(6)võetud ka kehtivate õigusaktide kohaselt makstavat lapsetoetust ja lasterikka pere toetust (kostja seaduslikul esindajal on peale XXX veel kaks alaealist last), mis laekub lapse ema arvelduskontole. Kohus leiab, et kostja väide nagu lapsele kuluks Eestis elades isegi rohkem raha kui Norras ei ole usutav. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et Norras on elukallidus oluliselt kõrgem kui Eestis. Kohus leiab, et kostja on kulutusi tõesti üle paisutanud. Eesti Vabariigi seadusandja on arvestanud, et minimaalne elatise suurus katab ära lapse minimaalsed vajadused Eestis elades alates sünnist kuni täisealisuseni. Samas tuleb muidugi arvestada, et laps ei pea elus toime tulema minimaalsega, kui tema vanematel on võimalus pakkuda lapsele paremat elustandardit. Kohtu ette toodud asjaolude pinnalt ei ole leidnud tõendamist, et vanematel oleks võimalik pakkuda miinimumist oluliselt kõrgemat elustandardit. Hageja on istungil avaldanud, et tema netotöötasu on 1200 eurot kuus ning tema ülalpidamisel on peale kostja veel üks alaealine laps – 22.01.2009.a sündinud XXX. Kostja seadusliku esindaja igakuine netotöötasu on 1250 eurot, millele lisandub boonus. Kostja emal on lisaks kostjale veel 2 alaealist ülalpeetavat – XXX ja 12.05.2014.a sündinud XXX. Töötasu tõendeid kohtule ei esitatud. Kohus leiab, et ema ei ole tõendanud lapse miinimumist suuremaid vajadusi. Kohus ei loe tõenditeks kaubatšekke ja ema pangakonto väljavõtteid, millel kajastuvad tehtud kulutused kauplustes, meelelahutuskohtades ja söögikohtades, sest neilt ei nähtu, kes on kauba ostnud ja kes nimetatud kaupa, teenust tarbinud. Mis puudutab XXXi õigusalaseks esindamiseks juristile makstud tasu, siis on tegemist ühekordse väljaminekuga ja isa on esitanud tõendid, et on sellesse samuti panustanud (tl 64). Kohtu hinnangul on käesoleva menetluse käigus leidnud tuvastamist, et on muutunud isalt elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolud. Ära on langenud ortodontiale tehtav kulu, mis elatise väljamõistmise ajal oli 77 eurot kuus. Samuti on laps koos emaga kolinud Norrast tagasi Eestisse. Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et miinimumelatis katab kostjale tehtavaid vajalikke ja mõistlikke kulutusi. Ema ei ole miinimumist kõrgemaid vajadusi tõendanud. Ka isa väited selle kohta, et kulutused jäävad alla miinimumi on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on taotlenud talt väljamõistetava elatise vähendamist alla miinimumi, kuna kulutused kostjale jäävad tõenäoliselt alla miinimumi ja hageja ülalpidamisel on ka teine laps, kes on olukorrast lähtudes jäänud varaliselt vähemkindlustatuks, kui elatist saav laps. Samuti ei ole hageja töötasu märkimisväärselt suurenenud viimase kolme aasta jooksul. Mis puudutab XXXile tehtavaid igakuiseid kulutusi, siis kohus on eelpool juba võtnud selles osas seisukoha ja leidnud, et 16-aastase nooruki kulutused vastavad seaduses toodud miinimumile. PKS § 102 lõige 2 sätestab, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka olukorras, kus tema varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellisel juhul peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 5

(6)Kohus ei ole käesoleva menetluse käigus tuvastanud, et hageja teine alaealine laps jääks hagejalt miinimumelatise väljamõistmisel vähemkindlustatuks. Hageja on avaldanud, et tema netotöötasu on 1200 eurot kuus. Kui hageja maksab käesolevas asjas kostjaks olevale pojale 250 eurot ja arvestab koos elava lapse ülalpidamisega summas ka 250 eurot, siis jääb hagejale enda vajaduste rahuldamise tarbeks kätte 700 eurot, mis on igati piisav ja oluliselt suurem, kui laste ülalpidamiseks kuluv. Seega ei esine antud juhul neid põhjendatud asjaolusid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla miinimumi. Hageja oma hagiavalduses on leidnud, et tuleb arvestada ka riiklike peretoetustega. Kohus nõustub hageja seisukohaga. Kostja seaduslikule esindajale makstakse lisaks igakuisele lapsetoetusele ka lasterikka pere toetust (käesoleval ajal kokku summas 510 eurot). Saadavaid toetusi tuleb arvestada ühetaoliselt kõigi laste peale. Kohtu hinnangul on võimalik seega vähendada väljamõistetavat elatist tulenevalt Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Eelnevast tulenevalt ning tuginedes hageja nõudele, vähendab kohus hagejalt väljamõistetud elatist ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 200 eurot kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni. Kui muutub igakuise elatise Eesti Vabariigi poolt kehtestatud miinimummäär, siis sama summa võrra muutub ka XXXile väljamõistetud elatis. Hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluse ajal hageja poolt tasutud elatise osas saab teha tasaarvestuse kohtuotsuse täitmise käigus. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.