← Eesti

2-13-16075/100

Obsah (12)§ 770§ 103§ 127§ 762§ 758§ 115§ 1044§ 1043§ 101§ 100§ 104§ 128

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaie Almere ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. juuni 2018, Tal

) § 758 lg-le 1, §-le 759 ja §-le 762 ja leidis, et poolte vahel oli alates 30. maist 2011 sõlmitud suuline tervishoiuteenuse osutamise leping. Maakohus tugines tunnistajate OK, KJ, MM ütlustele, ekspertiisiaktile ja C-i kirjalikele tõenditele ning leidis, et kostjad rikkusid

§-s 762 sätestatud kohustust osutada tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega ja vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt. Kostjate süü

§ 770

lg 1 mõttes on tõendatud sellega, et hagejale tervishoiuteenuse osutamine oli jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (eksperthinnag), et osutatud teenus oli ebakvaliteetne ja hooletu (tunnistaja MM ütlused ja eksperthinnang) ning, et kostja II ei osutanud proteeside tsementeerimise tööd ise, vaid selle teostas ilma vastava erihariduseta hambaarsti assistent OK (tunnistaja OK ütlused). Etteheited hageja käitumisele, mis seisnesid hageja sagedastes visiitides kostja I kliinikusse ja kliiniku tööd häirisid, samuti asjaolu, et hageja kaebas ka eelmise hambakliiniku hambaarsti töö peale, ei ole vabandavad asjaolud

§ 103lg 1 mõttes.

Asjas uuritud tõenditega on tõendatud, et lepingu rikkumise ja kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos ehk kostjate osutatud ebakvaliteetse ravi tulemusena tekkis hagejale kahju. 4.

  1. Hageja tasus teenuste eest kostjatele 6 958 eurot ja tegi kulutusi C-is kostjate mittekohase töö ümbertegemiseks veel juurde 8 942 eurot. Hageja makstud summasid võib pidada kahjuks, kuna tasutud summade võrra vähenes hageja vara. Seega on hageja varalise kahju nõue 15 900 euro ulatuses põhjendatud. 4.
  2. Hageja on mittevaralise kahju nõude aluseks olevat füüsilist valu ja ebamugavuse talumist tõendanud OÜ M perearstikeskus väljavõttega terviseloost ning tunnistajate MM ja OK ütlustega. Kuivõrd kostjate poolt tervishoiuteenuse osutamine põhjustas hagejale pikemaajaliselt valu nii teenuse osutamise ajal, kui ka pärast selle lõpetamist, hageja tundis ennast halvasti ja häbenes 4

(11)teiste inimestega suhelda mitteesteetiliste proteeside tõttu ning kostjad ei võtnud hageja kaebusi arvesse ega korrigeerinud tervishoiuteenuse osutamise käigus teostatud proteesimise tööd rahuldava tulemuse saavutamiseni, vaid keeldusid selle ümbertegemisest ja kostja I ei nõustunud probleeme lahendama kohtuvälise kokkuleppega, on hageja mittevaralise kahju nõue põhjendatud 500 euro ulatuses. 4.
  1. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  3. Esiteks ei vasta eksperdiarvamus seaduses sätestatud nõuetele ja see on lubamatu tõend. Ekspertiis, mida pooled asjas soovisid ja mida hageja kohtult taotles, pidi olema kohtustomatoloogiline ekspertiis. Selle asemel esitati ühe hambaarsti subjektiivne ja põhistamata arvamus, mis ei vasta seaduses sätestatud eksperdiarvamusele ja arstlikus ekspertiisipraktikas kehtivatele nõuetele. Arvamuses käsitletud kümne foto kohta puuduvad andmed, millal ja kelle käest ekspert need sai. Maakohus fotosid tõendina vastu ei võtnud ja seadusest tulenevalt puudub eksperdil õigus ilma kohtu vahenduseta iseseisvalt tõendeid koguda. Arvamusest ei selgu, millised olid kostja II sooritatud ravivõtted, mis ei olnud kvaliteetsed ja miks on ekspert arvamusel, et need ei olnud kvaliteetsed. 5.
  4. Teiseks hindas maakohus tõendeid (tunnistajate ütlused ja C-i kirjalikud tõendid) valikuselt ning tegi neist ebaõiged järeldused. Hageja pöördumine MM poole kaebustega (tunneb end proteesidega ebamugavalt, ei taha suhelda teiste inimestega, igemepõletik) ja küsimusega (kas saab midagi paremaks teha) ei tõenda kostjate osutatud teenuse ebakvaliteetsust ega hooletust. Maakohus ei põhjendanud, milles seisnes kostjate hooletus, samuti kas ja kuidas see põhjustas hagejale kahju. Tunnistaja KJ ütlused on maakohus kontekstist välja rebinud ja teinud neist ebaõiged järeldused. Tunnistaja töö pidev ümbertegemine ei tõenda kostjate süüd ega vastutust, vaid seda, et hageja soovidele tuldi igati vastu ning tehti just sellised hambad, millega hageja jäi rahule. Maakohus jättis tähelepanuta tunnistaja peamised ütlused, mille kohaselt käis hageja tema juures 10–15 korda ja oli lahkudes alati rahul. Tunnistaja OK ütlustest ei saa järeldada, et hagejal olid kaebused tehtud töö osas ja töid tehti korduvalt ringi. Ütlustest saab järeldada, et töid tehti seetõttu ringi, et rahuldada hageja erinevaid ja muutuvaid soove ning lõpptulemusega oli hageja alati rahul ja kaebusi tal ei olnud. 5.
  5. Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 127lg-d 1 ja 5.

Vaidlust ei ole selles, et hageja tasus kostjatele 6 958 eurot. C-i arvete alusel tasus hageja 9 370,50 eurot. Otsuse tegemisel lähtus maakohus põhjendamatult C-i hinnapakkumisest. Kohus oleks pidanud aluseks võtma reaalselt tasutud summa ja kostjatelt välja mõistma varalise kahjuna kokku mitte enam kui 9 370,50 eurot. Maakohus ei juhtinud kostjate tähelepanu, et neil tuleb esitada vastuhagi hageja kohustamiseks tagastama kostjatele nende valmistatud proteesid. Hagi täielik rahuldamine varalise kahju osas tõi kaasa hageja rikastumise, sest kostjatelt nõutakse kogu raha tagasi, kuid hageja ei pea midagi tagastama ega hüvitama. 5.4. Neljandaks on hageja mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kuna kostjate osutatud hambaravi ja proteesimise raviteenuse oli kooskõlas

§ 762nõuetega. 5

(11)
  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada varalise kahju summat 8 386,21 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas vajab maakohtu sõnastatud resolutsioon täpsustamist, aga jääb sisuliselt muutmata. Siiski muudab ja täiendab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel vaidlustatud otsuse põhjendusi. Nii hagi kui ka apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad ise oma menetluskulud mõlemas kohtuastmes.
  3. TsMS § 652 lg 1 p 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest asjaoludest: - - kostjad osutasid hagejale hambaraviteenust
  4. maist 2011 kuni augustini 2012 (I kd tl 12, 110–151); C
  5. novembrist 2012 (I kd tl 49) kuni
  6. septembrini 2014 (II kd tl 150) ja N enne kostjate poole pöördumist (2010–2011, I kd tl 160–161); hageja tasus kostjale I hambaraviteenuse eest 6 958 eurot (hinnapakkumine I kd tl 159, millele lisandub täiendavalt tasutud 55 eurot); kostja II on kvalifitseeritud hambaarst, kes osales hagejale kostja I juures tervishoiuteenuse osutamisel ja ta tegutses töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel; C koostas
  7. veebruaril 2013 raviplaani ja eelarve ning vormistas
  8. mail 2013 hinnapakkumise, mille järgi tuli uuesti ravida hambaid 17, 26, 34, 36, 47; asendada kroonid ja sillad hammaste 17–26, 34–37 ja 44–48 vahel ning paigaldada uued tihvtid hammastele 12, 21, 22 (II kd tl 158, I kd tl 68).
  9. Hageja nõuab varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja varalise kahju nõue on sõnastatud koosnevana kahest osast: (a) kostjale I tasutud 6 958 eurot; (b) C-i hinnapakkumise summa 15 900 eurot ja kostjale I tasutu vahe 8 942 eurot. Sisuliselt nõuab hageja varalise kahjuna kogu selle summa hüvitamist, mis ta oma väitel pidi tasuma C-ile
  10. mai 2013 hinnapakkumise järgi, st 15 900 eurot. Lisaks nõuab hageja mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel ja maakohus hindas selleks summaks 500 eurot, mida kaebusega ei ole eraldi vaidlustatud (v.a üldised väited kahju hüvitamise aluste puudumise kohta).
  11. Maakohus kvalifitseeris hageja ja kostja I vahelise õigussuhte põhjendatult tervishoiuteenuse osutamise lepinguks ning kohaldas asjakohaselt

§ 758jj sätteid.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks maakohtu õiguslikku käsitlust mõnevõrra täpsustada. 10.1. Kannatanu saab nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, st lepingu ja

§ 115

lg 1 alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja

§ 1044

lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (

§ 1043jj).

Seega võib olla olukord, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt (Riigikohtu

  1. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12). Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et hagi on suunatud eelkõige lepingulise kahju hüvitamisele, aga kui see nõue ei ole mingis osas edukas, siis soovib hageja alternatiivselt ka deliktilise kahju hüvitamist. 10.
  2. Lepingulisel ja deliktilisel vastutusel rajanevate nõuete eeldused on erinevad (Riigikohtu
  3. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24). Kui kostja I rikkus lepingulisi kohustusi, saab hageja nõuda

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas kostja I on lepingut rikkunud (

§ 100

ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole

§ 103järgi vabandatav, kas 6

(11)hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale I lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4, Riigikohtu 15.

detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12). Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 12. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14). 10.3. Tulenevalt

§ 758

lg-st 2 ja § 65 lg-st 2 vastutavad kostjad nii lepingulise kui ka deliktilise kahju hüvitamise eest solidaarselt. 10.4.

§ 770

lg 1 järgi vastutavad kostjad siiski üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning hageja teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

§ 770

lg 3 kohaselt peab kostjate vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama hageja, v.a juhul, kui tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidluse korral dokumenteerimise nõuetekohasuse üle peab tervishoiuteenuse osutaja (käesolevas asjas kostjad) tõendama, et dokumendid vastavad nende koostamise ajal kehtinud nõuetele.

§ 770

lg 4 näeb ette, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja hagejal tekkis terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama hageja.

  1. Käesolevas asjas tuleb niisiis esmalt hinnata, kas kostjate osutatud hambaraviteenus on kohaselt dokumenteeritud. Maakohus jõudis õigele järelduse, et kostjate dokumenteerimine ei olnud nõuetekohane. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid, aga täiendab järgmiselt. 11.
  2. Tervishoiuteenuse dokumenteerimise kohustust reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 4² ja selle lg 2 alusel sotsiaalministri
  3. septembri 2008 määrusega nr 56 kehtestatud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord (edaspidi „kord“). Korra § 2 näeb ette dokumenteerimise üldreeglid ning §-d 81–83 sätestavad täpsemad nõuded hambaravikaardile. Viidatud sätteid tuleb kohaldada teenuse osutamise ajal kehtinud redaktsioonis, st korra § 83 osas enne
  4. juulit 2015 kehtinud sõnastuses. 11.
  5. TTKS § 4² lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on kohustuslik kasutada riigi infosüsteemi klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid. Korra § 2 lg 2 kohaselt peavad kanded ravidokumentatsioonis olema riigikeelsed (vajadusel ladinakeelsed), korrektsed ja loetavad. Korra § 83 lg 3 nägi enne
  6. juulit 2015 kehtinud sõnastuses ette, et hambaravikaardile tuleb kanda üldanamnees, patsiendi üldine terviseseisund (p 1) ning suu- ja hammaskonna anamnees, suuõõne seisund (p 2). Vastavalt korra § 83 lg-tele 4–6 tuli hambaravikaarti lisaks teha kanded objektiivse uuringu, vaatluse, palpatsiooni, ravivajaduse ja hammaste karioloogilise staatuse kohta. Korra § 83 lg-s 8 sisaldus loetelu staatusmärkidest, lg-s 9 hambapindade numeratsioonist, lg-s 10 materjalidest ja lg-s 11 proteetika lühenditest, mida tuli hambaravikaardis kasutada. Korra § 83 lg 12 sätestas, et hambaravikaardi päeviku ossa tuli mh kanda diagnoositud haiguse nimetus ja kood rahvusvahelise haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnenda väljaande (RHK-10) järgi (p 2), raviplaan (p 3) ja tehtud ravi (p 5). 11.
  7. Kostjate täidetud ravikaart (I kd tl 156–157) eelmises p-s 11.2 loetletud nõuetele ei vasta. 7

(11)Ravikaardilt ei nähtu andmeid hageja üldanamneesi, üldise terviseseisundi, suu- ja hammaskonna anamneesi ega suuõõne seisundi kohta. Ravikaart sisaldab küll kronoloogilisi kandeid ravitoimingute kohta, mis vähemalt suures osas on loetavad, aga puuduvad kanded objektiivse uuringu, vaatluse, palpatsiooni, ravivajaduse ja hammaste karioloogilise staatuse kohta. Korra § 83 lg-tes 8–11 ette nähtud tähiseid ravikaardis ei kasutatud. RHK-10 järgseid diagnoositud haigusi ja koode ravikaardile märgitud pole, st kaardi täitmisel ei kasutatud riigi infosüsteemi klassifikaatoreid, loendeid ja tervise infosüsteemi standardeid. Samuti ei nähtu visiitide kannetest edasine raviplaan. Kanne
  1. augusti 2011 ja osaliselt ka
  2. märtsi 2012 visiidi kohta pole riigikeeles. Kannetes
  3. augusti ja
  4. oktoobri 2011 visiitide kohta pole märgitud, millist hammast raviti, aga ka teistes kannetes alates
  5. augustist 2011 on hammastele viitavaid tähistusi kasutatud viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, milliseid hambaid raviti. Eksperdiarvamusest (III kd tl 96–110) nähtub lisaks, et ravikaardis puudub kanne hammaste 34–37 kroonide eemaldamise vajalikkuse ja diagnoosi kohta, samuti hammaste 12–23 diagnooside ja anamneesi kohta,
  6. augusti 2011 kandest jääb ebaselgeks, kuhu asetati fiibertihvt ja kas (ning milline) hammas oli asümptomaatiline,
  7. märtsi 2012 kandest puudub märge, miks eemaldati
  8. oktoobril 2011 teostatud hambakroonid. Ka need on puudused kostjate teostatud hambaravi dokumenteerimises. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate kaebuse esimese väitega, et eksperdiarvamus on lubamatu tõend. Kui maakohtu eksperdi määramisel ja küsitlemisel ka esines menetluslikke rikkumisi, siis kõrvaldas ringkonnakohus need eksperti hoiatades ja küsitledes. Tervikuna on kostjate poolt hagejale tervishoiuteenuse osutamine jäetud olulises osas nõuetekohaselt dokumenteerimata. 11.
  9. Tulenevalt

§ 770

lg-test 1 ja 3 pidanuks kostjad tõendama, et nad ei teinud vähemalt hooletusest (

§ 104

lg 3) diagnoosi- ega ravivigu ning ei rikkunud hageja teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustusi. Sellekohaseid tõendeid kostjad ei esitanud. Ekspert järeldas hageja terviseandmeid ja fotosid (II kd tl 143–147 ja 161–166, kordusena esitatud ka eksperdiarvamuse lisadena III kd tl 100–110) uurides, et enne C-i poole pöördumist oli hageja hammaste ravis tehtud vigu, sh diagnoosivigu. Maakohus tuvastas lisaks tunnistajate ütluste ja muude vaidlustatud otsuses viidatud tõendite põhjal õigesti, et osa tervishoiuteenusest osutas vastava erihariduseta OK (II kd tl 2), kostjate ravi ajal tuli tööd mitu korda ümber teha ja ümbertegemise vajadus oli olemas ka hiljem, kui hageja pöördus C-i dr MM poole. Neist asjaoludest järeldas maakohus põhjendatult, et kostjad rikkusid

§-s 762 sätestatud kohustust osutada tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega ja vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja kaebuse teine väide ei ole põhjendatud. Vaidlustatud otsuse p-s 18 on ekslik viide tõendile I kd tl 79, õige on I kd tl 49, aga see ei muuda maakohtu põhjenduste valeks. Lisaks nähtub C-i koostatud analüüsist ja selgitustest (II kd tl 148–149, 167–170), et hageja hammaste juures esines C-i pöördumise ajal ulatuslik ravivajadus. Kostjate juures ravi lõppemisest oli selleks ajaks möödunud umbes kolm kuud (

  1. aasta augustist novembrini). Kuna vastutuse aluste puudumise tõendamise koormis oli kostjatele üle läinud ja nad vastavaid tõendeid ei esitanud, siis tuleb lähtuda sellest, et kostjate ravitud hammaste osas vastutavad nad ümberravi vajadusest tingitud kahju eest.
  2. Kostjate vastu esitatud lepingulise kahju hüvitamise nõude täiendavad eeldused on hagejal kahju tekkimine, selle hõlmatus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga, ettenähtavus ja põhjuslik seos (vt eespool p 10.2 teine lõik). 12.1.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele 8

(11)nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Maakohus tuvastas õigesti, et vaatamata hageja pöördumisele keeldusid kostjad kohtuväliselt kahju hüvitamisest (I kd tl 24, 108) 12.2. Hageja varalise kahjuna tuleb käesoleval juhul

§ 128

lg-te 2 ja 3 alusel käsitleda kulutusi, mis ta tegi hammaste, kroonide ja sildade ümberraviks C-is. Hageja väitel on varalise kahju suurus 15 900 eurot vastavalt C-i

  1. mai 2013 hinnapakkumisele. Maakohus nõustus selle väitega, aga ringkonnakohus hageja ja maakohtu arusaama ei jaga. Õige on kostjate kaebuse kolmanda väite esimese osas väljendatud seisukoht, et kui hageja hammaste ümberravi on praeguseks teostatud ja kõigi C-i raviprotseduuride eest ka arved väljastatud, siis tuleb kahju ja selle suurust hinnata tegeliku ravi ja sellega seonduva kulu põhjal. Hageja enda väitel ei ole C-il hageja vastu muid nõudeid, kui arvetes kajastatu. 12.
  2. Mittevaralise kahjuna tuleb

§ 128

lg 5 alusel käsitleda hageja füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi, täpsemalt halba enesetunnet, erinevaid valusid, takistusi söömisel ning hingelisi üleelamisi, millega kaasnes psüühilise tasakaalutus. 12.4. TTKS § 2 lg 1 esimene lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiutöötajaks TTKS tähenduses on selle seaduse § 3 lg 1 järgi ka hambaarst. Hageja nõutav kahjuhüvitis on kooskõlas rikutud kohustuse (ravi käigus patsienti mitte kahjustada) kaitse-eesmärgiga

§ 127lg 2 mõttes.

Tegu on ka tüüpilise kahjuga, mis tervisekahju põhjustamisel peab olema lepingut rikkunud poolele ettenähtav

§ 127lg 3 mõttes (vrd nt Riigikohtu 6.

juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313, p 23). 12.5. Põhjusliku seose (

§ 127lg 4) tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet.

Selle kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt nt Riigikohtu

  1. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 12.1, samuti selles viidatud
  2. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-173-12, p 18, ja
  3. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19).
  4. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus, milline varaline kahju hagejal tekkis ja kas see on põhjuslikus seoses kostjatele ette heidetava rikkumisega. 13.
  5. Hammaste ravi kostjate juures kajastab eelkõige ravikaardi väljavõtted (I kd tl 13, 156– 157, kokkuvõte II kd tl 30–31), aga osaliselt ka kostja I poolt hagejale esitatud arved (I kd tl 7, 14–18, 23). Ravi C-is kajastab samuti ravikaardi väljavõtted (I kd tl 20, II kd 150–159). Viimasel märgitud toimingute kulude kohta esitas hageja C-i arved (I kd tl 19, 48 ja II kd tl 110–126). Lisaks esitas hageja M OÜ ja H OÜ arveid (II kd tl 174–178). 13.
  6. Kostjate täidetud ravikaardi ja kostja I arvete põhjal tuvastab ringkonnakohus, et kostjad ravisid hambaid 13, 14, 16, 17, 21, 22, 23, 37, 44, 48 ning paigaldasid või asendasid sillad ja kroonid hammastele 34–37, 13–22, 23–
  7. Ekspert kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kõik ravikaardis märgitud toimingud on käsitletavad hammaste ravimisena. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et ravikaardis ilmnenud dokumenteerimise puudused võimaldavad tuvastada hageja kõigi hammaste ravi kostjate juures. Ka ekspert ei osanud kinnitada, milliseid varem ravitud hambaid raviti lisaks kostjate juures. Kuigi ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 11.3, et
  8. augusti ja
  9. oktoobri 2011 visiitide kohta pole märgitud, millist hammast raviti; alates
  10. augustist 2011 on hammastele viitavaid tähistusi kasutatud viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, milliseid hambaid raviti, ning
  11. augusti 2011 kandest jääb ebaselgeks, kuhu asetati fiibertihvt ja kas (ning milline) hammas oli asümptomaatiline, siis 9

(11)nähtub viidatud kannete sisust, et ravi puudutas selliseid hambaid, mille ravi pidi olema varem alustatud. 13.
  1. C-i ravikaardi ja C-i arvete põhjal tuvastab ringkonnakohus, et hagejal tekkis seoses hammaste raviga C-is kulu kostjate ravitud hammaste ümberravimisel järgmiselt: - - - - - - - - - arve nr 127131 kajastab
  2. detsembri 2012 ravitoiminguid (jäljend, analüüs ja raviplaan) summas 230 eurot, mis on üldine kulu ja koosmõjus teiste C-i raviprotseduuridega hinnatav tervikuna hammaste ümberravi vajadusest tingitud kuluna; arve nr 127246 kajastab
  3. detsembri 2012 ravitoiminguid (visiit ja röntgen) seoses hammastega 26, 34–36, 44 ja 46, millest kõiki peale viimase ravisid ka kostjad; kokku on arve summa 20 eurot, millest protseduuriga hõlmatud hammaste arvu järgi langeb igale hambale 3,33 eurot ning ümberravi kulu on seega 16,65 eurot ( = 5 × 3,33); arved nr 134060 ja 134226 kajastavad
  4. ja
  5. juuni 2013 ravitoiminguid (juurekanali avamine ja sulgemine) seoses hambaga 26 kokku summas 227,50 eurot ( = 112,50 + 115); eksperdi hinnangul seisnes hamba 26 raviviga selles, et kostjad ei tuvastatud juureravi vajadust, mistõttu ei ole kõnealune kahju hüvitatav põhjusliku seose puudumise tõttu – ka juhul, kui kostjad oleksid juureravi vajaduse tuvastanud, siis ikkagi pidanuks hageja kandma vastava ravi kulud; arve nr 134360 kajastab
  6. juuni 2013 ravitoiminguid seoses hambaga 26 (tihvt) ja hambaga 13 (juurekanali avamine ja sulgemine) kokku summas 207 eurot, mis mõlemad tuleb lugeda ümberravi kuluks; arve nr 134454 kajastab
  7. juuni 2013 ravitoiminguid (tihvti eemaldamine) seoses hambaga 12 summas 85 eurot, mis sarnaselt eelmisega on ümberravi kulu; arve nr 134498 kajastab
  8. juuni 2013 ravitoiminguid seoses hammastega 12 ja 13 (tihvtid) kokku summas 207 eurot ning hammastega 21 ja 22 (tuimestus) summas 9 eurot, mis kõik on ümberravi kulud; arve nr 134617 kajastab
  9. mai,
  10. juuni,
  11. juuli ja
  12. novembri 2013 ravitoiminguid seoses hammastega 11–17 ja 21–26 (ajutised ja keraamilised kroonid) kokku summas 8000 eurot, millest igale hambale langeb järelikult 615,38 eurot ( = 8000 : 13); loetletud hammastest ega kroonidest ja sildadest ei olnud kostjad ravinud hammast 15, aga ülejäänud osas, st summas 7 384,56 eurot ( = 12 × 615,38) on see ümberravi kulu; arve nr 137799 kajastab
  13. novembri 2013 ravitoiminguid (visiit ja röntgen) seoses hambaga 35 kokku summas 27 eurot, mis on ümberravi kulu; arved nr 137952, 138841 ja 138866 kajastavad vastavalt
  14. novembri,
  15. detsembri ja
  16. detsembri 2013 ravitoiminguid (juureravi, visiit ja tihvt) seoses hambaga 48 kokku summas 220 eurot ( = 45 + 15 + 160), mis kõik on ümberravi kulu; arved nr 137898 ja 147447 kajastavad
  17. novembri 2013 ja
  18. augusti 2014 ravitoiminguid seoses hambaga 18 kokku summas 118 eurot ( = 63 + 55), mis ei oma puutumust ümberraviga, sest nimetatud hammast kostjad ei ravinud; arvest nr 147972 summas 20 eurot ei ole võimalik aru saada, millise hambaga seonduvaid toiminguid see kajastab. 13.
  19. Kahjuna ei ole käsitatavad ülejäänud protseduurid, mis nähtuvad C-i ravikaardist, sest nende eest ei ole C hagejalt tasu nõudnud. Siinjuures ei ole asjakohased M OÜ ja H OÜ arved, sest need on väljastanud teised raviasutused ning nende kuupäev on oluliselt hilisem raviperioodist C-is. Samas ei anna kahjuhüvitise vähendamiseks alust kaebuse kolmanda väite teine osa, mille kohaselt kostjad on nõudnud hagejalt nende valmistatud proteeside tagastamist. Kostjad ei ole teinud menetluslikku tasaarvestust hageja nõudega ja maakohus ei pidanud vastuhagi esitamise õigust eraldi selgitama. 10
(11)13.
  1. Võttes kokku eelmistes p-des 13.3 ja 13.4 märgitu, selgub, et kostjatel tuleb hagejale hüvitada hammaste ümberravi eest 8 386,21 eurot (= 230 + 16,65 + 207 + 85 + 216 + 7384,56 + 27 + 45 + 15 + 160). Hüvitamisele ei kuulu C-i arvete kogusummast (9 370,50 eurot) ülejäänud osa (984,29 eurot), sest hambaid 15, 18 ja 46 kostjad ei ravinud, hamba 26 juureravi ei olnud kostjate rikkumisega põhjuslikus seoses ja 20 euro osas ei olnud võimaliku kulu sisu tuvastada. Samuti ei kuulu hüvitamisele ülejäänud vahe hinnapakkumisega 6 529,50 eurot ( = 15900 – 9370,50), sest selles osas ei ole kahju tekkimine tõendatud (vt eespool p 12.2).
  2. Hageja mittevaralise kahju nõude lahendas maakohus õigesti ja selles osas ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus käsitles eespool p-des 10–12 kostjate vastutuse aluseid, mistõttu kaebuse neljas väide pole põhjendatud.
  3. Hagi rahuldamise ulatust ei mõjuta kostjate võimalik alternatiivne deliktiline vastutus. Esimese alternatiivina esitatud lepingulise kahju hüvitamise nõue jääb osaliselt rahuldamata kahju tuvastamata jätmise ja põhjusliku seoses puudumise tõttu. Mõlemad on ka deliktilise kahju hüvitamise eeldused (vt eespool p 10.2 kolmas lõik).
  4. Kokkuvõtvalt tuleb hagi rahuldada osaliselt. Varalise kahju hüvitamiseks peavad kostjad solidaarselt tasuma 8 386,21 eurot ja samast nõudest jääb rahuldamata 7 513,79 eurot ( = 984,29 + 6529,50). Mittevaralise kahju hüvitiseks tuleb maksta 500 eurot. Kuna maakohus rahuldas hagi tervikuna, siis muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles maakohus hagi põhjendamatult rahuldas. Lisaks täpsustab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni sõnastust. Kostjad vastutavad nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise eest solidaarselt (vt eespool p 10.3). Maakohus lähtus sellest ka hagi rahuldamisel ja märkis seda resolutsiooni p-s 1, aga vastavat sõna ei ole enam vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s
  5. Samas tuleb resolutsioonist jätta välja numbrite taasesitamine sõnaliselt.
  6. Hagi ja kaebuse osalise rahuldamise tõttu kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 alusel ise oma menetluskulud. Hageja varalise kahju nõudest rahuldab ringkonnakohus 52,7% ( = 8386,21 : 15900). Mittevaralise kahju nõude suuruse jättis hageja kohtu hinnata ja vastava summa üle ei ole pooltel praeguseks ka vaidlust. Tervikuna on hagi rahuldamise ulatus selline, mis õigustab kulude poolte endi kanda jätmist. Kostjate
  7. mai 2018 taotluse ekspertiisitasu ettemakse tagastamiseks lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega. Tulenevalt menetluskulude jaotusest, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Kaie Almere / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.