KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov Kohtujurist Laura-Liis Sarapuu Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2017.a., Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-829

). Nõuded ehitise seisundile näeb ette

§ 11

lg 1, mille järgi peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olema olemasolu vältel ohutu. Korrashoiu kohustuse sisu on sätestatud

§-s 6, mille järgi hõlmab ehitise korrashoid toiminguid, mille eesmärk on säilitada või taastada seisund, mille korral ehitis säilitab oma toimivuse ja kasutatavuse ning vastab ehitise kavandatud otstarbe täitmiseks esitatud tingimustele.

§ 16

lg 1 järgi tuleb ehitise olemasolu vältel tagada selle ohutu seisund ja kui asjakohane, siis ka visuaalne korrasolek.

§ 19

alusel lasub ehitise korrashoiu kohustus ehitise omanikul.

§ 19

lg 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Muuhulgas peab omanik

§ 19lg 1 p 4 järgi tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse.

Iga konkreetse kulutuse osas tuleb seega hinnata, kas see on vajalik tee kasutatavuse ja ohutu liiklemise seisukohast. Puudutatud isik I on märkinud, et tal tekivad kulutused seoses tee parandamisega. 2016.a. oktoobrikuu seisuga oli tee parandamisele kulutatud 3 095 eurot ja plaanis oli kulutada veel 900 eurot. Kohus ei nõustu avaldajaga, et tee parandamise tööde puhul on tegemist ühekordsete 8 kuludega, mida ei saa regulaarse juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta. On üldteada asjaolu, et teed kuluvad ja nende seisukord halveneb seoses liikluse ja ilmastikumõjudega. Selleks, et tee seisund oleks püsivalt selline, et seda oleks võimalik ohutult kasutada, on teed vaja regulaarselt parandada. Puudutatud isiku I esitatu kohaselt kulus parandustööde raames tehtud ettevalmistustöödele (kaevetööd) 1 209 eurot. Kaevetööde eest tasumise kohta on puudutatud isik I esitanud maksekorraldused nr 77, 79, 80 ja 81 (kd I, lk 135, lk 137, lk 138 ja 139). Maksekorralduse nr 77 kohaselt on puudutatud isik I 22.08.2016 tasunud Volvotrans OÜ-le 108 eurot selgitusega „kaevetööd arve nr 04/2016“, maksekorralduse nr 79 järgi 02.09.2016 OÜ-le Stauron 450 eurot selgitusega „arve nr 01/16 I etapp“, maksekorralduse nr 80 järgi 03.09.2016 OÜ-le Stauron 600 eurot selgitusega „arve nr 01/16 II etapp“ ja maksekorralduse nr 81 järgi OÜ-le Stauron 51 eurot selgitusega „arve nr 01/16 II etapp“. Kokku on makseid tehtud seega 1 209 eurot. Kohus ei nõustu avaldajaga, et maksekorraldused tuleks jätta tõenditena arvesse võtmata, kuna maksekorraldustel puudub panga kinnitus nende ehtsuse kohta ning puuduvad maksekorralduste tegemise aluseks olevad lepingud või arved. Avaldaja ei ole ka selgitanud, miks tema arvates on puudutatud isiku I esitatud maksekorralduste numeratsioon kahtlane. Tulenevalt TsMS § 477 lg 1 ja § 5 lg 2 on puudutatud isikul I õigus otsustada, millised tõendid ta oma faktiväidete tõendamiseks esitab, tulenevalt TsMS § 232 lg 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus leiab, et kulutuste tegemist võib mh tõendada pdfformaadis maksekorraldustega. Avaldaja heidab puudutatud isikule I ette, et tema esitatud maksekorraldustelt ei nähtu, mida ja miks kaevati. Kaevetööd võisid lisaks teele toimuda ka puudutatud isiku I puurkaevu juures või pargis. Avaldajale teadaolevalt kaevetöid üldse ei toimunud. Samas on avaldaja välja toonud, et

1. aastal kulunud ja auklikke kohti tees freeskillustikuga täideti. Seega teetööde toimumist mingis osas möönab ka avaldaja. Nimetatu valguses peab kohus usutavaks puudutatud isiku I selgitust, et tee parandamise ettevalmistamiseks oli vaja teha kaevetöid. Avaldaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kaevetöid teostati mitte teel, aga puurkaevu juures või pargis. Asjaolu, et avaldaja hinnangul tehti kaevetööd turu keskmisest kõrgema hinnaga, ei tähenda, et töid ei oleks tegelikult tehtud. Avaldaja leiab, et kaevetööde väidetav hind vastaks umbes 40 tunnile kaevetöödele, millise töö maht ei ole väikese tee puhul usutav. Nähtuvalt puudutatud isiku I 12.01.2017 seisukohast puudutavad välja toodud kulutused XXX kinnistut terves ulatuses, mitte üksnes teelõiku, mille kaudu pääseb avaldaja oma kinnistule. Nimetatut arvesse võttes ei ole kaevetööde maht kohtu hinnangul eluliselt ebausutav. Kohus tuvastab maksekorralduste nr 77, 79, 80 ja 81 alusel, et 2016.a. tegi puudutatud isik I kulutusi kaevetöödele XXX parandamiseks 1 209 eurot. Juurdepääsualuse maaosaga seonduvateks kulutusteks oli seega 97,69 eurot (1 209 x 8,08%). Enamate kaevetöödega seonduvate kulude kohta ei ole puudutatud isik I tõendeid esitanud. Puudutatud isiku I esitatu kohaselt kulus freesi soetamisele tee parandamiseks 1 760 eurot. Freesi eest tasumise kohta on puudutatud isik I esitanud maksekorraldused nr 32, 35, 74, 78 ja 84 (kd I, lk 132, lk 133, lk 134, lk 136, lk 140). Maksekorralduse nr 32 kohaselt on puudutatud isik I 23.04.2016 tasunud XXXile 140 eurot selgitusega „Freza-2tk“, maksekorralduse nr 35 järgi 23.05.2016 XXXile 600 eurot selgitusega „FREEZ 5tk“, maksekorralduse nr 74 järgi 18.07.2016 XXXile 300 eurot selgitusega „Makse“, maksekorralduse nr 78 järgi 29.08.2016 XXXile 450 eurot selgitusega „Makse 3“ ja maksekorralduse nr 84 järgi XXXile 270 eurot selgitusega „Koorem“. Kokku on makseid tehtud seega 1 760 eurot. 9 Avaldaja heidab puudutatud isikule I ette, et tema esitatud maksekorraldustelt ei nähtu, millist freesi ning millises koguses osteti. Kohus leiab, et kuna teed 2016.a. freeskillustikuga täideti, on usutav, et puudutatud isik I on kasutanud ostetud freesi tee parandamise tarbeks. Millise freesiga oli täpselt tegemist, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Avaldaja väide, et esimene ostetud killustik ei vastanud elanike nõuete ja seetõttu tagastati tarnijale, on paljasõnaline. Nõustuda ei saa, et tööde tõttu ei paranenud tee seisukord, kui freesi kasutati kulunud kohtade ja aukude täitmiseks. Avaldaja on välja toonud, et 2 060 euro eest saab osta 343,33 tonni freesi, millega saab katta 4 cm paksuselt 7 100 m2, mis on oluliselt suurem, kui vaidlusaluse tee pindala. Kohus leiab, et kuna puudutatud isiku I märgitud kulutused (summas 1 760, mitte 2 060 eurot) on tehtud XXXl tervikuna, millise kinnistu suurus on kinnistusraamatu järgi 7 201 m2, ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et puudutatud isiku I märgitud kulu freesile on selgelt ülemäärane. Asjaolu, et frees on ostetud füüsilistelt isikutelt, ei pruugi olla tavapärane, kuid ainuüksi sellisest asjaolust ei piisa järelduseks, et freesi ei ole üldse ostetud. Kohus tuvastab maksekorralduste nr 32, 35, 74, 78 ja 84 alusel, et 2016.a. tegi puudutatud isik I kulutusi freesi ostmiseks XXX parandamiseks 1 760 eurot. Juurdepääsualuse maaosaga seonduvateks kulutusteks oli seega 142,21 eurot (1 760 x 8,08%). Enamate kulude kohta seoses freesi ostmisega 2016.aastal ei ole puudutatud isik I tõendeid esitanud. Puudutatud isik I on veel välja toonud, et transpordile freesi laialiveoks ja tasandamiseks seoses tee parandamisega kulus 126 eurot. Nimetatud kulu kandmise kohta on puudutatud isik I esitanud maksekorralduse nr 85 (kd I, lk 141), millest nähtuvalt on puudutatud isik I 14.09.2016 tasunud Marcato Baltic OÜ-le 126 eurot selgitusega „Arve nr 687“. Kohus leiab, et puudutatud isiku I selgitus selle kohta, et tee parandamiseks on vaja frees laiali vedada ja tasandada, on veenev. Kohus tuvastab maksekorralduse nr 85 alusel, et 2016.a. tegi puudutatud isik I kulutusi tee parandamiseks seoses freesi laialiveo ja tasandamisega 126 eurot. Juurdepääsualuse maaosaga seonduvateks kulutusteks oli seega 10,18 eurot (126 x 8,08%). Enamate kulude kohta seoses freesi laialiveo ja tasandamisega tee parandamiseks 2016.aastal ei ole puudutatud isik I tõendeid esitanud. Puudutatud isik I on palunud juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta talvise lumekoristuse hinda. Kohus nõustub, et lume koristamine on vajalik, et teed oleks võimalik ohutult kasutada, kuid vaatamata kohtu nõudmisele (ärakuulamisel ja 12.12.2016 kirjaga) ei ole puudutatud isik I esitanud tõendeid selle kohta, kas ja milliseid kulusid on ta seoses lume koristamisega kandnud. Avaldaja väitel lükkab lund vald. Kuivõrd avaldaja ei ole lume koristamise kulu kohta ühtegi tõendit ega isegi mitte faktiväidet esitanud, siis ei ole kohtul võimalik tuvastada, et puudutatud isik I kannab seoses lume koristamisega kulutusi. Puudutatud isik I on välja toonud, et kannab kulu seoses sissesõiduvärava elektritarbimisega ja IT-haldusega, tähendust omab ka väravate amortisatsioon. Kohus leiab, et mistahes kulu väravale ei tule arvestada vajalike kulutuste koosseisu, kuna väravate olemasolu ei ole tee otstarbekohaseks kasutamiseks ja ohutuks liiklemiseks üldse vajalik. Puudutatud isik I soovib, et kohus arvestaks tasu määramisel puudutatud isiku I kohustustega, mis tulenevad tsiviilasjadest 2-12-49478 ja 2-14-
2. Need tsiviilasjad seonduvad kulutustega tee omandamiseks. Kohus leiab, et tee omandamise kulud ei seondu kulutustega, mis tuleb teha, et teed oleks võimalik ohutult kasutada. Puudutatud isik I on märkinud, et tal on plaan katta tee asfaltkattega ning taastada tee valgustus. Selleks kogutakse raha ning see läheb maksma 17 000 eurot või enam. Kohus leiab, et 10 puudutatud isik I ei ole teinud usutavaks, et lähiajal hakkab ta tegema teele praegusest oluliselt suuremaid kulutusi. Puudutatud isik I on ise märkinud, et ta alles kogub raha ning ta ei tea projekti lõplikku maksumust ja kas vald aitab teed parendada või mitte. Kohus lähtub juurdepääsutasu määramisel olemasolevast olukorrast, asjaolude olulisel muutumisel võib kohus tulevikus menetlusosalise avalduse alusel määratavat juurdepääsutasu muuta. Kohus leiab ka, et killustikutee katmine asfaltiga ei ole kulutus, mis tuleks teha, et teed oleks võimalik kasutada ja sellel ohutult liigelda. Autoga on võimalik ohutult sõita ka killustikuteel. Kohus leiab, et juurdepääsu kasutaja peab küll osalema tee hooldamise kulude kandmises, kuid puudub mõistlik põhjendus, mis ta peaks osalema kulude kandmises, et tee ehitada ümber teist liiki teeks, kui ümberehitus ei ole tee kasutamiseks vajalik. See ei välista uut tüüpi tee arvesse võtmist juurdepääsutasu osa arvestamisel, mis peab kompenseerima omandiõiguse riive, kuid kasutuseelis seoses parema teega ei saa tekkida enne parema tee valmimist. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et teeomaniku kohustuste täitmisega seonduvaid kulutusi seoses juurdepääsualuse maatükiga tegi puudutatud isik I
3. aastal 250,20 eurot (0,12 + 97,69 + 142,21 + 10,18). Kohus peab võimalikuks lähtuda nimetatud kulutuste ulatusest juurdepääsutasu suuruse kindlaks määramisel, kuna nii maamaksu tuleb tasuda kui tee parandamisega seonduvaid kulusid kanda iga-aastaselt. Riigikohus on selgitanud, et eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu ei välista asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (3-2-1-180-15, p 31). Puudutatud isik I on oma esialgses seisukohas välja toonud, et tema kinnistut kasutavad tema liikmed. Puudutatud isik II on märkinud, et puudutatud isiku I kinnistu on piirkonna kinnistuid teenindav tee. Ärakuulamisel selgitas puudutatud isik I, et kõik, kes asjassepuutuval maa-alal elavad, on puudutatud isiku I liikmed, majapidamisi on
4. Oma 10.10.2016 seisukohas märkis puudutatud isik I, et nimetatud kuupäeva seisuga on tal 22 liiget. 12.12.2016 kirjaga nõudis kohus puudutatud isikult I oma liikmete nimekirja esitamist, et oleks võimalik tuvastada, kui palju on määrataval juurdepääsuteel kasutajaid. 12.01.2017 vastas puudutatud isik I kohtule, et ta ei ole nõus oma liikmete nimekirja esitama, ei oma tähendust, kas teed kasutavad 30 või 40 autot. Kuna puudutatud isik I oma liikmete nimekirja ei esitanud, kogus kohus äriregistrist tõendina puudutatud isiku I liikmete nimekirja, äriregistris olev viimane liikmete nimekiri oli lisatud 30.09.2015 kandeavaldusele (kd II, lk 10-12). Sellesse nimekirja on kantud 25 puudutatud isiku I liiget. Avaldaja on seisukohal, et juurdepääsu kasutajate arvu hindamisel tuleks lähtuda mitte puudutatud isiku I liikmete arvust, vaid kinnistute arvust, mis asuvad puudutatud isiku I kinnistu ääres, kuna nende kinnistuteni pääseb ainult puudutatud isiku I kinnistu kaudu, kuid kõikide kinnistute omanikud ei pruugi olla puudutatud isiku I liikmed. Tee ääres on kinnistuid
5. Kohus nõustub avaldajaga. Puudutatud isiku I avaldustest ei ole arusaadav, kas kõik tema kinnistuga piirnevate kinnistute omanikud on ühtlasi tema liikmed, kuid nähtuvalt kaardilt on puudutatud isiku I kinnistu ühendustee kõigile sellega piirnevatele kinnistutele avalikult kasutatava teega. Asjas ei oma tähendust mitte puudutatud isiku I liikmete arv iseenesest, vaid tee kasutajate arv. Kohus lähtub tee kasutajate arvu hindamisel puudutatud isiku I kinnistuga piirnevate kinnistute arvust. Nähtuvalt maa-ameti kaardiserverist piirneb puudutatud isiku I kinnistuga 32 kinnistut (nr 14267602, 14040802, 3473302, 3223202, 951302, 2502102, 11240402, 14323902, 899602, 11246102, 1835602, 2440802, 6124202, 2648502, 3076502, 9079902, 2808002, 4152302, 367902, XXX, 366002, 1497602, 13913102, 2767002, 3156902, 12162702, 406202, 2354602, 3932402, 3903702, 3030202, 8737502), sh avaldaja kinnistu. Kinnistud 14267602 ja 14040802 11 kuuluvad puudutatud isikule I (kd I, lk 26). Kohus tuvastab, et puudutatud isikule I kuuluval teel on 30 kasutajat (32 kinnistut - 2 puudutatud isikule I kuuluvat kinnistut). Lähtudes teeomaniku kohustuste täitmisega seonduvatest kuludest
6. aastal, langeb avaldaja osaks nimetatud kuludest 8,34 eurot aastas (250,20 : 30). Riigikohus on avaldanud seisukohta (3-2-1-180-15, p 33-35, 38-39), et lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu. Kolleegium muudab oma senist seisukohta juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise eest hüvitise arvestamise osas ja leiab, et see osa tasust tuleb asendada hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil. Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama. Sellistel juhtudel ei ole põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis kõnealustel juhtudel hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Ka hilisemalt on Riigikohus jäänud nimetatud seisukohtade juurde, rõhutades lahendis 3-2-1-27-17 (p 14), et koormatava kinnisasja omanikele määratav tasu peab lisaks juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest ning märkides, et kinnisasja omanikele makstav perioodiline hüvitis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Samas on Riigikohus välja toonud (p 15), et kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda näiteks eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Tulenevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleb omandiõiguse riive hüvitise arvestamisel lähtuda kasutuseelise väärtusest, mida juurdepääsuga õigustatud isik saab. Kasutuseelise väärtuse selgitamiseks tuleb võrrelda seda, milliseid kulutusi peaks juurdepääsu taotlemiseks õigustatud isik tegema oma kinnistule pääsemiseks juurdepääsu nõudeõiguse puudumisel, olukorraga, kus juurdepääsu nõudeõigus on olemas, et selgitada, millises ulatuses oma vara isik seoses juurdepääsu nõudeõigusega säästab. Käesoleval juhul, kui palju oma vara avaldaja kokku hoiab seoses sellega, et tal on õigus nõuda juurdepääsu üle puudutatu isiku I kinnistu. Juurdepääsuõiguse saamisega ei või kaasneda alusetu rikastumine koormatud kinnistu omaniku arvelt. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa kasutuseelise arvestamisel lähtuda keskmisest üürihinnast sarnaste maatükkide kasutamise eest, sest võrreldavateks üürihindadeks saaksid olla eelkõige hinnad teiste teelõikude kasutamise eest samas piirkonnas. Kohtule on esitatud küll sõidutee kasutamise leping (lk 27), mille sõlmimist puudutatud isik I avaldajale pakkus, kuid puuduvad andmed selle kohta, et tegemist oleks tavapärase lepinguga, mis sõlmitakse isikutega, kes soovivad teed kasutada, kuid ei soovi astuda puudutatud isiku I liikmeks. 12 Puudutatud isik I ei ole välja toonud, et ta oleks sõlminud sellise lepingu mõne tee kasutajaga. Vastupidi, puudutatud isik I on väitnud, et tee kasutajateks on puudutatud isiku I liikmed seoses liikmelisusest tulenevate õigustega. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lepingu projekt ei kajasta tavapäraseid tee üürimise tingimusi asjassepuutuvas piirkonnas. Kohus ei pea õigeks üürihindadest lähtumist ka põhjusel, et puudutatud isik I on mittetulundusühing ning seega ei saa tema tegevuse eesmärgiks olla oma varalt tulu teenimine. Nähtuvalt puudutatud isiku I selgitustest omandas ta teealuse maa, kuna vald ei tahtnud teesse raha paigutada. Tee on seega omandatud, et teeäärsete kinnistute omanikud saaksid kasutada oma kinnistutele pääsemiseks paremini hooldatud teed. Kohus leiab, et kui avaldajal ei oleks nõudeõigust juurdepääsu saamiseks, peaks ta oma kinnistule pääsemiseks puudutatud isikule I kuuluva tee kaudu astuma puudutatud isiku I liikmeks. Puudutatud isik I on välja toonud, et selle liikmed peavad tasuma igakuist tasu 40 eurot. Seega saades juurdepääs astumata puudutatud isiku I liikmeks, hoiab avaldaja kokku 40 eurot kuus. Teisalt tuleb arvestada, et üksnes juurdepääsuõigusega ei saa avaldaja kõiki samasuguseid õiguseid puudutatud isiku I vara kasutamiseks, nagu selle liikmed, kes tasuvad 40 eurot kuus. Seoses juurdepääsuõigusega on avaldajal õigus kasutada liikumiseks 8,08% puudutatud isikule I kuuluvast XXX kinnistust, avaldajal ei ole õigus kasutada ülejäänud kahte puudutatud isiku I kinnistut, kus asuvad pumpla ja park, ega saada puudutatud isikult I selle liikmetega võrreldavaid teenuseid, nt veega varustamist. Kohus leiab, et seoses juurdepääsuga saab avaldaja kasu sissesõidutee väravate olemasolust. Sellised väravad suurendavad privaatsust ja turvalisust piirkonnas ning on seega teiste kinnistute omanike seas kasulikud ka avaldajale. Puudutatud isik I on leidnud, et juurdepääsutasus peaksid kajastuma ka kulutused elektrile seoses väravatega, kulu väravate ITalasele haldamisele ning arvestada tuleks ka väravate amortisatsiooni. Samas ei ole puudutatud isik I esitanud tõendeid selle kohta, kui palju tekib väravatega seoses kulu elektrile kuus. Puudutatud isik I on välja toonud, et igakuiselt tasub ta elektri eest kokku umbes 10 eurot. Samuti on puudutatud isik I esitanud maksekorralduse (kd I, lk 142), millest nähtuvalt on puudutatud isik I teinud 2016.a. septembris Eesti Energia AS-ile makse 6,52 eurot. Puudutatud isik I ei ole seega esitanud andmeid ega tõendeid selle kohta, millise osa puudutatud isiku I elektritarbimisest moodustab tarbimine seoses väravatega. Vajadusele esitada vastavad andmed ja tõendid on kohus juhtinud puudutatud isiku I tähelepanu 12.12.2016 kirjaga. Kohus leiab, et kui puudutatud isik I ise andmeid ei esita, ei ole kohtul võimalik välja selgitada, millises osas tarbib puudutatud isik I elektrit seoses väravatega. Kohus nõustub avaldajaga, et kui puudutatud isikule I kuulub ka pumpla ja veevärk, seondub oluline osa puudutatud isiku I elektritarbimisest tõenäoliselt pumpla ja veevärgiga. IT-halduse osas on puudutatud isik I 12.01.2017 seisukohas märkinud, et see on liikmetele tasuta. Kohus saab sellest aru, et puudutatud isikul I ei teki regulaarseid kulusid seoses väravate IT-haldusega. Puudutatud isik I ei ole välja toonud, kuidas tuleks väravate amortisatsiooni tasu kujunemisel arvesse võtta. Puudutatud isik I leiab, et juurdepääsutasu määramisel tuleks arvestada mh ühistu liikmete füüsilise panusega vajalike tööde teostamisel, kuid puudutatud isiku I seisukohtadest jääb ebaselgeks, milliseid töid puudutatud isik I silmas peab. Konkreetselt on puudutatud isik I välja toonud pumplahoone ehituse, juurdepääsutee ei anna aga õigust pumpla kasutamiseks. Veel on puudutatud isik I märkinud, et ühistu liikmed panid väravad ise kokku, säästes sellega 600 eurot väravate paigaldamise tasu. Puudutatud isik I ei ole teinud ettepanekut, kuidas tuleks seda tööd juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta. 13 Puudutatud isik I ei ole välja toonud, kuidas on arvestatud 40 eurot, mida maksavad selle liikmed ühes kuus. Puudutatud isik I selgitas ärakuulamisel, et ühistu liikmed maksavad 40 eurot kuus alates
7. aastast, kuna tuli teha palju kulutusi seoses teega. Varem maksti 15 eurot kuus. Kohus järeldab sellest, et ühistu liikmete igakuisest tasust seondub 25 eurot (40 15) ainult teega. Eelduslikult sisaldub selles summas ka kõik väravatesse puutuv (sh hooldus, haldus, amortisatsioon), kuna väravate kaudu toimub juurdepääs teele. Väravad paigaldati
8. aastal, tasu on 40 eurot alates
9. aastast. Kui igakuiselt maksab iga puudutatud isiku I liige seoses teega 25 eurot, siis aastas maksab iga liige teega seoses järelikult 300 eurot (25 x 12). Selle eest saavad ühistu liikmed kasutada XXX kinnistul asuvat väravatega varustatud teed täies ulatuses, avaldaja saab aga seoses juurdepääsuga õiguse kasutada 8,08% XXX kinnistust (sh väravad). Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et juurdepääsuga seoses saadava kasutuseelise väärtus on 26,4 eurot aastas (300 x 8,08%). Riigikohus on selgitanud (3-2-1-180-15, p 40), et kui juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltumatutest asjaoludest, nt maareformist, võib see anda alust hüvitise vähendamiseks. Kui aga juurdepääsu puudumise on tinginud juurdepääsu taotlejast sõltunud valitseva kinnisasja tükeldamine või on kinnisasi soetatud teadmisega, et sellele puudub ligipääs avalikult kasutatavale teele, ei saa juurdepääsu taotleja arvestada sellega, et juurdepääs tagatakse talle tasuta või hüvitise eest, mis on väiksem, kui summa, mida ta peaks maksma, arvestades juurdepääsu näol saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Avaldaja on välja toonud, et ta ostis oma kinnistu, arvates, et sellel on olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Avaldaja on esitanud kinnistu müügilepingu (kd I, lk 14-21), mille punktis 2.1.9 on märgitud, et kinnistul on otsejuurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Kohus leiab, et selline märkus müügilepingus ei anna alust hüvitise vähendamiseks. Puudutatud isik I, kelle omandiõigus saab juurdepääsuga riivatud, ei olnud müügilepingu osapooleks, seega ei saa müügilepingus esitatud kinnitused mõjutada puudutatud isiku I õiguseid. Avaldaja pidi kinnistut omandades olema teadlik oma kinnistu piiridest ning talle pidi nähtuma kinnistusraamatust, et puudutatud isiku I kinnistu ei ole koormatud tasuta juurdepääsuõigusega omandatava kinnistu kasuks. Avaldajal olnuks enne ostmist ka võimalus pöörduda puudutatud isiku I kui tee omaniku poole, et temalt uurida, kas ja mis tingimustel võimaldatakse juurdepääs. Avaldaja seda ei teinud. Seetõttu leiab kohus, et omandiõiguse riive hüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Õiglane on ette näha hüvitis puudutatud isiku I omandiõiguse riive eest kogu saadava kasutuseelise väärtuses. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus juurdepääsutasuks kokku 3 eurot kuus (kulutused 8,34 eurot aastas + omandiõiguse riive hüvitis 26,4 eurot aastas = 34,74; 34,74 eurot : 12 kuud = 2,895 ≈ 3). Avaldaja avaldus juurdepääsu määramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määrab tähtajatu aasta- ja ööpäevaringse nii jalgsi kui ka mootorsõidukitega juurdepääsu XXX kinnistu igakordsele omanikule, tema pereliikmetele ja külalistele avalikult kasutavale teele üle XXX kinnistu alates puudutatud isiku I poolt paigaldatud väravast mööda XXX ja XXX teed, piki avaldaja aeda kuni avaldaja ja kinnistu aadressiga XXX aianurgani 194 m pikkusel ja 3 m laiusel alal. Juurdepääsu asukoht on märgitud avaldusele lisatud plaanil punase joonega märgitud alana. Kohus märgib, et juurdepääsu võivad kasutada ka mootorsõidukid XXX kinnistu ja sellel asuvate hoonete ja rajatiste korrashoidmise ja teenindamise eesmärkidel (sh kütte- ja jäätmevedu, veevarustuse ja kanalisatsioonisüsteemi avarii- ja hooldustööd). Juurdepääs ei anna õigust parkida kinnistul registriosa numbriga XXX. Juurdepääsu eest tuleb 14 kinnistu registriosa numbriga XXX omanikul tasuda kinnistu registriosa numbriga XXX omanikule tasu 3 eurot kuus. Kohus selgitab avaldajale, et selleks, et määratud juurdepääs ja selle kasutamise tingimused oleksid siduvad kinnistute igakordsete omanike jaoks, tuleb kanda juurdepääsu nähtavaks tegev märkus kinnistusraamatusse. Avaldajal on õigus nõuda puudutatud isikult I nõusolekut sellise märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse. Kohus leiab, et asjas tähendust omavaid asjaolusid ei võimalda tõendada puudutatud isiku I poolt avaldajale esitatud arve (kd I, lk 22) ega puudutatud isiku I 2014.a. majandusaasta aruanne (kd I, lk 47-60). Kuivõrd vaidlus puudub, et menetlusosalised ei saavutanud kompromissi ei enne ega pärast kohtumenetluse alustamist, ei oma asjas tähendust ka avaldaja ja puudutatud isiku I e-kirjavahetus (kd I, lk 28-46, lk 149-151, lk 159-173). Nimetatud tõendeid kohus ei hinda. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 172 lg 1 alusel hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Hagita menetluses kannab menetluskulud seega üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse ning erandjuhtudel mõni muu menetlusosaline. Juurdepääsu määramine on avaldaja huvides. Avaldus kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt, kuna avaldaja taotles tasuta juurdepääsu määramist. Samas vaidles puudutatud isik I suuremas osas edutult avaldusele vastu, kuna leidis, et avaldus tuleks jätta täielikult rahuldamata. Kuna kohus lahendas avalduse avaldaja huvides võttes arvesse puudutatud isiku I huve, siis leiab kohus, et on õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik Kohtumääruse põhjendusi on muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2017.a määrusega 216-8297/
10. 15