← Eesti

2-17-7745/22

Tsiviilasi nr: 2-17-7745 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-7745 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2018, Tallinn Kohtukoosse

) § 136 lg 3 näeb ette, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Praegusel juhul saabus tähtpäev

  1. mail
  2. 2.
  3. Lisaks leiab kostja, et laenulepingu ülesütlemine Est Invest poolt
  4. oktoobril 2016 on tühine ning võlgnevus ei ole sissenõutavaks muutunud. Kostja märgib, et
  5. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingu p-d 4 ja 4.1 ei sätesta, millise tähtaja jooksul peab võlgnik garantiid väljastama. Ei ole eluliselt usutav, et alates aastast 2012 ei nõudnud laenuandja kordagi garantii väljastamist, nõudes seda alles pärast neli aastat kestnud laenusuhteid, ning garantii mitteandmise tõttu lõpetas ühepoolselt laenulepingu. Hageja ei ole esitanud esialgseid laenulepinguid, samuti meeldetuletusi, hoiatusi ega ülesütlemisavaldust. Seega ei ole hageja tõendanud, et võlgnikule olid kätte toimetatud meeldetuletused, hoiatused, millest saaks järeldada, et laenuandja on nõudnud ülalnimetatud kohustuste täitmist ning et võlgnikule on laenulepingu ülesütlemise teade kätte toimetatud. Lisaks märgib kostja, et Est Invest ja võlgnik on seotud samade füüsiliste isikutega. Kostja hinnangul viitab nimetatud asjaolu sellele, et 3

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7745 tegemist võib olla näilike tehingutega. Puudub vaidlus, et rahasummad on võlgniku kontole laekunud, kuid vaidluse all on asjaolu, kas tegemist on tagastatavate vahenditega. 2.
  1. Hageja väite osas, et tema nõue on kindlasti sissenõutavaks muutunud võlgniku pankroti väljakuulutamisega, leiab kostja, et kuna hageja on nõude omandanud võlausaldaja, siis on hageja omandanud nõude, mis juba loovutamise ajal ei olnud sissenõutavaks muutunud. Seetõttu ei saa nõue sissenõutavaks muutuda PankrS § 42 alusel. Maakohtu otsus
  2. Harju Maakohus rahuldas
  3. septembri
  4. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 1 222 095 euro 97 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu (teise järgu) nõudena. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. 3.
  5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi esitatud PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides ehk ühe kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek jättis nõude tunnustamata.

§ 136lg 3 järgi saabus tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.

Kuna nõuete kaitsmise koosolek toimus

  1. aprillil 2017, siis on viimase kuu vastav päev
  2. mai 2017 ja sellel päeval esitas hageja ka hagi. 3.
  3. Kostja vastuväited hageja nõudele ei anna alust jätta nõuet tunnustamata. Maakohus luges tuvastatuks, et Est Invest on laenulepingutest tulenevad nõuded hagejale loovutanud ja sellest võlgnikule teatanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud, loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Võlgniku pankroti korral ei ole oluline, kas hageja nõue võlgniku vastu oli muutunud sissenõutavaks enne pankroti väljakuulutamist või muutus see sissenõutavaks võlgniku pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 42). Apellatsioonkaebus
  4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 4.
  5. Hageja on kostja hinnangul esitanud hagi PankrS § 106 lg 1 alusel hilinenult. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek toimus
  6. aprillil
  7. Kohtule nõude tunnistamise hagi esitamiseks oli hagejal aega üks kuu koosoleku toimumise ajast arvates. Seega hagi tulnuks esitada perioodil
  8. aprill 2017 kl 00.00 kuni
  9. mai 2017 kl 24.
  10. Sellest tulenevalt ei ole õige maakohtu seisukoht, et hagi esitamise tähtaeg lõppes
  11. mail
  12. 4.
  13. PankrS § 106 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine koosoleku toimumisest, ehk tähtaja kulgemise esimeseks päevaks on kaitsmise koosoleku toimumise päev. Aegumise alguspäeva arvestamine aegumistähtajast pikendaks hagi esitamiseks ettenähtud kuud kunstlikult ühe päeva võrra. Kostja viitab, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud lahendis 4

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7745 kohtupraktikat menetlustähtaja arvestamise osas ühtlustanud ning selle seisukoha järgi saabus hagi esitamise tähtpäev praegusel juhul
  1. mail
  2. 4.
  3. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta kostja väite, et esitatud hagi on puudulik. Osa hageja poolt viidatud dokumentidest ei olnud kohtule üldse esitatud ning nii kohtul kui ka kostjal ei olnud võimalust neid uurida ja oma seisukohta esitada. Kuna osa olulistest tõenditest on jäänud esitamata, on hageja nõue ja selle põhjendus ebausaldusväärne. Maakohus ei ole eeltoodu osas oma seisukohta võtnud. 4.
  4. Pankroti välja kuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Samas jättis maakohus tähelepanuta ja analüüsimata kostja väited, et praegusel juhul kehtiks põhimõte siis, kui võlausaldajaks oleks laenuandja (Est Invest) ise, mitte hageja kui loovutatud nõude omandaja, ning tegemist oleks kehtiva laenulepinguga. Hageja ei ole laenuandja, vaid võlausaldaja, kes on omandanud väidetavalt sissenõutavaks muutunud nõude loovutamislepingu alusel. Tegemist ei olnud lepingu ülevõtmisega, kus senine laenuandja asendatakse uuega ning leping kehtib edasi, vaid nõude loovutamise lepinguga. Seetõttu hageja kui loovutatud nõude omandaja nõue ei saa muutuda sissenõutavaks lähtudes PankrS § 42 mõttest. 4.
  5. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et laenulepingu ülesütlemine on tühine ning nn võlgnevus ei ole sissenõutavaks muutunud. Kohus on jätnud antud asjaolu tähelepanuta.
  6. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingu punktid 4 ja 4.1 ei sätesta, millise tähtaja jooksul peab võlgnik garantiid väljastama. Eluliselt ei ole usutav, et alates aastast 2012 ei nõudnud laenuandja kordagi garantiid ja peale nelja aastat väidetavaid laenusuhteid nõuab garantiid (vaatamata sellele, et viimases laenulepingus ei olnud sätestatud isegi täpset kuupäeva, millal võlgnik peab väidetavat garantiid andma) ning selle mitteandmise tõttu lõpetab ühepoolselt laenulepingu. Kostja leiab, et selline kronoloogia ja lepingulised kokkulepped on eluliselt ebausutavad. Hageja ei ole tõendanud, et viimane laenuleping on kehtivalt üles öeldud ja kõik lepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Vastustaja seisukoht
  7. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
  8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  9. detsembri
  10. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et hagi oli esitatud hilinenult. Tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 tehtud Riigikohtu otsuse p-st 33 tulenevalt tuleb aastates arvutatava aegumistähtaja puhul lugeda aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja päevaks

§ 136

lg 2 mõttes kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Vastavaks päevaks ei saa lugeda

§ 147lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva.

Seega luges Riigikohus asjas nr 3-2-1-162-13 tehtud lahendis aegumistähtaja ühe päeva võrra lühemaks kui varasemates lahendites. Nõuete 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7745 kaitsmise koosolek toimus
  1. aprillil
  2. Seega oli hagi esitamise viimaseks päevaks
  3. mai 2017 kell 24.00, kuid hageja esitas hagi
  4. mail
  5. Kuna hagi on esitatud PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud menetlustähtaega rikkudes, tuleb see jätta rahuldamata. Kostja kaebuse sisulistele väidetele ringkonnakohus hinnangut ei andnud.
  6. Hageja esitas ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a otsuse peale kassatsioonkaebusese, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata.
  9. Riigikohus rahuldas
  10. aprill
  11. a otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja tagasi samale ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks. 8.
  12. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus kohaldas valesti PankrS § 106 lg-t 1 ja

§ 136lg-t 3. Riigikohus nõustus maakohtuga, et hagi on esitatud Pankr

S § 106 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides ehk ühe kuu jooksul arvates päevast, mil nõuete kaitsmise koosolek jättis hageja nõude tunnustamata. 8.

  1. Samuti ei olnud ringkonnakohtu lahend Riigikohtu hinnangul nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kuidas ringkonnakohus jõudis tulemuseni, et kui nõuete kaitsmise koosolek toimub
  2. aprillil 2017, siis on viimane päev nõude tunnustamise hagi esitamiseks
  3. mai
  4. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 (p-d 29 ja 33) ei ole asjakohane. Praegusel juhul ei ole tegu aastates arvutatava tähtajaga ega ka aegumistähtajaga, mistõttu ei ole „vastavat päeva“

§ 136

mõttes võimalik seostada ei kohustuse täitmise ega ka nõude sissenõutavaks muutumise ajaga. 8.

  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja apellatsioonkaebus sisuliselt lahendada RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hageja nõuet Forent OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus 1 150 451 eurot 82 senti ületavas ulatuses, samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi nõude tunnustamiseks 1 150 451 eurot 82 senti ületavas ulatuses rahuldamata. Samuti määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotuse kõikides kohtuastmetes vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7745
  1. Kolleegium märgib esmalt, et
  2. aprillil 2018 tsiviilasjas tehtud otsuses on Riigikohus kinnitanud maakohtu nende järelduste õigsust, mille kohaselt on hagi esitatud PankrS § 106 lgs 1 sätestatud tähtaega järgides ehk ühe kuu jooksul arvates päevast, mil nõuete kaitsmise koosolek jättis hageja nõude tunnustamata. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus on viidatud otsuses märkinud, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja apellatsioonkaebus sisuliselt lahendada. Eelmärgitut arvestades on hagi esitatud tähtaegselt ning ringkonnakohus ei käsitle asja uuel läbivaatamisel apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt on hagi esitatud hilinenult.
  3. Maakohus on lugenud tuvastatuks mh järgmised asjaolud: Harju Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-16980 kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks kinnitati R. Vaiksaar;
  6. jaanuaril 2017 esitas hageja haldurile võlgniku pankrotimenetluses oma nõudeavalduse summas 1 222 095 eurot 97 senti;
  7. aprillil 2017 toimunud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõuet ei tunnustatud, sest kostja esitas hageja nõudele täies ulatuses vastuväite. Kolleegiumi hinnangul puudub nimetatud asjaolude üle vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
  8. Iseenesest õige on maakohtu poolt märgitu, et PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samas ei nõustu kolleegium hageja ja maakohtu seisukohaga, nagu ei oleks praegusel juhul oluline, kas hageja nõue võlgniku vastu oli muutunud sissenõutavaks enne pankroti väljakuulutamist või muutus see sissenõutavaks võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja poolt tunnustamiseks esitatud nõude kogusumma 1 222 095 eurot 97 senti sisaldab ka ajavahemiku
  9. september 2016 kuni
  10. jaanuar 2017 eest arvestatud viivist (viivitusintressi) 71 644 eurot 15 senti (tl 16). Viivise nõudmise õigus sõltub käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi sellest, millal muutus laenu tagastamise kohustus kui põhikohustus sissenõutavaks. Laenu tagastamise tähtaeg oli asja materjalide juures oleva
  11. märtsi 2016 laenulepingu järgi
  12. detsember 2030 (tl-d 4 – 6, tõlge tl 6 pöördel – tl 9). VÕS § 399 lg-st 1 tulenevalt võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise korral nõuda laenu kohest tagastamist.
  13. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingus ei ole teistsuguseid kokkuleppeid. Seega juhul kui nimetatud põhikohustus muutus sissenõutavaks PankrS § 42 alusel alles võlgniku pankroti väljakuulutamisega
  14. jaanuaril 2017, ei ole hagejal õigust nõuda viivist ajavahemiku
  15. september 2016 kuni
  16. jaanuar 2017 eest. 12.
  17. Hageja väidete kohaselt rikkus võlgnik
  18. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingut, mistõttu ütles algne võlausaldaja (Est Invest) lepingu
  19. septembril 2016 (erakorraliselt) üles. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja väited laenulepingu ülesütlemise kohta tõendamata, mistõttu ei ole ka hageja nõuded sissenõutavaks muutnud. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide põhjal ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et laenuleping on
  20. septembril 2016 või mõnel muul hetkel enne
  21. jaanuari 2017 kehtivalt üles öeldud. Kolleegium märgib, et lepingu 7
(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7745 ülesütlemine kui kujundusõigus realiseerub lepingut lõpetada sooviva poole vastava tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni (VÕS § 195 lg 1,

§ 69lg 1 esimene lause).

Kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, toob ülesütlemine kaasa lepingu lõppemise (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). Praegusel juhul ei ole hageja esitanud tõendeid väidetava ülesütlemisavalduse esitamise ega selle kättesaamise kohta võlgniku poolt. Samuti ei ole esitatud tõendeid, mille põhjal saaks kontrollida ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetust, mh puuduvad tõendid, et Est Invest oleks nõudnud võlgnikult laenulepingu p-des p-s 4.1 kokkulepitud tagatiste andmist ning andnud selleks täiendava tähtaja. 12.
  3. Kolleegium lisab, et TsMS § 230 lg 1 järgi lasus laenulepingu väidetava ülesütlemisega seonduvate asjaolude tõendamise koormis menetluses hagejal ning asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltel selles ka sisulist erimeelsust olnud. Juba hagiavalduses on hageja märkinud, et kui kostja asub menetluses laenulepingust tuleneva nõudega seotud asjaolusid vaidlustama, on hageja valmis nõude olemasolu tõendavad täiendavad tõendid viivituseta esitama. Vaatamata kostja poolt nimetatud asjaolude vaidlustamisele, ei ole hageja menetluse käigus lisatõendeid esitanud. 12.
  4. Eelmärgitu põhjal leiab kolleegium, et
  5. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingut ei ole üles öeldud ning võlgniku laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks PankrS § 42 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamisega
  6. jaanuaril
  7. Seega on hageja esitatud viivisenõue 71 644 eurot 15 senti põhjendamatu ning nõue tuleb jätta võlgniku pankrotimenetluses vastavas osas tunnustamata. Kaitsmiseks esitatud nõuet tuleb tunnustada 1 150 451 euro 82 sendi ulatuses (1 222 095 eurot 97 senti – 71 644 eurot 15 senti).
  8. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusõiguse normide olulist rikkumist ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Samuti ei tuvastanud kolleegium muid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja seisukoht, et hageja ei esitanud enda poolt menetlusdokumentides nimetatud tõendeid, ei tähenda, et hagiavaldusel olnuks selle menetlemist takistavad puudused.
  9. Samuti ei ole maakohus muus osas eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel. Kostja leiab, et hageja kui loovutatud nõude omandaja nõue ei saanud PankrS § 42 alusel sissenõutavaks muutuda. Hageja ja Est Invest vahel sõlmitud
  10. oktoobril 2016 nõude loovutamise lepingu (tl 10, tõlge tl 11) põhjal ei saa kostja seisukohaga kolleegiumi arvates praegusel juhul nõustuda. Maakohus on nõude loovutamise kokkulepet tõlgendanud kooskõlas VÕS §-ga
  11. Kõnealuse lepingu preambulist ning punktidest 1-3 nende koosmõjus järeldub, et Est Invest on loovutanud hagejale võlgnikuga sõlmitud laenulepingutest (sh
  12. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingust) tuleneva laenu (põhisumma) tagastamise nõude (1 045 900 eurot) ja
  13. oktoobri 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud intressinõude ning koos nõude üleminekuga on hagejale üle läinud ka õigus nõuda kõigi laenulepingutest tulenevate võlgniku kohustuste täitmist. Seega ei ole põhjendatud kostja seisukoht, nagu kuuluksid vaidlusalused nõuded jätkuvalt Est Investile. 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7745 Menetluskulude jaotus
  1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on rahuldanud hagi täies ulatuses ning jätnud kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada kõigis kohtuastmetes kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise (nõude tunnustamise) ulatusele, jättes menetluskulud 6 % ulatuses hageja kanda ja 94 % ulatuses kostja kanda.
  2. Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud kostja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.