RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21461496 Otsuse kuupäev Tartu, 2. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Koh

) § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hageja hüvitisnõue jäeti rahuldamata 17 000 eurot ületavas osas, selles osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. detsembri
3. a otsusega Pärnu Maakohtu
4. märtsi
5. a otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi 17 000 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas selles osas hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse järgi rahuldati hagi osaliselt, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahju eest hüvitis 17 000 eurot, 4177 eurot 35 senti viivist kahjuhüvitiselt alates
6. novembrist 2014 kuni
7. detsembrini 2017 ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
8. detsembrist 2017 kuni hüvitise tasumiseni. Ülejäänud osas jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kostja rikkus hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 tulenevat kohustust võõrandada kinnistu juhatuse koosolekul vastu võetud otsuse alusel. Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja juhtimisel oli kujunenud tava või praktika eirata põhikirjast tulenevaid kohustusi. Lisaks rikkus kostja kinnistut võõrandades hoolsuskohustust osas, mis kohustab juhatuse liiget tegutsema ratsionaalselt ja heauskselt, lähtudes juhitava ühingu parimatest huvidest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kostja ja kinnistu ostja polnud omavahel seotud ning esitatud asjaolud ei andnud alust arvata, et nad tegutsevad teineteise kasuks. Samuti oli kostja kinnistu võõrandamise otsuse tegemisel piisavalt informeeritud ega pidanud kahtlema riiklikult tunnustatud eksperdi märgitud turuhinnas. Siiski tegutses kostja kinnistut võõrandades ilmselgelt kiirustades, saades juhatuse liikmeks
9. juunil 2012 ja sõlmides kinnistu müügitehingu juba
10. juulil
11. Ratsionaalselt ja heauskselt tegutsev juhatuse liige ei otsusta üldjuhul nii lühikese aja jooksul ühingu ainsa olulise varaeseme võõrandamist. Ehkki hageja aktiivne majandustegevus lõppes
12. aastal, ei leidnud tõendamist kostja väide, et hageja juhtimine oleks olnud olematu või patiseisus. Hagejal oli ka aastatel 2008–2011 väike müügikäive, mistõttu ei saanud lugeda majandustegevust lõppenuks. Hageja majanduslik seis ei tinginud vajadust kinnistu kiiresti võõrandada. Mõistlikult ja ratsionaalselt tegutsev juhatuse liige pidi aru saama, et kinnistu kiire võõrandamine ei olnud hageja paremates huvides. 3

§ 301lg 1 teise lause ja § 302 lg 1 nõuetele.

Ekspert H. Suurmani hinnangul turul eeldatavasti saadava minimaalse hinna (36 000 eurot) ja tegelikult saadu (19 000 eurot) vahe 17 000 eurot on hageja otsene varaline kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi. Kostja rikkumiste ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja oleks oma kohustusi kohaselt täitnud, siis ei oleks hagejal kahju tekkinud. Puudub alus arvata, et juhatuse teine liige oleks nõustunud kinnistu samuti kiirustades võõrandama. Kinnistu müüki oleks tulnud pikemalt ette valmistada. Juhatuse kohane otsustusprotsess võinuks anda praegusest parema tulemuse. Samuti on tuvastatud asjaoludel hageja vara väärtus tervikuna vähenenud just seetõttu, et kostja kinnistu võõrandas. Kostja ei vabane vastutusest ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi. Ringkonnakohus jaotas menetluskulud

§ 163lg 1 järgi, leides, et põhjendatud on jätta need poolte endi kanda.

Sellist otsustust õigustavad poolte õigussuhte olemus, kahju põhjustamise asjaolud, hagi rahuldamise ulatus (algsest hagist ca 15%, maakohtu lahendi tegemise ajaks vähendatud nõudest ca 71%) ja asjaolu, et hageja on kandnud nii kohtusse pöördumise kui ka apellatsioonkaebuse esitamise riigilõivud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuse osas, milles kohus rahuldas osaliselt hagi ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks tagasi ringkonnakohtusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda või alternatiivselt menetlusosaliste kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus hageja põhikirja tõlgendamisel VÕS § 29, jõudes seeläbi väära tõlgenduseni. Kostja ei rikkunud hageja põhikirjast tulenevaid nõudeid. Teiseks rikkus ringkonnakohus

§ 436

lgt 4, hinnates poolte ühisest seisukohast erinevalt, et hageja majandustegevus ei lõppenud

1. aastal ning et hageja juhtimine oli võimalik ja patiseisu ei eksisteerinud. Maakohus oli õigesti leidnud, et poolte kinnitusel seiskus hageja majandustegevus pärast
2. aasta rallit. Kolmandaks rikkus ringkonnakohus

§ 232lgt 2, omistades kohtu määratud eksperdi H.

Suurmani hinnangule ette kindlaksmääratud jõu. Kohus ei ole otsuses analüüsinud D. Treimanni hinnangut kinnistu turuväärtuse kohta ega sellele isegi viidanud. Lisaks oleks kohus pidanud

§ 163

lg 1 järgi jätma menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja algsest haginõudest (117 500 eurot) rahuldati vaid 10%.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 5 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus jätab jõusse maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 4

§ 693lgt 2.

12.

2. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3215417 tehtud otsuse ps 11 selgitas kolleegium samas asjas, et kinnistu võõrandamist alla selle väidetava turuhinna tuleb ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel käsitada kui kostja (eraldiseisvat) rikkumist, mitte kui tagajärge. Seetõttu ei ole õiguslikult võimalik hinnata selle rikkumise põhjuslikku seost teise rikkumisega, s.o kinnistu võõrandamisega hageja juhatuse sellekohase otsuseta. Riigikohus leidis otsuse ps 13, et kuna hageja seostab tekkinud kahju kinnistu turuhinnast odavama võõrandamisega, tuleb selle kahjuga põhjuslikus seoses oleva kostja võimaliku rikkumise tuvastamiseks hinnata juhatuse liikme hoolsuskohustuse täitmist, arvestades mh otsuse ps 13.2 esitatud selgitusi.

§ 693

lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. 12.

1. Vaidlustatud otsuses heidab ringkonnakohus kostjale ette kahte rikkumist, esiteks hageja põhikirja pdest 7.6 ja 7.7 tuleneva kohustuse eiramist võõrandada kinnistu juhatuse koosolekul vastu võetud otsuse alusel ning teiseks kinnistu võõrandamist liigselt kiirustades ning seeläbi juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Hagejale tekkinud kahjuna käsitas ringkonnakohus kinnistu eest turul eeldatavasti saadava minimaalse hinna (36 000 eurot) ja tegelikult saadu (19 000 eurot) vahet (ringkonnakohtu otsuse p 14.5). Põhjusliku seose kostja rikkumiste ja hagejal tekkinud kahju vahel on ringkonnakohus tuvastanud, hinnates seda, kas kinnistu
2. aasta suvel juhatuse sellekohase otsuseta ja kiiresti võõrandamata jätmine oleks toonud kaasa hageja jaoks praegusest erineva varalise olukorra (ringkonnakohtu otsuse p 15.3). Ringkonnakohus leidis, et kuna juhatuse kohane otsustusprotsess, sh müügi pikemalt ette valmistamine oleks võinud anda praegusest parema tulemuse ning kinnistu võõrandamiseta ei oleks hagejale kahju tekkinud, esineb põhjuslik seos kostja kohustuste rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel (ringkonnakohtu otsuse p 15.4). 12.
3. Eelnevast nähtuvalt ei ole ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel lähtunud praeguse otsuse ps 12.1 viidatud juhistest. Riigikohtu juhiste järgimata jätmine on viinud praeguses asjas ebaõige lahendi tegemiseni, mh põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4) ebaõige tuvastamiseni. Seetõttu loeb kolleegium selle

§ 669

lg 2 järgi oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, mis on aluseks ringkonnakohtu lahendi tühistamiseks.

1. Riigikohus saab ringkonnakohtu eksimuse kõrvaldada. 13.
2. Nagu kolleegium tsiviilasjas nr 3215417 tehtud otsuse ps 13 selgitas, tuli ringkonnakohtul rikkumise puhul, mis seisnes kinnistu väidetavas turuhinnast odavamas müümises, hinnata, kas kostja täitis juhatuse liikme hoolsuskohustust. Otsuse p 13.2 kohaselt tuli selleks hinnata, kas kostja võis mõistlikult tugineda eriteadmistega isiku arvamusele kinnistu väärtuse kohta või pidanuks tal tekkima selle arvamuse õigsuses kahtlus. 13.
3. Kohtud on tuvastanud, et hageja oli vaidlusaluse kinnistu
4. aastal omandanud 3323 euro eest, võõrandamise hetkel oli selle bilansiline väärtus 11 113 eurot ja riiklikult tunnustatud ekspert hindas enne müügitehingut kinnistu väärtuseks 17 000 eurot. Muu hulgas nendele asjaoludele viidates on ringkonnakohus vaidlustatud otsuses leidnud sarnaselt maakohtuga, et kostja oli kinnistu võõrandamise otsuse tegemisel piisavalt informeeritud ega pidanud mõistliku juhatuse liikmena kahtlema eriteadmistega isiku arvamuses, et turuhind on 17 000 eurot (ringkonnakohtu otsuse p 13.6.2, maakohtu otsuse p 9). 5

§ 230lg 1 järgi tõendama hageja.

Olukorras, kus hageja ei tõenda oma nõude eelduste täidetust, tuleb hagi jätta rahuldamata.

1. Kuna kolleegium jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata, ei ole vajalik hinnata ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid.
2. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium

§ 173lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud.

Kuna hagi jäetakse rahuldamata, jätab kolleegium

§ 162lg 1 alusel menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda.

17. Maa- ega ringkonnakohus ei määranud kindlaks kostja maa- ega ringkonnakohtus kantud menetluskulusid. Seetõttu ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid Riigikohtus. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

§ 149lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. 6