Obsah (4)

§ 101§ 99§ 102§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16

) § 101 lg-s 1 sätestatust väiksemas summas alates 19.09.2016. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab YY-lt välja igakuise elatise XX kasuks

§ 101lg-s 1 sätestatud määras alates 22.08.2016.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
3. Hagi rahuldada osaliselt. 5.
4. Välja mõista YY-lt igakuine elatis XX kasuks alates 22.08.2016 kuni 31.12.2016 suurusega 215 eurot kuus, alates 01.01.2017 kuni 31.12.2017 suurusega 235 eurot kuus ja alates 01.01.2018 kuni XX täisealiseks saamiseni, s.o 15.04.2025 suurusega 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast. 5.
5. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Elatis tuleb kanda CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX SEB Pangas selgitusega „XX elatis“. 5.
6. Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu tagasiulatuvalt perioodi eest 10.10.201521.08.2016 elatise väljamõistmiseks.
7. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohtus kantud menetluskulud jäävad kostja YY kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
8. XX esitas 22.08.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse YY vastu, milles palus kostjalt välja mõista elatise 215 eurot kuus. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, andis Pärnu Maakohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 05.10.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuise elatise suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ja elatise võlgnevuse perioodi 10.10.201510.10.2016 eest 1680 eurot. 19.10.2016 selgitas hageja, et igakuise elatise nõude alguseks on 22.08.
10. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja isa CC ja kostja 13.10.2015 lepingu, millega määrati kindlaks lapsega suhtlemise kord ning lapsega seotud kulude kandmine. Lepingu kohaselt hoolitsevad pooled vajaliku toidu, riietuse, arstiabi, peavarju, puhkuse jms eest vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Vajalikud kulutused jagatakse lähtuvalt vanemluskavast. Pooled jagavad omavahel võrdselt kõik lapse vajadusi ja tervishoidu puudutavad lisakulud, kui need on väiksemad kui 200 eurot. Kui kulu on 200 eurost suurem ega ole hädaolukorrast tingitud, arutavad pooled seda omavahel ja koostavad koos tegevusplaani. Kohtulikult kinnitatud kompromissi kohaselt on kooliaasta jooksul laps isa juures, välja arvatud määruses nimetatud aegadel, kui laps on ema juures. Hageja elab koos isaga, mistõttu ei ole kulusid kantud lepingu kohaselt lähtuvalt vanemluskavast, sest kostja ei ole kulude kandmises osalenud. Kuni 01.07.2016 osales kostja lapse ülalpidamises ühes kuus ca 100 euro ulatuses. Seejärel lõpetas kostja lapse ülalpidamises osalemise täielikult.
11. Kostjal on korter ja elukaaslase kaudu ka teine korter samas majas. Kostja töötab arhitektina ja on vastutav spetsialist. Kostjal on kõigi eelduste kohaselt piisav sissetulek, et maksta lapsele minimaalses ulatuses elatist. Hagejal on raske puue ja ta vajab õpiabi. Hageja õppetegevuse toetamiseks on palgatud eraõpetajad matemaatika ja eesti keele õppimiseks. Lisaks osaleb hageja huviringides ja vajab iga kuu ravimeid. Kostja osales üksnes eesti keele õpetaja kulude ja õppemaksu, kuid ei osale vältimatute püsikulude kandmises. Juhul, kui lapsevanem soovib miinimumsummas elatist, siis ei pea lapse kulusid tõendama. Hageja esindaja on korduvalt palunud kostjal osaleda lapse elamiskulude kandmises. Seetõttu on 2 põhjendatud ja vajalik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmisega tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest. Kostja vastuväited
12. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt osales kostja hageja ülalpidamiskulude kandmises ja tegi ülalpidamisasjas koostööd. Arvestades aastaid kestnud vaidlusi hageja isaga, oli eesmärk pakkuda hagejale võimalikult stabiilset kodukeskkonda ilma liigse liikumiseta vanemate vahel, mis pingestaks lapse kohanemist kooliga. Lapsevanemana ei olnud mõistlik ega lapse parimates huvides nõuda välja maksimaalselt kokkulepitud emale võimaldatud suhtluskorra päevi. Kõik kostjale teadaolevad kulud katsid vanemad võrdselt. Lapse
13. klassi minemise ja tugiisikuga seotud lisakulud kandis kostja ainuisikuliselt. Vanematele teadaolevad hariduskulud (sh kooli-, transpordi- ja toitlustuskulud) võttis alates septembrist 2016 enda kanda Viimsi Vallavalitsus, kellele anti erieestkosteõigus haridusküsimustes. Nädalavahetustel, kui laps viibib ema juures, võetakse ette ühiseid tegevusi või veedetakse rohkem aega kodus, millega kaasnevad suuremad elamiskulud. Hagiavalduses märgitud kulud on tekkinud ka ajal, mil laps on viibinud kostja juures. Hageja isa ei ole enne kohtu poole pöördumist teinud kostjale ühtegi ettepanekut küsimuse kohtuväliseks lahendamiseks ega jaganud infot vahepeal lisandunud kulude kohta. Esimese astme kohtu otsus
14. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise 75,28 eurot alates 19.09.2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 15.04.
15. Maakohus määras, et elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette CC arvelduskontole. Tagasiulatuva 1680 euro suuruse elatise nõude perioodi 10.10.2015-10.10.2016 eest jättis kohus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
16. Otsuse põhjenduste kohaselt on usutav, et lapse ema tegi endast olenevalt kõik, et osaleda lapse ülalpidamises. Lapse isa ei teinud emale ühtegi konkreetset ettepanekut lapse kulutuste katmiseks. Vanemale ei saa kulutuste nõue tulla tagantjärele üllatusena. Hooldusõiguslikud vanemad peavad läbi arutama ka lapse huviringides ja trennides osalemise ning nendega seotud kulud. Hariduskulud võttis alates septembrist 2016 enda kanda Viimsi Vallavalitsus.
17. Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt elatist miinimummääras, siis lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid ei tule hagejal tõendada. Hageja isa igakuine sissetulek on 2130 eurot, kostja sissetulek 1088 eurot. Isa on majanduslikult tugevamal positsioonil kui ema ning suudab tagada lapsele paremad majanduslikud võimalused kasvamiseks ja arenemiseks. Ema oluliselt kehvem majanduslik olukord ei võimalda hagejale lapse isaga võrdväärset ülalpidamist anda ja see on mõjuvaks põhjuseks vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Ema peab lisaks endale ülal kahte last ja lähiajal sünnib kolmas laps. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Kui ühe lapse ülalpidamiseks kuus kulub ühel vanemal alates

1. aastast 215 eurot, siis ühe päeva vajadus lapsele on 7,16 eurot. Aja eest, mil laps viibib ema perekonnas (9 päeva ööbimisega), on elatise suurus 150,56 eurot (215 – 64,44 (9 x 7,16)), 3 millest pool jääb ema kanda, s.o 75,28 eurot. Elatis tuleb välja mõista alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 19.09.
3. Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ühe aasta eest ei ole põhjendatud. Elatise tagasiulatuv väljamõistmine paneks kostja ja tema ülalpidamisel oleva kahe alaealise lapse tõenäoliselt raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Hageja ei nõudnud vaidlusalusel perioodil kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Apellatsioonkaebus
4. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni punktide 1, 2 ja 4 osas ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise suurusega pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ning rahuldada tagasiulatuva elatise nõue 1299,47 eurot perioodi 10.10.2015-19.09.2016 eest arvestusega 115 eurot kuus.
5. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vastavalt

§ 99

lg-tele 1 ja 2 lapse põhjendatud vajadused ja tegeliku elulaadi hindamata ning on selle tulemusena ilma mõjuva põhjuseta määranud elatise olulises ulatuses miinimumsummast väiksemana. Lapse ülalpidamine peab katma lapse igapäevased vajadused (mis sõltuvad ka lapse erivajadustest) ning elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest. Nii olid jaanuaris lapse vajadused kokku 880 eurot (sh eluasemekulud 100 eurot; kasutuseelis 225 eurot (9 €/m2); toit 60 eurot; transport 90 eurot; sidekulud 20 eurot; tervishoid 25 eurot; hügieenitarbed 30 eurot; koolikohustuse täitmisega seotud kulud 30 eurot; huviringid 80 eurot; eraõpetajad 90 eurot; riided ja jalanõud 40 eurot ning muud kulutused 90 eurot).

1. Maakohus ei tuvastanud kostja tegelikku majanduslikku olukorda ja on määratlenud selle ilma põhjenduseta oluliselt kehvemana. 23.01.2017 toimunud kohtuistungil kinnitas kostja, et talle kuulub korter asukohaga XXX, kuid kohus ei ole sellega otsuse tegemisel arvestanud. Samuti omab kostja läbi elukaaslase samas majas teist korterit, mida kasutatakse tõenäoliselt üüritulu saamiseks. Lisaks ei ole kohus küsinud selgitusi kostja projektipõhisest tööst saadud tulu suuruse kohta. Kohus peab lähtuma eeldusest, et kostja suudab katta vähemalt poole lapse ülalpidamise miinimumvajadusest. Miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmisel peab elatise vähendamise aluseks olev mõjuv põhjus olema tõendatud, mida käesoleval juhul ei ole tehtud.
2. Arvestades, et kostja on töövõimeline, omab kinnisvara ja saab igakuiselt sissetulekut, siis puudus kohtul alus vähendada elatise summat alla miinimumsumma. Lisaks on vanem kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Juhul, kui kohus on võtnud aluseks mõjuva põhjusena hageja teised lapsed, siis oleks kohus saanud elatist vähendada üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alamääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Kostja ja ka kohus ei ole eeltoodule tuginenud, mistõttu ei ole tuvastatud ega tõendatud laste ebavõrdne olukord selleks, et määrata elatis oluliselt alla alammäära. Kohus on vääralt ilma mõjuva põhjuseta ning lapse igapäevavajadusi ja elulaadi hindamata rakendanud

§-s 102 sätestatud erandit, millega on hageja pandud võrreldes teiste lastega oluliselt halvemasse olukorda. Kui hageja pöördub kohtu poole miinimumsummas elatise saamiseks, siis kohus ei saa eeldada, et elatisnõue on esitatud põhjendamatult kõrgena ja hakata koheselt ilma lapse vajadusi hindamata elatist vähendama.

1. Hageja on erivajadusega, mis tähendab, et tema igapäevavajadused on ilmselgelt suuremad. Lapse kulud on pikaajalise haiguse tõttu seotud eelkõige transpordi, eripedagoogide ja tervishoiuga, kuna lapse isa on tihti kohustatud transportima last arstide ja eraõpetajate 4 juurde, erinevatele protseduuridele (rehabilitatsiooniplaani alusel) ning sõidutama teistesse raviasutustesse (nt Soome), millega kaasnevad ka majutuskulud. Samuti ei ole kohus lisaks lapse erivajaduste määratlemisele kordagi tõstatanud küsimust, kas ülalpidamine eluasemevajaduste rahuldamiseks on piisav, mis peab samuti eelduslikult olema vanemate vahel võrdselt rahuldatud. Siiani on kostja keeldunud igasuguste eluasemega seotud kulude hüvitamisest. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et laps veedab kaks nädalavahetust kostjaga, sest tegemist ei ole olulise osaga ajast, millal peaks lapsega suhtlemisel tegema rahalisi kulutusi. Kuna kostja ei ole tõendanud kulude tegemist ajal, millal laps on temaga, siis ei saa kohus vastava väitega arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel, sest kohus peab eeldama kostja võimet maksta miinimumsummas elatist.
2. Maakohus jättis tagasiulatuva elatisenõude ebaõigesti rahuldamata. Kohus ei ole sealjuures kostja ülalpidamisvõimet hinnanud. Tagasiulatuval perioodil käis laps teises omavalitsuses erakoolis, mistõttu olid toonased vajadused (õppemaksu ja transpordi osas) kordades suuremad. Lisaks töötas kostja eelneval perioodil ka kahel töökohal ning lapsi oli tal sellel hetkel vähem. Kohus leidis alusetult, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks perioodil 10.10.2015-10.10.2016 nõudnud kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Samuti on kohus eksitavalt viidanud, et ettepanekut elatist maksta ei ole hageja seaduslik esindaja kostjale mitte kunagi teinud ja on seda oma sõnadega kohtuistungil kinnitanud. Hageja kinnitas, et on nõudnud suuliselt elatise maksmist, sh sõlmitud kompromisslepingu täitmist. Kohtule on esitatud leping, mille kohaselt kohustus kostja maksma vastavalt vanemluskavale elatist, mis tõendab selgelt ka nõude olemasolu ja esitamist. Hageja on nõuded esitanud ja kostja on nende täitmisest keeldunud, mistõttu ei ole hageja pidanud vajalikuks esitada korduvaid pretensioone täpsete summade arvestusega. Ebaõiglane on jätta kõik lapse vajadused tagasiulatuva nõude osas hageja kanda, kui on selge, et lapse igapäevaste elamiskulude kandmises kostja ei osalenud, mida tõendavad ka kostja konto väljavõtted. Isegi kui leida, et nn konkreetset nõuet ei ole esitatud, siis ka sellisel juhul ei saa kohus senise kohtupraktika järgi vabastada kostjat ülalpidamiskohustusest. Antud asjas on tagasiulatuva nõue esitatud üksnes suurusega 115 eurot ühe kuu eest, mis on oluliselt alla miinimumsumma. Kostja pahatahtlikkusele viitab see, et ta ei ole ka kohtumenetluse kestel elatist tasunud. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31.08.2017 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja igakuine elatis alates
5. septembrist
6. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja igakuise elatise alates
7. augustist 2016 ja jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata perioodi eest
8. oktoobrist 2015 kuni
9. augustini
10. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.
11. Riigikohus tühistas 07.02.2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 5
12. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata igakuise elatise nõude 75,28 eurot ületavas osas tagasiulatuva elatise nõude perioodi 10.10.2015-19.09.2016 eest suurusega 1299,47 eurot.
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis perekonnaseaduse (

) § 101 lg-s 1 sätestatust väiksemas summas alates 19.09.

1. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti igakuise elatise välja alates 19.09.
3. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 22.08.
4. Hageja selgitas kohtule ka 19.10.2016 e-kirjas, et ta nõuab igakuist elatist alates eelnimetatud kuupäevast (I kd lk 49). Seega tuleb igakuine elatis mõista välja alates 22.08.
6. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kostjalt välja mõistetud elatise suuruse osas.
7. Käesolevas asjas esitas alaealine laps hagi oma ema vastu

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks.

Maakohus vähendas väljamõistetava elatise suurust oluliselt alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kohus ei ole otsuses märkinud, milline on mõjuv põhjus

§ 102lg 2 mõttes, et vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

23.

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 24.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 102

lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-21-15, p 14; nr 3-2-1-17-16, p 11). Elatise väljamõistmisel alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-160-12, 17).

Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-124-15, p 15). 25. Maakohus põhjendas elatise vähendamist alla miinimummäära sellega, et isa on majanduslikult tugevamal positsioonil kui ema, st kostja. Maakohtu hinnangul ei võimalda ema oluliselt kehvem majanduslik olukord anda lapse isaga võrdväärset ülalpidamist ning see on mõjuvaks põhjuseks vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra (maakohtu otsuse p 18).

Ringkonnakohus selle hinnanguga ei nõustu. 26.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu lahendeid 6 nr 3-2-1-17-16, p 11; nr 3-2-1-124-15, p 15). Muuhulgas ei ole

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-174-16, p 13; nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-35-17, p 28.1).

1. Eelnevast järeldub, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus läbi viinud elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks vajalikku lapse ja vanema huvide kaalumist. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.
2. Maakohus märkis õigesti, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-124-15, p 13; nr 3-2-1-120-14, p 14). p 15). Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Maakohus jättis asja lahendamisel välja selgitamata olulised asjaolud, rikkudes selliselt ka eelmenetluse ülesandeid elatisnõude lahendamisel. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta, et praegusel juhul on tegemist elatise määramisega erivajadustega lapsele.

1. Kohus ei ole perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-56-15, p 12; nr 3-2-1-35-17, p 24). Maakohus seda ei teinud.
2. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek on 1088 eurot kuus, kuid jättis arvestamata, et nimetatud summa ületab üle nelja korra miinimumelatise kehtivat määra. Seega ei olnud maakohtul alust kahelda, et kostja iseenesest suudaks miinimumelatist tasuda.
3. Maakohus jättis ka tähelepanuta hageja väiteid kostja täiendava vara ning suurema sissetuleku kohta. Hageja väidete kontrollimiseks tegi ringkonnakohus päringud Maksu- ja Tolliametile. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli kostja tulu pärast tulumaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete mahaarvamist 2016.a 20 921,95 eurot, s.o 1743,50 eurot kuus, 2017.a 23 718,20 eurot, s.o 1976,52 eurot kuus ja 2018.a jaanuaristaprillini 8630,88 eurot, s.o 2157,72 eurot kuus (II kd lk 199,207). Seega on kostja varjanud kohtu ees oma tegelikke sissetulekuid ja ainuüksi tema sissetulek võimaldab tal tasuda elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Kostja väited apellatsioonkaebuse vastuses (I kd lk 167 pöördel) ja 12.03.2018 ringkonnakohtule esitatud seisukohas (II kd lk 162) selle kohta, et tal on ainult üks töökoht arhitektuuribüroos YYY netopalgaga 1038 eurot, ei vasta tõele. Arvestades Maksu- ja Tolliametist saadud andmeid, ei vasta tõele ka kostja väide, et 7 ta sai viimati projektipõhist teist sissetulekut 2016.a detsembris. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud tõenditega on tõendatud lisatöö tegemine ka 2017.a (projekteerimistööd, modellitööd – II kd lk 33-41). Kostja täiendavat vara, sh teise korteriomandi olemasolu, ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et vanemate varalises olukorras ei ole sissetulekute ja maakohtu tuvastatud muu vara osas olulisi erinevusi. Maakohus leidis seega ebaõigesti, et kostja halb majanduslik olukord võrreldes lapse isaga on mõjuvaks põhjuseks, mis annab

§ 102

lg 2 järgi alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

1. Isegi kui vastaks tõele kostja 12.03.2018 menetlusdokumendis esitatud tõendamata väide, et ta ei saa pärast lapsepuhkuselt põhikohale naasmist lisatööd teha kehtivate litsentside puudumise tõttu, selgitab ringkonnakohus järgmist.
2. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-118-12, p 15; nr 3-2-1-160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tema vanus, haridus, kvalifikatsioon, tervisliku seisund vm mõjutaks tema sissetuleku saamise võimalust. Kui litsentside puudumine vastaks ka tõele, ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et litsentside uuendamine on võimatu.
3. Maakohus tugines otsust tehes ka sellele, et kostjal on lisaks hagejale veel teine laps ja lähiajal sünnib kolmas laps. Teiste laste olemasolu annab aga alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-17-18, p 11). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-17-16, p 12).
4. Ringkonnakohus selgitas 19.02.2018 kirjas kostjale, et kui ta tugineb asja uuel läbivaatamisel sellele, et miinimumelatise väljamõistmisel satuvad tema lapsed ebavõrdsesse olukorda, tuleb tal esitada vastavad tõendid (II kd lk 18). Kostja vastas üksnes seda, et kolmas laps sündis 16.02.2017 ning isal on ülalpeetavaid 1 ja emal 3 (II kd lk 163). Seega ta ei tuginenud asja uuel läbivaatamisel laste ebavõrdsele olukorrale miinimumelatise väljamõistmisel. Vastuses apellatsioonkaebusele kinnitas kostja, et ta suudab ennast ja lapsi ülal pidada ka väidetava 1038 euro suuruse sissetulekuga (I kd lk 167 pöördel). Seda enam on see võimalik tema tegeliku sissetulekuga, mis on ca 2 korda suurem.
5. Hageja esitas ringkonnakohtule 12.03.2018 tõendid selle kohta, et tal on diagnoositud XXX, mille iseärasuseks on kognitiivsete häirete olemasolu. Hagejale on planeeritud rida olulisi täiendavaid uuringuid Tallinnas ja Helsingis (II kd lk 31). Soome arstid on andnud soovituse ketogeendieedi pidamiseks (II kd lk 32). Hageja on põhistanud oma erivajadustega seonduvaid kulusid ravimitele, raviarstide külastamisele Eestis ja Soomes, teraapiatele rehabilitatsiooniasutustes, õpiabi korraldamisele (eraõpetajad) ja toitumisele. Samuti on põhistatud tavapärasest suuremad kulud transpordile, sest XXX tõttu ei ole hagejal võimalik iseseisvalt ja ühistransporti kasutades liigelda. Hageja tõi apellatsioonkaebuses välja arvestuse, mille järgi olid tema ülalpidamiskulud jaanuaris 2017 880 eurot (I kd lk 158 pöördel). Keskmised kulud 2018.a on olnud 940 eurot kuus (II kd lk 20 pöördel), mille kohta esitas hageja ka tõendid. Kuna puudub alus kostjalt elatise väljamõistmiseks alla 8 seaduses sätestatud miinimumsuuruse, ei hinda ringkonnakohus hageja konkreetseid vajadusi kululiikide lõikes ega neid kinnitavaid tõendeid. Samuti ei käsitle ringkonnakohus kostja vastuväiteid hageja kulude suuruse ja põhjendatuse kohta.
6. Elatise väljamõistmiseks seadusega sätestatud miinimumist väiksemas summas ei anna alust ka asjaolu, et hageja on kahel nädalavahetusel (mitte 9 päeva kuus, nagu leidis maakohus) kuus kostja juures. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid selle kohta, milliseid kulusid ja kui suures ulatuses ta nendel päevadel kannab. Kostja tuginemine vanemate vahel kokku lepitud lapsega suhtlemise korrale ei ole asjakohane, sest hageja isa ja kostja e-kirjavahetusest nähtub, et kostja seda tegelikult ei täida. Seda kinnitas ka kostja kohtuistungil, põhjendades seda sellega, et tema ja lapse kohtumised rikuvad lapse rutiini (I kd lk 141 pöördel).
7. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista elatis

§ 101lg-s 2 sätestatud määras alates 22.08.2016.

39. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, millega kohus jättis rahuldamata

§ 108

lg 1 alusel esitatud tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest 10.10.201521.08.

1. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
2. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et elatise tagasiulatuvalt väljamõistmine oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et hageja seaduslik esindaja ei teinud kostjale enne kohtule avalduse esitamist selget ettepanekut elatise maksmiseks. Olukorras, kus kostja osales mõningate hagejaga seotud kulude kandmises ja hageja isa arvates ei olnud see piisav, oleks tulnud kostjale avaldada, et temalt soovitakse ülalpidamiskohustuse täitmist suuremas ulatuses. Asjaolu, et vanemad sõlmisid 13.10.2015 lepingu, milles reguleeriti ka hagejaga seotud kulude kandmist, sellise nõude esitamist ei tõenda.
3. Hageja ei ole tõendanud ka väidet, et hageja isa nõudis kostjalt korduvalt suuliselt või e-kirja teel ülalpidamiskulude kandmist suuremas ulatuses. Kohtuistungil kinnitas hageja isa, et ta ei ole kostjale konkreetset ettepanekut elatise maksmiseks teinud, kuid sellest on olnud e-kirjades juttu (I kd lk 140 pöördel). Hageja viitas hagiavalduses 15.08.2016 e-kirjavahetusele, millest nähtub, et hageja isa heitis kostjale ette mitteosalemist hageja elamiskulude kandmises (I kd lk 37). Varasemalt tehtud pöördumisi ei ole hageja tõendanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks eeltoodud osas. Arvestades asjaolu, et igakuine elatis tuleb välja mõista alates 22.08.2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, jääb tagasiulatuv elatise nõue rahuldamata perioodi 10.10.2015-21.08.2016 eest.
4. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja hagi osalise rahuldamise tõttu maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Imbi Sidok-Toomsalu Ande Tänav 9