← Eesti

2-16-18497/96

Obsah (5)§ 1041§ 1037§ 208§ 1043§ 82

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. august 2018,

) §-de 1027 ja 1041 alusel. 3.

  1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi ei ole hageja nõue aegunud. Kuivõrd hageja võõrandas XXX kinnistu kostjatele
  2. juunil 2009 ja kostjatele oli üle läinud kinnistu otsene valdus, siis juhul, kui EE saatis
  3. augusti 2011 arve aadressile XXX talu YYY Kuusalu vald Harjumaa, puudub mõistlik alus eeldada, et hageja on sellelt aadressilt EE arve kätte saanud. Eluliselt on usutav, et nimetatud arve on kätte saanud hoopis kostjad. Kohtule ei , esitatud tõendeid, et hageja oleks EE nõudest teada saanud enne Pärnu Maakohtu
  4. veebruari 2014 määruse tsiviilasjas nr 2-14-4386 kättesaamist. Kuna hagi esitati kohtule
  5. detsembril 2016, siis ei ole hageja nõue aegunud. 3.
  6. Maakohus jõudis tõendite (EE arved ja kinnitused elektrienergia tarbimise kohta ning tunnistajate ütlused) alusel järeldusele, et kuigi
  7. aprillil 2008 oli XXX kinnistul EE poolt võrguühendust katkestatud, oli seal elektrienergia olemas ja seda omavolilise pingestamise tõttu. Kuni
  8. aasta suvel XXX kinnistult ärakolimiseni kasutas elektrienergiat hageja ning peale kinnistu ostmist kasutasid elektrienergiat ka kostjad ja kostja II pere kuni kostja II poolt võrgulepingu sõlmimiseni
  9. mail
  10. Seega on nii hageja kui kostjad kasutanud omavoliliselt XXX kinnistul elektrienergiat. Kuna hageja ja kostjad lepingu sõlmimisel elektrinäitu ei fikseerinud, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, kui palju tarbis perioodil
  11. mai 2008 –
  12. mai 2011 elektrienergiat hageja ja kui palju tarbisid elektrienergiat kostjad. EE vastustest järelepärimisele nähtub üksnes, et sel perioodil tarbiti elektrienergiat koguses 18 933 kW ning selle eest on esitatud arve sumas 1 904,33 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 2 alusel otsustas maakohus, et kostjatelt tuleb välja mõista 952,17 eurot, st kostjad peavad hüvitama pool tarbitud elektrienergiast (9 466,4 kW). Selle summa ulatuses on kostjad hageja arvel rikastunud. Kui kostjad oleksid pärast kinnistu omandamist sõlminud EE-ga võrgu- ja elektrilepingu, siis oleksid nad ise pidanud tasuma nende poolt tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest. 3.5.

§-de 1027 ja 1041 kohaldamise eelduseks on, et kostjatel oleks kohustus tasuda EE-le viiviseid ja menetluskulusid ning kohtutäiturile täituri tasu. Hageja oli ise hooletu ja jättis lepingu sõlmimisel fikseerimata XXX kinnistu elektrinäidu ja lõpetamata EE-ga sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu, mille tulemusel kehtis tema suhtes EE-ga võrgu– ja elektrileping kuni 27. maini 2011 ning hageja vastutas nimetatud ajaperioodil tarbitud elektrienergia tasumise eest. Kuna hageja jättis EE teavitamata enda kontaktandmete muutumisest, edastas EE arveid XXX kinnistule ja hageja arveid õigeaegselt kätte ei saanud. Hageja hooletus põhjustas, et ta õigeaegselt ei tasunud EE arveid, mistõttu arvestas EE tasumata summadelt viivist ja esitas nõude maksekäsu kiirmenetluses. Seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega pidi EE tasuma riigilõivu ja menetluskulu, mis lõpuks hagejalt välja mõisteti. Seni kuni hageja ei ole tasunud põhivõlgnevust on EE-l õigus nõuda viiviseid 0,1% päevas põhivõlgnevuselt. Hageja ei ole tõendanud, et kostjatel on kohustus tasuda EE-le viiviseid ja menetluskulusid, mistõttu ei ole kostjad hageja poolt tasutavate viiviste ja menetluskulude ulatuses hageja arvel alusetult rikastunud. 4

(7)Kuna hageja vabatahtlikult ei tasunud Pärnu Maakohtu
  1. märtsi 2014 määrusega välja mõistetud viiviseid ja menetluskulusid, pidi EE pöörduma võlgnevuse sissenõudmiseks kohtutäituri poole, millega kaasneb hagejal kohustus tasuda kohtutäituri tasu. Hageja ei tõendanud, et kostjatel on kohustus tasuda seoses viidatud määruse täitmisega kohtutäituri tasu. Seega ei ole tõendatud, et kostjad oleksid hageja poolt tasumisele kuuluva kohtutäituri tasu ulatuses alusetult rikastunud. 3.
  2. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD
  3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Hageja palub uue otsusega mõista kostjatelt välja põhivõlgnevus kokku 1 904,34 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2 416,08 eurot, varasema menetluse kulud 134,26 eurot ja kohtutäituri tasu 651,56 eurot. Käesoleva kohtuasja menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kaebuses heidab hageja ette, et maakohus: - - - eksis hüvitise suuruse määramisel, kuna kahju täpne suurus on võimalik kindlaks teha ning selle kindlakstegemine ei oleks kujunenud eriliselt raskeks või ebamõistlikult kulukaks; ei arvestanud asjaoludega, et hagejal oli võimalus saada ajutist elektrit naabrilt pikendusjuhtmega ja et ebaseaduslik pingestamine avastati kostjate majapidamises; ei arvestanud vastutuse proportsioonide arvutamisel sellega, et hageja elas kinnistul üksinda, kostjad aga suure perena. Seega ei saa väita, et pooled kasutasid tavapäraseks elamiseks võrdselt elektrienergiat. Samuti ei arvestanud kohus, et elektrienergia ebaseadusliku kasutamise aeg (ca 3 aastat) ei jagune pooleks. Hageja arvele saaks panna vaid 1/3 sellest ajaperioodist; leidis ekslikult, et kui põhikohustus on poolte vahel solidaarselt jagatav, siis kõrvalkohustused ja täitemenetluse kulud seda ei ole.
  4. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata, aga TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muudab ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmise põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  6. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja hagi rahuldamata jätmise osas. Kostjad ei ole maakohtu otsuse peale kaebust esitanud. Seega on viidatud otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osas, millega kostjatelt mõisteti välja 952,17 eurot, millest 255,65 euro tasumise osas tunnistati otsus ka viivitamata täidetavaks. Samuti ei ole vaidlustatud menetluskulude jaotust osas, mille järgi 80% kuludest jäi solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohus ei saa kontrollida maakohtu lahendi õigsust osas, mille peale ei kaevata, ega poole huvides, kes kaebust ei esitanud (vrd Riigikohtu
  7. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12 esimene lõik). Käesoleval juhul tähendab see, et tuleb kontrollida, kas hagi saab rahuldada senisest suuremas ulatuses ja kas kostjad peaks kandma suurema osa kui 80% maakohtu menetluskuludest.
  8. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks

§ 1041alusel.

Lisaks viitas maakohus

§-le 1027, mis siiski ei ole nõudenorm ega saa seega olla hageja nõude õiguslik alus. 5

(7)8.1. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu.

§ 1041alusel tekib nõue isikul, kes on täitnud teise isiku kohustuse.

Pooled ei vaidle, et EE nõudis hagejalt tasumist nende vahel sõlmitud kehtiva lepingu alusel. Seega täitis hageja EE-le tasudes (ja ka sissenõudekulusid kandes) enda, mitte kostjate kohustuse. See välistab nõude

§ 1041alusel.

8.2. Hageja esile toodud asjaoludel võib tal olla kostjate vastu nõue

§ 1037lg 1 alusel.

Viidatud sätte kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust mh kasutamise või äratarvitamisega rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kokkuvõtvalt on

§ 1037

lg 1 kohaldamise eeldusteks teise isiku õiguse rikkumine ja selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.

§ 1037

lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu (Riigikohtu

  1. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-146-07, p 11 teine lõik, vt ka
  2. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20 esimene lõik, ja
  3. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-09, p 15 teine lõik). Energia müügile tuleb

§ 208lg 3 järgi kohaldada asja müügi kohta seaduses sätestatut.

Analoogia korras saab elektrienergiaga varustamise lepingu täitmise tulemusel tarbitud energiakogust sarnaselt lugeda muuks õiguseks

§ 1037lg 1 tähenduses.

8.3. Lisaks võib hagejal olla kahju hüvitamise nõue

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 alusel.

Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku avaldada, kas ta soovib nõude lahendamist ka sel alusel ehk kahju hüvitamise nõudena. Hageja vastavat avaldust ei esitanud, mistõttu lähtub ringkonnakohus hagiavalduse ja hageja muude menetlusdokumentide põhjal sellest, et hageja kahju hüvitamise nõuet ei ole esitanud.

  1. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud, sest hageja ei saanud EE nõudest teada enne kui
  2. veebruaril
  3. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Maakohus ei käsitlenud sisuliselt küsimust, kas hageja pidi teada saama EE nõudest varem kui
  4. veebruaril
  5. 9.
  6. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama sätte teine lause näeb ette, et õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab seega juba ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Samas pole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu
  7. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1129-16, p 46 teine lõik, samuti seal viidatud
  8. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43, ja
  9. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Seaduse sõnastusest tulenevalt pole ka oluline, et isik tegelikult neist asjaoludest teaks. Senises kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kui alusetu rikastumise nõue rajaneb alusetul maksel, siis pidi isik rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust teada saama maksete tegemisel (lisaks eelviidatule nii ka Riigikohtu
  10. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18014, p 12, ja
  11. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Kui täidetakse olematut kohustust, siis on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise (rikastumise) ajaga (vt nt Riigikohtu
  12. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16915, p 10 teine lõik, ja selles viidatud
  13. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). 9.
  14. Kui kostja esitab hagile aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis kahju hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama (Riigikohtu
  15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13). Sarnaselt tuli kostjatel käesolevas asjas tõendada, et hageja kas teadis või pidi teadma alusetust rikastumisest varem kui hageja väidetav aeg. 6

(7)9.
  1. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus üks isik müüb teisele kinnisasja ja jätab lõpetamata kinnisasjaga seotud teenuse osutamise lepingu (sh elektrienergiaga varustamise lepingu), peab ta müüjana teadma ostja alusetu rikastumise võimalusest. Eelkõige peab müüja ilmutama ise mõistlikku hoolt, et teenuse osutamise leping kas lõpetada või tunda regulaarselt huvi, millises summas teenust on tarbitud. Kirjeldatud juhul sõltub alusetust rikastumisest teada saama pidamise aeg sellest, kui sagedasti pidi hageja tundma huvi kinnistul elektri tarbimise vastu. Ringkonnakohtu hinnangul peab EE-ga elektrivarustuse lepingu sõlminud isik üldjuhul tundma huvi elektri tarbimise vastu vähemalt korra kvartalis ehk iga kolme kuu järgi. Nii kinnistu müügilepingust (tl 19–26) kui ka tunnistaja KK ütlustest kinnistul tegeliku elektritarbimise kohta (tl 176), aga ka EE kirjadest (tl 144, 146) nähtub, et hageja teadis kinnistul elektri tarbimise võimalikkusest ja vähemalt võis eeldada, et teatava ajaperioodi möödumisel võib tekkida reaalne elektrikulu, mille eest ta peab EE-le kehtiva lepingu järgi tasuma. EE koostas arve vaidlusaluse elektritarbimise eest
  2. augustil 2011 (tl 144), mis jääb samuti tarbimisele järgneva kvartali piiridesse. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mida ei ole kaebusega vaidlustatud, kujunes vaidlusalune võlg elektrienergia eest kuni
  3. maini
  4. Eelmises lõigus märgitud kaalutlustel pidi hageja sellest teada saama hiljemalt järgmise kvartali lõppemisel ehk
  5. septembriks
  6. 9.
  7. Alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub vastav nõue sissenõutavaks. Seega kohaldub

§ 82

lg 7 kolmas lause, st kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (

§ 82lg 3) möödumist.

Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub mh sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (Riigikohtu

  1. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11 teine lõik;
  2. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10, ja
  3. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg käesoleval juhul maksimaalselt kolm kuud. Võttes arvesse eelmise alapunkti 9.2 viimases lõigus märgitut, muutus hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks
  4. jaanuaril 2012, st kui
  5. septembrist 2011 oli omakorda möödunud kolm kuud.
  6. Eelnevast tuleneb, et hageja nõue kostjate vastu aegus
  7. jaanuari 2015 möödumisega. Kuna hagi esitati
  8. detsembril 2016, siis oli nõue enne hagi esitamist aegunud. Ringkonnakohus ei saa hageja nõude aegumise tõttu rahuldada hagi maakohtust suuremas ulatuses, seega ei ole vaja kaebuse väidetele sisuliselt vastata.
  9. Kuna menetluskulude jaotus sõltub asja sisulisest lahendamisest ja ringkonnakohus ei suurenda hagi rahuldamise ulatust, siis ei saa ka panna menetluskuludest suuremat osa kostjate kanda kui seda tegi juba maakohus. Vaidlustatud otsuse resolutsioon ja põhjendused on selles osas vastuolulised, aga kuna kostjad otsust ei vaidlustanud, siis ei saa ringkonnakohus asuda nimetatud vastuolu kõrvaldama (vt eespool p 7).
  10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei määranud kulusid kindlaks rahaliselt, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ei tee seda ka ringkonnakohus. Hageja esindaja riigi õigusabi tasu taotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.