KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17

§ 101lõikes 1 sätestatud määr.

Kostja oli teadlik, et tal on lapsed ning seetõttu peab ta tegema kõik selleks, et teenida piisavalt vahendeid. Ka on võimalik kostjal vahetada töökoht suurema palgaga töökoha vastu. Kui kostja peaks ülal oma kolme last võrdselt (3 × 235 eurot = 705 eurot) jääks kostjale tema sissetuleku suurust (1104,40 eurot) arvestades 399,40 eurot ning ükski laps ei jääks kehvemasse olukorda. Kostja seisukoht, et tal kulub raha autoliisingule ja kütusele, näitab, et kostja seab enda huvid kõrgemaks lapse huvidest. Praegusel juhul ei ole lapsevanemate vahel võrdsust, kui lapse isa peab maksma ainult 120 eurot kuus. Lapse ema peab oma lapsi ülal riigipoolsetest lasterahadest ja peretoetustest, s.o 500 (605,90) eurot. Hageja seadusliku esindaja pangakontoväljavõttelt on näha, et temal on väiksemad sissetulekud ning kolm alaealist last. Hageja seadusliku esindaja sissetulek on kaks korda väiksem kui kostja sissetulek ning ta peab kolme lapse kasvatamisega hakkama saama üksi. Seega ei ole mõeldav, et kostja isa ei saa kaks korda suurema teenistuse juures maksta elatist miinimumi ulatuses. Kostja ei pea oma teisi lapsi ülal elatise maksmise teel, seega ei saa praegu võtta teisi lapsi elatise vähendamise aluseks. Ka on oluline see, et kostja ei osale üldse lapse kasvatamises ega ole käinud last vaatamas. Kostjal tuleb muud vara lapse ülalpidamise täitmiseks, sh vajadusel vara realiseerida, välja üürida või müüa. Otsitud on põhjendus, et kinnistuid ei saa müüa. Kinnistul elav kostja isa on võimalik paigutada hooldekodusse. Hageja seaduslik esindaja tasub elektri ja üüri eest umbes 100 eurot, poodi söögi eest läheb keskmiselt 100 eurot, treeningule keskmiselt läheb 30 eurot. Lisaks on lapsele vaja osta prillid ja ravimeid allergia vastu. Seega hageja seaduslikul esindajal kulub hageja peale keskmiselt 230 eurot. Hageja seaduslik esindaja maksab laste treeningud sularahas ning selle kohta tšekke ei ole saanud. Hageja emal ei ole võimalik kolme alaealise lapse kõrvalt tööle minna.

1. Kostja vaidles elatise suurusele vastu ning palus vähendada hageja kasuks väljamõistetavat elatist 120 euroni kuus (hiljem 125 euroni kuus). Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last. Seega peab elatise suuruse määramisel arvestama muuhulgas sellega, et teiste kostja ülalpidamisel olevate laste elulaad ei saaks kahjustada. 2 Kostja igakuine sissetulek on hinnanguliselt 1104,40 eurot. Kostja väljaminekud igas kuus on: elektriarved keskmiselt 52 eurot kuus, elukoha kommunaalkulud 50 eurot kuus ning sõiduauto liisingu eest 143 eurot 52 senti (ka liikluskindlustus) ning kindlustusmakse 22,72 eurot. Lisandub elukoha küttekulu 240 eurot aastas (8 m3). Lisaks tuleb arvestada kostja enda igapäevaste toidu-, riiete- ning transpordikuludega. Kostjal kulub vähemalt 70 eurot kuus auto kütusele. Hinnanguliselt kulub kostjal enda toidule vähemalt 160 eurot kuus (ehk keskmiselt 5 eurot 30 senti päevas). Järelikult kulub kostjale endale kokku vähemalt 600 euro. Kostjale kuulub kaks kinnisasja: korter, mis on kostja ja tema perekonna elukohaks ja X. kinnistu, mille kostja omandas kinkelepinguga tingimusel, et kostja isa tohib kinnistul elada kuni surmani. Juhul, kui kostja peaks soovima X. kinnistut võõrandada, siis tühistaks kinkija lepingu ning kostja jääks ilma nii kinnisasjast kui mistahes võimalusest seda hiljem võõrandada. Seega ei ole mõeldav ega objektiivselt võimalik kummagi kinnistu võõrandamine täiendavate rahaliste vahendite saamiseks. Kostja palus tema rahalise võimekuse hindamisel arvestada, et tema poeg käib lasteaias, mille eest tuleb kuus keskmisel tasuda 46,50 eurot ning
2. aasta maikuust hakkab lasteaias käima ka kostja teine laps, mis tähendab, et lasteaiakulu kokku hakkab olema 95 eurot kuus. Ühtlasi tuleb arvestada, et kostja noorim laps (2-aastane) on hetkel veel emaga kodus ning lapse ema ei saa enam vanemahüvitist, seetõttu peab kostja oma sissetulekust tagama terve perekonna ülalpidamise. Arvestades kostja sissetulekuid ja igakuiseid kohustusi eluasemele, toidule ning transpordile, kostja enda riietele ja toidule (vähemalt 600 eurot kuus), osutuksid kostja teised lapsed vähem kindlustatuks kui hageja. Seetõttu esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära perekonnaseaduse (

) § 102 lg 2 alusel. Kostja hinnangul on ta võimeline tasuma hagejale elatist 120 eurot kuus. Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida selles summas kompromiss. Kostjal on tekkinud täiendavaid kohustusi seonduvalt kohtuvaidlusega. Kostja on sõlminud õigusabikulude kandmiseks ja hageja nõude rahuldamiseks tööandjaga kaks laenulepingut. Laenude võtmise tõttu on kostja igakuised kohustused kasvanud 84 euro võrra. Täiendavalt selgitas kostja, et tema korter on väga halvas seisukorras, kuid kostja rahaline seis ei võimalda korterit renoveerida. Kostja ootab korteri renoveerimisega seni kui tööl hakkab käima tema elukaaslane, siis on perekonna sissetulekud veidigi suuremad. Sõiduauto sissemakseks sai kostja laenu oma isalt ning kostja kasutab seda autot mh oma isa abistamiseks. Ka hageja seadusliku esindaja kasutuses on auto. Kostja leidis, et hageja eluaseme kulud on tõendamata. Kostja arvates on hageja eluasemevajadused (sh elektrikulu) kokku maksimaalselt 29,15 eurot, millest kostja kanda oleks 14,57 eurot. Järelikult nii kohtu kui kostja pakutud kompromissi summaga (125 eurot kuus) oleksid lapse esmavajadused kindlasti kaetud. Hageja treeningkulude suurus ühes kuus ei ole tõendatud summas 30 eurot. Hagejal on võimalik küsida treeneritel kinnituskirja treeningutel osalemise kohta. Kostja tõi esile, et hageja osalustasu Tõrva Jalgpalliklubi treeningutel on 10 eurot kuus, sellest pool on kostja kohustus tasuda. Hageja muud väited parkuurimise ja taekwondo kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja kulutuse toidule ei ole tõendatud 100 euro eest kuus. Hageja seadusliku esindaja pangakonto andmetel on terve pere toiduvajadus ca 171,41 eurot eurot kuus. Kostja palus arvestada, et hageja tõendatud toidukulud ühes kuus on 34,28 eurot, millest kostjal tuleb tasuda 17,14 eurot. On näha, et kostja pakutud kompromissi korras pakutud summast saaks kaetud nii lapse eluasemekulud, treeningute tasu kui söögikulud. Lapse tõendatud vajadused ning kulud on hetkel 89,07 eurot, see tähendab, et kostja osalus oleks 44,54 eurot. Kompromissi korras pakutud summast jääks 80,46 eurot hageja muude vajaduste katteks (riided, mänguasjad, 3 ekskursioonid ja sõprade sünnipäevad). Kostja on veendunud, et põhjendatud oleks asja menetlus lõpetada kompromissiga kohtu pakutud tingimustel. Kostja märkis, et hageja seaduslik esindaja eksitab kohut väites, et tema sissetulekud on väiksemad kui kostja omad. Kostja selgitab, et hageja seadusliku esindaja igakuised toetustega seonduvad sissetulekud kokku on 745,90 eurot. Hageja seadusliku esindaja väited töö mitteleidmise kohta on paljasõnalised ja alusetud. Seisukoha koostamise aja seisuga on interneti portaali CV.ee pakkuda 63 töökohta Valgamaal, millest kolm on Tõrva linnas. Kostjale ei ole teada, kui suur on lapse ema tegelik sissetulek, kuid kuni vastupidise tõendamiseni, palub kostja lähtuda eeldusest, et vanemate varaline seis on võrdne. MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus tuvastas 03.01.2018 osaotsusega hageja põlvnemise kostjast. Maakohus rahuldas 18.04.2018 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 50 % igakordsest kehtivast elatise alammäärast alates 23.10.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 06.01.
2. Maakohus määras, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatise suurusega. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Kostjal teiste alaealiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi ning hinnata, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (vt Riigikohtu 13.02.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-2343; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Maksu- ja Tolliameti teatisest (I kd, tl 40) tuleneb, et 01.02.2016 kuni 31.01.2018 on kostjale tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 21 422,19 eurot. See teeb ühes kuus sissetulekuks 892,59 eurot. Kostja konto väljavõttelt nähtub (I kd, tl 45-53), et kostja sissetulekuks on töötasu ja muid sissemakseid kontolt ei nähtu. Kohtuistungil selgitas kostja, et tema brutosissetulek on 1104 eurot, millest arvestatakse riiklikud maksud täiendavalt maha. Kostja vastusele lisatud palgateatisega tõendas (I kd, tl 22), et kokku olid kostja sissetulekud 01.01.2017 kuni 30.11.2017 8190,78 eurot ja kui see summa jagada 11 kuuga, siis on kostja tõendanud, et tema sissetulek on 744,61 eurot. Oma kulutuste kohta on kostja esile toonud, et tema väljaminekud (eluase, elekter, sõiduauto liising ning laenu tagasimakse tööandjale) on kokku ca 684 eurot. Kostjale kuulub kaks kinnisasja. Korter on tema ja tema perekonna elukohaks. Ebamõistlik oleks nõuda kostjalt oma perekonna elukoha võõrandamist, et tasuda hagejale ülalpidamist. Samuti kuulub kostjale X. kinnistu, mille kostja omandas kinkelepinguga tingimusel, et kostja isa tohib kinnistul elada kuni surmani. Kohus nõustus kostja selgitusega, et juhul kui kostja peaks soovima X. kinnistut võõrandada, siis tühistaks kinkija lepingu ning kostja jääks ilma nii kinnisasjast kui mistahes võimalusest seda hiljem võõrandada. Selliselt ei ole võimalik kostjalt nõuda temale kuuluvate kinnistute müümist. Kohus märkis, et liisingulepingu ese (sõiduauto) ei kuulu kostja omandisse ning kostjal ei ole võimalik seda ka seetõttu võõrandada. Kostja on kohtule usutavalt esile toonud, et ta vajab autot igapäevaseks kasutamiseks. Samuti leidis kohus, et igakuine ca 143 euro suurune liisingumakse ei viita sellele, et kostja kasutaks luksulikku sõiduautot. Kostja selgitas kohtule, et tema kasutusel on praktilistel kaalutlustel Citroen Berlingo ning et auto sissemakse aitas tasuda tema isa, keda 4 kostja ka autosõitudega abistab. Seetõttu leidis kohus, et kostja varaline olukord ei võimalda tal sõiduautot osta ning kostjal tuleb tasuda liisinguandjale auto kasutamise eest. Sõiduauto kasutamine on tänapäeval tavaline ja perele vajalik ning kostjale ei saa ette heita seda, et tal on auto kasutamisega seotud kulutused. Kohtu hinnangul

§ 102

lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Kohus märkis, et ülalpidajale endale kui täisealisele isikule peab tema teenitavast sissetulekust jääma kasutada suurem osa, kui lastele kuluv. Kohtu hinnangul peab täisealisel isikul olema rahaline reserv ja mõningad säästud, mis tagaks ka ootamatute kulude vähemalt osalise katmise ning mis võimaldaksid hoiduda ise abivajaja rolli langemast. Isegi jättes kõrvale kostja enda vajadused, ei ole tal võimalik enda sissetulekust (744,61 eurot) ülal pidada oma kolme last seadusest nõutud määras. Kehtiv õigus paneb praegusel juhul kostjale kohustuse ülal pidada oma lapsi 750 euro eest kuus, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas üldise arusaamaga laste ülalpidamisvajaduse kohta. Lapsel on lisaks teine vanem, kes saab samuti anda neile ülalpidamist. Lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada (vt nt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-160-12; 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12). Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Kostja on menetluses selgitanud, et kõigi laste võrdseks kohtlemiseks on tal võimalik tasuda hagejale elatist 125 eurot kuus. Kostja teiste laste ema viibib hetkel lapsehoolduspuhkusel ning ei teeni sissetulekut. Kohus selgitas, et kuna kostja elab teiste lastega koos ja osaleb nende kasvatamises, täidab ta ülalpidamiskohustust vahetult ning ei pea seetõttu tegema eraldi rahalisi ülekandeid näitamaks, et ta lapsi ülal peab. Kohtu hinnangu vastab kostja töötasu suurus piirkondlikule keskmisele töötasu suurusele ning kostjale on raske ette heita, et ta teenib Valgamaal elades Valgamaa keskmist palka. Kohus tugines hageja 14.03.2018 menetlusdokumendis märgitule, et hageja seaduslikul esindajal kulub hageja peale keskmiselt kuus 230 eurot (I kd, tl 104 pöördel). Seega kui kostja tasub hageja ülalpidamiseks 125 eurot ja samaväärse summa panustab rahaliselt hageja seaduslik esindaja, on hageja kulud kaetud. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks kostjalt 250 euro (elatise kehtiv alammäär) välja mõistmist olukorras, kus hageja seaduslik esindaja on selgitanud, et hagejale kulub 230 eurot. Kohtul tuleb analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut (vt selle kohta Riigikohtu 17.01.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-135, p 13) Hageja tõi esile, et tema ema sissetulek on üksnes lastetoetus (algselt summa 500 eurot ning hiljem 605,90 eurot). Hageja seaduslik esindaja selgitas, et kolme väikese lapse kõrvalt ei saa ta tööle minna. Selliselt ei panusta hageja seaduslik esindaja ise laste ülalpidamisse rahaliselt. Kohus märkis, et hageja seadusliku esindaja noorim laps on praegu 4-aastane ning kohtu arvates ei ole mõistlik, et hageja seaduslik esindaja ei ole selleks ajaks tööga hõivatud, mille tagajärjel ei saa ta teenida ka sissetulekut, mille arvel rahuldada lapse vajadusi suuremas ulatuses, kui ta selleks praegu võimeline on. Kohtu hinnangul rikub hageja seaduslik esindaja hageja varahooldusõigust, kui ei teeni enda ülalpidamiseks sissetulekut ja tasub ka enda kulude eest peretoetustest. Kohu selgitas, et peretoetused ei ole lapse ühe vanema sissetulek, vaid riik maksab peretoetusi laste hooldamiseks. 5 Kohus jättis tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja ei tunne hageja vastu huvi, kuivõrd kohus lahendab praeguses vaidluses üksnes ülalpidamise nõuet. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles mõisteti hageja kasuks miinimummäärast väiksem elatis, ning mõista hageja kasuks välja elatis

§ 101lg 1 sätestatud suuruses.

Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda. Kohus andis istungil aega täiendavate tõendite esitamiseks, kuid ta lükkas need tagasi väites, et aeg on läbi. Kohus nõudis, et hageja tõendaks, kui palju tal kulub lapse peale. Riigikohtu lahendi nr 2-15-15909 alusel ei pea miinimummääras elatist tõendama. Hageja nõudiski elatist miinimummääras, mistõttu ei oleks pidanud ta midagi tõendama oma kulude osas. Kohus ei ole arvestanud kostjale kuuluva muu varaga. Kostjal on ka teine kinnisasi ning ta saaks selle maha müüa või välja üürida ning anda lapsele ülalpidamist. Tal on võimalus kolida oma majja, mis talle kingiti. Kostja kinnitas, et on võimeline maksma 125 eurot, kuid maakohus mõistis välja 120 eurot. Kohus lähtus kostja, mitte hageja huvidest. Kostjal on võimalus ka minna tööle mõnda teise Eesti linna või välismaale teenimaks suuremat sissetulekut kui ta praegu teenib ning sellega anda lastele ülalpidamist. See näitab, et lapse isa ei hooli oma lastest ning proovib elatise maksmisest kõrvale hoida. Samuti tungis kohus hageja seadusliku esindaja eraellu, tekitades talle ka riive. Last on kasvatanud üksnes ema ning isa ei ole lapse elus üldse osalenud. See näitab, et lapse ema ei pea tõendama oma sissetulekuid.

1. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja seaduslik esindaja ei käi tööl ning tal puudub sissetulek, mille arvelt saaks ta enda ja hageja vajadusi rahuldada. Hageja vajadused on täies ulatuses kaetud peretoetustega, mis apellandi enda avaldatu kohaselt on enam kui 600 eurot ühes kuus. Hageja seadusliku esindaja ülalpidamisel 3 alaealist last. Seega on riikliku peretoetusega kaetud 200 eurot lapse igakuistest vajadustest. Ebaõige ja kohut eksitav on apellandi väide, et maakohus mõistis välja elatise summas 120 eurot kuus. Kohus mõistis välja elatise 50 % ulatuses elatise miinimumist. Ebaõige ja teadvalt vale on hageja väide, et maakohus andis istungil aega täiendavate tõendite esitamiseks. Maakohus andis hagejale sellise võimaluse enne istungit kahel korral. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on põhjendatult rahuldanud hagiavalduse üksnes osaliselt ning märkinud, et hageja on jätnud täitmata oma tõendamiskoormise. Apellatsioonkaebuse seisukohad ja esitatud väited eiravad asjaomast Riigikohtu praktikat (Riigikohtu 07.02.2018 otsus nr 2-16-118651). Kohus on põhjendatult küsinud lapse ema sissetulekuid. Tegemist ei ole lapse ema eraelu riivega. Perekonnaseadus sätestab, et mõlemal vanemal on lapse ülalpidamiskohustus ja eeldatakse, et vanemad panustavad võrdselt. Riigikohus on selgelt osundanud, et lapse vanemal on kohustus minna tööle (vt Riigikohtu otsus 25.04.2018 nr 2-16-100215, p 21). Tööle minemata jättes rikub hageja seaduslik esindaja oma laste õigusi, kuna jätab sissetuleku teenimata. Laste ema kasutab laste raha enda isiklike vajaduste katteks. 6 Silmakirjalik on hageja väide, et lapse isa peaks minema mõnda teise Eesti piirkonda tööle, et teenida kõrgemat palka samal ajal, kui ema keeldub isegi poole kohaga tööle minemast. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on elatist vähendanud ebaõigesti, siis palub vastustaja otsuse muutmisel arvestada lapse emale laekuvate peretoetustega. Kuna lapse emal on 3 last, siis oleks ühele lapsele langev peretoetuse osakaal 201,97 eurot (605,9÷3). Järelikult tuleb apellandile välja mõistetavat elatist vähendada 201,97 euro võrra, kuna lapse ema saab nimetatud summast katta lapse vajadusi. Kostja, tasudes apellandi ülalpidamiseks 125 eurot iga kuus, kasutab tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid enda ja apellandi ülalpidamiseks võrdväärselt. Oleks ebaõiglane, kui kohus jätaks käesoleval juhul apellatsiooni menetlemisega seonduvad kulud kostja kanda RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.
3. Vaidlustatud ei ole maakohus 03.01.2018 osaotsust, millega kohus tuvastas hageja põlvnemise kostjast. Maakohus mõistis 18.04.2018 otsusega kostjalt hageja kasuks välja 50 % igakordsest kehtivast elatise alamäärast alates 23.10.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 06.01.
4. Ebaõige on apellatsioonkaebuses väidetu, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 120 eurot. Kuna alates 01.01.2018 on miinimumpalk 500 eurot, siis on elatise miinimummäär 250 eurot (

§ 101lg 1).

Sellest 50 % moodustab 125 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab elatise suuruse kindlaksmääramise osas

§ 101

lõikele 2, mille kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kostja ei ole menetluses väitnud, et elatissumma mõningane võimalik suurenemine tulevikus oleks talle eelduslikult üle jõu käiv. 8. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja elatise

§ 101lg 1 sätestatust väiksemas ulatuses.

Hageja on seisukohal, et kohus ei arvestanud sellega, et kostjal on ka muu vara, mille arvelt elatist maksta.

§-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Seejuures on kohustus lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks mõlemal vanemal, s.o nii hageja emal kui ka isal. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 7

1. Maakohus leidis, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi, sh arvestades kostja sissetulekuid ja olemasolevaid varasid ning ülalpeetavate laste arvu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järelduste ja põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Põhjendamatud on apellatsioonkaebuses toodud etteheited, nagu oleks maakohus jätnud elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestamata asjas oluliste asjaoludega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjal tuleks maha müüa korter, kus kostja oma perekonnaga elab, ning kolida talle kingitud kinnisasjale, kus elab kostja isa. Perekonnal eraldi eluaseme olemasolu ei saa pidada põhjendamatuks luksuseks, arvestades mh ka esiletoodud asjaolu, mille kohaselt kostjale kuuluv korter on remonti vajav. Ebamõistlik oleks eeldada perekonna eluasemena kasutatava korteri müümist selleks, et tasuda hagejale miinimummääras elatist, arvestades, et miinimummäärast väiksema elatise tasumine ei kahjusta hageja huve (vt käesoleva lahendi p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult analüüsinud kõigi asjasse puutuvaid asjaolusid elatise suuruse määramisel, eelkõige lapse vajadusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on lapse vajadused kaetud kohtu poolt väljamõistetud summaga.
2. Hageja heidab apellatsioonkaebuses ette hageja ema eraelu riivamist ning leiab, et lapse ema ei pea tõendama oma sissetulekuid. Riigikohus selgitas 17.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-135 p-s 13, et lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Maakohus on praegusel juhul analüüsinud mõlema vanema võimet teenida sissetulekut ning leidnud ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et ka lapse emal on kohustus hagejat kostjaga samas ulatuses ülal pidada. Nimelt on hageja ema menetluses selgitanud, et ei käi tööl, kuigi tema noorim laps on juba 4-aastane. Hageja ema ainsaks sissetulekuks on lapse- ja peretoetused. Maakohus selgitas põhjendatult, et perehüvitise eesmärk on tagada lapse hooldamise, kasvamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Praegusel juhul ilmneb asjaoludest, et riiklike toetuste arvel on võimalik katta ka laste ema enda igapäevaseid kulutusi. Nimetatud asjaolu tuvastamine ei riiva põhjendamatult hageja ema eraelu, kuivõrd ka temal on kohustus hagejat ülal pidada ning kohtul on kohustus analüüsida vanemate võimet sissetulekute teenimiseks.
3. Maakohus märkis õigesti, et lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Maakohus tuvastas, et hageja ülalpidamiseks kulub esitatud tõendite järgi kuus keskmiselt 230 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses tooduga. Arvestades, et lapse ema peab last ülal üksnes lapse- ja peretoetustega, on usutav, et lapse ülalpidamiseks ei kulu keskmiselt üle 230 euro kuus. Eeltoodu on vastavuses ka Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE koostatud uurimuse „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) tulemustega, mille kohaselt keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu 7-10 aasta vanusele lapsele oli uuringu teostamise aja

§ 101lõikes 1 sätestatud määras.

Samas ei saa pidada põhjendatuks kulutada iga lapse ülalpidamisele kokku 500 eurot kuus (kummagi vanema panus kokku arvestatuna) olukorras, kus üks vanem teenib maakonna keskmist töötasu ja teine vanem (hageja ema) ei käi üldse tööl ning tema sissetulek koosnebki toetustest. Asja materjalidest tuleneb, et hageja vajadused on võimalik katta vähemate vahenditega kui

§ 101lg 1 järgne miinimumelatis.

1. Hageja esitas apellatsioonimenetluses K.S. pangakonto väljavõtted ajavahemikus 01.07.2018 kuni 01.07.2018 ning T.S. i pangakonto väljavõtted ajavahemikus 01.07.2018 kuni 01.07.
2. Ringkonnakohus märgib, et väljavõte kattub osaliselt juba toimikus sisalduvate K.S. pangakonto väljavõttega ajavahemikus 06.01.2017 kuni 23.02.2018 ja T.S. i pangakonto väljavõttega ajavahemikus 01.01.2017 kuni 28.02.
3. Apellant ei ole põhjendanud kontoväljavõtete esitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
4. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Arvestades, et tegemist on elatise asjaga, kus alaealine laps esitas õigustatult nõude elatist maksma kohustatud vanema vastu, siis oleks ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud lapse kanda. Seetõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud apellatsiooniastmes menetlusosaliste endi kanda. Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9