KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 15. august 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-18-4305 Tsiviilasi G.B. k

) § 132 lg 1² ei anna alust arestida igasugust sissetulekut. Vastupidise tõlgenduse korral kaotaks

§ 132lg 1 oma tähenduse.

Olukord, kus isik ei saa aru, millise rahaga ta peab kuu lõikes toime tulema, ning puudub absoluutne arestimiskeeld, ei taga võlgniku huvide miinimumkaitset.

§ 132lg 1² teine lause on raskesti mõistetav.

Toimetulekupiir on 2018. aastal 140 eurot. Lähtudes sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg-test 1 ja 2 peab toimetulekupiir jääma isikule kätte pärast eluasemekulude tasumist. Võlgnik peab tasuma eluasemekuludeks 60 eurot, mistõttu jääb toidule ja igapäevasteks kuludeks 100 eurot, seega tunduvalt vähem, kui seadusega sätestatud toimetulekupiir. Lisaks oli võlgnik seisukohal, et

§ 132lg 1² on vastuolus põhiseadusega.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur leidis, et kinnipidamine võlgniku pensionist on

§ 132lg 1² alusel lubatud.

Võlgnik ei ole kogu täitemenetluse ajal vabatahtlikult ühtegi summat tasunud. Muul viisil kui pensionist kinnipidamise teel ei ole võimalik nõuet rahuldada.

1. Koos kaebusega esitas võlgnik taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus peatada täitemenetlus kuni praeguses asjas tehtava lahendi jõustumiseni. 2 Tartu Maakohus rahuldas
2. märtsi 2018 määrusega võlgniku taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja peatas täitemenetluse kuni praeguses tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. MAAKOHTU SEISUKOHT
3. Tartu Maakohus jättis
4. aprilli 2018 määrusega kaebuse rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda ja mõistis avaldajalt riigituludesse riigilõivu 65 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei saa avaldaja sissetulekut käsitleda riikliku pensionina riikliku pensionikindluse seaduse (RPKS) § 2 mõistes. Avaldaja teatel makstakse talle hüvitist psüühikahäirest tingitud töövõime puudumise tõttu, mida maakohtu hinnangul saab käsitleda töövõimetuse seaduse (TVTS) mõistes töövõimetuspensionina. Avaldaja sissetulek jääb alla ühe kuu palga alammäära suurust ja

§ 132lg 1 alusel sellist sissetulekut üldjuhul arestida ei saa.

Vaidlust ei ole selles, et avaldajal ei ole muud vara, millele pöörata sissenõuet. Kuna sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud nõude täielikule rahuldamisele, siis võib

§ 132

lg 1² alusel arestida 20% võlgniku sissetulekust, kuid sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri (praegusel ajal 140 eurot kuus). Maakohus leidis, et avaldaja sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimine on toimunud kooskõlas seadusega, järgides

§-des 131 ja 132 sätestatud sissetuleku arestimise piiranguid. Seega ei esine alust kohtutäituri otsuse tühistamiseks. Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et

§ 132

lg 1² on vastuolus põhiseadusega ega pidanud vajalikuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 7 alusel jäid menetluskulud avaldaja kanda. Menetluskuluks on kaebuselt ja esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduselt tasumisele kuuluvad riigilõivud (s.o 15 eurot + 50 eurot), mille tasumisest oli avaldaja menetlusabi korras vabastatud. TsMS § 190 lg 2 alusel tuleb avaldajalt 65 euro suurune riigilõiv riigituludesse välja mõista. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määrus ja uue määrusega tühistada kohtutäituri
2. jaanuari 2018 akt avaldaja pensionist kinnipidamiseks. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlusõigust. Avaldaja ei ole tahtlikult algatanud põhjendamatut menetlust, mistõttu ei saa TsMS § 172 lg 7 alusel jätta menetluskulud tema kanda. Menetlusabi andmisel pidi maakohus kontrollima, kas nõue võiks olla põhjendatud ja menetlusabi andmisest keelduma, kui avaldaja menetluses osalemine on ebamõistlik. Samuti on TsMS § 190 lg 7 alusel võimalik mõjuval põhjusel vabastada isik menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

§ 132

lg 1² viitab selgelt § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekule ja ei anna alust kinnipidamiseks igasugusest sissetulekust. Seletuskirjal, millele maakohus viitab, puudub õiguslik jõud, mistõttu ei anna see alust seadust teisiti kohaldada kui aktis endas kirjas. Maakohus on sisuliselt jätnud arvestamata avaldaja väite, et talle pole tagatud toimetulekupiir sotsiaalhoolekande seaduse mõistes. Pärast eluasemekulude maksmist jääb avaldajale alla 100 euro. Õiguskantsler on märkinud, et

§ 132

lg 1² rakendamine võib kaasa tuua olukorras, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega. Maakohus ei ole õigesti kaalunud võimalikku vastuolu seadusega. 3 Maakohus on avaldaja sissetulekut käsitlenud kui töövõimetoetust, mitte riikliku pensionina. Seega puudub kohtutäituril alus kinnipidamise teostamiseks.

§ 131lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole praegusel juhul täidetud.

Eelkõige ei nähtu, et sissenõudja oleks avaldanud soovi just töövõimetoetusele nõude pööramiseks ning puudub põhistus, kuidas on õiglane arestida sissetulekut, mis kuulub absoluutse arestimiskeelu alla. Samuti ei ole, arvestades Riigikohtu lahendeid (nr 2-15-17249 ja nr 5-17-11), õiglane olukord, kus täitekulud ületavad põhinõuet.

1. Kohtutäitur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. MENETLUSE EDASINE KÄIK
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, ei rahuldanud seda ja edastas kaebuse lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
3. Tartu Ringkonnakohus tagastas
4. mail 2018 tsiviilasja maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas on puudutud isikuks ka sissenõudja, kellele tuleb teatavaks teha asja materjalid ja määrata tähtaeg määruskaebusele vastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on sissenõudja seisukoht vajalik ka määruskaebuses esitatud väite tõttu, et sissenõudja ei avaldanud soovi töövõimetoetusele sissenõuet pöörata.
5. Maakohus edastas asja materjalid Tartu Linnavalitsusele (sissenõudja). Sissenõudja ei vastanud määruskaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb TsMS § 667 lg 2 alusel uue määruse, millega rahuldab võlgniku kaebuse kohtutäituri
7. märtsi 2018 otsuse peale. Ringkonnakohus tühistab kohtutäituri
8. märtsi 2018 otsuse, samuti kohtutäituri
9. jaanuari 2018 akti võlgniku töövõimetoetuse arestimise kohta.
10. Praeguses asjas on võlgnik esitanud kohtule kaebuse kohtutäituri
11. märtsi 2018 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis võlgniku kaebuse töövõimetoetuse arestimise peale rahuldamata. Maakohus jättis võlgniku kaebuse rahuldamata, leides, et võlgniku töövõimetoetuse arestimine on toimunud kooskõlas seaduse ning

§-des 131 ja 132 sätestatud sissetuleku arestimise piirangutega. 12. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks töövõimetoetus.

§ 131

lg 1 p 6¹ kohaselt ei saa töövõimetoetusele sissenõuet pöörata.

§ 131

lg 2 võimaldab siiski ka töövõimetoetusele sissenõuet pöörata, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele; 2) arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane; 3) tegu on

§ 131

lg 1 p-des 6-8 nimetatud sissetulekuga; 4) sissenõudja on esitanud avalduse; 5) kohtutäitur kuulab võimaluse korral võlgniku enne otsuse tegemist ära. 13. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 131lg-s 2 sätestatud esimene eeldus on täidetud.

Võlgniku suhtes toimuv täitemenetlus on algatatud 5. septembril 2016 ning kuni töövõimetoetuse arestimiseni ei olnud täitemenetluses toimunud ühtegi laekumist. Teadaolevalt puudub võlgnikul ka muu vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Täidetud on ka

§ 131

lg-s 2 sätestatud kolmas eeldus, sest tegemist on

§ 131lg 1 p-s 6¹ nimetatud sissetulekuga (töövõimetoetusega).

14. Samas ei saa asuda seisukohale, et arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Kuigi kohustus välja tuua asjaolud, mis võivad muuta arestimise ebaõiglaseks, lasub võlgnikul, tuleb talle anda võimalus seda teha.

§ 131

lg-st 2 tuleneb kohtutäiturile kohustus kuulata võimaluse korral võlgnik enne otsuse tegemist ära. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur 4 võlgnikku enne otsuse tegemist ära kuulanud ning ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, miks seda ei olnud võimalik teha.

1. Lisaks sellele ei nähtu asja materjalidest, et sissenõudja oleks esitanud avalduse. Sissenõudja ei ole määruskaebusele vastanud ega selgitanud, kas ta on vastavasisulise avalduse esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selliseks avalduseks pidada täitemenetluse algatamise avalduses märgitut, et sissenõudja soovib sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigusele. Sellise tõlgenduse korral kaotaks sissenõudja avalduse nõue oma sisu, sest tavapäraselt märgitakse täitemenetluse algatamise avalduses, et soovitakse sissenõude pööramist nii kinnisasjadele, vallasvarale kui ka nõudeõigusele.
2. Kuna praegusel juhul ei ole täidetud kõik

§ 131

lg-s 2 sätestatud eeldused töövõimetoetuse arestimiseks, on töövõimetoetuse arestimine olnud ebaseaduslik. Ringkonnakohus tühistab kohtutäituri

1. märtsi 2018 otsuse, millega kohtutäitur jättis võlgniku kaebuse rahuldamata.
2. Kuigi formaalselt saab menetlusosaline

§ 218

lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab menetlusosalise

§ 218

lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud (vt Riigikohtu

1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 21). Kaebuses on võlgnik taotlenud
2. jaanuari 2018 töövõimetuse arestimise akti tühistamist. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus ka kohtutäituri
3. jaanuari 2018 akti.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et

§ 132

lg 1², mis võimaldab pöörata sissenõuet võlgniku sissetulekule, mis jääb alla kehtestatud palga alammäära kuni toimetulekupiirini, ei ole vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus selgitab võlgnikule, et alates 10. juunist 2018 ei arestita sissetulekut, kui see jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi (

§ 132lg 1²). 19. Kaebuse rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Ts

MS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. Tartu Maakohus rahuldas 21. märtsi 2018 määrusega võlgniku menetlusabi taotluse ning vabastas ta kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse rakendamise taotluselt riigilõivu tasumisest (15 eurot + 50 eurot). TsMS § 184 lg 4 alusel oli menetlusabi andmine määruskaebemenetluses jätkuv, seega oli võlgnik vabastatud määruskaebuselt riigilõivu tasumisest (15 eurot). Menetluskulud, mille kandmisest oli võlgnik vabastatud (15 eurot + 50 eurot + 15 eurot, kokku 80 eurot) tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel kohtutäiturilt riigi tuludesse välja mõista. TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb riigituludesse välja mõistetud riigilõiv ära maksta 15 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson