← Eesti

3-18-1466/12

Obsah (5)§ 18§ 16§ 17§ 40§ 44

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2018, Tallinn Haldusasja number 3-1

) § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule, kuid HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt eeldab kaebuse sisuline menetlemine kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2017 määrus nr 3-17-160, p 10). Kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine ei sõltu advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või sellest keeldumisest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2009 määrus nr 3-09-1589, p 8). Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest mingeid õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saa aukohtu otsus ilmselgelt rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle.

§ 18

lg-s 1 sätestatud kaebeõigus aukohtu otsuse vaidlustamiseks on selle otsuse adressaadil, st advokaadil, kelle suhtes aukohtu otsus tehakse. Õigusaktidest ei tulene

§ 16

lg-s 1 nimetatud huvitatud isikule aukohtumenetluse mittealgatamise otsuse vaidlustamise õigust. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada aukohtule taotlus ning tema taotlus on vaadatud läbi haldusmenetluse reegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse alusel asuda sisuliselt hindama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte jms (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 08.06.2010 määrus nr 3-10-1037). Aukohus on vaidlustatud otsust põhjendanud ning järeldusest, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja tema suhtes aukohtumenetluse algatamiseks ei ole alust, ei tulene kaebajale ühtegi õigust, kohustust ega piirangut. Halduskohtu pädevusest väljub ka nõue kohustada riigi õigusabi osutavaid advokaate täitma oma ülesandeid ning kaebaja saab vastavad väited esitada asjaomases kohtumenetluses, taotledes vajaduse korral RÕS § 20 lg 31 alusel advokaadi kõrvaldamist või vahetamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2017 määrus nr 3-17-160, p 13). 5. XX palub 30.08.2018 määruskaebuses (täiendatud 31.08.2018) tühistada halduskohtu määrus ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Kaebaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määruse nr 3-18-1203 (p 8) kohaselt annavad

§ 16

lg 1 ja § 18 lg 1 aukohtu otsuse peale halduskohtusse pöördumise õiguse ka isikule, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. RÕS § 20 lg 31 ei näe samuti ette keeldu pöörduda Eesti Advokatuuri aukohtu poole kaebustega seoses riigi õigusabi osutava advokaadi 2

(4)3-18-1466 tegevusega. Aukohtu ja halduskohtu otsustest sõltub kaebaja õiguslik eelis ja võimalus realiseerida oma õigusi ja vabadusi kriminaalmenetluses, sest kaebajal puudub KrMS § 344 lg 3 p-dest 2 ja 3, § 350 lg 2 p-st 2 ning § 3602 lg-st 1 tulenevalt õigus iseseisvalt kassatsiooni esitada või advokaadi esitatud kassatsiooni täiendada või korrigeerida. Seetõttu sõltub kaebaja kriminaalasjas täielikult advokaadist. KrMS § 58 näeb ette kaitsja asendamise muu hulgas juhul, kui advokatuur on tuvastanud advokaadi süü hooletuses ja ebapädevuses ning teavitab sellest kaitsja määranud kohut. Riigikohus otsustas 22.08.2018 määrusega võtta kassatsiooni menetlusse ning määras täiendavate seisukohtade ja taotluste esitamise tähtajaks 10.10.
  1. Kaebaja taotleb ühtlasi määruskaebemenetluses riigi õigusabi korras esindaja määramist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab selle läbivaatamiseks piisaval määral HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
  3. XX taotlus määruskaebemenetluses riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest isegi kui kaebaja vangistuses viibimise tõttu eeldada tema maksejõuetust, on kaebaja suutnud iseseisvalt koostada nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveeritud kaebused aukohtule ja halduskohtule ning samuti määruskaebuse ringkonnakohtule, mistõttu esineb riigi õigusabi andmisest keeldumiseks RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus (st taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi). Määruskaebuses on põhjalikult selgitatud, miks kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldustega ning kaebaja seisukohtade pinnalt on ringkonnakohtul võimalik määruskaebus sisuliselt läbi vaadata. Halduskohtu määruse vaidlustamiseks riigi õigusabi andmine ei ole praeguses asjas vajalik ka poolte võrdsuse tagamiseks ega asja vähest keerukust arvestades (RÕS § 7 lg 3).
  4. XX määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 17.08.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  5. Ringkonnakohus on sarnase sisuga vaidlustes (haldusasjad nr 3-18-1203 ja nr 3-18-1204: XX kaebused Eesti Advokatuuri aukohtu 12.04.2018 otsuste peale vastavalt advokaat RR ja advokaat YY tegevuse suhtes) kaebajale juba korduvalt selgitanud, et tal puudub kaebeõigus Eesti Advokatuuri aukohtu otsuste sisuliseks vaidlustamiseks halduskohtus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.08.2018 määrus nr 3-18-1204, p-d 11–13; 09.08.2018 määrus nr 3-181203, p-d 8–10). Ringkonnakohus jääb viidatud lahendites toodud seisukohtade juurde.
  6. Tulenevalt

§ 16

lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 koostoimes HKMS § 44 lg-ga 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016, p 12). Seadus annab isikule õiguse esitada advokatuuri aukohtule taotlus aukohtumenetluse algatamiseks ja õiguse saada sellele pöördumisele vastus, kuid ühestki õigusaktist ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Seadusega on huvitatud isikule antud järelevalve tõhustamise eesmärgil õigus esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, kuid otsustusõigus selle üle, kas tegemist on süüteoga ja kuidas rikkumisele reageerida, kuulub aukohtule. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest 3

(4)3-18-1466 kaugemale (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, p 10). Aukohtu poolset kaalutlusõiguse teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võidakse sellega rikkuda (st advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud). Seega ei ole halduskohtul võimalik võtta XX kaebuse alusel seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas (st kas aukohus on põhjendatult järeldanud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused), vaid saab kontrollida üksnes aukohtu poolt menetlusreeglite järgimist. 11. Praegusel juhul on kaebaja küll väitnud, et aukohtu 07.06.2018 otsus ei tugine seadusele, vaid advokaadi ühekülgsetele ja valelikele selgitustele, kuid kõik kaebaja etteheited puudutavad aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse küsimust.

§ 17

lg 4 esimesest lausest tulenevalt on aukohus kohustatud selgitama menetletavas asjas välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et aukohus oleks viidatud sätet rikkunud või vaadanud kaebaja pöördumise läbi ebaobjektiivselt või erapoolikult. XX on saanud korduvalt esitada aukohtule omapoolseid seisukohti (11.04.2018, 03.05.2018, 21.05.2018) ning aukohus ei ole jätnud neid tähelepanuta. Aukohtu otsusest ei ole võimalik järeldada, et aukohus oleks kaebaja taotluse läbivaatamisel omistanud mingit piiravat tähendust asjaolule, et YY on olnud kaebaja kaitsjaks riigi õigusabi korras. RÕS § 5 lg-st 1 tulenevalt osutatakse riigi õigusabi

alusel, arvestades RÕS-s sätestatud erisustega. RÕS ei näe ette mingeid erisusi advokaaditeenuse sisu (

§ 40

lg 2) ega advokaadi kohustuste (

§ 44

) osas, samuti aukohtumenetluse algatamise ja selle vaidlustamise osas (

§ 16lg 1, § 18 lg 1).

Aukohtul tuli anda hinnang, kas YY tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused. Sellise hinnangu on aukohus 07.06.2018 otsuses ka andnud, leides, et distsiplinaarsüüteo tunnused puuduvad. Seega pole alust väita, et aukohus ei oleks kaebaja taotlust sisuliselt menetlenud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu aukohtu otsuse põhjendustega, ei saa olla aukohtu otsuse tühistamise aluseks. Kuivõrd kaebeõiguse puudumine oli asjaoludest tulenevalt ilmselge, siis on halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õiguspäraselt tagastanud.

  1. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.08.2018 määrus muutmata.
  2. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kui kaebaja soovib temale kriminaalasjas nr CCC riigi õigusabi osutava advokaadi taandamist ja asendamist vastavalt KrMS § 55 lg-le 1 ja RÕS § 20 lg-le 31, tuleb tal sellekohane taotlus esitada kohtule, kes kriminaalasja menetleb. Olenemata sellest, et süüdistataval ei ole KrMS § 344 lg-st 3 tulenevalt õigust esitada iseseisvalt kassatsiooni, ei saa sellest iseenesest tuletada piirangut taotleda tema kriminaalasja menetlevalt Riigikohtult enda kaitsja taandamist ja asendamist. Kaebaja ei ole esitanud mingeid väiteid ega andmeid selle kohta, et ta oleks kriminaalasja menetlevalt kohtult taotlenud kaitsja taandamist ja asendamist ning kohus oleks jätnud tema taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.