← Eesti

2-16-3663/95

Obsah (9)§ 695§ 456§ 291§ 232§ 668§ 5§ 200§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2163663 Määruse kuupäev Tartu, 3. oktoober 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Kohtuasi Ave Soom

) § 701 lg 3 järgi rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu

§ 695

ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada juurdepääsutasu määramise osas, tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 15. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud määruskaebuse väide juurdepääsutee määramisel tehtud kaalutlusvigadest. Seetõttu jääb määruskaebus juurdepääsutee määramise osas rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

§ 456lg 2 pi 3 järgi jõustub maakohtu otsus vastavas osas.

Riigikohus on varem selgitanud, et avalikult kasutatavale teele asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele 9

(12)9 2-16-3663 juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3214810, p 22). Kohtud on kõiki tõendeid ja poolte huve igakülgselt kaalunud ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud. Puudutatud isiku I määruskaebuses välja toodud asjaolud ei mõjuta kohtute lõppjärelduse põhjendatust. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtu määrused juurdepääsutee määramise osas muutmata.
  3. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et kui maakohus tahab asja lahendamisel tugineda vaatluse tulemustele, peab vaatluse tegema asja lahendav kohtunik isiklikult. Praegusel juhul tegi maakohtus vaatluse esimesena asja menetlenud maakohtunik. Ringkonnakohus tühistas esimese maakohtu määruse, mistõttu asi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja teistkordsel läbivaatamisel lahendas asja teine maakohtunik, kes uut vaatlust ei teinud ja võttis lahendi tegemisel aluseks asja esimesel läbivaatamisel tehtud vaatluse protokolli. Seadusest ei tulene, et vaatluse peaks ise vahetult tegema see kohtunik, kes asjas lahendi teeb. Näiteks

§ 291

lg 2 võimaldab asja menetleval kohtul anda vaatluse tegemise õiguse korralduse alusel tegutsevale kohtunikule või erinõude alusel tegutsevale kohtule. Seega võimaldab kehtiv õigus vaatlust teha kohtunikul, kes tegelikult asja lahendust ei otsusta. Tsiviilasjas on asja lahendava kohtuniku jaoks tõendiks vaatlusprotokoll, mida kohus hindab

§ 232lgte 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 21.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3214108, p 17). Vaatlusprotokolli mõte on anda edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt nõuete kohta vaatlusprotokollile ka Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3214108, p 16). Puudutatud isik I ei ole määruskaebuses väitnud, nagu ei sisaldaks protokoll

§ 291

lgs 5 sätestatud asjaolusid või oleks muul viisil puudulik ning ei oleks seetõttu usaldusväärne tõend.

  1. Küll on põhjendatud määruskaebuse väited juurdepääsutasu määramise kohta. Juurdepääsutasu määramise osas tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja selles osas saadetakse asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Maakohus leidis, et praeguses asjas on piisav maatüki juurepääsuna kasutamise eest tasu määramise alusena lähtuda maamaksu suurusest, mis korvab koormatud kinnisasja omaniku kaotatud võimaluse kasutada juurdepääsu alla jäävat maatükki muul viisil kui juurdepääsuna (maakohtu määruse p 65). Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse selles osas jõusse ja märkis, et puudutatud isikul I oleks tulnud maakohtu menetluses tuua esile asjaolud, mille alusel oleks maakohus saanud määrata suurema juurdepääsu tasu (ringkonnakohtu määruse p 23).
  2. AÕS § 156 lgs 1 sätestatust lähtudes on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Seejuures tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 21460492/165, p 16;
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3213117, p 15). Eelnevast tulenevalt peab juurdepääsutasu ühe komponendina kindlasti sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Seetõttu ei saanud maakohus välja mõista üksnes maamaksu suurusele vastavat tasu. 10

(12)10 2-16-3663
  1. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid (Riigikohtu
  2. juuni
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3213117, p 15.3). Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel määrata uuesti juurdepääsutasu, sh hüvitis omandiõiguse riive eest.
  4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul vastata ka puudutatud isiku I väidetele maamaksu ja tasu määramise kohta. Puudutatud isik I juhtis juba ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et maakohtu määrusele lisatud kaardil on juurdepääsutee ning Venteri tee 5 kinnistu piiri vahel veel puudutatud isikule I kuuluvat maad, mida kohus tasu määramisel ei arvestanud (määruskaebuse p 11). Ringkonnakohus kaebaja väidetele ei vastanud. Kolleegium leiab, et kui lisaks juurdepääsule on koormataval kinnisasjal veel mingi ala, mida selle omanik ei saa juurdepääsu tõttu sihtotstarbeliselt kasutada, siis tuleb ka see omandiõiguse riive koormatud kinnisasja omanikule hüvitada.
  5. Lisaks on puudutatud isik I Riigikohtule esitatud määruskaebuses väitnud, et juurdepääs määrati üle kahe erineva maksustamishinnaga kinnistu ning on arusaamatu, kuidas maakohus arvutas maa maksustamishinna 536 eurot 55 senti. Eeltoodud väiteid puudutatud isik I ringkonnakohtule ei esitanud. Riigikohtul ei ole alust hinnata väiteid, mida kaebaja ringkonnakohtule ei esitanud, ning selliselt hinnata maakohtu otsust, ilma et ringkonnakohus oleks saanud väite osas oma seisukoha kujundada (vt

§ 668lg 5, samuti Riigikohtu 13.

veebruari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 32111611, p 30;
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3216110, p 12).

§ 668

lg 5 järgi ei saa kassatsioonkaebust esitada ringkonnakohtu otsuse peale osas, milles maakohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud. Kui puudutatud isik I esitab vastavad väited ka asja uuel läbivaatamisel, tuleb ringkonnakohtul nende väidete kohta seisukoht kujundada. 22. Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus on jätnud ebamääraseks tee korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise küsimused, ringkonnakohus ei ole aga seda viga parandanud. Maakohus märkis, et puudutatud isik I on kohustatud tagama tee vastavuse nõuetele (maakohtu määruse p 64). Teisalt märkis maakohus, et avaldaja on juurdepääsutee hooldamise kulusid kandnud ning on seda valmis tegema ka edaspidi (maakohtu määruse p 63). Määruse resolutsioonis on maakohus reguleerinud üksnes avaldaja õigust tee omal kulul asfalteerida. Juurdepääsutee hooldamise kulusid ei ole maakohus arvutanud juurdepääsutasu sisse, kuivõrd mõistis välja hüvitise vaid maamaksu eest, samas ei jätnud neid aga ka avaldaja kanda. Kolleegiumi arvates on põhimõtteliselt võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise tingimusega, kui pooled 11

(12)11 2-16-3663 seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada. Kui juurdepääsuteed hooldab koormatud kinnisasja omanik, peaks juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (vt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 32116916, p 16). Sel juhul tuleb kohtul tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikjuhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 32117012, p 12;
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 32118015, p 31;
  7. juuni
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3214411, p 28).
  9. Viimaks vastab kolleegium puudutatud isiku I väitele, et ringkonnakohus lähtus asja lahendamisel eeldusest, et kohus on juurdepääsuasjades seotud menetlusosaliste esitatud asjaolude ja tõenditega. Sellist eeldust ringkonnakohtu määrusest ei nähtu. Puudutatud isik I leiab ka, et kohus oleks pidanud ise välja selgitama asjaolud õiglase hüvitise määramiseks. Kuigi hagita menetluses kohaldub

§ 5

lg 3 ja § 477 lgte 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3214613, p 13). Seega on kohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel isikutelt teabe esitamist ja tõendite kättesaadavaks tegemist. Ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3213117 ei tulene, et kohtul oleks kohustus igaks juhuks kontrollida mingite asjaolude esinemist või puudumist, kui menetlusosaliste esitatud teave ei anna selleks alust. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (

§ 200lgd 1 ja 2).

Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad. Koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutasu määramise asjas on sellisteks mh asjaolud, mille alusel saab teha järeldusi õiglase tasu suuruse kohta. 24. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

25. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada. Peeter Jerofejev 12

(12)Villu Kõve Malle Seppik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.