Obsah (9)

§ 14§ 35§ 16§ 25§ 50§ 2§ 100§ 242§ 259

1-18-3788 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuli 2018, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-3788 (16233001343) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi

§ 14

lg 2; § 16 lg 1/ ning jättis oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks kohandamata ning ühtlasi ei arvestanud sõidukiiruse valikul nähtavuse tingimustega /halb nähtavus või pime aeg/ ning muude liiklusoludega /takistused teel/, et ta suudaks sõita selliselt, et ta ei sõidaks otsa ülekäigurada ületavatele inimestele /

§ 35

lg 1, 8; § 50 lg 3 p 1/, mistõttu suutis peatada sõiduauto Toyota Corolla Verso, reg nr XXX, pärast teele märgistatud ülekäigurada, sõites otsa sellel teed ületava liikumisraskusega isikule V R (ik xxxxxxxxxxxx), kellel otsasõidu tulemusel tekkisid ulatuslikud kehavigastused koljuluu, roiete, lülisamba liittrauma, vaagna murru ning siseelundite rebendite kujul, mis kokkuvõttes põhjustasid sündmuskohal kannatanu surma. Olga Luzanova rikkus järgmisi liiklusnõudeid:

§ 14

lg 2 /iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist/;

§ 16

lg 1 /liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda/;

§ 35

lg 1, 8/juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes. Ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda./; § 50 lg 3 p 1: juht peab kohandama sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Oma tegevusega pani Olga Luzanova süüdistuse kohaselt toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm.

1. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, jäi lühimenetluse juurde, kuid kuriteo toimepanemises ennast süüdi ei tunnistanud ja leidis, et oli lihtsalt vales kohas valel ajal. Ta ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda.
2. Kaitsja soovis asja arutamist lühimenetluses ja palus oma kaitsealune õigeks mõista, kuna esinevad kõrvaldamata kahtlused, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks: ei ole kindalt tuvastatud, kus viibis kannatanu, kas ülekäigurajal või mitte; prokuröri ja uurimise järelduse, et süüdistatav, lähenedes ülekäiguraja juurde, ei liikunud piisavalt väikse kiirusega, et reageerida ootamatult tekkinud takistusele, lükkavad ümber süüdistatava ütlused, et ta vähendas reguleerimata ülekäigurajale lähenedes kiirust 50-80 meetrit, ning see, et pärast liiklusõnnetust sai süüdistatav erakorraliselt peatuda ning peaaegu ei olnud pidurdusteed. Liikluseeskirjades, nagu ka liiklusseaduses, ei ole märkeid selle kohta, et juht on kohustatud ootama liikluseeskirjade rikkumist teiste osalejate poolt, sh jalakäijate poolt. Selleks, et tunnistada Olga Luzanova süüd, peab tegema selgeks objektiivsed võimalused jalakäija tuvastamiseks. Objektiivne võimatus hoida ära liiklusõnnetust on võimatus näha jalakäijat, kui ta on takistuse taga, posti taga või tänavavalgustuse tõttu, sh selles kohas, kus oli toime pandud otsasõit või puudus aeg erakorraliseks pidurdamiseks pärast seda, kui juht oli tuvastanud ohu. Juhil on õigus ja kohustus vaadata spidomeetrit ja tahavaatepeeglisse, mis võtavad mõlemad aega. Juht vaatas oma sõidurada, polnud mingit ohtu, siis vaatas veel külgsõidurajale, arvestades, et öisel ajal jalakäijaid on väga vähe. Ükski uus ekspertiis ei aitaks saada ümberlükkamatuid tõendeid, et Olga Luzanova võis subjektiivselt tuvastada V R . Segada võivad psühholoogilised asjaolud, nagu näiteks, et liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, kell 5.
3. Suurem osa juhtidest tehisvalguse ajal näevad halvemini. Kannatanu tumedad riided lisavad raskusi tema nägemisele tehisvalguse ajal. Vastassuunas liikuva sõiduauto olemasolu, kui tal on 3 1-18-3788 kaugtuli sisse lülitatud, võtab teiselt juhilt tähelepanu ja vähendab võimalust teha kindlaks kaugemal asuvat ja väiksemat ohtu. Süüdistatava Olga Luzanova ütluste kohaselt nii oligi. Ka liiklusõnnetuse lähedal paiknesid eredalt valgustatud reklaamtahvlid, mille valgustus oli tunduvalt suurem tänavavalgustusest, kus kannatanu ületas teed. Luzanova ütluste kohaselt lõid mõni minut enne liiklusõnnetust talle silma vastaspool teel liikunud sõiduauto tuled, seal, kus on valgustamata tee osa ning paljud autojuhid lülitavad sisse kaugtuled. Liiklusekspertiisikatist nr 17E-LL002316082017, tl 174-176, tuleneb, et ekspertiisile esitatud lähteandmete alusel puudub võimalus teha kindlaks, kas sõiduauto Toyota Corrola juhil oli võimalus vältida otsasõitu jalakäijale või mitte. Kaitsja arvab, et on selgelt tõendatud see, et süüdistatav Olga Luzanova tegutses tekkinud liiklusolukorras õiguspäraselt. Kaitsealusel on suur juhistaaž ning ta liigub igapäevaselt mööda märgitud teelõiku ning automaatselt orienteerub igas liiklusolukorras. Kui Olga Luzanova räägib, et ta ei näinud jalakäijat, siis ta ei saanud seda näha. Tuvastamata ning tõendamata on Olga Luzanova poolt

§ 35

lg 1,8, § 50 lg 3 p 1 rikkumine.

§ 14

lg 2, § 16 lg 1 nõudeid, mis näevad ette liikluskorda ja liikluses osaleja kohutusi, on kohustuslikud nii süüdistatavale kui ka jalakäijale V R , kes pidi samuti nägema olukorda teel, halba valgustust, nõrka nähtavust ja tal oli kergem jääda seisma kui autol. Tal ei olnud kuhu kiirustada, sest teisi sõiduautosid teel ei olnud. Kui kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga õigeksmõistmise osas, siis palus ta võtta arvesse, et tema ülalpidamisel on xxx, sündinud xxx.a ja xxx.a ning ta kasvatab neid üksinda. Kaitsja palus mitte võtta Olga Luzanovalt juhtimisõigust, sest töö taksos oli ainsaks sissetulekuallikaks peres.

1. Prokurör palus karistada Olga Luzanovat KarS § 423 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat ja 6 kuud, millest arvata seoses lühimenetlusega maha üks kolmandik ja mõista karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, kohaldades KarS § 73 sätteid ning määrates katseajaks 2 aastat ja 6 kuud. Samuti palus prokurör Olga Luzanovalt välja mõista 750 eurot sundraha ja muud menetluskulud summas 961 eurot.
2. Kannatanu, liiklusõnnetuses hukkunu lesk Ž R toetas esitatud tsiviilhagi 6811 eurot, mis sisaldas nii moraalset kui ka materiaalset kahjunõuet.
3. Kohus avaldas kohtuistungil toimiku materjalid, millele tuginedes langetab otsuse (II kd, tl 106). Neist olulisimad tõendid, mida uuriti ja millele pooled tuginesid, on järgmised: Kahtlustatava Olga Luzanova enda ütlused koos lisadega (I köide, tl 154-169, 170); kannatanu A R ütlused (I köide, tl 114-120; II köide, tl 68-74); tunnistaja Ž R 11.10.2016 ütlused (I köide, 127-134); tunnistaja A F 12.10.2016 ütlused koos lisaga (I köide, tl 135-142, 143-145); tunnistaja E L 18.10.2016 antud ütlused (I köide, tl 147-150); sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabelitega ning liiklusõnnetuse akt koos liiklusõnnetuse skeemiga (I köide, tl 1-5, 6, 7-25, 26-29); asitõendite vaatlusprotokollid koos fototabelitega (I köide, tl 65-66, 67-76; tl 89-99, 100-102; tl 110-113, 103-109); liiklustehniline ekspertiis nr 17E-LL0023 (I köide, tl 174-177); surnu ekspertiisiakt nr 16E-IDS0025/267 koos lisadega (I köide, tl 46-64). II. MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
4. KrMS § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, kriminaaltoimiku materjali põhjal. KrMS § 61 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi
5. Kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava selgitused ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on vaatamata süü eitamisele kohtuistungil tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Faktilised asjaolud 4 1-18-3788
6. KarS § 423 lg 1 nägi 05.10.2016 kehtinud redaktsioonis ette vastutuse mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Esmalt sedastab kohus asjaolud, mis on käesolevas asjas väljaspool vaidlust ning mida ei ole seadnud kohtuistungil kahtluse alla kaitsja ega süüdistatav.
7. Üheselt on tõendatud mootorsõiduki juhtimine süüdistuses nimetatud ajal ja kohas Olga Luzanova poolt, so süüdistatav oli süüteokoosseisus ettenähtud subjekt. Vaidlust ei ole selles, et Olga Luzanova juhtis 05.10.2016 kell 05:22 mootorsõidukit Toyota Corolla Verso, reg nr xxx, sõites sellega IdaVirumaal, Narva linnas Kangelaste prospekti elumaja nr 16 eest Pähklimäe tänava ja Kangelaste prospekti ristmiku poolt Tallinn mnt suunas. Seda kinnitavad üheselt Olga Luzanova enda ütlused (I kd, tl 154-168), aga ka sündmuskoha vaatluse protokoll (toimingu algus 05.10.2016 kell 06.05 I kd, tl 3-19), sh üks selle lisadest liiklusõnnetuse akt (koostamise algusaeg 05.10.2016 kell 05:30; I kd, tl 6), millest nähtuvalt oli Olga Luzanova mainitud kohal koosa mainitud sõidukiga juba enne 05.10.2016 kell 05.30, olles selleks ajaks osalenud liiklusõnnetus. Tunnistaja A F ütluste kohaselt (I kd, tl 135143) kutsus O. Luzanova teda taksofirma raadiosaatja kaudu 05.10.2016 kell 05.25 paiku Aadressile Kangelaste 14, Narva, kus ta oli eelmainitud sõidukiga juba ees ootamas. Politseiametnik tunnistaja E L sai väljakutse Kangelaste 16, Narva aadressile 05.30 nimetatud hommikul ja jõudis kohale 05:35 paiku; kohapeal oli Olga Luzanova kõnealuse autoga. Kõigist nimetatud tõenditest nähtub, et Olga Luzanova oli ainus isik selles autos ning ta oli selle roolis ka otsasõidu hetkel. Lisaks tulenevad samad asjaolud asitõendi vaatlusprotokollist (I kd, tl 110-113) O. Luzanova poolt 05.10.2016 kell 05.24.40 Häirekeskusesse tehtud kõne salvestuse kohta.
8. Tõendatud on üheselt ka nõutav teo tagajärg ehk inimese surm. Vaidlust ei ole, et juhtides nimetatud ajal ja kohas mainitud sõidukit, sõitis Olga Luzanova otsa V R (ik xxxxxxxxx), kellel tekkisid otsasõidu tulemusel ulatuslikud kehavigastused koljuluu, roiete, lülisamba liittrauma, vaagna murru ning siseelundite rebendite kujul, mis kokkuvõttes põhjustasid sündmuskohal kannatanu surma (ekspertiisiakt II kd, tl 46-64) . A. F ütluste kohaselt (tl 135-143) jõudis tema kohale mõni minut pärast juhtunut, tundis nõrka pulssi ja hakkas telefoninumbrilt 112 saadud soovituste kohaselt tegema südamemassaazhi; 5 minutit pärast tema saabumist kohale jõudnud kiirabi üritas reanimeerida. 05.35 kohale jõudnud politseiametnik E. L (tl 147-150) ütles, et kohalejõudnud velsker konstateeris surma. Sündmuskoha vaatluse protokolli ja sellele lisatud fotode kohaselt oli V. R vaatluse ajal surnud. Surnuveo akti kohaselt (tl 39) said nemad väljakutse 06.
9. Saatekiri lahangule (tl 40) näitab, et surnu leiti 05.
10. Asjaolu, et surm tekkis just O. Luzanova juhitud sõidukiga kokkupõrke tulemusena ja nimetatud kohas, kinnitavad otsuse p-s 10 nimetatud tõendid. Asitõendi vaatlusprotokollis (I kd, tl 110-113) on fikseeritud O. Luzanova sõnad Häirekeskuse töötajale, kui ta sinna helistas: „Ma ajasin inimese alla. Ei tea, minu arvates surnuks.“ Surma tekkepõhjuseid ja aega kinnitab surnu ekspertiisiakt nr 16E-IDS0025/267 (I kd, tl 46-64). Ekspertiisiakti kohaselt on tegemist autotraumaga, mille puhul vigastuste tekkepõhjuseks on sõiduauto otsasõidul löök vastu seisva kannatanu kehatüve ja alajäseme vasakpoolset välispinda ühes paiskumisega kapotile ja teekattele. Ekspertiisiaktist lähtuvalt suri mees kohapeal ning selle põhjuseks olid eelmainitud pea, kehatüve ja jäsemete tömp liittrauma, millega kaasnesid koljuluude, roiete, lülisamba, vaagna murrud ning siseelundite rebendid. Eelnevast saab järeldada, et V.R vigastused olid sellised, et need välistasid liiklusõnnetuse tagajärjel tema elulemuse.
11. Eelnevat kinnitab ka kohtu uuritud asitõend CD-plaat Narva linnas, aadressil, Kangelaste 29 „Prisma“ keskuse seinale paigaldatud turvasalvestisega ning vastava asitõendi vaatlusprotokoll lisadega (I kd, tl 103-110; CD paikneb I kd tagakaane siseküljel). Kohus vaatas videosalvestust, mis oli sellel nähtava ajamärgise kohaselt tehtud 05.10.2016 kell 05:22:00 – 05:23:
12. Vaidlusaluse ülekäiguraja koht on ähmaselt näha video ülemises vasakus nurgas, see on valgustamata; samas parempoolsel ekraaniosal valgustavad siiski teed tänavalambid. Kell 05:22:07 hakkab ülekäiguraja asukohale aeglaselt vasakult poolt lähenema tume inimesesuurune kogu; kell 05:22:10 ilmub paremalt poolt kaadrisse plafooniga hele sõiduk, mis läbib ekraani silmaga vaadates ühtlase kiirusega, esituled sisse lülitatud, kadudes vasakul pool ekraanilt kell 05:22:
13. Kell 05:22:15/16 satub eelmainitud kõndiv inimkogu, kelle puhul on näha, et ta tõstab jala pika sammuga ette, sõiduki valgusvihku. Kas ta on sel hetkel sõiduteel, on vaatenurgast tulenevalt raske öelda. Järgmisel hetkel inimest enam pole 5 1-18-3788 ja sõiduk jätkab sõitu. Asitõendi vaatlusprotokollis on märgitud, et pärast inimese kadumist on näha, et autol hakkasid põlema stopptuled (viidatud on protokollile lisatud fotodele 2 ja 4), kohus seda siiski oma silmaga videol sedastada ei suutnud.
14. Menetluses ei ole keegi vaidlustanud, et see video kajastab süüdistatava ja kannatanu lähenemist sündmuskohale ja nende kokkupõrke hetke. Seda kinnitab see, kus ja millal video oli tehtud, aga ka see, et sõiduk videol on hele ja plafooniga. Antud juhul kinnitab nii sündmuskohavaatluse protokoll kui ka sõiduki kui asitõendi vaatlusprotokoll ühes fotodega, et O. Luzanova juhtis heledat autot, millel oli plafoon, kuna ta sõitis xxx (I kd, tl 21, 70, 71); plafooni võttis O. Luzanova ära pärast õnnetust A. F palvel (F ütlused, I kd 135-141). Seda, et O. Luzanova on XXX, kinnitavad peale tema enda ütluste ka tunnistaja A F ütlused (I kd, tl 140) ja tõend taksoloa kohta (I kd, tl 178). O. Luzanova ütluste kohaselt olid tal 05.10.2016 seisuga olnud xxx load 1 aasta ja 7 kuud. Nii A. F kui O. Luzanova ütluste kohaselt osutas ta sel ööl XXX. Luzanova sõnul alustas ta tööd 00.30 ajal; otsasõidu hetkel polnud autos klienti.
15. O. Luzanova ütluste kohaselt sõitis ta kokkupõrke hetkel 40-45 km/h tunnikiirusega, kuid ülekuulamise lõpus muutis ta meelt ja lisas, et alandas kiirust 30-35 km/h-le (I kd, tl 154-169). Liiklustehnilise ekspertiisi akt 17E-LL0023 (I kd, tl 174-175) möönab arvutuste tulemusena kiiruseks 40 km/h. Seega võis O. Luzanova kiirus olla vahemikus 30-40 km/h ehk lubatavas piiris, samas videost nähtuvalt ta ülekäigurajale lähenedes seda märgatavalt ei vähendanud.
16. Vaidlust ei ole tegelikult ka asjaolus, mis omab samas süüdistuse tõendamise aspektist tähtsust: kõnealusel hommikul oli pime ja sel ülekäigurajal ei põlenud tänavavalgustus. See kajastub sündmuskoha vaatluse protokollis ja sellele lisatud fotodel (I kd, tl 8, 26) ning turvasalvestisel ja sellele lisatud fotodel (vt otsuse p 12), samuti O. Luzanova ütlustes ja selle lisades (I kd, tl 154-170). Ilmastikutingimused sündmuse ajal kajastuvad lisaks ka A. F ütlustes, kelle O. Luzanova kutsus raadiosaatjaga veel enne häirekeskusesse helistamist ja kes jõudis kohale enne politseid. Tema sõnul oli ilm sombune, pilves, öö jooksul sadas perioodiliselt vihma ja asfalt oli märg; teekate sündmuskohas oli rahuldav ja tänav pime; osa tänavavalgustust, mis asub Kangelaste tänava eraldusjoonel, oli välja lülitatud – latern ülekäiguraja peal ja järgmine latern Tallinna mnt poole, aga tänavatuled kõnnitee ja bussipeatuse juures põlesid. Tunnistajana üle kuulatud politseiametnik E. L kinnitas, et sündmuskohal tõesti tänavavalgustus osaliselt vasakul pool ei põlenud, aga paremal põles. Sündmuskoha vaatlusprotokollis (I kd, tl 6) on märgitud, et valgustus põleb ja tee on kuiv. Kohus leiab siiski, et vahetult sündmuskoha läheduses tänavavalgustuse põlemine on ümber lükatud sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodega (I kd, tl 8, 26) ja asitõendi vaatlusprotokolliga (I kd, tl 103-107), kus on vaadeldud turvasalvestust. Neilt ilmneb, et tänavavalgustus sündmuskohal oli selgelt puudulik. Ülekäigurada oli vähemalt hämar, kui mitte pime.
17. Eelmainitud küsimustes ei ole kaitse ja süüdistuse vahel vaidlust. Vaidluse esemeks on käesolevas asjas see, kas Olga Luzanova rikkus objektiivselt süüdistuses nimetatud mootorsõiduki liiklusnõudeid, kas mainitud rikkumis(t)e ja kannatanu R surma vahel on põhjuslik seos, ning kui jah, siis kas on tõendatud vähemalt O. Luzanova poolne hooletus koosseisupärase teo ja kannatanu surma põhjustamise suhtes. Kuna küsimuse all on ettevaatamatusdelikti tuvastamine, siis tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte (RKKKo nr 3-1-1-79-10, p 20; RKKKo nr 1-15-6223, p 10). Olles tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või saabunud tagajärje ettenähtavus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-127-04, p 8; nr 3-1-1-79-10, p-d 20 ja 23 ning nr 3-1-1-52-16, p-d 11.2 ja 11.3; RKKKo nr 1-15-6223, p 13) ehk teisisõnu – kas hoolsuskohustuse rikkumisena saabuv koosseisupärane tagajärg oli objektiivselt ettenähtav. Tuleb tuvastada ka tegutsemiskohustuse alus, ja konstrueerida seejärel nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-79-10, p-d 24 ja 25; RKKKo nr 1-156223, p 14). 6 1-18-3788
18. Kuna süüdistus tugineb eeldusele, et O. Luzanova sõitis otsa just ülekäigurada ületavale jalakäijale, kuid kaitsja seab selle kahtluse alla, käsitleb kohus esmalt seda asjaolu.
19. Puuduvad otsesed tõendid, millest mõni eraldivõetuna kinnitaks sajaprotsendilise kindlusega, et kannatanu V. R oli otsasõidu hetkel ülekäigurajal, kuid tõendamisel, sh kahtluste kõrvaldamisel, ei saa ega peagi kohus juhinduma üksnes otsestest tõenditest. KrMS § 61 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
20. Kohtu hinnangul osundavad kõik tõendid, mis viitavad V. R asukohale otsasõidu hetkel, sellele, et ta ületas parasjagu ülekäigurajal teed. Tõendeid, mis toetaks mõnd alternatiivset versiooni – nt et ta oli teepervel, ületas teed väljaspool ülekäigurada või oli hoopiski mõnes kolmandas kohas – ei ole ja neile ei ole kaitsja ka viidanud. Riigikohus on leidnud, et põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). Kohus juhindub siseveendumuse kujundamisel ja tõendite kogumi tervikuna analüüsimisel ka lihtsast loogikast ja elulisest usutavusest ning leiab, et reaalset ruumi kahtluseks ei jää. Kohtul ei ole kahtlust, et V. R oli ülekäigurajal.
21. Süüdistatav ise on öelnud, et tema nägi kannatanut alles oma auto esiklaasil ja siis pidurdas kohe; sõiduteel ta teda ei näinud. Vaidlust ei ole selles, et liiklusõnnetuse kohas oli reguleerimata ülekäigurada – see nähtub ka sündmuskoha vaatlusprotokollist ja sellele lisatud aktist ja fotodest (I kd, tl 2-7), aga ka O. Luzanova ütlustest. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Olga Luzanova sõiduk, mida ta juhtis, asus 20 m peale ülekäigurada, olles otsasõidu järel pidurdanud ja peatunud. Sõiduk oli üsna tee keskel, liikluse parempoolses tsoonis – vasakust teeäärest 4 m ja paremast ligi 2 m. Pidurdusjälg sõiduauto taga oli pikkusega 4,95 m. Sõiduki ees, jalgadega sõiduki poole, lebas 0,6 m kaugusel V. R surnukeha. Protokolli lisad – nt liiklusõnnetuse skeem (I kd, tl 6 pöördel) ja fototabelid (I kd, tl 8, 11, 13, 26, 27) kinnitavad samuti, et nii sõiduk kui ka V. R surnukeha ja neist mõlemast veel ettepoole lennanud R jalutuskepi tükid ja sõiduki esiiluliist olid tee peal. Nende asupaigad ja ka pidurdusjälgede joondus (I kd, tl 6, 22) viitavad sellele, et sõiduk tabas jalakäijat otse liikudes ja mitte ülekäigurajaga varustatud sõiduraja servas, vaid selle keskosas. Sündmuskoha vaatluse fotod (I kd, tl 16-18) ja sõiduki vaatlusprotokoll koos fotodega (I kd, tl 65-76) näitavad, et õnnetuse järel olid sõiduki küljed ja tagumine osa vigastusteta, küll aga oli sõiduauto kapott deformeerunud ja suure mõlgiga; ka tuuleklaasi parempoolne osa on mitmete ümmarguste mõradega. Sõiduki vigastusi ja seega kokkupuutepunkti inimkehaga kajastavad kõige selgemini fotod tl 16-19 ja 69 (I kd, vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sõiduki vaatlusprotokolli lisad). Neilt nähtub samuti, et inimkeha paiskus otse vastu sõitva sõiduki esiosa, mitte aga nurka või külgmist serva. Neist asjaoludest tuleb järeldada, et V. R oli kokkupõrke hetkel selgesti tee peal ehk ületamas teed.
22. Arvestades O. Luzanova juhitava sõiduki kiirust (otsuse p 14) ja seda, et pidurdusjäljed hakkavad ligi 15 m pärast ülekäigurada, on samuti usutav, et jalakäija oli kokkupõrke hetkel ülekäigurajal. Nimelt märkis Luzanova oma ütlustes, et pidurdas „kohe mõne sekundi jooksul“ pärast kokkupõrget. Lihtsa arvutuse tulemusel saab öelda, et kui kiirus oli nt 40 km/h ja Luzanova pidurdas 2 sekundit pärast kokkupõrget, siis pidi ta läbima kokkupõrke kohast pidurdusjälgedeni ligi 20 m.
23. Hukkunu kauaaegse abikaasa Ž R ütlustest (I kd, tl 132-139) nähtub, et V. R käis hommikuti regulaarselt 04.00-05.00 paiku kindlaksmääratud marsruuti mööda jalutuskäigul, ületades Kangelaste teed sellel samal kindlal ülekäigurajal. V. R oli abikaasa sõnul täpne ja punktuaalne inimene ning vaatas alati, et läheks üle tee rohelise tule ajal ja järgiks muid liiklusreegleid. Need asjaolud toestavad järeldust, et ta valis ka seekord reeglipärase, korduva ja reegleid järgiva käitumisviisi. Ž R sõnul olid V. R probleemid parema jalaga (jalg kuuletus halvasti) ja ligi kolm aastat kasutas ta jalutuskeppi, mistõttu oma jalutuskäigult naases ta sagedasti autobussiga. Sama kinnitas ülekuulamisel ka V. ja Ž. R poeg A R (I kd, tl 114-120). Loomulikult tuleb arvestada, et nii Ž. R kui ka A. R annavad ütlusi oma surnud lähedase kohta, keda halva sõnaga meenutada oleks kohatu. Antud juhul peab kohus aga 7 1-18-3788 mõlema kannatanu ütlusi V. R käitumise reeglipärasuse ja liiklusreegite järgimise kohta igati usaldusväärseks.
24. V. R „reegliusku“ kinnitab paradoksaalne asjaolu, et temaga sündmuskohal kaasas olnud koti küljest leiti helkuri-taoline ese, mis siiski ei olnud helkur. Nii hukkunu poja kui ka lese ütlustest nähtub, et V. R kandis alati ka helkurit (eeskätt koti küljes) ja pidas oluliseks muretseda kohe uus, kui eelmine oli kadunud. Õnnetuse järel tema juurest helkurit ei leitud, küll aga nähtub (asitõendi vaatlusprotokoll lisatud fotodega I kd, tl 89-97), et tal kaasas olnud koti paremas nurgas oli rihmale rippuma pandud kahevärviline nöör (roheline ja kollane), mille otsa oli kinnitatud punast värvi plastiku osa AleCoq firmalogoga (täpsemalt asub see fotol nr 13, tl 97 ning nr 14, tl 13). Kohtu hinnangul ei saa see ese olla mitte midagi muud, kui V. R mõneti kohatu, aga siiski hädapärane katse kanda kaasas helkurit. Kannatanu oli 84-aastane ja abikaasa sõnul veidi lühinägelik vanainimene, kes pidas lugu reeglitest ja muretses oma turvalisuse pärast, kuid kippus (Ž. R sõnul) aegajalt helkureid kaotama. Eelnevat arvestades on ainus selgitus sellise asja koti külge riputamisel see, et õige helkuri puudumisel riputas V. R hädapärast sinna sarnase kujuga punase plastitüki kui nö koduste vahenditega valmistatud „helkuri“. Eeldatavasti arvas ta seda tehes, et nii on ta tänaval paremini nähtav, teadmata, et tegelikult pole siiski tegemist „päris“-helkuriga. Kohtu hinnangul kinnitab see detail A. ja Ž. R kuvandit reegleid austavast V. R. V. R oli inimene, kes pidas reegleid (sh liiklusturvalisust tagavaid reegleid) oluliseks ja oli valmis tegema alati endale jõukohase pingutuse, et neid järgida. Selline jõukohane ja reeglipärane käitumisviis oli antud juhul ka see, et V. R ületas teed just oma igapäevaselt harjumuslikul ülekäigurajal.
25. Kohtu hinnangul ei pannud sel hommikul V. R Kangelaste teed ülekäigurajal ületama mitte vaid lihtsalt pime austus reeglite vastu, vaid ka tavaline enesealalhoiuinstinkt. Otsuse p 15 käsitles tänavalõigu kehva valgustatust. Ainukeseks heledamaks elemendiks vahetult ülekäiguraja juures oli selle enda märgistus – valged triibud, ülekäigurada kahel pool teed märgistavad liiklusmärgid ja valguspost (I kd, tl 8, 26). Kohtu hinnangul on tõenäosus, et neid olusid arvestades ületas V. R teed kusagil mujal kui väljaspool seda ülekäigurada, nii väike, et see on sisuliselt olematu. Lisaks oli V. R raskusi ka liikumisega. Seda kinnitavad peale kannatanute ütluste ka sündmuskohalt leitud purunenud jalutuskepp (sündmuskoha vaatlusprotokoll; vastav asitõendi vaatlusprotokoll (I kd, tl 100-101); kepi tükkide üleandmise akt A. R (I kd, tl 124-125)). Oletus, et V. Roleks valinud tee ületamiseks muu kui talle kõige ohutuma koha, ei allu loogikale ja seda ei kinnita ükski tõend.
26. Kohtu hinnangul ei ole mingit kahtlust, et V. R liikus ülekäigurajal, aga ei seisnud sellel, nagu süüdistatav on oma ütlustes võimalikuks pidanud (viimasel juhul oleks ta eiranud

nõudeid, kuna

§ 25lg 1 keelab selgesõnaliselt teed ületaval jalakäijal seisma jääda).

Kohtu hinnangul on turvavideolt (otsuse p 10) näha, et inimene, kellele auto otsa sõitis, liikus. Arvestades lisaks ka V. R teadlikkust oma liikumisraskustest, tema tavapärast liikumismarsruuti ning truudust reeglitele ei ole kohtul vähimatki põhjust arvata, et V. R võis lihtsalt niisama seista keset ülekäigurada. Sellele ei viita ka ükski tõend.

1. Kõiki neid tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et ei ole ühtki tõsiseltvõetavat põhjust kahelda selles, et V. R ületas sel hommikul nagu tavaliselt Kangelaste teed ülekäigurajal ning ülekäigurajal tabas teda ka O. Luzanova juhitud sõiduk. Liiklusseaduse rikkumine
2. Kohus, hinnanud tõendeid, leiab, et Olga Luzanova rikkus järgmisi liiklusnõudeid, mille eiramist talle süüdistaja ette heidab:

§ 14

lg 2: iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist;

§ 16

lg 1: liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda;

§ 35

lg 1, 8/: juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes. Ülekäigurajale tohib sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda.; 8 1-18-3788

§ 50

lg 3 p 1: juht peab kohandama sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama.

1. O. Luzanova ei veendunud kõnealusele reguleerimata ülekäigurajale (Kangelaste prospekti 16 juures, Narvas) lähenedes selles, kas keegi on ülekäigurajal teed ületamas, ja ühtlasi ei reguleerinud oma juhitava sõiduki kiirust selliseks, et see võimaldaks peatuda seda ülekäigurada ületava jalakäija ehk etteaimatava takistuse ees, arvestades konkreetseid nähtavustingimusi. Kuna ta ei jälginud tähelepanelikult teed ja tal jäi märkamata ülekäigurada ületav V. R ning ta ei olnud valmistunud ka ülekäigurajaga seoses kiiruse alandamiseks (sh vajadusel peatumiseks, arvestades nähtavustingimusi), sõitis ta jalakäijat ohustades ülekäigurajale ja tagajärjeks oli see, et ta sõitis V. R otsa ja põhjustas tema surma.
2. Esmalt ei ole olnud antud asjas vaidlust selles, et O. Luzanovale oli nimetatud teelõik ja ka ülekäiguraja olemasolu sellel teada. See nähtub O. Luzanova ütlustest – ta teab seda nii elupõlise Narva elanikuna kui ka taksojuhina.
3. Olga Luzanova on andnud enda käitumise ja sõiduolude kohta vahetult enne otsasõitu selliseid ütlusi: „…juhtisin sõiduvahendit kiirusega, mis vastas minu juhtimiskogemusele, ning samuti näitasin üles piisavat tähelepanu teel ja teepeenral või nendel liikuvate vähekaitstud liikujate (jalakäija) suhts. /…/5.10.2016 vara hommikul, pimedal ajal ja nimelt peale kella 05.00 sadas uduvihma, teekate oli märg, kangelaste tänaval tuled osaliselt ei põlenud, ja nimelt ülekäigurajal, peale ülekäigurada, vastaspoolel tuled ei põlenud aastaid, täpsustan, et teelõik, kus toimus liikusõnnetus, oli küllaltki pime, oli suur pilvisus. Minu arvates nähtavuskaugus oli umbes /…/ 5-10 meetrit. Teekate oli ebaühtlane, samuti olid väikesed augud. Paarisnumbriga Kangelaste tänava poolel maja nr 16 vastas oli autobussipeatus, millel on olemas valgustusega reklaamstend ja valgustus pimestas autojuhte. 05.10.2016 sõitsin mina sõiduautot /…/ juhtides Pähklimäe tänavaga ristmiku poolt Tallinna maantee tänava suunas, mööda tee parempoolset rida, kui mingil hetkel toimus löök vastu minu ülalnimetatud sõiduauto esiklaasi. Sõitsin kiirusega 40-45 km/h, sõiduautol olid sisse lülitatud päevavalguse ja gabariittuled. Koheselt peale lööki mõne sekundi möödudes ma vajutasin sõiduauto pidurite peale. Pärast ma koheselt tõmbasin käsipidurit ja pärast seda jooksin sõiduautost välja vaatama, mis on juhtunud./…/ kannatanu seljas olid kõik riided tumepruuni ja musta värvi, peas tal oli kapuuts, helkur puudus. /…/ võimalik, et ülalnimetatud kannatanu sattus nähtamatusse tsooni, täpsustan, et sõiduautol Toyota Corolla Verso reg nr XXX on väga laiad esikülje püsttoed. /…/ Raadio oli sõiduautos pidevalt sisse lülitatud, sealhulgas ka liiklusõnnetuse toimumise hetkel. Mina liiklusõnnetuse ajal telefoni ega raadiosaatjaga ei rääkinud.“ Uurija küsimusele, miks Luzanova – arvestades kõiki tema loetletud halbu tingimusi – lähenes sellise kiirusega ülekäigurajale, vastas ta „Takistust ei olnud, silmapiiril mitte midagi ei olnud. /…/ Mitu minutit enne liiklusõnnetust liikudes mööda vastassuunavööndit pimestas mind vastassuunalise sõiduki kaugtulede valgus (seal on pimedad teelõigus ja samuti lülitatakse sisse kaugtuled).“. Küsimusele, millisest suunast jalakäija tuli ja kuhu liikus, vastas süüdistatav: „Ma ei näinud üldse, kuidas ta kõndis ja kas ta üldse kõndis või seisis tee peal.“ Ülekuulamise lõpus lisas kahtlustatav, et alandas ligi 80 m enne ülekäigurada kiiruse 30-35 km/h peale. Kahtlustatav lisas ülekuulamise juurde fotod ja salvestused (tl 70, CD), „et tõestada uurimisele, et ülekäiguradadel on väga halb nähtavus ja need on valgustamata ja järelikult ohtlikud nii autojuhtidele kui jalakäijate jaoks.“ Samuti ilmneb ülekuulamisprotokollist, et sõidukil oli vihmaandur ja klaasipuhastaja oli automaatrezhiimis.
4. Nagu juba otsuse p-s 15 kinnitatud, ei olnud ülekäiguraja juures otsasõidu ajal ja sellele vahetult eelnenult tõesti kõige paremad nähtavustingimused. Oli hämar sügisene varahommik, kahetsusväärselt ei põlenud sündmuskohal tänavavalgustus. Ka ei saa kohus välistada, et millalgi enne ülekäigurajale lähenemist pimestasid O. Luzanovat vastusõitva sõiduki tuled ja lisaks ka hele reklaamstend. Ei saa välistada sedagi, mida väidab Luzanova ja toetab A. F – et sündmuse hetkel käis üle vihmasagar ja sellest johtuvalt töötasid ka sõiduki aknapuhastajad. Sügisesel ajal ei ole selles midagi ebatõenäolist. 9 1-18-3788
5. Kõik see aga ei tähenda, et need raskendatud keskkonnatingimused – pime aeg, ebasoodne kunstvalgustus, vihm, isegi O. Luzanova väited tema auto gabariitidest tingitud pimetsooni kohta vms – vabastaks liikleja talle seadusega pandud kohustustest. Pigem vastupidi. Kuna sellised tingimused muudavad tõepoolest liiklemise ebaturvalisemaks, tähendab see, et liikleja – seda enam suurema ohu allika valdaja ehk sõidukijuht – peab suhtuma oma kohustustesse veelgi suurema vastutustundega. Iga liiklusseaduses ettenähtud nõude täitmata jätmisega kaasneb selliste ebasoodsate väliste tingimuste puhul veelgi suurem oht kaasliiklejaile. Linnavalitsuse puudulik tegevus tänavate valgustamisel ei tähenda veel, et ka autojuhid võiks hakata hooletult liiklema, tõestamaks halva valgustuse ohtlikkust. 33.

§ 50

lg 3 p 1 ütleb üheselt: juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Seega – juht peab oma liikluskiiruse valikul arvestama juba sinna sisse nii teeolud, ilmastikutingimused kui muud liiklusolud. Neid asjaolusid arvestades peab ta valima kiiruse, mis võimaldaks tal peatuda eespool oleva ja etteaimatava takistuse ees. See on sõidukijuhi vastutus. On teoreetiliselt võimalik kujutada ette selliseid ootamatult muutunud olusid, mis juhtuvad nii äkitselt ja juhist sõltumata, et juht ei suuda oma kiirust puht objektiivselt ümber kohandada. Käesoleval juhul ei ole süüdistatav ega kaitsja ühtegi sellist asjaolu esile toonud. 34. See, et ilm oli pime, pilvine ja ehk isegi vihmane, ei olnud sekundite jooksul juhtuv ootamatus vahetult enne ülekäigurada. Nagu nähtub Olga Luzanova ütlustest, oli talle see ülekäigurada ja selle vilets valgustatus tuttavad juba varasemast, seega ei saanud olla tegu ootamatusega. Kui see või lähikonnas asuv pimestav valgusreklaam halvendas O. Luzanova arvates sõidutingimusi, siis mõlemad faktorid olid ju sõidukiga eemalt lähenejale kaugelt näha – juhul kui need olid nii häirivad, et takistasid nähtavust, tulnuks vastavalt sellele sõidukiirust vähendada, mitte aga jätta neid nähtavustingimusi arvesse võtmata, et nendega pärast oma hooletust välja vabandada. Sellepärast näeb ka

§ 35

lg 4 ette, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis ei ohustaks jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale, ning vajadusel peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. O. Luzanova sõnul pimestasid teda paar minutit tagasi vastu sõitnud sõiduki tuled. On aga ilmselge (eeskätt

§ 50

lg 3 p 1 kontekstis), et kui veel paar minutit peale möödasõitu nimetatud autotuled ikka veel O. Luzanovat pimestasid, pidanuks ta teadvustama oma ohtlikkust liikluses ja sõiduki parkima ohutusse kohta seniks, kuni ta nägemine taastub.

§ 50

lg 3 p 2 näeb ette lausa, et juht peab sõidukiiruse kohandamisel „vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.“ Halb nähtavus ei saa olla edasisõitmise õigustuseks. Praegusel juhul, vabandades jalakäija mittenägemist mõni minut kestnud pimestusega, toonitab O.Luzanova pahaaimamatult hoopis oma vastutustundetust, mitte ei esita adekvaatset õigustust. Teades, et ta ei näe ja on liikluses ohtlik, pidanuks O. Luzanova liiklusest taanduma, mitte edasi sõitma. Kokkuvõttes on ilmne, et O. Luzanova ei võtnud kiiruse valikul arvesse teeolusid, tee seisundit, ilmastikutingimusi ega muid liiklusolusid. Seda kinnitavad eeskätt tema enda ütlused, millest saab järeldada, et tema valis küll enda arvates oma sõidukogemusele ja äranägemisele vastava sõidukiiruse, aga kõik eelnimetatud asjaolud „ei sobitunud sellega“. Ometi olid kõik need asjaolud talle otsasõidu hetkel teada ning ta oleks pidanud neid juba kiiruse valikul arvesse võtma, mitte aga valima kiiruse ja alles tagantjärgi hakkama kõnealuseid tingimusi juhtunus süüdistama. 35.

§ 50

lg 3 p 1 puhul on teiseks oluline see, et kiirus peaks olema valitud selliselt, et juht suudaks seisma jääda etteaimatava takistuse ees sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Seetõttu on oluline rõhutada, et V R – aeglaselt ja abivahendiga liikuv jalakäija ülekäigurajal - oli selline ettenähtav takistus. Liiklusseaduse § 2 p 100 kohaselt on ülekäigurada jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud tähistatud sõidutee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed.

§ 35

lg 4 täpsustab nõuet seejuures selliselt, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Kokkuvõttes on jalakäija ülekäigurajal reeglina ettenähtav takistus. Teoreetiliselt võib juhtuda, et väga kiiresti liikuv jalakäija ei ole etteaimatav; samuti võib kujutada ette olukorda, kus ülekäigurada, mille olemasolust esmakordselt piirkonnas liikuv juht ei tea, on nii halvasti märgistatud, 10 1-18-3788 et seda ei nähta. Käesoleval juhul ei ole tegemist selliste hüpoteetiliste eranditega. Nagu ülal viidatud, teadis O. Luzanova sündmuskohale lähenedes, et seal on ülekäigurada – seejuures halvasti valgustatud ülekäigurada. Samuti ei ilmunud kepiga liikuv XX-aastane V. R keset teed ootamatult (seda kinnitab ka juhtunu videosalvestus – vt otsuse p 12). Ka on kohus veendumusel, et antud juhul ja neil asjaoludel ei oma määravat tähtsust see, et V. R ei kandnud helkurit.

§ 2

p 100 ega ükski teine liiklusseaduse säte ei ole kehtestanud ülekäiguraja kontekstis erireegleid helkuriga või helkurita jalakäijatele. Neil kõigil on ülekäigurajal eesõigus; nad kõik on ettenähtavad takistused. Sama kehtib ka tumedas riietuses liikuva jalakäija puhul – puudub igasugune alus väita, et sõidukijuht peab vältima heledas riietuses jalakäija ohustamist, kuid seevastu tumedas riietuses jalakäija ohtu sattumine on tema enda süü. Kokkuvõttes ei saanud aeglaselt liikuv jalakäija nagu V. R olla ülekäigurajal üllatus. 36. Kaitsja seisukoht, et vastutuse peaks olukorra eest panema V R , kes pidi samuti nägema olukorda teel, halba valgustust, nõrka nähtavust ja kel oli kergem jääda seisma kui autol, ei ole põhjendatud.

§ 2

p 100 kohaselt on ülekäigurada jalakäijale sõidutee ületamiseks ettenähtud tähistatud sõidutee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed ning

§ 25

lg 1 kohaselt ei tohi jalakäija sõiduteed ületades asjatult viivitada ega seisma jääda. Jalakäijal on õigus eeldada, et ta saab enda valitud mõistlikul kiirusel läbida terve ülekäiguraja. Ta peab olema vaba murest selle üle, kas mõelda poolel teel kiiruse vähendamisele või hoopis suurendamisele, sest ülekäigurajale lähenevad sõidukid on kohustatud andma talle teed terve tema ees oleva ülekäiguraja ulatuses. Sõidukijuhi teeandmiskohustusest tulenevalt peab olema kogu ülekäigurada sellele astunud jalakäija päralt.

1. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga (RKKKo nr 3-1-1-106-10 p 8.1, 11; nr 3-1-1-36-13 p 7.2 ja 3-11-80-12 p 6-6.3) on kohus seisukohal, et juhi hoolsuskohustus kasvab võrdeliselt sõidutingimuste halvenemisega ja võib teatud juhtudel ulatuda nõudeni sõiduk peatada. Seadus ei nõua rikkumise tuvastamiseks näiteks selle väljaselgitamist, milline oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud ohutu sõidukiirus. Määrav on see, et juhi poolt valitud sõidukiirus ei võimalda tal eespoolse nähtavusulatuse piires faktiliselt peatada oma mootorsõidukit mis tahes etteaimatava takistuse ees. Asjaolu, et V R on surnud ja seda Olga Luzanova juhitud sõidukiga kokkupõrke tulemusel ja käesoleva otsuse p-des 3435 nimetatud asjaoludel, kinnitab, et kiirus ei olnud järelikult antud juhul õigesti valitud.
2. Liiklustehnilise ekspertiisi tulemusena ei olnud võimalik tuvastada, kas Olga Luzanoval oli võimalik kokkupõrget vältida või mitte, kuna ei olnud teada, kus asus sõiduk sellel hetkel, kui tal oli võimalik jalakäijat märgata (I kd, tl 171-177). Kohtu hinnangul ei ole eksperdi sellisel ebamäärasel seisukohal kriminaalasjas olulist tähendust, seda enam, et ekspert konstateeris vaid tehnilise analüüsi läbiviimise võimatust (I kd, tl 175) - õiguslik analüüs on kohtu kohustus. Esiteks ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu. Sellel, kas ja millal olnuks O. Luzanoval võimalik kokkupõrget vältida, oleks olnud tähtsus eeskätt juhul, kui O. Luzanovat süüdistataks tahtlikus teos. Praegusel juhul aktsepteerib kohus tõendatuna asjaolu, mida O. Luzanova on ise kinnitanud: et ta märkas kannatanut alles oma auto esiaknal, so pärast kokkupõrget. Kohtu hinnangul tähendab see seda, et faktiliselt ei vaadanud O. Luzanova ülekäigurajale lähenedes üldse, kas ja kes seal on – st hetkel, kui O. Luzanoval oli võimalik jalakäijat märgata, et tema elu säästa, ta teda niikuinii ei märganud.
3. Mainitud tegematajätmisest johtub

§ 50

lg 3 p 1 rikkumine (ei ole võimalik valida õiget sõidukiirust, kui juht ei kontrolli, kas teadaoleval ülekäigurajal, millele ta läheneb, on jalakäija ehk etteaimatav takistus), aga selles seisneb antud juhul ka

§ 35lg-te 1 ja 8 rikkumine.

Nende sätete kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat, peab olema eriti tähelepanelik muuhulgas vanuri ning haigustunnustega ja liikumispuudega inimese suhtes ning tohib ülekäigurajale sõita vaid siis, kui ta on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. Nõue „olla kindel, et ei tule seisma jääda“ hõlmab endas arusaadavalt kohustust see kindlus kuidagi saavutada. Teisisõnu: juht peab enne ülekäigurajale sõitu eelnevalt veenduma, et seal ei ole jalakäijat, sest jalakäija esinemine ülekäigurajal kohustaks juhti seisma jääma. Ka eeldab kohustus olla tähelepanelik vanuri ja liikumispuudega inimese suhtes esmalt seda, et juht vaatab, kas tema teel ei ole vanurit või liikumispuudega isikut. Samuti on jalakäija mitteohustamise nõude eelduseks enesestmõistetavalt see, et juht kõigepealt kontrollib, kas kuskil on jalakäija. Tulenevalt

§ 2

p-st 100 on kõige ootuspärasem koht, kus sõidukijuht võib otse oma teel 11 1-18-3788 jalakäijat (sh vanurit või liikumispuudega inimest) kohata, ülekäigurada ning antud juhul oleks O. Luzanova pidanud selle ülekäiguraja ilmumist oma teele teadvustama enne sellele sõitmist.

1. Kohtu hinnangul on tõendatud, et O. Luzanova ei kontrollinud kõnealusele ülekäigurajale sõites eelnevalt, kas seal on jalakäija ja rikkus nii eelmainitud nõudeid. O. Luzanova ütlustest võib järeldada, et ta kontrollis ülekäigurada sellele lähenedes („Takistust ei olnud, silmapiiril mitte midagi ei olnud.“). Samuti on ta öelnud üldsõnaliselt, et näitas üles piisavat tähelepanelikust teel. Kohus ei pea selles küsimuses O. Luzanova ütlusi usaldusväärseks ja jätab need paljasõnalistena tähelepanuta. Kohus ei heida kõrvale kõiki O. Luzanova ütlusi: tema ütlustes asjaolude osas, mille puhul on süüdistatavale teada, et neid kinnitavad ka teised tõendid, ei ole põhjust kahelda. Küll aga leiab kohus, et antud küsimuses, mille puhul O. Luzanova teab, et kontrollimine muude tõenditega on väga raske, ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed. See puudutab asjaolu, kas O. Luzanova vaatas reaalselt enne ülekäigurajale sõitmist tähelepanelikult teed enda ees, veendumaks selles, kas seal on jalakäijaid.
2. Kõigepealt ei pea kohus O. Luzanova ütlusi usaldusväärseks sel põhjusel, et need on vastuolus objektiivselt tuvastatud asjaoludega. Arvestades O.Luzanova teadlikkust lähenevast ülekäigurajast ja selle valgustusoludest, V. R aeglast liikumiskiirust ja fakti, et esmakordselt märkas ta V. R oma sõiduki esiklaasil, kinnitab, et järelikult jättis ta ülekäiguraja jälgimata ajal, kui V. R astus rajale ja läbis sellest vähemalt 2 meetrit (vt otsuse p 12, 20, 25). See, et kepiga 84-aastane vana mees hüppab ootamatult keset teed, on välistatud. O. Luzanova kinnituse kohaselt oli tal sündmuse ajaks juhistaaži 14 aastat ja 5 kuud. Nii kogenud juhi puhul ei ole võimalik pidada usutavaks, et ta ei oleks osanud hoolikalt käitudes tähele panna, millal on õige hetk teele vaadata, et vältida ülesõitu jalakäijast.
3. O. Luzanova ütluste ebausaldusväärsust selles nüansis kinnitavad ka muud asjaolud. Kõnealune tõendatav fakt – kohustuse täitmine või täitmata jätmine – puudutab otseselt vastutuse võtmist O. Luzanova poolt. Toimikus on rida tõendeid, mis viitavad sellele, et O. Luzanova üritab reeglina vabaneda vastutusest või vähendada seda, eelistades ajada süü teiste kaela või isegi valetada. Esmalt viitab sellele tema kahtlustatavana antud ütluste kandev idee: mitte tema ei pidanud arvestama teeolude ja muude tingimustega kiiruse valikul, vaid tema valis õige kiiruse, aga reaalsed olud läksid sellega vastuollu ja nendes on süüdi juba teised (vt otsuse p 30). Teiseks nähtub nii tema kui A. F ütlustest, et selle asemel, et helistada pärast õnnetust Häirekeskusesse, teades, et teel lamab tema poolt alla aetud raskesti vigastatud kannatanu, helistas ta A. F . Alles siis, kui A. F kohale sõitis, kutsus O. Luzanova tema ütlemise peale Häirekeskusest abi. Kui seda võib veel O. Luzanova võimaliku šokiseisundi arvele panna, siis šokiga ei saa põhjendada tema järgmist märkust telefonikõnes Häirekeskusse (I kd, tl 110112). Kui Häirekeskuse töötaja küsitles O. Luzanovat selle kohta, kas ta sõitis otsa sõiduautoga, vastas too: „Sõiduautoga, sõiduautoga, ta oli purjus, noh ei tea.“ See lühike torge näitab, et isegi sellises olukorras üritab O. Luzanova automaatselt leida võimalust kellegi teise süüdistamiseks. V. R ei olnud purjus ega tarvitanud mingeid joovet tekitavaid aineid (I kd, tl 59 – ekspertiisiakt). Arvestades, et O. Luzanova väitel nägi ta teda esimest korda oma auto esiaknal, ei saanud süüdistataval ka objektiivselt tekkida arvamust, et ta võis olla purjus. Ka ei küsinud Häirekeskuse töötaja midagi purjusoleku kohta. Kõigest sellest hoolimata leidis O. Luzanova instinktiivselt vajaliku olevat Häirekeskuse töötajatele kannatanut mustata. Seda saab põhjendada eeskätt sooviga näha kannatanus olukorra eest vastutajat. Lisaks nähtub kriminaaltoimikusse lisatud kahest kohtuotsusest (Tartu Ringkonnakohtu 16.08.2017 otsus ja Viru Maakohtu 05.05.2017 otsus – I kd, tl 185-203), et varasemas kriminaalasjas, kus O. Luzanova mõisteti süüdi alkoholijoobes sõidukijuhtimises, loeti tema ennastõigustavad ütlused ebausaldusväärseks. Teisisõnu: O. Luzanova ei rääkinud tõtt. Nii nagu tolles kriminaalasjas on ka käesolevas asjas mõistetav, miks O. Luzanova on valmis tegema kõike, et vastutusest pääseda. Nimelt on liikluskuritegude puhul kaalul muuhulgas tema juhtimisõigus ning kuna O. Luzanova soovib töötada edasi xxx, siis on talle oluline juhtimisõigus säilitada. Viimane oli ka üks kaitsja kõne olulisemaid argumente.
4. Jättes täitmata eelnimetatud

§-des 35 ja 50 nimetatud kohustused, rikkus Olga Luzanova ühtlasi ka

§ 14

lg 2 nõuet, mille kohaselt iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist, ning 12 1-18-3788

§ 16

lg-s 1 sätestatut - liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib ohustada või kahjustada inimesi. 44. Kõigi nende rikkumiste tõttu saabus otsasõidu tagajärjena V R (ik xxxxxxxxxxx) surm. Otsasõidust tingituna tekkisid kannatanul ulatuslikud kehavigastused (koljuluu, roiete, lülisamba liittrauma, vaagna murd ning siseelundite rebendid), mis põhjustasid sündmuskohal kannatanu surma. Selle tagajärje ja V. R vahel on selge ja katkematu põhjuslik seos. Kui O. Luzanova ei oleks jätnud oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks kohandamata, vaid oleks olnud hoolikas, vältinud

nõudeid järgides kaasliiklejate ohustamist ning arvestanud sõidukiiruse valikul nähtavuse tingimustega ning muude liiklusoludega selliselt, et ta oleks suutnud vältida otsasõitu ülekäigurada ületavale inimesele, siis oleks ta suutnud peatada sõiduauto Toyota Corolla Verso, reg nr XXX, enne teele märgistatud ülekäigurada. Antud juhul aga, rikkudes ülalviidatud

sätteid, ei arvestanud O. Luzanova sõidukiiruse valikul mainitud faktoritega ega veendunud ülekäigurajale sõites selles, kas seda ületab jalakäija, sh eeskätt vanur või liikumispuudega isik, ning sõitis otsa ülekäigurajal teed ületavale liikumisraskusega isikule, põhjustades tema surma. Kohtu hinnangul ei oma O. Luzanova vastutuse seisukohalt määravat tähendust asjaolu, et V. R ei kandnud helkurit (vt otsuse p 35), kuna jalakäijal on ülekäigurajal igal juhul eesõigus (

§ 2p 100).

Seda kõike oleks O. Luzanova kui kogenud juht pidanud teadvustama ja järgima. Subjektiivsed tunnused

1. Eelpool toodud tõenditega nende kogumis on tõendatud, et süüdistatav Olga Luzanova rikkus liiklusnõudeid, millega põhjustas inimese surma, ettevaatamatusest ehk täpsemalt - hooletusest. Prokuratuur on jätnud süüdistuses täpsustamata, kummas ettevaatamatuse vormis süüdistatavale tegu omistatakse. Kohtu hinnangul ei ole asjas piisavalt tõendeid, mis viitaks sellele, et O. Luzanova pani teo toime kergemeelsusest. Viimane eeldaks, et süüdistatava enda hinnang ohuolukorrale olnuks selline, et ta oleks tagajärge ette näinud, kuid lootis seda vältida. Süüdistuses seda ette ei ole heidetud ja ka tõenditest ei saa seda tuletada. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest ehk ettevaatamatuse nõrgemas vormis, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
2. Praegusel juhul viitavad tõendid sellele, et O. Luzanova panustas liialt enda kui kogenud juhi enesekindlusele ja võimalik, et käitus varahommikusel tunnil pärast öövahetust taksoroolis pigem automatismist kui kaalutletult. Kuigi O. Luzanova sõnul ei olnud tal unisust, peab kohus – tõlgendades teadaolevaid asjaolusid O. Luzanova kasuks - kellaaega ja selja taga olnud öövahetust arvestades piisavalt võimalikuks, et väsimus põhjustas O. Luzanova tähelepanu hajumise ja takistas tal olukorra detailset teadvustamist. Kohus peab tõenäoliseks, et jättes süüdistuses etteheidetud

reeglid täitmata, ei mõelnud O. Luzanova üldse võimalikele tagajärgedele, vaid oli lihtsalt hajameelne. Hajameelsus suurema ohu allikat juhtides ehk autoroolis tähendab aga hooletust. Olga Luzanova ei mõelnud tõsiselt lähenevale ülekäigurajale ega märganud V R sellele astumas. Mõlemat asjaolu oleks ta pidanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, kui ta oleks täpselt järginud

§-de 14, 16, 35 ja 50 nõudeid. Samuti oleks ta pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema seda, et kui ta ei järgi ülekäigurajale lähenedes

§-de 14, 16, 35 ja 50 nõudeid, võib see lõppeda sinna astuvale jalakäijale fataalselt. Jalakäija viibimine ülekäigurajal ei ole ebatõenäoline ning olukorras, kus põrkavad kokku sõiduk ja jalakäija, on suuremaks kannatajaks eelduslikult alati jalakäija. Need on üldteadaolevad asjaolud. Liiklussurmad on Eesti teede igapäevane reaalsus. Seetõttu oli ettenähtav ka see, et kui O. Luzanova sõidab sõidukiga valitud kiirusega ülekäigurajale, kus on parasjagu jalakäija võib selle tagajärg olla jalakäija surm.

1. Kohtu põhjendused, miks ja millistele tõenditele tuginedes oleks pidanud O. Luzanova V R viibimist ülekäigurajal tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, langevad kokku põhjendustega otsuse p-des 28-
2. Ülekäiguraja olemasolu sellel kohal oli O. Luzanovale teada. Aeglaselt liikuv V. R oli ülekäigurajal ettenähtav takistus. Kui O. Luzanova oleks tähelepanelikult ülekäigurajale lähenedes teele vaadanud, oleks ta teda näinud, kuna ootamatult teele hüpata ta ei saanud. Kui nähtavus teel oli nii halb, nagu kaitsja oma kõnes väidab, siis olnuks tulenevalt

§ 50

lg 3 p-st 2 Olga Luzanoval sõidukijuhina kohustus sõiduk peatada, mitte aga kaasliiklejaid ohustades 13 1-18-3788 edasi sõita, seda vähem aga ülekäigurajale tormata. Sisuliselt möönab ka kaitsja oma kaitsekõnes, et süüdistatav muutus öisel ajal tähelepanematuks ja üritab leida põhjendusi, miks selline tähelepanematus võiks olla õigustatud: „Juhil on õigus ja kohustus vaadata spidomeetrit ja tahavaatepeeglisse, mis võtavad mõlemad aega. Juht vaatas oma sõidurada, polnud mingit ohtu, siis vaatas veel külgsõidurajale, arvestades, et öisel ajal jalakäijaid on väga vähe.“ See, et öisel ajal on jalakäijaid vähe, ei anna sõidukijuhile voli nendega nö vene ruletti mängida. Kaitsja positsioon, justkui ülekäigurajale sõitmise ohutuse kontrolli tegemata jätmine oleks vabandatav sellega, et juht vahtis samal ajal mujale, ei ole adekvaatne. Sõidukijuhi hooletus, mille puhul tegelikult isikul psüühiline side oma teo tehioludega sisuliselt puudub, on kriminaliseeritud tulenevalt mootorsõidukijuhi vastutusest suurema ohu allika valdajana – st potentsiaalsest ohust, mida ta teel endast kujutab. 48. Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisast (I kd, tl 6), O. Luzanova juhilubade kohta toimikusse lisatud tõenditest (I kd, tl 178-179) ja O. Luzanova ütlustest oli tal sündmuse ajal kehtiv juhiluba, õigus osutada teenust taksojuhina ning 15 aastat autosõidustaaži.

§ 100

kohaselt antakse mootorsõiduki juhtimisõigus isikule, kes on mh omandanud mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni. Nimetatud kvalifikatsiooni saamise eelduseks on mh kehtestatud korras liiklusteooria- ja sõidueksami sooritamine. Seega tuli mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseks O. Luzanoval mh läbida liiklusteooria eksam. Seega pidi O. Luzanova, juhtimisõigust omava isikuna, kes on läbinud mh liiklusteooria eksami, kellele on täiendavalt omistatud ka õigus taksojuhina töötamiseks, olema teadlik kõikidest liiklusseaduse nõuetest, sh neist, mille ta käesoleval juhul tähelepanuta jättis. Olga Luzanova pidanuks kogenud juhina teadma, et halbades sõidutingimustes tuleb valida vastav sõidukiirus, et vajadusel pidama saada, ning selleks, et veenduda ülekäigurajal jalakäijate puudumises, tuleb lähenedes sellele vaadata, mitte samal ajal spidomeetrit või tahavaatepeeglit silmitseda. See, kas sõidukijuht näeb midagi või mitte, sõltub reeglina sõidukijuhi enda tegevusest. Kohus ei tea, mida O. Luzanova selle asemel tegi, et V. R ülekäigurajale ilmumise hetkel teed jälgida, aga sõltumata sellest, mida ta parasjagu tegi, oli see tema enda valik. Selle valiku tulemusena suri tema hooletusest inimene. 49. Seega esinevad süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Analüüsitud tõendid kogumis kinnitavad Olga Luzanova poolt KarS § 423 lgs 1 nimetatud teo toimepanemist. Süüdistatav rikkus mootorsõiduki juhina ettevaatamatusest liiklusnõudeid (eeskätt otsuse p-d 31-46, 48) ja põhjustas sellega inimese surma (p 11). Ta rikkus sõidukijuhina hoolsusvastase teoga talle

nõuetest tulenevat objektiivset hoolsuskohustust ning sellega põhjustatud tagajärg oli objektiivselt ettenähtav (eeskätt otsuse p 46). Kui ta oleks järginud hoolsalt käitudes liiklusseaduse nõudeid, ei oleks V. R sündmuskohal surnud (p 44). Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. O. Luzanova on KarS § 32 lg 1 mõttes süüdiv. Vastupidiseid argumente ei ole menetluses ka esitatud. Karistus Põhikaristus

1. KarS § 423 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, karistust kergendavate asjaolude ja karistust raskendavate asjaolude esinemist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Süüdistatav oli kuriteo toimepanemise ajal varem kriminaalkorras karistamata. Prokurör põhjendas enda poolt pakutud karistust asjaoluga, et O. Luzanova on varem juba rahatrahviga karistatud ja see pole mõjunud. Kohus ei saa selle mõttekäiguga päris nõustuda. O. Luzanovat on küll karistatud jõustunud otsuse alusel rahalise karistusega 02.06.2015 toime pandud liikluskuriteo eest (joobes juhtimine), aga see otsus ja selles sisalduv karistus jõustus alles 16.09.
3. Rahaline karistus määrati tasuda ositi aasta jooksul, konkreetseid osasid määratlemata – seega ei ole ka rahalise karistuse tasumise aeg tänaseks veel saabunud. Karistusregistri väljatrükid (I kd, tl 205-208; II kd, tl 15) ei kinnita, et O. Luzanova oleks jätkanud pärast rahalist karistust mõistva otsuse jõustumist kuritegudega. Seega ei saa tõenditele tuginedes väita, et rahalise karistuse mõju O. Luzanovale on täiesti välistatud. 14 1-18-3788
4. Küll aga leiab kohus, et rahaline karistus ei vastaks O. Luzanova süüle. Rahalisest karistusest paremini vastab O. Luzanova süüle vangistus, mis mõjutaks O. Luzanovat veenvamalt ka tulevikus süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuriteo tagajärjel saabus inimese surm – seega on tegemist antud süüteokoosseisus ettenähtud raskeima tagajärjega. O. Luzanova on kogenud juht ja osales liikluses professionaalina (taksojuhina), mistõttu kuigi ta pani teo toime hooletusest, ei saa olla tema puhul kahtlust, et tähelepaneliku käitumise korral oleks ta pidanud traagilise tagajärge ära hoidma.
5. Kuna O. Luzanova ja tema kaitsja ei ole teinud saladust sellest, et O. Luzanova soovib ka edaspidi xxx tänavatel liigelda, on äärmiselt oluline, et käesolevas asjas mõistetav karistus minimeeriks temast lähtuva ohu nullini. Seega tuleb karistuse mõistmisel pöörata erilist rõhku eripreventiivsele faktorile. Karistusregistri andmetel (II kd, tl 15-16; I kd, tl 207-208) on Olga Luzanova pärast antud asjas inkrimineeritud kuritegu karistatud 03.05.2017 toime pandud väärteo eest

§ 242

lg 1 järgi ja 19.10.2017 toime pandud väärteo eest

§ 259

lg 1 järgi, viimane neist pärast eelmise kuriteo eest mõistetud otsuse jõustumist. O. Luzanoval on kehtiv kriminaalkaristus joobes juhtimise eest, nüüd tõendati, et ta sõitis hooletusest surnuks inimese. Käesolevas asjas arutatud juhtum leidis aset eelmise kuriteo menetlemise ajal. Võiks arvata, et keskmine inimene üritab sellal, kui riik vaagib reaktsiooni tema eelmisele kuriteotunnustega teole, käituda samas valdkonnas erilise, kõrgendatud hoolikusega. O. Luzanova nii ei teinud. Käesolevas asjas ei ilmne O. Luzanova käitumises siiski karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Ka ei õnnestunud kohtul tuvastada süüdistatava puhul puhtsüdamlikku kahetsust, kahju vabatahtlikku hüvitamist, abi andmist kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist, leppimist kannatanuga ega muid karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes. Nii nagu eelmiseski kriminaalasjas, ei võtnud O. Luzanova süüd omaks ja vaidles sellele aktiivselt vastu. Seetõttu, isegi kui ta väljendas kurbust (mis on arusaadav, kui põhjustad kellegi surma), ei saa seda pidada puhtsüdamlikuks kahetsuseks kuriteo toimepanemise pärast.

1. Arusaadavalt on üks õigusemõistmise põhiprintsiipe see, et keegi ei pea aitama oma süüd aktiivselt tõendada ja süü tõendamine on riigi ülesanne. Paratamatult peab aga kohus, otsustamaks, milline karistus mõjutab isikut kõige tõhusamalt sarnastest kuritegudest hoiduma, hindama seda, kuidas isik oma teosse suhtub. Selle eelduseks, et inimene tulevikus hoiduks ebaõigetest tegudest, on esmalt see, et ta mõistaks, milline tema tegevus on vale ja kuritegelikult ohtlik. O. Luzanova, kes ihkab jätkuvalt professionaalina rooli taha, on näidanud kahes kriminaalmenetluses, et ta ei saa aru, mis on sõidukijuhi vastutus ja kohustused. Selle asemel otsib ta kõikvõimalikke argumente, et lükata sõidukijuhile kuuluv vastutus teiste isikute kaela (vt ka otsuse p 42). Sellise hoiakuga inimese mõjutamiseks tuleb rakendada karmimaid meetmeid. Kohtu hinnangul on selliseks kohaseks meetmeks vangistus.
2. Kohus arvestab sedagi, et süüdistataval tuleb tasuda menetluskulud ning hüvitada tsiviilhagi (otsuse p-d 63-74, 76-79). Sellega sobib vangistus kui karistusliik, mis ei tekita täiendavat finantskoormist. Ka on vangistus ühtlasi inimese surmaga lõppenud kuriteo puhul kohaseim karistusliik, arvestades õiguskorra kaitsmise huve ja üldpreventiivseid taotlusi. Viimast tõdedes arvestab kohus võimaluse piires ka kannatanute – hukkunu lese ja poja - seisukohadega. Kohus mõistab karistuse üle vastava KarS eriosa sätte keskmäära, kuna teo tagajärjeks oli inimese surm. Teisalt arvestab kohus karistuse mõistmisel, et tegu pandi toime hooletusest, mis on ettevaatamatuse nõrgim vorm. Seega mõistab kohus napilt keskmäära ületava karistuse – 2 aastat vangistust – mida tuleb vastavalt lühimenetluse reeglitele kolmandiku võrra vähendada.
3. O. Luzanova võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Antud juhul on see kohtu arvates kõige sobivam viis mõistetava karistuse individualiseerimiseks. Nii saab O. Luzanova võimaluse praktiseerida vabaduses sõidukijuhtimist ja liikluses osalemist tähelepanelikumalt kui seni. See annab võimaluse tegeleda samal ajal hagi ka hüvitamisega. Kohus arvestab, et O. Luzanova on kahte tütart kasvatav üksikema, tema finantsolud ei ole kiita (I kd, tl 209) ja võib loota, et edaspidises hirmus ähvardava vangistuse ees suudab ta siiski modifitseerida oma käitumist selliselt, et ta vähemalt katseajal ei pane toime uusi kuritegusid ja loodetavasti järgib ka liiklusnõudeid. Lisaks leiab kohus, et ei saa alahinnata traumat, mille inimese surma põhjustamine pidi O. Luzanovale tekitama. Inimese surmamise psühholoogiliste tagajärgedega toimetulemine on keeruline protsess, mida võimalusel tuleks teha läbi lähedaste ringis, so vabaduses. Olgugi, et O. Luzanova on kohtu hinnangul kuriteos 15 1-18-3788 süüdi, ei tähenda see, et tema psüühilisi vajadusi ei peaks arvesse võtma. Vangistuse reaalne kohene kandmine ei ole ka hädavajalik. Erinevalt karistuse mõistmisest, mille alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo nr 3-1-1-40-04 p 8). Antud põhimõtetest lähtuvalt ja arvestades seda, et kuriteo toimepanemise hetkel oli O. Luzanova varem kuriteo eest karistamata, on tema suhtes otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid, vabastades ta vangistuse kandmisest, kui ta ei pane katseajal toime tahtlikku kuritegu ning arvestades muid KarS §-s 73 sätestatud karistuse täitmisele pööramise tingimusi. Muuhulgas näeb KarS § 73 lg 4 ette, et karistus võidakse täitmisele pöörata liitkaristusena ka siis, kui O. Luzanova paneb katseajal toime uue ettevaatamatu kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega. Kohtu arvates on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg 2 aastat ja 6 kuud. Sama katseaja pikkust ja vormi pidas kohaseks ka prokurör.
4. KarS § 65 lg 1 näeb ette, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS §s 64 sätestatud korras. KarS § 64 lg 2 alusel viiakse juhul, kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, see täide iseseisvalt. Seega tuleb Olga Luzanovale Viru Maakohtu 05.05.2017 kohtuotsusega nr 1-17-73 mõistetud rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 2000 eurot, mille aastane tasumistähtaeg ei ole veel saabunud, jätta iseseisvalt täitmisele. Lisakaristus
5. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest kohaldada süüdimõistetule lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Prokurör ei taotlenud lisakaristuse mõistmist. Kaitsja palus tungivalt lisakaristust mitte mõista. Kohus leiab, et lisakaristuse võib jätta mõistmata.
6. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Arvestades, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise peamine eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel hinnata isikut iseloomustavaid asjaolusid ja tema süüd. Kõiki neid asjaolusid (sh et tegu pandi toime madalaimas ettevaatamatuse vormis – hooletusest) arvestades leiab kohus, et KarS § 50 lg 1 p 1 sätestatud lisakaristust oleks võimalik kohaldada maksimaalselt 6 kuuks.
7. Kohus peab aga arvestama, et mõistab karistust olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist on tuvastatud, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo. KarS § 65 lg 1 kohaselt mõistetakse sellises olukorras liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras ning eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Viru Maakohtu 05.05.2017 kohtuotsusega nr 1-17-73 võeti O. Luzanovat juhtimisõigus lisakaristusena ära kuueks kuuks. Otsuse kohaselt hakkas lisakaristuse tähtaeg jooksma kohtuotsuse jõustumisest, mis leidis aset 16.09.
8. Seega on mainitud lisakaristus tänaseks kantud.
9. Karistuse mõistmine KarS § 65 lg 1 olukorras tähendab seda, et kohus peaks tegema kõik endast oleneva, et ennistada tagantjärele see olukord, mis oleks olnud siis, kui kõiki ühe süüdlase toimepandud kuritegusid oleks arutatud ühes menetluses ning nende eest oleks mõistetud liitkaristus sama süüdimõistva kohtuotsusega. Süüdistatava olukord ei peaks halvenema, tulenevalt sellest, et kahte asja arutatakse eraldi. KarS § 64 on lisakaristuste liitmise osas mõneti vastuoluline. KarS § 64 lg 5 ütleb, et eriliigilised lisakaristused viiakse täide iseseisvalt, millest võiks järeldada, et samaliigilised lisakaristused liidetakse. Samas räägib KarS § 64 lg 1 vaid samaliigiliste põhikaristuste liitmisest – „Samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.“ 16 1-18-3788 Õiguskirjanduses (Priit Pikamäe; Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2015, lk 190) on leitud, et süütegude kogumi korral tuleks üldse vältida samaliigiliste liitkaristuse mõistmist. Kohus leiab, et KarS § 64 lg-te 1 ja 5 vahel esinevat lünka tuleks tõlgendada parema lahenduse puudumisel süüdistatava kasuks, mis tähendab, et peaks olema välistatud kahe ajas kulgeva samaliigilise lisakaristuse iseseisev, st üksteisele järgnev täideviimine. Kohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et kui O. Luzanova mõlemad kuriteod oleksid olnud arutamisel samas kriminaalasjas, milles tehti otsus 05.05.2017, oleks mõistetud O. Luzanovale üks lisakaristus, vältimaks liitmist. Kohtu hinnangul on õiglane ja süüdistatava huvides eeldada, et see karistus oleks olnud 6 kuud (KarS 424 järgi talle selline karistus mõistetigi ning ka käesolevas asjas leiab kohus, et KarS § 423 järgi oleks see põhjendatud). Süüdistatav on tänaseks 6-kuulise juhtimisõiguse äravõtmise ära kandnud. Kohus kõrvutab seda olukorda KarS §-s 65 lg 1 ettenähtud printsiipidega ja leiab, et täna ei peaks lisakaristuse näol juba kantule enam midagi lisama. See oleks vastuolus KarS § 65 lg 1 põhimõtetega. Neil põhjustel jätab kohus lisakaristuse mõistmata, kuigi ei saa jätta märkimata, et ettekujutus Olga Luzanovast sõidukijuhina liikluses mõjub hirmutavalt ja ohtlikult.
10. Seega on 05.05.2017 otsusega mõistetud lisakaristus kantud ja käesolevas asjas lisakaristust ei mõisteta. Sellises olukorras ei võimalda KarS § 64 ning KarS § 65 lg 1 lisakaristusega enam ühtegi tehet teha ega kohtul selle osas täiendavaid seisukohti võtta. Neil põhjustel jätab kohus käesoleva otsuse resolutiivosas liitkaristuse kontekstis O. Luzanova lisakaristuse käsitlemata. Tsiviilhagi
11. KrMS § 310 lg 1 näeb ette, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Kannatanu esitatud hagi kohaselt (II kd, tl 62-67) nõuab ta materiaalset ja moraalset kahju kokku 6811 euro suuruses summas. Kohus leiab, et hagi on võimalik rahuldada kokku 5911 euro suuruses summas, millest 1911 eurot kuulub varalise kahju ja 4000 eurot mittevaralise kahju katteks.
12. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 1 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui tegu on kannatanu surma põhjustamisega. Antud juhul leidis tõendamist, et O. Luzanova on toime pannud KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteo ja on selles süüdi. Tõendatud on, et 05.10.2016.a. liiklusõnnetuse toimumise tagajärjena sai V R sellised vigastused, et suri kohapeal. Varaline kahju
13. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. KrMS § 381 lg 1 p 1 kohaselt võib kannatanu esitada tsiviilhagis nõude, kui nõude eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses.
14. Kohus mõistab välja varalise kahjuna 1911 eurot, mis vastab tsiviilhagis, kannatanute ütlustes ja esitatud kuludokumentides loetletud kuluartiklite kogusummale. Varalise kahju hüvitamist on kannatanu R palunud kitsalt seoses V. R matustele ja peiedele kulunud summadega, so neil on kuriteoga põhjustatud surmaga otsene seos. Kulud olid vajalikud ega olnud ülemääraselt suured. Hagi on varalise kahju hüvitamise nõude osas täiesti põhjendatud ning tõendatud hagile juurde lisatud kuludokumentidega - OÜ Narva Rituaal makstud saateleht-arved (II kd tl 47-52) kokku teenustele summas 896 eurot tavanditeenuste ja peiesaali rendi eest; Graniiditöökaja arved hauakivi valmistamise ja paigaldamise eest summas 895 eurot (II kd, tl 53-58); kirstumatuse hauakaevamise kulu maksekviitung 120 EUR ulatuses (kd II, tl 61); lisaks tõendavad matuste toimumist ka matuse 17 1-18-3788 korraldamise kokkulepe ja hauaplatsi pass (II kd, 59-60). Kulud, mille hüvitamist palutakse, on elementaarsed surnu ärasaatmisega tekkinud kulud, ja esitatud kuludokumentide pinnalt on varalise kahju kogusumma 1911 eurot. A R ja Ž R leidsid mõlemad nii ütlustes (II kd, tl 36-42, 68-74) kui ka kohtuistungil, et nende kulude kandmine tuleb hüvitada Ž R , olgugi et osadel arvetel on tellijaks märgitud A. R .
15. Seda, et kannatanu hagis oli märgitud lõppsummana 1811 eurot ehk 100 eurot vähem kui kuluartiklite maksumuste kogusumma, peab kohus trükiveaks, mis on tekkinud arvutuste parandamisel (vt II kd, tl 63). See on lihtsa matemaatilise tehte abil selgitatav ja korrigeeritav. Tegelikud kulud ja kannatanu tahe nende hüvitamiseks olid üheselt arusaadavad ja ka süüdistatavale teada, kuna sisaldusid toimikus. Neid ei ole kohtumenetluse käigus ega toimikust nähtuvalt ka varem keegi vaidlustanud. Mittevaraline kahju
16. VÕS § 134 lg 3 näeb ette, et isiku surma puhul võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu praktika ja kohtute praktika on erandlike asjaolude sisustamisel olnud konservatiivne. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 (p 16-17) selgitanud, et kuna seadus nõuab erandlike asjaolude esinemist, ei anna mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks alust lähedase inimese kaotuse fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusvalu kui selline. Viimased kaasnevad väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult iga lähedase isiku surmaga. Ka on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, kuna needki kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-26-11 04.05.
17. a otsuse punktis 18 manitsenud kriminaalasju lahendavaid kohtuid ülalkirjeldatud seisukohtadest kinni pidama.
18. Riigikohtu (otsus nr 3-2-1-19-08, p 17) arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealt nägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Selliste asjaolude kohta antud asjas tõendeid ei ole ja neile ei tugine oma hagis ka kannatanu. Samas ei ole ülalviidatud Riigikohtu lahendis esitatud rangelt võttes erandlike asjaolude suletud loetelu, mistõttu kohus peab vajalikuks ja võimalikuks kaaluda kannatanu ütluste ja tema hagi kinnituseks esitatud tõendite pinnalt mõnd teist võimalust erandlike asjaolude sedastamiseks.
19. Esmalt pole kahtlust selles, et Ž R kui V.R abikaasa on tema lähedane. Tema hagiavaldust toestavad kriminaalasjas järgmised argumendid ja tõendid. Kannatanu Ž R 21.03.2018 ütlustest (II köide, tl 3661) nähtub, et teod, mis tõid kaasa ta mehe huku, tekitasid talle talumatut valu ja hingepiina; haigused, mille all ta kannatab, on ägenenud. Ž R hagiavalduses (II kd 62-65) kinnitab ta, et V. R surm põhjustas talle väljakannatamatut füüsilist valu ja moraalset kannatust, kuna nad elasid koos üle 60 aasta; tal tõuseb tihti vererõhk, nutab tihti ja on depressiooniseisundis; tervis on halvenenud ning ta loetleb mitmeid haigusi, mis on ägenenud; närvipinge tõi kaasa tervise halvenemise, sh pideva unetuse jne; rahalised kulutused kasvasid ja raskeks on läinud aia- ja ehitustööde tegemine ja taimede kastmine, kuna seda tegi alati mees. Tunnistaja A L selgitab 23.03.2018 ütlustes (II köide, tl 75-79), et tunneb R 62 aastat; viimane oli enne mehe surma elurõõmus ja loominguline inimene ja kurtis harva, pärast mehe surma liiklusõnnetuses muutus aga tundmatuseni – on nutune, väldib inimestega suhtlemist, haigused on ägenenud; ta võtab palju ravimeid ja on kaotanud kaalu. Tunnistaja Z K 26.03.2018 ütlustest (II köide, tl 80-84) nähtub, et nagu A L tunneb ta R ühise töötamise ajast Kreenholmi Manufaktuuris, alates 1965.a; kui enne surmaga lõppenud liiklusõnnetust oli R seltskonna hing, laulis, mängis akordioni, võttis palju külalisi vastu, siis nüüd nutab ta tihti, tal on närvivapustused, kurdab haigusi ja need ongi ägenenud. Ž R tervise kehvust ja tarvitatavaid ravimeid kinnitavad ka perearsti väljastatud tõendid (II kd tl 43-46). 18 1-18-3788
20. Kohus näeb selles asjas ühte erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Selleks on vaidlustamata tõsiasi, et kannatanu Ž R ja hukkunu V R ühine elu oli kestnud üle 60 aasta. Ž R on sündinud XXX (I kd, tl 127) ja V R XXX (I kd, tl 182-183). Nende XX. aastal sündinud poeg A R oli isa surma ajal XX-aastane (I kd, tl 114). Seega olid hukkunu ja Ž R koos alates Ž R jõudmisest 20ndatesse kuni V. R surmahetkeni, mil Ž. R oli XX-aastane. See tähendab, et Ž R elas koos V. R kogu oma täiskasvanuelu, mis on kestnud vähemalt kaks inimpõlve, ja nüüd, kui ta on jõuetu ja füüsiliselt vilets, on ta jäänud teise pooleta. Selle aja jooksul kasvasid nad nii kokku, et kõik elulised tegevused jaotusid nende vahel enam kui 60 aasta jooksul selliselt, et ootamatult üksijäänu tunneb end täiesti abituna. Tuleb silmas pidada ka seda, millistel aastakümnetel see kooselu kestis. Koos A. R elas R läbi Nõukogude Liidu lagunemise, Eesti Vabariigi iseseisvumise ja kogu senise elu pea peale pöördumise, olles sel ajal 50ndates eluaastates (so eas, kus suurte muudatustega toimetulek on juba raske ja hirmutav). Kogu selle väga pika ja muutusterohke aja jooksul, kus liiguti koos läbi erinevate ajastute ja ühiskondade, tagas V. R Ž. R elus teatava järjepideva stabiilsuse ja turvalisuse. Ž. ja A. R ütlustest nähtuvalt (I kd, tl 114-120, 127-133) olid regulaarsus, järjepidevus ja stabiilsus midagi, mis iseloomustasid V. R . Kohtu arvates on üldteada, et nii kaua koos elanud lähedased inimesed moodustavad juba objektiivselt sellise koosluse, mis toimib sotsiaalses ja psühholoogilises mõttes teatud määral ühtse organismina. Sellise pikaajalise paarisuhte puhul ei ole ühe paarilise surma mõju väga palju erinev sellest, kui inimene kaotab tüki iseendast. Seetõttu leiab kohus, et antud juhul on olemas erandlikud asjaolud, sest enamasti ei ole lähedased suhted nii püsivad ega seega ka lähedase surm ellujäänu jaoks olemuslikult nii destruktiivne. Seda, et tulenevalt mainitud erandlikust asjaolust mõjus V R surm Ž R psüühikale, tervisele ja elule objektiivselt laastavalt, tõendavad otsuse p-s 70 loetletud tõendid.
21. Ei ole välistatud küüniline vastuväide, et nii pika kooselu puhul ja nii kõrges eas tuleks arvestada juba paratamatult paarilise läheneva surmaga ning seetõttu ei juhtunud antud juhul midagi, mida poleks niikuinii olnud juhtumas. Kohus leiab aga, et Ž R mõjus negatiivselt justnimelt V. R surmaga seotud kuritegu. Nii Ž. kui ka A. R ütlustest (II kd, tl 36-42, 43-65) nähtub, et negatiivsed reaktsioonid on seotud justnimelt O. Luzanova käitumisega seoses kuriteoga ja frustratsiooniga, mis puudutab mehe surma põhjustaja vastutamatust. Seega tekitas need tagajärjed, mida kajastavad mittevaralist kahju kinnitavad tõendid, justnimelt vägivaldse surma meelevaldsus, mitte aga pelgalt surm ise kui paratamatus. Just kuritegelik surm koosmõjus pikaaegse lähisuhte ootamatu katkemisega tingis antud juhul selle, et Ž. R vaimne tasakaal on häiritud ja füüsiline tervis käib järsult alla.
22. Kohus peab võimalikuks mõista välja mittevaralise kahju hüvitisena 4000 eurot. Kohus vähendab kannatanu soovitud summat (5000 eurot), kuna ei saa kõiki kannatanu argumente (nö tavapärane lähedase surmaga kaasnev lein, majandusliku olukorra raskenemine) eelnimetatud põhjustel arvesse võtta. Hüvitise määratlemisel tuleb tõdeda, et sellises olukorras ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega vastav rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Otsuses nr 3-2-1-34-05 (p 22) on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.
23. Riigikohtu õigusteabeosakonna poolt koostatud kohtupraktika analüüsi kohaselt jäid liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitised
24. aastal vahemikku 5000 kuni 30 000 eurot. Kahel juhul neist mõisteti hüvitis välja hukkunu lähedasele – summades 6000 ja 10 000 – ning mõlemal juhul (1-14-5940 ja 1-14-9883) oli hüvitise saaja vigastuste saamise / hukkumise hetkel sellele ruumiliselt lähedal. Lisaks mõisteti näiteks kriminaalasjas nr 1-15-10975 toimunu hetkel 19 1-18-3788 ruumiliselt lähedal asunud lähedasele, kes sai ka ise vigastusi, välja hüvitis 25 000 eurot. Arvestades neid asjaolusid (vt ka otsuse p 78), ei ole 4 000 eurot ülemäära suur ega ka väike summa. Asitõendid
25. Kriminaaltoimikus olevad kolm CD-plaati tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Sõiduauto Toyota Corolla Verso, reg nr XXX koos võtme, registreerimistunnistuse, pitsati, taksokaardi, dokumentide, autolaadija ja võtmetega on tagastatud Olga Luzanovale. Sündmuskohalt ära võetud V. R kuulunud objektid on üle antud A. R . Seega on menetluse käigus äravõetud esemed juba nende seaduslikele omanikele tagastatud ja kohtul ei ole vaja nende suhtes täiendavat ega teistsugust seisukohta võtta. Menetluskulud
26. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, sõiduki teisalduskulud ja ekspertiiside tegemise kulud.
27. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on menetluskulud riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud; KrMS § 175 lg 1 p 6 kohaselt aga ka asitõendite hoiutasu, saate- ja hävitamiskulud. Nendeks on surnu V R ekspertiisi maksumus 461 eurot (
28. kd, tl 61), liiklustehnilise ekspertiisi nr 17E-LL0023 maksumus 457 eurot (
29. kd, tl 177) ning sõiduki Toyota Corolla Verso, reg nr XXX, teisalduskulude maksumus 43 eurot (
30. kd, tl 37-38). KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kuulub Olga Luzanovalt riigituludesse väljamõistmisele ka sundraha 750 eurot. Menetluskulude suuruse ja koostise osas ei ole kriminaalasjas vaidlust olnud.
31. Arvestades KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut ja menetluskulude suurust, alusel määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kohus peab võimalikuks lubada menetluskulude tasumist ositi, arvestades Olga Luzanova mitte kõige paremat majanduslikku olukorda (I kd, tl 209 – teatis süüdistatava elatustaseme kohta) ja kohustusi laste ülalpidamisel üksikemana. Kohus leiab ka, et võimaldades tasuda menetluskulud pikema aja jooksul, saab Olga Luzanova hakata kannatanule tekitatud kahju aegsasti hüvitama.
32. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistataval oleks tekkinud menetluskulusid KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, so valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu või muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Sel põhjusel ei võta kohus nende kulude osas ka otsuses seisukohta.
33. Otsuse tegemisel juhindub kohus KrMS §-dest 233, 238, 310, 311, 313,
34. (allkirjastatud digitaalselt) Heili Sepp Kohtunik 20