KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Roby Koik Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2018, Tartu Haldusasja number 3-18-670 Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveam

) § 891 lg 1 järgi rahatrahviga 20 eurot. Otsuse kohaselt ei omanud XXX 16.02.2018. a oma elukohas relvaseaduse nõuetele vastavat raudkappi, millega rikkus ta

§ 45

lg-s 2 sätestatud kohustust tagada relva ja laskemoona hoidmine tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. Otsus jõustus 08.03.

1. a. XXX on tasunud rahatrahvi (tl 18) ja soetanud oma elukohta uue raudkapi (tl 9p), mille nõuetekohasuses poolte vahel vaidlus puudub.
2. PPA 09.03.
3. a otsusega nr 4.2-1/55523-1 (tl 6–7) tunnistati XXX relvaluba nr RL771873 kehtetuks

§ 43

lg 3 p 2 ja lg 5 ning § 36 lg 1 p 7 alusel, sest XXXi karistati

§ 891

järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, sest tema puhul esines soetamisloa ja relvaloa andmist välistav asjaolu.

1. XXX esitas 04.04.
2. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2–5) PPA 09.03.
3. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/55523-1 (tl 6-7) tühistamiseks.
4. Kaebaja seisukoha kohaselt on vastustaja eiranud haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja otsus on vastuolus materiaalõigusega ja ebaproportsionaalne.

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes

§ 36

lg 1 p-ga 7 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei pane vastustajale kaalutluskohustust relvaloa kehtetuks tunnistamise küsimuse lahendamisel. Vastustaja ei ole arvestanud kaebajale inkrimineeritud rikkumisele eelnenud teosündmuste asjaolusid. Relvakapi kahjustamine toimus kolmandate isikute kuritegeliku käitumise tagajärjel, mitte kaebaja tegevuse tõttu. Kaebaja on 30 aastat tegelenud jahindusega ning käitunud õiguskuulekalt. Eraldatud piirkonnas elamise tõttu on relvaloa omamine oluline kaebaja ja tema pere turvatunde tagamiseks ja vara kaitseks. Kaebaja isikuga otsuses arvestamata jätmise tõttu ei ole vastustaja otsus kohtu poolt kontrollitav ja kuulub tühistamisele. 6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud ühtegi asjaolu ega väidet, mis tekitaksid kahtluse vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas. Kõik kaebuses toodud seisukohad ja vastuväited ei ole asjakohased haldusmenetluse ega halduskohtumenetluse seisukohalt, vaid on esitatud väärteomenetluse ja väärteootsuse kohta. Väärteoasjades kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuste vaidlustamiseks on väärteomenetluse seadustikus kehtestatud eraldi kord ja tähtajad. Nii vastustajal haldusorganina kui ka halduskohtul puudub pädevus anda hinnangut süüteomenetluses (sealhulgas väärteomenetluses) tehtud toimingutele ja langetatud otsustele. Kaebaja on õigesti leidnud, et

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes

§ 36lg 1 p 7 ei näe seaduse rakendajale ette kaalutlusõigust.

Vastustaja ei ole nõus kaebaja seisukohaga sätte põhiseadusvastasusest. Teadaolevalt on tulirelvad ja laskemoon kõrgendatud ohu allikas ning seetõttu on nii nende käitlemisele kui ka käitlejale seadusega seatud kõrgendatud nõudmised koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega relvade ja laskemoona käitlemise reeglite rikkumisega seotud väärtegude eest karistatud isikutele. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks kaebuses toodud asjaoludel puudub alus.
2. Halduskohus lähtub vaidlust lahendama asudes tõsiasjast, et PPA Lõuna prefektuuri 20.02.
3. a kiirmenetluse otsusega nr 10220912832194 (tl 7p–8, 17) on XXXi karistatud väärteokorras

§ 891lg 1 järgi rahatrahviga 20 eurot, sest XXX ei omanud 16.02.2018.

a oma elukohas relvaseaduse nõuetele vastavat raudkappi, millega rikkus ta

§ 45

lg-s 2 sätestatud kohustust tagada relva ja laskemoona hoidmine tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. Halduskohus nõustub vastustajaga, et halduskohus ei saa käeoleval juhul XXXi karistamist relvaseaduse 2

§ 43

lg 3 p 2 sätestab sõnaselgelt vastustajale kohustuse tunnistada relvaluba kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb

§ 36

lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu.

§ 36

lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta.

§ 45

lg 2 kohaselt tuleb relva ja laskemoona hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu. Tõendite kogum ja kaebuses esitatud faktilised asjaolud tõendavad kõrvaliste isikute juurdepääsu välistamise nõude eiramist kaebaja poolt. Tehes seda kaebaja versiooni osas (tl 19) küll eluliselt mitteusutavalt. Sõltumata sellest, kas väärteootsus on sisuliselt õiguspärane, s.t kas tegu, mille eest väärteokaristus määrati, on toime pandud või mitte, on

§ 36

lg 1 p 7 märgitud eeldused relvaloa andmisest keeldumiseks ja seega ka senise relvaloa kehtetuks tunnistamiseks täidetud.

§ 36

lg 1 p 7 eeldab väärteootsusega karistamist, mitte karistatava teo toimepanemist. 9. Kohus nõustub menetlusosalistega, et

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on grammatilise tõlgenduse järgi imperatiivne norm, mis ei jäta kaalumisruumi otsustamaks, kas tunnistada kehtetuks sellise isiku relvaluba, kes on väärteomenetluse korras karistatud

§ 36

lg 1 p-s 7 loetletud tegude (sh relva hoidmist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise) eest. (vrdl Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2015 otsus asjas nr 3-13-70234, p 12).

1. Kaebajat karistati väärteootsusega 16.02.
2. a toimunud relvaseaduse sätete rikkumise eest, s.o relvaseaduse nõuetele vastava raudkapi puudumises, st tingimuste puudumises, mis tagaksid relvade ja laskemoona säilimise ja osutuse ümbruskonnale (

§ 45lg 2) ning otsus on jõustunud edasi kaebamata.

Sõltumata sellest, mida kaebajale väärteomenetluse käigus selgitati või selgitamata jäeti, on kaebaja omakäeliselt kiirmenetluseotsuse blanketile ütluste lahtrisse kirjutanud: „Kapp on liiga vana.“ Sõltumata sellest, mis kaebaja elukohas 15.02.

1. a tegelikult juhtus on kaebaja ise väärteomenetluses sellega möönnud, et tema poolt varasemalt loodud tingimused relvade ja laskemoona hoidmiseks ei vastanud väärteo toimepanemise päevaks enam nõudele tagada relvade ja laskemoona hoidmisel ohutus. Vallasasja hoiulevõtmisel politsei poolt, s.o 16.02.
2. a vastava protokolli (tl 8p) koostamise ajal on kaebaja olnud taolises alkoholijoobes, et ei ole olnud suuteline adekvaatselt eelmisel päeval toimunud sündmusi kirjeldama. Kusjuures kaebaja on politseiametnikele avaldanud, et ta on alkoholi tarbinud pikema aja vältel. Halduskohtu hinnangul on väärteomenetluses seega kogunud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad kaebaja süüd temale inkrimineeritud väärteos. Seetõttu suhtub kohus kriitiliselt kaebaja 08.03.
3. a tunnistusesse (tl 19)
4. veebruaril kaebaja elukohas toimunu kirjelduse osas, väidetavast maskides meeste kaebaja elukohta sisenemisest ja relvakapi nende poolt lahti murdmisest ja seejärel midagi kaasa võtmata lahkumisest. Kaebaja hilisema versiooni juhtunust seab tugeva kahtluse alla tõsiasi, et vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja politseile esitanud kuriteoteadet/kaebust sündmuse kohta. Vaatamata kohtu ettepanekule (tl 11p) ei ole kaebaja relvakapi kahjustamise ja seisukorra kohta (kaebuse p 1.2.) täiendavaid objektiivseid tõendeid esitanud. Neil asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et kaebaja oli
5. veebruaril sellises alkoholijoobe seisundis, et ta ei olnud suuteline politseiametnikele adekvaatselt selgitama, mis eelmisel päeval tegelikult tema elukohas toimus. Kuna kaebaja ei ole
6. veebruari sündmuste osas teinud mingeid pöördumisi ka õiguskaitseorganitele, siis ei pea kohus kaebaja hilisemat versiooni relvakapi kahjustada saamise asjaoludest usaldusväärseks. Puudub igasugune eluline usutavus kaebaja versioonis, et kolm maskides meest sisenesid tema majja, „üks vargapoiss tegutses“, tormas toad läbi, pärast 3

§ 36

lg 1 p 7 kohaldamine väärteootsusega karistamist, mitte karistatava teo toimepanemist. Seetõttu ei ole ka praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased kaebaja väited, mis puudutavad väärteomenetluses kindlakstehtud tehi-ja asjaolude kahtluse alla seadmist, nagu seda on tehtud kaebuses. Õige on vastustaja käsitlus, et halduskohus ei saa ümber hinnata jõustunud lahendit väärteoasjas. Väärteomenetluse seadustiku § 200 kohustab kohtuvälise menetleja jõustunud otsust täitma kõiki isikuid, sh kohtuid. Kaebajal oli 15–16.02.

1. a võimalus relvakapp seaduse nõuetega vastavusse viia. Kaebajal oli võimalus vaidlustada väärteoasjas tuvastatud asjaolusid vastavas menetluses edasikaebeõigust kasutades ja selleks aluse esinemisel, kummutada ka 16.02.
2. a vallasasja hoiulevõtmise käigus politsei pool tuvastatud faktilised asjaolud. Kaebaja väitel nõustus ta väärteomenetluse lahendusega üksnes põhjusel, et ta arvas, et vahejuhtum piirdub määratud väärteokaristusega, ega teadnud täiendavast tagajärjest relvaloa kehtetuks tunnistamise näol. Kohtu arvates ei muuda see väide järeldust, et viidatud relvaseaduse sätetest tuleneb imperatiivne relvaloa kehtetuks tunnistamise alus, mille puhul on määrav karistatus väärteo eest. Tähtsust ei oma, miks väärteootsus on vaidlustamata jäänud.
3. Kaebaja taotleb jätta asja lahendamisel kohaldamata

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu PS §ga 11 ning § 19 lg-ga

2. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Selle normi kaitsealasse võib kuuluda ka õigus soetada ja omada relva (vt Riigikohtu 14.10.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 p 40 ja seal viidatud praktika). Relva omamise ja kasutamise eelduseks on kehtiv relvaluba (

§-d 34, 44). Kaebajale oli väljastatud relvaluba enese ja vara kaitseks ning jahipidamiseks. Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-10-10 p 44). Samamoodi on selleks tegelemine jahipidamisega. Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt õiguse relva omada ja kasutada, siis on vaidlustatava otsusega riivatud kaebaja õigust vabale eneseteostusele. 14.

§ 43

lg 3 p 2 eesmärk on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada avalik kord. Need eesmärgid on vaba eneseteostuse piiramiseks lubatavad (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse nr 3-4-1-16-08 p 28 ja otsuse nr 3-4-1-10-10 p 49). 15. Relvade ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest väärteokorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Isik, kes eirab relvade ja laskemoona hoidmise nõudeid või ei pea relva kandmise nõuete järgimist oluliseks, võib oma tegevusega ohustada teiste isikute elu ja tervist ning avalikku korda. Kohus nõustub vastustajaga, et relvade ja laskemoona taolise hoidmisega isiku poolt, kes alkoholijoobe tõttu ei suuda adekvaatselt selgitada isegi relvakapi kahjustumise asjaolusid, võib põhjustada relvade ja laskemoona kadumise, teise isiku valdusesse sattumise või muul moel seada ohtu relvaloa adressaadi enda ja teiste isikute turvalisuse. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel peab isik relvaloa, relva ning laskemoona politseile üle andma (

§ 44) ega saa seega relva kandmise nõuete rikkumise kaudu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale ohtu põhjustada. 4

§ 43lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 ka mõõdukas.

Riigikohtu menetletud asjas nr 3-4-1-10-10 oli vaidluse all

§ 43

lg 3 p 2 kooskõla põhiseadusega koostoimes

§ 36

lg 1 p-ga 6, mis sätestas, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohus tunnistas

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus leidis, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata ning et igasuguse kuriteo ja isiku puhul ei saa olla tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, sedavõrd suur, et ilma kaalumata relvaluba kehtetuks tunnistada (vt otsuse p 59). Muuhulgas selgitas Riigikohus viidatud otsuses järgmist: „/---/ kõige paremini tagab ühelt poolt inimese elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (p 64). /---/ eelöeldu ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta /---/. Seadusandjal on otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.(p 65)“. Praegusel juhul on seadusandja piiritlenud

§ 36

lg 1 p-s 7 asjaolud, mille esinemisel tuleb väärteomenetluses karistatud isiku relvaluba imperatiivselt kehtetuks tunnistada, st loetletud on konkreetsed väärteod. 18. Relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab kaebaja võimaluse kasutada turvalisuse tagamiseks relva ning uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist eeldab loa uut taotlemist, millega kaasneb mõningane aja- ja rahakulu (riigilõivu tasumine). Kohus mõistab põhimõtteliselt isiku soovi enda ja perekonna ning vara kaitseks kohaseid abinõusid kasutada. Samas ei ole Eesti ühiskond ega looduskeskkond oma iseloomult üldteada olevalt selline, et relva omamine oleks turvalisuse tagamiseks ilmtingimata vajalik. Kohus on seisukohal, et turvalisust saab alternatiivselt tagada ka muude abinõudega, näiteks turvateenuse kasutamise, signalisatsiooni või turvakaamera paigaldamisega jne. Ka Riigikohus on märkinud, et turvalisuse tagamine, nagu ka jahipidamine, ei eelda alati relva kasutamist (otsuse nr 3-4-1-1010 p 44). 5

§ 43

lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei ole ka alatine tagajärg kogu eluks.

§ 36

lg 2 näeb ette, et § 36 lg 1 p-st 7 tulenev keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. Kokkuvõttes ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine seega kaebaja jaoks eriliselt intensiivne piirang.

1. Kõnealuse abinõuga kaitstavad õigushüved – inimeste elu ja tervis ning avalik kord – on seevastu väga kaalukad. Nõuded relva kandmisele, mida kaebaja rikkus, on mõeldud isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitseks. Kohus nõustub vastustajaga, et relv on kõrgendatud ohu allikas, mille tsiviilkäive on rangelt reguleeritud ning mille käitlemise nõuete rikkumisse tuleb tõsiselt suhtuda. PPA väärteootsuse aluseks olev kaebaja käitumine annab põhjendatud aluse kahelda, kas kaebaja mõistab relva kandmisele seatud piirangute vajalikkust. Kaebaja poolt relvade ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumine annab põhjendatud aluse eeldada, et kaebaja võib enda käitumisega avalikku korda ning teisi isikuid ohustada (nt kui relvad ja laskemoon kaob ja satub kellegi teise valdusesse).
2. Kaaludes ühelt poolt kaebaja õigust kasutada relvi turvalisuse tagamiseks ja tegelda harrastusena jahipidamisega, ning teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale, leiab kohus, et viimati nimetatud hüvede kaitsmise vajadus on kaebaja õigustest kaalukam.
3. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja argument, justkui tuleks

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, sest selliselt on Riigikohus otsustanud

§ 43

lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas otsuses asjas nr 34-1-10-10, on põhjendamatu. Need sätted koostoimes võimaldasid relvaloa kehtetuks tunnistada isiku poolt mistahes kuriteo toimepanemisele tuginedes. Karistusseadustik sisaldab aga väga erinevaid süüteokoosseise, mis kõik ei ole suunatud teise inimese elu ja tervise ega avaliku korra vastu ega anna alust eeldada, et teo toime pannud isik võiks nimetatud õigushüvesid rünnata relva kasutades. Proportsionaalse tulemuse saavutamiseks oli Riigikohtu käsitletud juhtumil seetõttu vajalik, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel oleks menetlejal võimalik arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja toimepandud teoga. Käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohase

§ 36

lg 1 p 7 puhul on seadusandja aga detailsemalt reguleerinud, milliste just relva käitlemise nõuete rikkumise puhul võib eeldada, et teiste isikute elu ja tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaalukam rikkuja õigustest, ning seega on seadusandja kaalumise teostanud juba seaduse tasandil. Tegemist ei ole tagajärjega mistahes liiki väärteo eest karistamise tõttu. 22. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et

§ 43lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 ei ole põhjust pidada põhiseadusvastaseks.

Sarnaselt on kohus varasemas praktikas (viidatud lahend asjas nr 3-13-70234, p 15) leidnud, et relvaloa kehtetuks tunnistamist väärteootsuse alusel ei saa pidada ebaproportsionaalseks relva omamise ja kasutamise piiranguks ning relvaseadust seetõttu põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna relva hoiustamisega seotud nõuete järgimine on kaalukas avalik huvi, mis piirangute seadmist õigustab. 23. Kuna

§ 43

lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei andnud vastustajale õigust kaaluda kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist ja kohus ei leidnud nende sätete koostoimes vastuolu põhiseadusega, peab kohus vaidlustatud otsust sisuliselt õiguspäraseks. 6