Obsah (10)

§ 657§ 654§ 376§ 651§ 652§ 163§ 171§ 175§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks viisil, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale tema osa välja rahas. Maakohtu menetluses pakkus hageja kostjale omandi kaotuse eest tasutava hüvitise suuruseks 5131 eurot 72 senti. Maakohus jättis kaasomandi lõpetamata ja hagi rahuldamata, kuna hageja kui hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomanik ei olnud nõus maksma õiglast hüvitist ja ei olnud taotlenud kaasomandi lõpetamist muul viisil.
2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, milline peaks olema kaasomandi lõpetamisel asja hagejale jätmise korral kostjale omandi kaotuse eest makstava õiglase hüvitise suurus. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 77 lg-st 2 ei nähtu üheselt, mida tähendab kaasomandi lõpetamisel asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel talle kohustuse "maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas" panemine. Riigikohus leidis, et selline kaasomandi lõpetamise viis tähendab, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb Riigikohtu suuniste kohaselt üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Seejuures tuleb lähtuda kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte nt ainuüksi mõttelise osa, harilikust väärtusest (vt Riigikohtu
3. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Riigikohtu suunisest lähtuvalt tuleb seega aluseks võtta kaasomandis oleva asja väärtus tervikuna, milleks on käesolevas asjas
4. detsembri 2017 eksperthinnangu nr T-281-17 (kd I, tl 151-184) järgi 136 000 eurot, ja seejärel tuleb välja arvestada kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust, et nende mõttelised osad korteriomandist on võrdsed, mistõttu on õiglane hüvitis kostjale omandi kaotuse eest 68 000 eurot (136 000 / 2).
5. Ringkonnakohtu hinnangul on õiglase hüvitise määramisel eeltoodud valemist võimalik kõrvale kalduda üksnes poolte kokkuleppel. Käesoleval juhul on kostja olnud nõus arvama 5 korteriomandi väärtusest maha korteriomandi ostmiseks võetud laenu jäägi, juhul kui hageja võtab üle kostja
6. aprilli 2013 laenulepingust tulenevad kohustused AS Krediidipank ees. Seetõttu on maakohus põhjendatult arvestanud õiglase hüvise kaalumisel laenujäägiga ja hageja poolt kostja eest tasutud laenu- ja intressimaksetega, saades õiglase hüvise suuruseks 16 220,69 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kaasomandi jagamise vaidluses ei saa kohus hakata lahendama poolte vahelistest suhetest tulenevaid muid nõudeid (sh erinevaid asjaõiguslikke ja lepinguväliseid nõudeid), mida pooled ei ole kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras esitanud (sh tuleb sellistelt nõuetelt tasuda riigilõiv). Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kasutuseelise väljamõistmiseks hagejalt tulnuks tal esitada (vastu)hagi. Eelnevast tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole nõus maksma kostjale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Maakohus on hagejale enne kohtuotsuse tegemist
7. jaanuari 2018 e-kirjas (kd II, tl 152) selgitanud, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada, kui ta ei ole nõus maksma kostjale õiglast hüvitist.
8. Apellatsioonkaebuses on hageja taotlenud kaasomandi lõpetamist alternatiivselt selliselt, et korteriomand müüakse enampakkumisel. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt tegi hageja maakohtu menetluse käigus ettepaneku müüa korter avalikul enampakkumisel, kuid vaatamata sellele asus maakohus seisukohale, et muid kaasomandi lõpetamise viise ei ole hagetud. Ringkonnakohus märgib, et saatis menetlusosalistele
9. juunil 2018 kirja (kd III, tl 52), milles selgitas, et ei ole asja materjalide hulgast vastavat taotlust leidnud ning palus hagejal võimalikult täpselt märkida, millises menetlusdokumendis on hageja kaasomandi lõpetamist nimetatud viisil taotlenud. Hageja teatas
10. juuni 2018 menetlusdokumendis (kd III, tl 56-57), et esitas taotluse müüa korteriomand enampakkumisel
11. märtsil 2018 toimunud kohtuistungil, kuid talle teadmata põhjustel jäeti taotlus kohtuistungi protokollist välja. Kuna
12. märtsi 2018 kohtuistungi protokollist (kd III, tl 2) ega ühestki teisest hageja esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks taotlenud korteriomandi enampakkumisel müümist, leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole vastavat nõuet maakohtu menetluses esitanud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui hageja vastava nõude
13. märtsi 2018 kohtuistungil esitas, tuleks seda käsitleda hagi muutmisena

§ 376lg 1 mõttes.

Samas kohaldatakse

§ 376

lg 3 kohaselt hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, mis tähendab, et ka hagi eseme muutmise avaldus peab olema kirjalikus vormis. Riigikohus on samuti asunud seisukohale, et kohtuistungil suuliselt hagi eseme muutmine ei ole võimalik (vt Riigikohtu

1. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08, p 15; Riigikohtu
2. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-08, p 12). Arvestades eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et hageja esitas taotluse müüa korteriomand enampakkumisel alles apellatsioonkaebuses. Kuna ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, ei ole ringkonnakohtul võimalik hageja alternatiivset taotlust lahendada. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus hageja alternatiivse taotluse tähelepanuta.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida hageja on oma nõudes esile toonud (vt ka Riigikohtu
2. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04, p 17;
3. oktoobri 2005 otsus nr 3-2-1-10205, p 15;
4. oktoobri 2005 otsus nr 3-2-1-104-05, p 8;
5. mai 2006 otsus nr 3-2-1-45-06, p 19). Käesolevas asjas on hageja taotlenud kaasomandi jagamist üksnes selliselt, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale tema osa rahas välja. Eelnevast tulenevalt on maakohus jätnud põhjendatult hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole nõus 6 maksma kostjale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist ja ei ole taotlenud kaasomandi lõpetamist muul viisil.
6. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt apellatsioonkaebusele ja kostja poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid tuleb jätta

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Pooled ei ole põhjendanud tõendite esitamise lubatavust ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendid vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Kuna tõendid on kohtule esitatud elektrooniliselt, ei ole neid vaja tagastada. 13. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud ka menetluskulude jaotust. Hageja on seisukohal, et maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti hageja kanda olukorras, kus kostja keeldus hageja korduvatest kompromissiettepanekutest. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui hagi on jäänud täies ulatuses rahuldamata, ei saa kostjale ette heita seda, et ta ei võtnud vastu hageja kompromissiettepanekuid.

§ 163

lg 2 näeb ette võimaluse jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes siis, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool. 14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu menetluses palub kostja mõista hagejalt menetluskulude katteks välja kokku 1008 eurot (sh käibemaks summas 168 eurot). Taotluse kohaselt on õigusabi osutatud 6 tunni ulatuses. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Kostja lepingulise esindaja tunnitasuks on 140 eurot (ilma käibemaksuta). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 14). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on kostja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja olemust ja keerukust, on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud ringkonnakohtus apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel 4 tunni ulatuses summas 560 eurot (4 x 140), millele lisandub käibemaks summas 112 eurot, kokku 672 eurot, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Kostja on taotlenud hagejalt

§ 177

lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise tasumist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks