagejad ja hagejate seaduslik esindaja elavad kostjast eraldi. Kostja ei ole elatist tasunud, mis tähendab, et ta on rikkunud ülalpidamiskohustust. Hagejate kulutused on seni olnud keskmiselt 360 eurot kalendrikuus ühe lapse kohta, mis teeb nii kostja kui hagejate esindaja võrdseks kuluks 540 eurot kalendrikuu kohta (360 x 3 / 2). Hagejad paluvad välja mõista kahjuhüvitise 1860 eurot (s.o iga hageja osa 620 eurot) tasumata elatise näol tagasiulatuvalt alates 01.06.2017.a kuni 08.10.2017.a. Samuti paluvad hagejad välja mõista elatise alates hagi esitamisest kuni iga hageja täisealiseks saamiseni summas 166,66 eurot, kuid mitte vähem kui 1/3 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärast. Hagejad paluvad kohustada kostjat tasuma iga kuu
  2. kuupäevaks elatise XXX XXX’i arvelduskontole nr XXX, märkides selgituseks „Elatis alaealistele lastele“.
  3. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et tema majanduslik olukord ei võimalda lastele nõutavas ulatuses elatist maksta, kuna sellisel juhul kannataks nii kostja enda esmaste vajaduste rahuldamine kui ka laste vahetu ülalpidamine olukorras, kus nad viibivad kostja hoole all.
  4. Kohus leiab, et lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid ning seejärel vanemate varalisest seisundist. Nende koosmõjus saab otsustada elatisraha suuruse üle.
  5. Hagejad taotlevad igakuise elatise väljamõistmist summas, mis vastab 1/3 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärale. Käesolevas asjas on hagejad esile toonud, et iga hageja vajadused moodustavad tegelikkuses keskmiselt 360 eurot kuus, millest pool, s.o ühe vanema osa oleks 180 eurot kuus. Kostja ei ole kulutuste suurusele vastuväiteid esitanud, mistõttu leiab kohus, et kulutuste suurus ei ole vaidlusalune ning kohus nimetatud küsimusel pikemalt ei peatu.
  6. Kostja märgib, et on lastele ostnud riideid ning viinud neid erinevatele üritustele. Kohus ei pea eeltoodut ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Veelgi enam, tegemist ei ole esmavajaduste täitmisega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12 tehtud otsuse p-is 11 leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Praeguses asjas ei ole esile toodud, et lapsevanem peaks maksma elatist lastele esemetes või muul moel. Laste elulisi vajadusi ei ole võimalik nii rahuldada. Tulenevalt TsÜS § 8 lg 2 teises lauses ja VÕS § 79 lg 2 esimeses lause sätestatust tuleb ülalpidamiskohustust reeglina täita vanemale, kes teostab laste faktilist hooldusõigust. Kuna antud juhul puudus hagejate seadusliku esindaja vastav nõusolek või heakskiit, ei ole kostja poolt ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Elatist tuleb tasuda igakuise rahalise maksena ning lapsi kasvatav isik otsustab, kuidas ta saadud elatisraha arvelt lastega seonduvad kulutused katab. Seega on kostja poolt tõendamata, et ta oleks hagejatele andnud elatist sellisel määral, mis annab aluse temalt väljamõistetava igakuise elatise vähendamiseks.
  7. Järgnevalt analüüsib kohus kostja majanduslikku seisundit ning tema võimekust hagejatele nõutavas summas elatist tasuda. Kostja majanduslikku seisundit kirjeldavatest tõenditest nähtub, et kostja töötab Lappset Estonia OÜ-s ning tema kahe kuu keskmine 4
(7)neto töötasu on 879,41 eurot (tlk 143, tööandja poolt väljastatud palgatõend). Äriregistri andmetel ei tegutse kostja ettevõtluses. Kostjale kuulub kinnisasi asukohaga xxx (registriosa nr XXX, maatulundusmaa). Kostjale ei kuulu sõidukeid. Kostja suhtes ei ole käimas täitemenetlusi. Kostja on esile toonud, et tal on maksehäired erinevate võlausaldajate ees, kuid vastavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kostja kannab vahetult laste ülalpidamisega seotud kulusid ajal, mil lapsed temaga viibivad.
  1. Järgnevalt analüüsib kohus hagejate seadusliku esindaja majanduslikku seisundit kirjeldavaid tõendeid. Hagejate seaduslik esindaja kohtule teadaolevalt praegusel hetkel ei tööta, on kodune ning tegeleb hagejate kasvatamisega. Hagejate seadusliku esindaja sissetulekuks on sotsiaaltoetused summas 565 eurot. Kinnistusregistrist nähtub, et hagejate seaduslikul esindajal puudub isiklik kinnisvara. Sõidukite registrist nähtub, et hagejate seaduslikule esindajale ei kuulu sõidukeid. Täitemenetlusi ei ole hagejate seadusliku esindaja suhtes algatatud.
  2. Kohus selgitab, et Riigikohus rõhutas otsuses nr 3-2-1-118-12, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda last ülal pidada ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama, kasutades tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise.
  3. Arvestades vanemate majanduslikku seisundit, laste põhjendatud kulutusi, laste elukorraldust, vanust ning huvisid, leiab kohus, et kostjat tuleb kohustada tasuma igale hagejale elatist summas 100 eurot kuus. Kohus on seisukohal, et elatise sellises määras väljamõistmine tagab alaealiste ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Nimetatud elatisraha arvelt on võimalik piisavas ulatuses katta hagejate vajadused, kusjuures tagatud on ka kostja enda esmavajaduste rahuldamine. Nimetatud elatisemäär arvestab kostja majandusliku olukorraga ega ole talle ülemäära koormav.
  4. Kohus arvestab eeltoodu puhul ka asjaolu, et kostja ainuomandis on kinnisvara, täpsemalt maatulundusmaa Harjumaal. Nimetatud varal puuduvad hüpoteegid ja selle käsutamist piiravad asjaõigused. Riigikohus on märkinud, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-118-12, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
  9. jaanuari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus selgitab, et kostjal on võimalik laste ülalpidamiskohustuse täitmise tagamiseks nimetatud kinnisasi nt välja rentida või see müüa.
  11. Tuginedes kõigele eelnenule leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus leiab, et XXX XXX’elt tuleb välja mõista alaealise lapse XXX XXX’e kasuks igakuine 5
(7)elatis summas 100 eurot alates 08.10.2017.a kuni XXX XXX’e täisealiseks saamiseni, alaealise lapse XXX XXX’e kasuks igakuine elatis summas 100 eurot alates 08.10.2017.a kuni XXX XXX’e täisealiseks saamiseni ning alaealise lapse XXX XXX’e kasuks igakuine elatis summas 100 eurot alates 08.10.2017.a kuni XXX XXX’e täisealiseks saamiseni.
  1. PKS § 108 sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagejad paluvad välja mõista kahjuhüvitise 1860 eurot (s.o iga hageja osa 620 eurot) tasumata elatise näol tagasiulatuvalt alates 01.06.2017.a kuni 08.10.2017.a.
  2. Kohus juhib siinkohal tähelepanu Riigikohtu lahendile
  3. maist 2016 (tsiviilasi nr 3-2-135-16), mille kohaselt on ülalpidamisnõue suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, ning üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, on võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Ka lahendis 3-2-1-136-13 on Riigikohus selgitanud, et elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi.
  4. Kohus leiab, et tagasiulatuv elatisenõue ei kuulu rahuldamisele. Esmalt põhjusel, et hagejate seaduslik esindaja ei ole tõendanud, et ta oleks kõnealusel perioodil (s.o 01.06.2017.a kuni 08.10.2017.a) kostjalt nõudnud ülalpidamist. Hagejate seaduslik esindaja on istungil kinnitanud, et ta ei ole kostjale vastavat nõuet esitanud, kuivõrd eeldas, et kostjal nagunii selleks vahendeid poleks olnud. Ka kostja on järjepidevalt rõhutanud, et hagejad ei ole temalt enne hagi esitamist ülalpidamist nõudnud. Teiseks põhjuseks on asjaolu, et kostja majanduslik olukord oli vaidlusalusel perioodil sedavõrd halb, et kostjal poleks olnud majanduslikult võimalik elatist tasuda. Kostja oli töötu ning tema ainsaks sissetulekuks oli töötu abiraha. Kohus möönab, et kostjal oli küll nimetatud perioodil küll hetkeks töökoht, kuid leping lõpetati koostöö mittesujumise tõttu peagi, mistõttu ei saa seda nõude rahuldamise alusena arvestada. Arvestades eeltoodut ning ka kostja praegust majanduslikku olukorda, samuti väljamõistetud elatise suurust, leiab kohus, et tagasiulatuva elatisnõude rahuldamine seaks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Seega jätab kohus nõude rahuldamata.
  5. Hagejad paluvad täpsustada kohtuotsuse täitmise korda. Hagejad paluvad määrata, et elatis tuleb tasuda iga kuu
  6. kuupäevaks hagejate seadusliku esindaja arveldusarvele.

§ 445

lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. PKS § 100 lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Kohus leiab, et kostja on kohustatud maksma elatist iga kalendrikuu eest ette ning elatis tuleb tasuda iga kuu

  1. kuupäevaks hagejate esindaja XXX XXX’i arvelduskontole nr XXX, märkides selgituseks „Elatisraha lastele“.
  2. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 6

(7)Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 27.

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-17 p-is 14 märkinud järgmist: „Hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks. Samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseiva elatisnõude. Seega osaleb iga hageja kostja suhtes menetluses iseseisvalt (

§ 207

lg 2), st hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud kaashagejad

§ 207lg 3 mõttes.

Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 13).“ Tulenevalt eeltoodud lahendist,

§ 122

lg-st 1, § 129 lg-st 2 ja hagiavaldusega ja nõude täpsustuse avaldusega taotletavatest elatise määradest on iga hageja nõude hinnaks 2 119,94 eurot (166,66 x 9 + 4 x 155). Menetluskulude jaotus 28.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, selle aluseks olnud asjaolusid ning vaidluse olemust, leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.