← Eesti

2-16-19599/58

Obsah (11)§ 656§ 652§ 442§ 692§ 691§ 2§ 658§ 5§ 162§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-19599 Otsuse kuupäev Tartu, 3. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik K

) § 654 lg 6 kohaselt maakohtu põhjendusi ei korranud. Ringkonnakohus leidis aga, et maakohus oleks pidanud poolte väiteid arvestades kontrollima, kas hagi tuleks rahuldada VÕS § 396 lg 2 alusel, ning täpsustas, et vaatamata maakohtu tuvastatud asjaoludele ei olnud laenuleping näilik. Maakohus pidi kontrollima, kas hagi ei tulnud rahuldada VÕS § 396 lg 2 alusel, sest kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang ning kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). VÕS § 396 lg 2 kohaldamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule, kuid võlakokkuleppe võib sõlmida ka olukorras, kus kostja hagejale midagi ei võlgnenud (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 15). Kostja väitis maakohtus, et nad vormistasid 50 000 euro tasumise laenulepinguna käitise müügilepingu tõttu. Kostja pidi kolmanda isikuna täitma osaliselt ostja kohustust tasuda käitise müügihind ning hageja pidi täitmise vastu võtma õigustatud isikuna müüja nimel. Kostja ei täpsustanud, millisel õiguslikul alusel ta sellise kohustuse võttis, kuid sellest võis tekkida käitise müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse kõrvale uus kohustus, mille sisu oli, et kostja tasub isiklikult hagejale täiendava müügihinnana 50 000 eurot. Poolte laenuleping ei olnud näilik seetõttu, et hageja ja kostja püüdsid käitise müügihinda väiksemana näidata. Laenulepingus oli poolte eesmärk, et kostja tasub osa ostuhinnast otse hagejale. Tehinguga ei soovitud jätta muljet tehingu olemasolust ega varjata mõne teise tehingu tegemist. Osaliselt näilik võib olla käitise müügileping, kui pooled näitasid käitise hinda väiksemana, kui see tegelikult oli. Asja lahendamisel ei ole oluline, millal laenuleping sõlmiti või kas kostja laenu vajas, sest on tuvastatud, et hageja kostjale raha üle ei andnud. Oluline ei ole ka see, kas pooled soovisid varjata teiste müüja osanike eest, et tegelik käitise müügihind oli 250 000 eurot, sest laenulepingu poolte tahe oli tasuda ka käitise täiendav hind. Kuna kostja pidi tasuma 50 000 eurot hagejale, mitte müüjale, võis tegemist olla ostja kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 mõttes müügilepingu poolte kokkulepitud isikule. Kui müügilepingu pooltel oli kokkulepe, et kahel korral 8500 euro tasumine on osa müügihinna tasumisest, siis täideti kohustus õigustatud isikule VÕS § 79 mõttes. Pooled vaidlevad teises tsiviilasjas nr 2-16-15722 selle üle, kas käitise müügilepingust on kehtivalt taganetud, mõlemad on esitanud taganemisavaldused. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tähtsust ei ole asjaolul, kas laenulepingu dokumenti tulnuks käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, sest enne käitise müügilepingust taganemist võis kostjal tekkida laenulepingust tulenev kohustus tasuda viivist. Ringkonnakohus leidis, et asi tuleb saata maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis, sest tuvastamist vajavate asjaolude kogum on niivõrd ulatuslik. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada: • millisel õiguslikul alusel hakkas Ovakim Azarumjan täitma Arzak OÜ kohustust (nt kohustuse ülevõtmine, kohustusega ühinemine vms); • kas käitise müügileping on lõppenud OÜ Feenoks või Arzak OÜ taganemise tõttu sellest või kehtib edasi, kuna taganemistel ei ole olnud õiguslikku mõju; • juhul, kui ühel eelmärgitud äriühingutest oli õigus lepingust taganeda, siis millal kehtivalt taganeti; 4

(7)2-16-19599 • juhul, kui taganemine on kehtivalt toimunud, siis millised poolte lepingust tekkinud kohustused (nt viivise tasumise kohustus) olid kostja suhtes muutunud sissenõutavaks ajaks, kui käitise müügilepingust kehtivalt taganeti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse p-d 1, 2 ja 4, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks arutamiseks, rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ning määras kindlaks, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel. Kostja palub jätta jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks saatmata või alternatiivselt saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule (

§ 656

lg 2), kui tugines asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus hagi alusena ei esitatud (

§ 652

lg-d 1 ja 3), ning jättes võtmata seisukoha kõigi kostja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta (

§ 442lg 8, § 654 lg 4).

Ringkonnakohus saatis ekslikult asja uueks lahendamiseks maakohtule, sest ta oleks saanud asja ise ära lahendada, faktiliste asjaolude hulk ei olnud asja tagasi saatmiseks nii suur, maakohus ei rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks on vajalik Riigikohtu seisukoht. Hiljutises praktikas on rõhutatud, et ringkonnakohus saab asja maakohtule uueks lahendamiseks tagasi saata vaid siis, kui rikkumist ei saa apellatsiooniastmes kõrvaldada (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p-d 11 ja 12). Ringkonnakohus saatis ekslikult asja maakohtule tagasi, viidates võimaliku hageja nõude õigusliku alusena VÕS § 396 lg-le 2 ja võimalikule võlatunnistusele, sest hageja ei käsitlenud kordagi enda nõude alusena neid õiguslikke võimalusi. Ringkonnakohus ei saanud tugineda neile asjaoludele, mida hageja ei esitanud. Hageja ei taotlenud ka hagi muutmist ning kostja ei nõustunud muutmisega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust, leides, et poolte laenuleping ei olnud näilik tehing. Laenuleping sõlmiti aluskohustuse kõrvale, mitte ühise eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus algset kohustust ei ole. Kui ostja ja müüja leppisid kokku ostuhinna tegelikult kõrgemana, kui seda kajastati nendevahelises notariaalses lepingus, võib olla tegu näiliku tehinguga (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 38).
  5. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et laenuleping ei olnud näilik ning ringkonnakohus saatis asja õigesti maakohtule tagasi, sest kohus kohaldab õigust ise, ning kuni hageja ei loobu selge sõnaga ühestki võimalikust alternatiivse nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivse nõude aluse võimalusi, mis hagis esitatud asjaoludest nähtuvad (Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17 ja 18). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kolleegium jätab

§ 691p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, st jätab hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 5

(7)2-16-19599 Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus parandas ringkonnakohtu
  1. jaanuari
  2. a istungiprotokollis vea ja luges õigeks sõnastuse, mille kohaselt on kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 tundi (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3).
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule, nõustudes osaliselt maakohtus tuvastatud asjaoludega, sest ta oleks saanud asja ise ära lahendada. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui tegi lahendi, tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud (

§ 652lg-d 1 ja 3).

Menetlusnormi rikkumised saab kõrvaldada Riigikohtus. 11. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule, nõustudes maakohtu tuvastatud asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud, et ta kostjale sularahas 50 000 eurot üle andis (otsuse p-d 8 ja 11). Ringkonnakohus oleks saanud asja sellest tuvastatud asjaolust lähtudes ise lõpuni lahendada. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest (

§ 2

) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus

§ 652

järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millisele järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (

§ 658lg 2; vt nt Riigikohtu 28.

veebruar

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30).
  2. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui tegi lahendi, tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid pooled laenulepingu nr 13.07.2016, millele oli märgitud kuupäev
  3. juuli
  4. Laenulepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt pidi hageja kostjale laenama sularahas 50 000 eurot kahe tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest ning kostja pidi laenulepingu p 3.2 kohaselt laenu tagastama kuue kuu jooksul arvates lepingu allakirjutamisest, kuid mitte hiljem kui
  5. veebruaril
  6. Kohtud tuvastasid eeltoodud asjaolud. Seega esitas hageja kostja vastu nõude, tuginedes laenulepingule nr 13.07.
  7. Kostja kinnitas, et ta on laenulepingu allkirjastanud, kuid väitis, et hageja ei ole talle sularahas 50 000 eurot üle andnud. Ringkonnakohus nõustus otsuse p-s 8 maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 50 000 eurot sularahas kostjale üle andnud. Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaolusid arvestades oleks ringkonnakohus pidanud hagi rahuldamata jätma.
  8. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tühistas ekslikult maakohtu otsuse ning leidis põhjendamatult, et maakohus pidi kontrollima, kas hagi ei tule rahuldada VÕS § 396 lg 2 kohaselt. Asjaolu, et kostja tegi enda väitel hagejale makseid, et tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast, ei võimalda kohtutel mööda vaadata asjaolust, et hageja selliseid asjaolusid hagi alusena välja ei toonud. 6

(7)2-16-19599 Hageja tugines hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel (I kd, tl 1), ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses (II kd, tl 1). Hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel.
  1. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale 50 000 eurot sularahas, saanuks hagi rahuldada juhul, kui hageja oleks selle maakohtus tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuses vaidlustanud ning edasises menetluses tõendanud, et ta on kostjale 50 000 eurot sularahas laenulepingu alusel üle andnud. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kostja vajas hagejalt laenu selleks, et ostja saaks käitise müügilepingu järgse müügihinna tasuda (II kd, tl 2). Hageja ei vaidlustanud aga seda, et maakohtus tuvastatud asjaolude järgi ei ole ta kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud.
  2. Nii leidis ringkonnakohus iseenesest põhjendatult maakohtuga nõustudes, et hagi ei saa VÕS § 396 lg 1 alusel rahuldada, sest maakohus tuvastas, et hageja ei ole kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud (otsuse p-d 8 ja 11). Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et saab hagi alusena käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kolleegium leiab, et kuna kohtud tuvastasid, et hageja ei ole kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud, tuleb jätta hagi rahuldamata. 16. Kõigi kohtuastmete menetluskulud tuleb

§ 162lg 1 kohaselt jätta hageja kanda.

Kuna maa- ja ringkonnakohus menetluskulusid kohtuotsuses rahaliselt kindlaks ei määranud, määrab

§ 174

lg 4 kohaselt menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. 17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

§ 149lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Tambet Tampuu Ants Kull Jaak Luik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.